Kuna aasta alguses sai tervislikumaks muututud, siis lisan ka mõned retseptid, mis on mõnusad kerged ja maitsvad.
Köögiviljakotletid (ahjupannitäis)
2 suvikõrvitsat 1 suur porgand (tükk kõrvitsat jupp porrut paar sellerivart 2 spl nisu- või maisijahu (täistera kui soovid) 2 muna soola, pipart (pihustamiseks õli) Koori porgand ja soovi korral ka suvikõrvitsad. Riivi jämeda riiviga (ka kõrvits ja kartul kui soovid); haki porru ja seller peenelt. Sega kausis köögiviljad, lisa jahu ja muna. Sega korralikult, maitsesta. Võid praadida pannil nagu kotlette; tervislikum (ja lihtsam) aga valmistada ahjus, küpsetuspaberil, 220 kraadi juures kuni kuldsed (20-30 min). Serveeri nt kodujuustuga või lusikatäie hapukoorega. (ps. neid kotlette võib teha mistahes köögiviljaga)
Kartuli-kõrvitsagratään 3-4 kartult 1 kg puhastatud kõrvitsaviile (u. 1-2 cm paksused) 1 küüslauguküüs (sibul) tüümiani (värsket v kuivatatud) u 400 ml koort või piima soola, pipart Koori, viiluta kartulid. Lao kihiti kartuli- ja kõrvitsaviilud, kihtide vahele tüümianilehed ja soovi korral väikesed sibulatükid. Kalla üle piima või koorega, maitsesta kergelt soola ja pipraga. Küpseta ahjus fooliumiga kaetult 180 kraadi juures 45 min ja lahtiselt 200 kraadi juures 15 min, kuni pealt ilus kuldne. Serveerida võib ka nt riivjuustuga. Sobib hästi ka lisandiks.
Boheemi tomatisupp 800 gr konservtomateid (purustatud) 1-2 spl oliivõli apelsin (koor+viljaliha) 20 gr ingverit (algretseptis oli 50 gr ja minu maitsele jäi liiga põletavaks, eks oleneb ka juurika värskusest) 1 kanapuljongikuubik 2 dl vett (pruuni) suhkrut, soola, pipart (kuivatatud) basiilikut Koori ingver, apelsin. Lõika apelsini viljaliha tükkideks, eemalda seemned. Kuumuta potipõhjas ingveritükikesi apelsinikoore ja viljalihaga u kümmekond minutit. Lisa (keev) vesi ja püreesta. Lisa tomatid, puljongikuubik, maitsesta basiilikuga ja lase vaikselt podiseda u 20 min. Soovi korral püreesta.
Hästi maitsevad kõrvale mozzarella-basiiliku gressinid 250 gr (täistera) nisujahu 15 gr värsket pärmi soola 135 ml vett 2-3 spl oliiviõli riivitud mozzarellat; basiilikut. Jahukuhja keskele tee auk, kuhu lisa sooja vähese veega lahustatud pärm, sool, õli ja ülejäänud käesoe vesi. Sega korralikult ning jäta kilega kaetult sooja kohta tunniks kerkima. Lisa juurde mozzarella ja basiilik ning rulli jahusel laual kergelt ristkülikukujuliseks, lõika noaga peenikesteks pikkadeks juppideks või siis vooli käte vahel kõrsikuteks. Lase enne ahjuminemist natike kerkida. Küpseta 200-220 kraadi juures kuni kuldsed (u 20 min). Parimad samal päeval.
Jamie pastinaagisupp ingveriga
Kes pastinaaki pole proovinud, siis tegemist huvitava porgandit meenutava maitsega juurikalisega. Ingver annab vajaliku särtsu ja porgand värvi. Mõnus soojendav talvine supp. 2 porgandit 2 varssellerit 2 keskmist sibulat 600 gr pastinaaki u pöidlasuurune jupp ingverit 2 küüslauku oliiviõli aedvilja- või kanapuljongit meresoola, pipart Koori ja haki pastinaak, porgandid. Haki ka seller, sibulad, küüslaugud, ingver. Kuumuta potipõhjas õlis küüslal, sibul, ingver ning lisa porgand, pastinaak ja seller. Lase vaikselt haududa u kümmekond minutit kui köögiviljad hakkavad pehmenema. Lisa puljong, et ainult kataks köögivilja ja keeda kuni köögivili pehme. Püreesta ja maitsesta.
