Wednesday, October 28, 2009

unustatud postitus

Eile (st mitu nädalat tagasi) käisin Gui emaga (tasuta!) ehetenäitusel. Linnavalitsuse saali oli tehtud ilus väljapanek erinevatest ehetest, mida juveeliärid ja -kunstnikud välja panid. Teemaks oli "Couleur séduction" ehk võrgutav värv. Väljas oli üle 200 kaasaegse ehte.

Mulle jäid meelde, isegi vist rohkem kui ehted, kompositsioonid, millele olid väärtuslikud aksessuaarid presenteeritud. Kasutatud oli igasuguseid tavaelus esinevaid asju, nt telefon, triikraud, naelad, svammid, erikujuline pasta.. Vitriinid olid värvitud erinevatesse toonidesse, tuues hästi välja just konkreetsed ehted (kivid).

Leidus ka normaalse/talutava hinnaga eksemplare; paljud ehteid maksid alla 100 eur. Neist kõige hinnalisem oli 13550 eur maksev pross "kala": natuke ühekroonisest suurem kalakujuline pross, (kollasest) kullast, 35 safiiriga, 3 valge teemantiga ja 9 kollase teemantiga. Ausalt öeldes, poleks ma seda küll kõige kallimaks pidanud. Asjatundmatu silm :)
Kahjuks pole mul näitusest fotojäädvustusi, kuna pilte teha ei võinud.

Pärastlõunal keetsin esimest korda moosi. Kuna eelmisest nädalast oli alles jäänud päris palju viigimarju, siis otsustasin need moosiks keeta, et eelkõige jõulude ajal siis seda foie gras'ga nautida.

Minu üllatuseks on moositegu palju lihtsam kui meelde jäänud. No ok, eks kogused on teised, sest vanaema tegi ikka ju mitukümmend purki korraga.
Kaalusin oma uue ja igati täkkesse läinud digitaalse köögikaaluga viigimarjad üle, sain kokku natuke üle poole kilo.
Lõikasin noaga "sabad" ära ja viilutasin neljaks. Lisasin u 500 gr pruuni suhkrut, segasin ja jätsin päevaks seisma. (segasin ka vahepeal mitu korda)
Järgmiseks päevaks oli suhkur ilusasti mahlaga segunenud, lisasin poole sidruni mahla, kokku sai mõnusalt kleepuv segu.
Lasin korra keema tõusta, siis panin kuumuse minimaalseks ja lasin nii podiseda u 1,5 h, kuni segu "moosiselt" kleepuvaks muutus.
Keetsin oma pisikesed 250gr (sinepi)purgid, kaaned, läbi; jätsin kuivama. Moosi panin kohe kuumalt purki, sulgesin korralikult ja jätsin akna taha jahtuma.
Linnast leidsin lõpuks ka kangapoe, kust sain ilusat ruudulist riiet, moosipurkide "kübarateks".
Ps. üks purk söödi järgmise päeva hommikusöögiks ära, ehk ikka mõni jõuab jõuluni vastu pidada :)

Thursday, October 22, 2009

Kastanist

Juba nii paar nädalat tagasi tegime väikese tiiru jalgratastega lähiümbruses ning meie saagiks sai korralik kogus kastaneid. Mitte Eestiski kasvavaid hobukastaneid, vaid nende söödavaid sugulasi.
Kuna ma polnud kunagi kastaneid söönud, võtsin natuke hoogu, et nendest midagi maitsvat teha.
Alguses mõtlesin neid traditsiooniliselt ahjus küpsetada, aga enne jõudsid nad natuke liiga ära kuivada, et otsustasin hoopis keeta.
Kuna minu kastanitel oli seistes pealiskest lahti kuivanud, koorisin nad suurema vaevata ära ja panin natukese suhkuga maitsestatud vette u 30 min keema. Valmis on nad siis, kui "nahk" kergelt ära tuleb. Seda aga ainult seniks, kuni kastanid kuumad on. Kogu see koorimisprotsess võttis päris kaua aega ja kannatust.
Avastasin, et eksisteerivad ka "kastaniussid", kes uuristavad väikese käigu, jätavad maha valget puru ja siis asuvad järgmist maitsama/märgistama. Connards! :)
Kastanid on huvitava maitsega. Natuke magusad ja nagu suitsutatud pähklite moodi. Kujutan ette, et soolase söögiga sobivad nad ka imehästi. (leidsin netist, et nt Inglismaal ongi väga populaarne kalkun/kana kastanitäidisega)