(kahjuks mul osa pildimaterjali puudub, sest söögid said ootamatult otsa :)
Ja ongi teadlaste poolt kindlaks tehtud, et kaasaegne elu teeb meid õnnetuks, kuna meil on liiga palju valikuid.
Kunagi enne pole meil olnud nii tohutult võimalusi ja kuigi vabadus otsustada on üldjoontes hea, halvab liigne valikuvabadus meid ebakindlusega ja kahetsusega. Otsus lõpuks langetatud, hakkame muretsema, kahtlema, kas see ikka oli see kõige õigem ning järgneb veelgi suurem rahulolematus. Meile saab kinnisideeks, mida tehtud otsus meie kohta teistele ütleb.
Valikute rohkus edendab samuti isekust ja empaatiavõime vähenemist, kuna inimesed keskenduvad endile ja isiklikele eelistustele selle arvelt, mis on hea ühiskonnale.
Aga ongi nii. Meil on nüüd tohutult võimalusi ja mida aeg edasi, seda rohkem mõistame,et oleme näilise vabaduse asemel hoopis lõksu jäänud. Meie aju on ülekormatud, kuna infot, mida töödelda on nii palju rohkem. Mõni ime siis, et inimesed tunnevad üha enam, et juhe jookseb kokku.
Aastakümned tagasi oli ses suhtes parem, sest me lihtsalt polnud teadlikud kõikidest nendest tuhandetest variantidest.
Ka igapäevaste, väikeste valikute tegemine on läinud ülikeeruliseks. Võtame kasvõi primaarse, söögi. Me ei osanud unistadagi Jaapani, Prantsuse, Itaalia...köögist. Sõime seda, mida saadaval oli ja olime kindlasti rahulolevamad kui praegu. Nüüd ihkab hing sushit, magushaput kana, mozzarella-basiiliku pitsat ja Prantsuse juustu veini kõrvale...
Toidupoes on sama toodet mitmeid variante. Mida oluliseks pidada? Valida hinna või pakendi järgi otsustades või pöörata tähelepanu ka toote koostisele, päritolule, lisaainetele jne. Millisest poest osta? Kas üldse osta??
Minnes veelgi laiemaks:
Maailm on meie ees lahti, võime kolida kuhu tahame. Kas jääda kodumaale või liikuda sinna, kus rohi rohelisem ja päike palavam?
Milline elukaaslane endale valida? Kas teha valik pea- või südame järgi otsustades?
Millal (ja kas üldse) järglasi saada? Kas saada lapsevanemaks noorelt või oodata õiget aega? Millal valida „õige aeg“?
Milline töö endale valida? Kas teha seda, mis meeldib või kalkuleerida rahaliselt küljelt?
Kas elada majas või korteris? Osta või üürida?
Jne jne.
Jäin mõtlema, kui tihti ja kas üldse mõtiskleme nende valikute üle, mida me peame tegema? Järgime lihtsalt teisi, läheme kaasa üldise vooluga ja teeme asju harjumusest. Ehk see on nö automaatne kaitse, et meie aju üle ei kuumeneks? Seda ma olen juba ammu täheldanud, et liige mõtlemine teeb haiget :)
Eks tulebki omakorda teha valik; milliseid otsuseid teha automaatselt ja milliste puhul võtta aega vaagimiseks. Vist on ka lihtsam kui teha üks „suur mõtlemine“ korraga ära. Ja siis aeg-ajalt uuesti värske pilguga oma elu(korraldus) üle vaadata.
Omast kogemustest soovitan (võimalusel) võtta otsuse tegemiseks aega, et rahulikult järele mõelda ja sisetunnet kuulata.
Muidugi lähevad elus asjad tihti iseenesest paika, nii et kõik teooriad lendavad aknast välja :)
Hmm. Ja ometigi pole me sugugi rahul ka sellega, mida me valida ei saa (vanemad, osad kehalised füüsilised parameetrid...) ja ometigi kipume ka nende suhtes olema vägagi rahulolematud.
Meie ülesandeks ongi vist siin elus õppida rahul olemist?
Proovisin esimest korda ise leiba teha päris jupp aega tagasi. Sai ostetud Veski Mati rukkijahu, kuhu tuli vist ainult vett ja pärmi lisada. Tegin kõik pakil oleva õpetuse järgi, aga leib jäi kahjuks seest nätske. (nüüd tean, et ei tasu pakil olevat küpsetamisjuhist järgida) Siis proovisin ise juuretist teha. Sai poest pika otsimise peale leitud lõpuks naturaalsest juuretisest tehtud leib (oli vist Pere Leiva oma) ja siis see keefiriga jahtunud sauna hapnema pandud. Ei saanud asja. Selleks korraks katsetused lõppesid. Nüüd Prantsusmaal proovisin uue hooga; lugesin netist arvestataval hulgal koduse leivateo õpetusi ja kogemusi ning valmistasin end vaimselt ette :) Leidsin ökopoest rukkijahu (ps. kõik sellised muud jahud, terad jne leiab mehepoest või -riiulist) ja panin tilga naturaalse õunamahlaga käärima. Ei saanud asja. Tõenäoliselt on viga selles, et pole sellist head püsiva soojaga hapnemiskohta (nagu saun, põrandaküttega vannituba..) sest elektriradikas soojendab ebaühtlaselt. Teist korda proovisin veel; jällegi tuli juuretise asemel mingi väga kahtlase lõhnaga plöga. Selleks korraks jälle kõik. Siis jäi kord mu pilk poes pidama valmisleivasegul. Olin küll suhteliselt skeptiline, sest kõiksugu valmissegud jätan tavaliselt puutumata, aga kuna kirjas oli, et sisaldab naturaalset juuretist, siis koju ma selle paki tõin. Võtsin veel paar päeva hoogu ja siis tegingi nagu pakil kirjas, lisasin vajaliku koguse vett, segasin korralikult jupp aega, lasin kerkida. Siis kallasin taigna silikoonist keeksivormi ja uuesti kerkima kuni kogus kahekordne. Leidsin sobiva kõrgusega aluse ka, millega sain sellesama elektriradika lähedale taigna kerkima panna. Küpsemise ajaks kolisin kööki, et leival silm peal hoida. Peaaegu tund hiljem kummutasin kuuma leiva puhtale rätikule, mässisin korralikult kookoniks ja jätsin lauale jahtuma. Päris täielikku jahtumist ei jõudnud ma ära oodata, lõikasin ettevaatlikult krõbeda koorikuga pätsist viilu ja nautisin. Minu esimene õnnestunud leivategu :) Kõigile maitses ja tõesti hoolimata valmissegust oli tegemist väga hea leivaga. Palju seemneid ja rukkijahu. Sellest pakist tegin veel kord leiba, jällegi edukalt. Proovisin ka teist jahusegu, maaleiva oma ja ka see tuli väga hea. Tegin ainult väikesema koguse, 500 gr jahu asemel 250 gr ja sellest tuligi täiesti paras leib.
Tegin ka seemneleiba, mis maitses nagu see esimene õnnestunud valmissegust. (kogusest saab 1 leiva) 160 gr rukkijahu 100 gr täistera nisujahu 80 gr nisujahu 25 gr värsket pärmi/1 pakike kuiva pärmi/ 20 gr kuiva juuretist 2,5 dl sooja vett soola, suhkrut (röstitud) seemneid: lina, päevalille, kõrvitsa... Lahusta pärm soojas vees, lisa ülejäänud vesi, jahud ja maitseained. Sega korralikult kuni tainas elastne ja ühtlane. Lisa seemned, sega kergelt. Kata kilega ja jäta kerkima 30 min. Tõsta tainas jahusele lauale, sõtku kergelt läbi ja vormi pätsiks või pane (piklikku) keeksivormi. Kata jällegi kilega ja rätikuga ja lase kerkida soojas kuni kogus kahekordne. Küpsetamise nõu vt allpoolt.