Proovisin Itaalia-päritolu retsepti,
Kastanikook

u 500 gr kastanipüreed (vt. eespoolt)
200 gr (pruuni) suhkrut
5 munakollast
100 gr sulavõid
100 gr (tumedat) sulatatud šokolaadi
natuke rummi maitseks
natuke sidruni (laimi)mahla
5 munavalget

Sättisin ahju 180 kraadi peale.
Panin kastanid natukese piimaga köögikombaini ja lasin mõnusaks püreeks (jätsin tükke ka).
Mikserdasin munakollased suhkruga mõnusaks vahuks. Lisasin sulavõi, šokolaadi, kastanipüree, rummi, sidrunimahla. Segasin korralikult.
Mikserdasin munavalged (tibakese soolaga) kõvaks vahuks ja segasin ettevaatlikult taignaga.
Kallasin segu koogivormi ja jätsin umbes tunniks ahju.

See kook on mõnus mahlane ka paari päeva pärast (külmikus hoides).
Kui kastaneid poest ei leia, siis minu meelest võid väga edukalt teha seda küpsetist ka mandlite või pähklitega.
Nagu alati, võivad maiasmokad serveerida vaniljejäätisega või -kreemiga.
Bon appetit!

Wednesday, October 21, 2009

Maailma suurimast marjast

Mulle on alati meeldinud kokata vastavalt hooajale saadaval olevat toorainest. Praegu on siinsel turul saada igasuguseid huvitavaid kõrvitsaid ja kuna kõrvitsasuppi sai eelmisel sügisel päris mitu korda tehtud, otsustasin seekord natuke netiavarustes ringi nuhkida ja leidsin paar uut retsepti, mis osutusid väga edukaks.

Kuldne kõrvitsarisoto


oliiviõli
paar väikesemat šalottsibulat
100 gr kuubikuteks (u. 1,5cm) lõigatud kõrvitsat
0,5 tl kurkumit (eelkõige värviks)
valget kuiva veini
200 gr risotoriisi
1- 2 l kuuma köögiviljapuljongit
50 gr parmesani juustu
natuke (õiget) võid (Prantsuse oma muidugi, :) leiad pea igast tavalisest toidupoest)

Praadisin sibulatükid, kõrvitsa ja riisi kergelt läbi.
Lisasin veini, lasin natuke susiseda, vähendasin kuumust. Lisasin vähehaaval puljongit (kuidagi ettenägelikult polnud ma kõrvitsasupist üle jäänud puljongit ära kallanud) ja segasin ja jälle lisasin vedelikku kui riis kuivaks muutus.
Askeldasin nii kuni kõrvitsatükid pehmed ja risotoriis nagu peab, al dente (u. 20-30 min)
Lisasin või ja parmesani juustu, segasin ja lasin hetke veel potis tõmmata.
Taldrikule lisasin veel jahvatatud pipart ja ai kui hea sai :)
Igatahes sain innustust järgmise risoto tegemiseks.

Kuna kõrvitsat jäi natuke üle, siis otsustasin järgi proovida ka teise meie meisterkoka Imre soovituse. Lõikasin kõrvitsast parajad viilud (u. 2cm) pihustasin oliiviõliga, maitsestasin soola-pipraga, panin ahju (180 kr juures) kuni pealispind ilus kuldne. Siis raputasin peale riivitud parmesani ja veel ahju kuni juust sulanud.
Ka see katsetus sai positiivset tagasisidet.

Nii et kui järgmisel nädalavahetusel vanaema käest hiigelsuure kõrvitsa saad, võid sellele Halloweeniks vahva näo lõigata ja viljalihast nii mitugi maitsvat rooga valmistada.
Kuu aja pärast on Ameeriklaste tänupühad, mille kohustuslikuks osaks on kõrvitsapirukas, mida olen ka kunagi ammu teinud ja kavatsen sel aastal meelde tuletada.

Julgust kõrvitsaga katsetamisel!