Eile tegin teoks juba pikemat aega mõttes olnud rukkipalade retsepti, mille leidsin toidutarest. Käiku läks ökomessilt ostetud naturaalne (kuivatatud) juuretis rukkijahule ja ettevõtmine õnnestus väga hästi :D Kel isu kodus rukkipalasid teha ja nautida seda võrratut lõhna, mis maja täidab, (maitsest ma ei räägigi:), siis retsept on järgmine:
(kogusest saab u kümmekond) 350-380 gr rukkijahu + vormimiseks u 100 gr 100 gr (täistera) nisujahu 1 pakk kuivpärmi/ 30 gr värsket/ 21 gr kuiva juuretist 1 tl soola 1-2 sl (pruuni) suhkrut/ mett 5 dl sooja vett (hapukama maitse saamiseks asendada nt 1 kl vett koduse õunamahlaga) (seemneid)
Lahusta pärm natukese sooja veega, lisa ülejäänud vesi ja üle poole rukkijahust. Sega korralikult kuni tainas ilus ühtlane (vähemalt 3-4 min); siis kata kauss kilega ja pane sooja kohta kerkima 1-1,5 h(jäta ruumi kerkimiseks!) Lisa ülejäänud ained, sega korralikult läbi. Tainas jääb suhteliselt vedel, et vormimine on natuke käsitööd. Enne valmista ette küpsetuspaber (või kaks) kuhu valmis palad asetada. Pane peopessa natuke rukkijahu, lisa lusikatäis tainast ja teise jahuse käega vormi kiirelt käelaba suurusteks paladeks ( mitte väga õhukesed ega paksud ja ühtlased; u 1-2 cm) Lase rätiku all jõudu koguda kuni ahi kuumeneb 230 kraadini. Küpseta 15-20 min, kuni palad ilusad helepruunid. Kannata veel natuke kuni leivakesed rätiku all jahtuvad ja siis lõika (leiva)noaga pooleks. Naudi :) Osad võid panna ka nt sügavkülma, saad hiljem sulatada ja röstida.
Õhtuks sõime kauaoodatud "Eesti burksi": rukkipala juustu-, singiviiluga; salatilehega ja praemunaga. Lihtsuses peitub võlu ;)
Lisan veel mõned soovitused, mis leivaküpsetamiseks abiks on: - kui küpsetad leiba nt silikoonvormis (väga hea kätte saada) siis aseta see omakorda võimalusel teise, nt metallist v klaasist keeksivormi, sest muidu kipub leib küpsemisel laiali vajuma, sest silikoon pole piisavalt tugev. -küpsetada alguses hästi kuumas ahjus nt 230-250 kr juures 20-30 min ja siis alandada kuumust 180-200 kraadile ja küpsetada lõpuni 30-50 min (olenevalt leiva suurusest ja ahju eripärast) - ahjuust ei soovitata ka küpsetamise ajal avada - kindlasti olla kannatlik kerkimisega, sest kiirustamise korral jääb leib seest nätske; lase leival enne ahju minemist korralikult valmistuda (tee näiteks näpuga augud taignasse ja kui need on täis kerminud, ongi aeg küps) -küpsenud leib mässi puhta köögiräti sisse puhkama; koorik muutub ka siis pehmemaks. -lasta leival jahtuda enne lõikamist, muidu jääb nätske. -leivateoks varu kannatlikku meelt, sest esimesed korrad, nagu näha, ei pruugi õnnestuda. Hea kui on toetajaid, kes lohutavad ja kasvõi nätsket leiba söövad :)
Ps. leivategu on sõltuvust tekitav, selles olen nüüd ise veendunud ;)
Tuli isu lisada Juhan Liivi "Rändaja" luuleread, mis kunagi sai peast kirjandusõpetajale ette loetud:
Tulin linnast. Lumesadu. Tööd ei leidnud kusagilt. Lumesadu. Jalad väsind. Läbi, läbi näljane.
Kuskil teed, ei tulekiiri, aeg ju hiline. Ennäe! tulukene siiski vilgub viimati.
Koputan ja astun sisse- lahkelt lahti tehakse. Tüdruk võtab ahjust leiba, sooja leiba- mõtlege!
Soe saun ja lõhn nii armas, Tühi kõht. "Kas soovite, külamees, vast sooja leiba?" Murdis tüki minule.
Suure tüki sooja leiba! Oh küll maitses magus see! Soe leib ja soe süda, perenaine tasane.
Esmaspäeva õhtul juhtusin vaatama üht telesaadet, kus üks Prantsuse kuulus noor kokk, Cyril Lignac, asus võitlusesse, et inimesi taas süüa tegema õpetada. Kuskilt on meelde jäänud, et tema inglasest kolleeg, Jamie Oliver on juba analoogse aktsiooniga välja tulnud, üritades koolisööklates pakutavat toitu tervislikumaks muuta. Tegelikult oli lausa kaks saadet järjest. Esimeses korraldas Cyril ühes väikelinnas suure koosoleku, jagades infot selle kohta, mis on tema sealolemise mõte (Panna inimesed uuesti süüa tegema); siis moodustas ta kohaletulnutest väikese nö stardigrupi ja nendest valis välja endale liitlase, kes teda hiljem asendas. Siis korraldas ta selle väikese grupi naistega ühise söögitegemise. Iga paar tegi erinevat toitu, suures koguses, mida siis omavahel vahetati, nii et kõik said endale nädala koguse tervislikku valmistoitu, mida kiiresti ainult vaja soojendada.
Paljud osalised ei teinud kodus üldse süüa, vaid omasid suurt sügavkülma-kirstu täis valmistooteid ja mikrolaineahju. Põhjuseks toodi nagu ikka, et on kiire ja pärast tööd ei jõua kokata. Mõned nooremad ei olnud üldse enne köögiviljadest midagi valmistanud ja olid üllatunud, et nii odavalt ja tervislikult läbi saab.
Siis tegid kõik selle grupi liikmed sama oma tutvusringkonnas, korraldasid kooskokkamise pärastlõuna alustades toidupoolise ostmisega ja jagasid pärast valmistatu. Ühesõnaga nagu kettkiri liiguti edasi. Üheskoos toimetati aga sellepärast, et abiks olla ja õpetada; no ja koos on ju lõbusam ka.
Saateosa teiseks projektiks valis Cyril samast linnakesest veel ühe liitlase, kuti kes on noortega"käpp" ja üheskoos sõideti Ameerikamaale, autopealinn Detroiti, linnapõllundusideed kaema. Jah, sellises suurlinnas nagu Detroit, on kasutusele võetud niisama seisvad omanikuta maalapid otse linna südames, kuhu kõigi soovijate koostööl on rajatud peenramaad. Kõik kes tahavad, löövad kaasa ja kõik võivad minna vabalt ja värskeid köögivilju endale valida. Peenramaa-idee loojad rääkisid, et see aed on terve selle kvartali elu muutnud; keegi ei lõhu ega laasta; inimesed teavad üksteist rohkem kuna see projekt ühendab neid ja toob rõõmu, kuna paljud polnud kunagi näinud kuidas porgand kasvab või kuidas see mullasena lõhnab..
Olen küll natuke skeptiline, kas see neil tegelikkuses ka tõesti nii töötab; sest nagu teada, alati on ju inimesed, kes ise lillegi ei liiguta ja kasutavad teiste lahkust kurjasti ära. Üks loll teeb ja teised maitsevad vilju.
Aga igatahes tehti sama peenramaa idee teoks ka siis Prantsusmaal (prantslased olid ka suht skeptilised ja enamus ühinesid alles siis kui kuulus kokk neile kahele liitlasele abiks tuli). Peaks netist otsima, kas see läks neil tõesti tööle või oli nö ühekordne projekt telešõu tarbeks.
Teises saates läks Cyril ühte Pariisi-lähedal asuvasse kooli ja jällegi värbas grupi noori (14-15.a) kelle ülimaks väljakutseks sai väga uhke õhtusöögi valmistamine kolmele ministrile (haridus, tervishoid ja kultuur) Muidugi ei osanud tiinekad isegi muna praadida (nagu esimesest tunnist selgus), polnud kokkamisest absoluutselt huvitatud ja nende igapäevamenüü koosnes Kreeklastest ( nii kutsuvad nad kebab'i) külmutatud hamburgeritest, friikartulitest (mida üks plika sõi hommikusöögiks!!!) pizzast ja pastast rääkimata. Ühesõnaga kamp keskmisi heaoluühiskonna võsukesi. Muidugi läbi naeru ja pisarate ja untsuläinud harjutus-õhtusöögi (vaestele õpetajatele ja klassikaaslastele) suutsid need noored kuu aja pärast tähtsatele ninadele korraliku kolmekäigulise õhtusöögi valmistada. Asja mõte oli tõestada ministritele, et igas koolis on võimalik ja hädavajalik anda kokandustunde. Muidugi kõhu täis söönud asjapulgad rääkisid nagu poliitikud ikka, ümbernurgajuttu ja konkreetseid meetmeteid ei mainitud.