Saturday, October 17, 2009

Koogilõhnane nädal

Nädala alguses läks ka meil siin külmemaks. Hommikuti on sooja vaid 3-4 kraadi ja ega kraadiklaasi näit pärastlõunalgi palju üle 10kr ei tõuse. Paar korda on ka autode klaasid kergelt jäätunud. Võrreldes eelnevate nädalatega, tundub see päris krõbe külm :) Tänavatel on näha mütse, kindaid ja kopsakamaid üleriideid.

Loodus on veelgi kirjumaks maalitud. Minu lemmikud on äädikapuu ja luuderohu-sarnane taim, mis müüridel ja majaseintel ronib. Aiamaadelt on koristatud kõrvitsad ja muud külmakartlikumad viljad. Vapratena peavad ilmamuutusele vastu porrulauk, porgandid ja siin-seal on näha natuke nukra olemisega tomatitaimi, mis on veel täis ilusaid, kuid rohelisi vilju. ka viinamarju pole minu rõõmuks kõikjalt veel ära korjatud ning viigimarjad on veelgi magusamaks läinud :)

Kuna alati tuleb sügis-talvel hirmus koogitegemise isu peale, siis olen jõudnud ka vahepeal päris mitu küpsetist edukalt valmistada.
Kuna kahjuks pole veel leiutatud viisi kuidas maitset interneti kaudu üle kanda, ei jäägi muud üle, kui soovi korral retseptid ise järgi proovida.

Tarte aux Mirabelles ehk
Kollaste ploomide kook

Põhi:
(kes tahab, võib osta valmis muretaigna, aga ise tehtud on palju parem ;)
100 gr suhkrut (kasutasin tumedat rafineerimata (pruuni) suhkrut, Eestis vist Demera suhkru nime all, ja maitse sai väga hea)
100 gr pehmet võid
250 gr jahu
2 munakollast

Täidis:
100 gr mandlijahu (võid köögikombainis mandlid purustada kui kodus nt olemas)
40 gr pruuni suhkrut
2 muna

u. 1 kg Kollaseid väikeseid ploome (võib teiste ploomidega ka muidugi teha)

Kõigepealt valmistasin põhja. Selleks segasin kõik põhja ained omavahel korralikult. Kes tahab natuke kergemat (kuid mitte nii krõbedat) põhja, võib võid vähem panna ja lisada natuke külma vett, et taigen koos püsiks.
Rullisin kohe taigna ümmarguseks, suuruse vaatasin vormi järgi (kasutasin klassikalist pirka/quiche'i vormi, madala äärega) et vormi ääred ja vooderdatud saaks.
Siis panin taignaga vooderdatud vormi külmkappi tahenema.
Sättisin ahju 220 kr peale.
Vahepeal eemaldasin ploomidelt luud ja lõikasin pooleks.
Segasin kokku ka täidise.
Tegin taignasse kahvliga augud (et küpsedes üles ei tõuseks) ja panin ahju eelküpsema u. 10 min
Siis kallasin vormi täidise ja sinna ladusin ilusasti ploomipoolikud.
Panin ahju küpsema u. 20 min.

Lasin jahtuda ja voilà!
Ps. see kook on ka külmalt järgmine päev nämma :)

Wednesday, October 14, 2009

Sügis

Aeg lendab linnutiivul...Ma ei suuda uskuda, et juba on 3 nädalat siin oldud.

Ilmataat on meid tervitanud siiakolimise puhuks pika suvega. Veel eelmisel nädalal oli kohati soojakraade isegi 30 ringi. See pole just tavaline, et pea oktoobri keskpaigas võib suveriietega käia!
Selleks nädalaks on olukord normaliseerunud, ehk sooja alla 20 kraadi. Õhus on mõnus kolletavate lehtede hõng, hommikuti on õhk mõnus karge ja päike ei küta enam eluruume väga soojaks. Saan jälle nautida seda kõige paremat osa sügisest: kuldseid-värvikirevaid lehti, rikkalikku aiasaaduste valikut ja muidugi päikest, mis meid iga päev tervitab.
Vihma oleme näinud vaid paaril hommikul ning pärastlõunaks on ka see asendunud meie rõõmuks sinise taevaga. Tegelikult ootab loodus niisutamist, kuna maa on väga kuiv ja jõed (la Loire ja le Cher, mis meie läheduses voolavad) väga all.