Igatahes oli mulle natuke üllatav, et isegi nii vägeva toidukultuuriga maa elanikud, nagu seda on Prantsusmaa, on samamoodi nagu teised lääneriigid nö Ameerikastumas. Et mitte ainult suurlinnaelanikud ei kokka enam ja söövad mis ette juhtub mõtlemata oma (ja laste) tervisele, vaid ka väikesemates asulates elavad kodanikud. Üks kolmest prantslasest on ülekaalus, 10% rasvunud ja 40% on kaaluga mures.
Äkki ei oskagi prantslased varsti enam kuulsad oma toidu (ja elu)nautimisoskuse tõttu, kui peale tulevad põlvkonnad, kes on üles kasvanud konserv- ja külmutatud kräpi peal ja peavad söögitegemiseks valmistoidu ülessoojendamist mikrolaineahjus? Päris imelik on mõelda, et inimesed ei oska/viitsi enam absoluutselt süüa teha ja täiskasvanuile tuleb õpetada toitumistõdede abc-d.
Külastasime vihmasel laupäeva pärastlõunal järjekordset messi, teemaks Environment Durable ehk vastupidav, jätkusuutlikum keskkond vms- ühesõnaga ökomess. Asukohaks üks mõnus väiksemat sorti loss, Chateau de Cangè.
Esindatud olid erinevate keskkonnasõbralike lahendustega firmad, nt maja soojapidavuse parandamiseks, veesüsteemide efektiivsemaks muutmiseks, päikesepatareid/paneelid. Lisaks ökoloogilised puhastustooted ja muidugi selle regiooni mahetoidu-/ökotootjad.
Puhtjuhuslikult sattusime maitsmise workshopile. Meie grupile (12 inimest) pidas selgitava loengu maitsmise olemusest, tehnikast üks tore onu, kes ongi elukutselt maitsekoolitaja, degusteerija. Tema jutust jäid mulle meelde mõned päris huvitavad teadmised, mõtted.
Tegelikult on maitse kirjeldamiseks vaid 4 sõna: soolane, magus, hapu ja kibe. Kõik teised kirjeldused on analoogid (vürtsikas, puuviljane jne), mille abil me püüame maitset selgitada, teistest eristada.
Testisime ka oma maitsemeelt. Nimelt oli meie õpetaja seganud tavalise kraaniveega needsama neli põhimaitset ja proovisime, millist me kõigepealt tunneme ja mida üldse mitte.
Mina tundsin eelkõige soolast maitset (nagu merevesi) ja kõige vähem mõrut. Selgitus: maitse mida me esmalt tundsime, on see mille suhtes me tundlikud ei ole. (ehk siit siis selgitus, miks ma soolan tihti toidud osade sööjate jaoks üle :) ja vastupidiselt siis see mida me ei tundud, oleme tundlikumad, vastuvõtlikumad.
Tihti ei tee me vahet maitsel ja aroomil, sest suus tunneme tegelikult söögi aroomi ja mitte maitset. Nt kui meil on nina kinni, siis kaneelisaia süües me ei tunne nt kaneeli maitset, aga magusat tunneme ikka.
Sageli teeme järelduse juba enne maitsemist, (nagu eelarvamus, eelmaitse) nt nähes õuna, me juba teame, eeldame, mis maitsega see on ja ei süvenegi selle maitse erinevustesse. (ehk vaid süües pöörame tähelepanu selle tekstuurile, krõmpsuv, pehme...)
Nt veini degusteerijad teevad tihti punast veini vaadeldes järelduse, et maitses on punased marjad ja tammemaitse, kuna see on nö seostub värvi ja veiniga.
Tegime ka pimetesti: sildistamata pudelites olid erinevad lõhnad (kümmekond erinevat) ja tegelikult oli päris keeruline ära arvata, millega tegu. Tihti tuli mõttesse enne mingi konkreetne toode, nt martsipan ja siis alles jõudsid mandlilõhnani.