Kui Eestis saab sügisel loodusest korjata kõiksugu marju ja seeni, siis siin olen korjanud Kreeka pähkleid, kastaneid, viinamarju ja viigimarju. Viimased on minu suured lemmikud ning maitsevad kõige paremini just puu otsast võetult.
Mõtlen, et peaks proovima teha viigimarjadest moosi, mis passib imehästi talvisel ajal pidupäevadel pakutava foie gras juurde. Kui selleni jõuan, annan kindlasti teada :)
Kastaneid korjasin juba nädalapäevad või rohkemgi tagasi. Need on natuke teistsugused kui meie hobukastani viljad. Esiteks on nad väga "siilised" ehk ümbritsetud väga paljude pisikeste teravate ogadega kestaga ja vastupidiselt meie väga mõrule ja parkjale mekile on siinsed kastanid ehk marrons (ing. k. chestnuts) mõnusalt magusa maitsega. Lähipäevil pistan kastanid lõpuks ahju ja luban ka sellest teada anda, kuidas õnnestus.
Kreeka pähkleid on lihtsalt mõnus krõbistada või siis kitsejuustusõbrad lisavad neid salatisse. Mäletan, et ka Viljandis on Kreeka pähli puu (ok isegi mitu :) aga need kukkusid koos kestaga alla, ehk ei saanud kunagi valmis. Ja sellest rohelisest kõvast kestast pisikest pähklit kätte saada oli suht keeruline ja maitse oli vägagi toores.

Inimesed riietuvad väga erinevalt. Osad kannavad vaid t-särki, kerget pluusikest ja lahtiseid kingi, teised on juba mähkunud paksudesse kudumitesse, mantlitesse ja peitnud jalad saabastesse. Aga no juba mu eelnevast Prantsusmaa-kogemusest mäletan, et osad kuumaverelised käisid talv läbi (st.detsember-jaanuar) plätude ja t-särgiga :)
Mine võta siis kinni!

Monday, October 5, 2009

Valmis olla- Start!

Pakkimine on minu jaoks reisimise juures kõige valulikum tegevus. Mõnes mõttes on ju päris huvitav paigutada kahe inimese maine vara, pluss kass ja tema asjad, Peugeot 206-te ja veel nii, et sellega saaks üle 2000 km maha ka sõita. Reisieelse päeva proovilaadimine muidugi tõestas seda, et tuleb hakata valima. Et siis jälle kõik kotid lahti ja kriitilise pilguga üle vaadata. Eriti tore on valida riiete ja jalatsite vahel...
Tegelikult on kolimise juures hea asi see, et saab kogu oma kola üle vaadata ja mittevajalikust lahti. Ja juba mõni aeg enne ärasõitu on hea enne planeeritavat ostu endalt veelgi kriitilisemalt küsida, kas mul seda asja TÕESTI vaja on.
Lõpuks siis suutsime tänu Gui organeerimisoskustele laadida auto nii, et kassile jäi ka natuke ruumi ja rattad päris koopas kinni ei olnud.

Alustasime oma reisi 21. septembril. Kuna mõte meie väikesest ülekoormatud autost Poola seiklusrikastel teedel natuke hirmutav oli, otsustasime valida rahulikuma variandi läbi Rootsi.

Lahkumisega on nii, et lihtsam on hüvasti jätta nautraalsel pinnal, nt sadamas, lennujaamas ja mitte koduuksel. Kuna mina suutsin veel lahkumispäeva hommikul endale suveniiriks korraliku külmetuse kaasa saada, hoidis mu nina mind ka tegevuses ja viis mõtted mujale.

Kuna meie reisiseltskonnas oli ka üks karvane tegelane, kes autosõidust väga vaimustatud ei ole, siis otsisime vahendeid, et teha see reis meile kõigile kergemaks.
Saime apteegist looduslikud tilgad, mis aitavad lemmikutel ärevust ja stressi maandada ning lubasid isegi tekitada hea tunde hormoone, et loomale muidu vastumeelne tegevus (autosõit, kodus üksiolek) või sündmus (ilutulestik) meeldima hakkaks. Ma hormoonide kohta öelda ei oska, aga kasu oli sellest medikamendist igatahes, kuna uni oli magus. Ja kõrvalnähtudest võis täheldada vaid tavapärasest rohkemat nurrumist.

Tallinn- Stockholmi sõitsime Baltic Queen´iga. Tegemist on uue laevaga (alustas reise kevadel 2009) Kõik on veel puhas ja uus. Kuna hooaeg on lõppemas, siis polnud ka muidu kruiisidel tavaliseid öö läbi lällavaid purjus seltskondi.
Tuli välja, et Indi on "merekass", kuna talle tõesti laevas meeldis; eriti vaipkate, millel end rullida ja see, et sai kõrgele hüpata ja igal pool oli huvitavaid kohti pikutamiseks
Lemmikloomaga reisijatele teadmiseks, et kindlasti peab olema lemmikul oma pass (Europass), mida saab veterinaarilt. Laevasõiduks tuleb oma karvasele sõbrale osta eraldi pilet ja vastav lemmikloomakajut (B klass; ei ole mingi eraldi kajut koerahaisune ja karvane :) või siis paigutada ta laevas puuri.

Rootsis tegime peatuse Jönköpingus, ehk linnas kust meie lugu 4 aastat tagasi alguse asi. Imelik on olla tagasi kohas, kust on pärit nii paljud suurepärased mälestused. Kõik on peaagu sama, natuke on ka muutunud (meie ühikas on muudetud korralikuks kortermajaks). Igatahes viis see külaskäik jälle mõttele, et 5. aasta kokkutulek tuleks korraldada, nagu kunagi sai kokku lepitud, just siin.

Rootsi on ilus; loodus mõnusalt sügisene, natukese vihmaga ja värviliste lehtedega.
Taani viis meid sild (u. 35 Eur) ning meelde on jäänud suured linnu(hane)parved, kes olid valmistumas äralennuks soojematele maadele.
Saksamaale viis meid parvlaev (reis 45 min) mille vältel sai Indi taanlastest vanapaari lemmikuks, kui ta pea kõigi ootesaalis istunutega julgelt sõprust sobitama asutas.
Esimese pika päeva õhtuks oli meie peatuspaik Etap hotell Lübeckis. Lemmiklooma eest tuli maksta 4 Eur.

Kuna meie sõiduk oli natuke ülekaaluline, siis Saksa kiirteede kiiruspiiranguteta vabadust nautida ei saanud.
Hollandis tegime (minu rõõmuks) tänu teetöödele väikese ümbersõidu läbi külade. Minu jaoks on sealsed elumajad nagu nukumajad: väikesed, maitsekalt kaunistatud, aiakestega ja igal pool kasvab veel sügiselgi palju lilli. Mõtlesin, et mu emale peaks siin meeldima ja mõtlesin ka Mariile, kelle maa see praegu ja juba mitu aastat on.
Belgias olid tee ääres lõbusate nägudega friikartuli-tuutude reklaamid. Prantsuskeelsed raadiod andsid tunnistust, et sihtpunkt on lähenemas.

Prantsusmaa tervitas meid tasulise kiirteega. Pariisi lähedusse jõudsime ebasobival ajal, kella 18:30 paiku ja saime tubli tunni (mis pidi isegi kiire olema, saime hiljem teada) liikuda töölt kojuruttajatega üheskoos. Mootorratturid muidugi kasutavad oma väikeseid gabariite ära ja vuravad teosammul liikuvate autoridade vahelt täie hooga läbi. Igatahes jäin mõtlema, mis kell kõik need inimesed lõpuks koju jõuavad.

Pärast Pariisi läks gaasipedaal kuidagi automaatselt rohkem alla. Eks kodu-läheduse sündroom..
Jõudsime natuke läbiraputatutena, kuid õnnelikult, kõik me kolm, oma Prantsuse koju enne 22 ning veel samal õhtul jõudsime koorma maha laadida ja hispaaniapäraselt hilisest söömaajast osa võtta.

lõpuks siis...

... otsustasin ka mina hakata oma tegemistest teada andma "interneti päeviku" vahendusel.
Ajendiks kolimine croissantide, veini, juustu ja barettide maale :)
Kes soovivad, saavad minu ellu piiluda ja lugeda, kuidas siinpool ka elu on.