Onu ütles ka, et pole häid ega halbu maitseid (vähemalt nende proffide maailmas:) (maitse üle ei vaielda onju ;) ja miks meile mingi toiduaine, õigemini konkreetne maitse ei meeldi, on seepärast, kuna meil on selle ainega mingi ebameeldiv mälestus, kokkupuude jne. Näiteks tõi ta nelgilõhna, mis paljudele seostub hambaarstiga ja seetõttu on negatiivne.
Mõtlesin, et sageli meie maitsemeel muutub, sest me kas unustame või asendme seda (alateadlikku) negatiivset kogemust. Tõepoolest, sageli ei maitse/meeldi meile enam mingi toit, kuna selle söömisega seostub midagi halba. Nt. sundsöömine (koolis või kodus); ussikese või mõne muu "lisandi" leidmine; negatiivne sündmus... Pähe tuli ka näide sarjast „Sõbrad“ Chandler, kes ei söönud tänupüha sööke, kuna sellega seostus talle lapsepõlvetrauma, vanemate lahutus.
Õpikoja viimaseks praktiliseks osaks oli (mahe)šokolaadi maitsmine. Onu lubas, et pärast seda kogemust, ei söö me enam šokolaadi endistviisi.
Degusteerisime kolme erinevat varianti. Kõigepealt vaatlesime värvi, nuusutasime ning üritasime leida eristada lõhnu,. Alguses mõtlesin ka, et šokolaad lõhnab nagu šokolaad ja kõik, aga tähelepanelikumalt nuusutades, võis eristada vägagi mitmeid lõhnu nt vanilje, pipar, apelsin.. ja maitsmisel innustati meid jällegi välja tooma erinevaid aroome, mis meie ajju jõudsid.
Tõepoolest, kolm esmapilgul täpselt samasugust šokolaaditükikest kannavad endaga vägagi erinevaid maitseid.
See väike õpituba pani mind mõtlema sellele, et tavaliselt šokolaadi (või mistahes muud toitu/jooki) maitstes, kui vähe pööran tähelepanu sellele mitmekesisele infole, mis mu keelelt ajju jõuavad. Tegeleme ju söömise kõrval mitmete asjadega: vaatame telekat, vestleme..
Kui haarame magusaisus nt šokolaadi järele, siis tegelikult võiksime samahästi suhkrut süüa; ühest tükist võib saada rohkem meeltenaudingut kui mitmesaja grammi allakugistamisest.
Ehk saab tänu sellele praktilisele, värskendavale kogemusele natuke lähemale oskusele, sööki NAUTIDA.
Osalesime ka supikoolitusel. Jah, see kõlab eesti keeles naljakalt, atelier de potage, kui soovite prantsuskeelselt.
Seekord õpetas meid tore naine, kes ametilt dietoloog, ehk siis toitumisspetsialist suppi tegema. Ja mitte lihtsalt kartul-porgand-patta vaid näidata, et supp võib olla piisav roog/toit, kõhutäide. Selgituseks: prantslaste jaoks on supp kerge püree (vees keedetud köögivili-paar), mida serveeritakse eelroana; mida tihti juuakse. Minu jaoks on see suht lurr, nagu puljong.
Samuti pöörati tähelepanu erinevate huvitavate seemnete ja (minu jaoks suhteliselt tundmatute) vürtside kasutamisele, millega saab kõige tavalisemale ja lihtsamale roale anda huvitava ja uudse, maitsva aspekti.
Siin oli teoreetilist osa alguses natuke vähem ja asusime asja kallale. Ehk siis köögivilja koorima. Ma ei olnud elu sees LILLAT kartulit näinud. (Pr k vitelotte) Muidu kartul nagu kartul ikka, ainult kollase asemel on violetne. Ka ei olnud ma enne pastinaaki söönud (supis) ja maapirni samuti.
750 ml piima (mina paneks vähem, kuna vedelik peaks ainult katma köögivilja)
1 spl (paksu) hapukoort (creme fraiche)
Soola, pipart, muskaati
Pulkadeks:
250 gr täistera jahu
75 gr võid
100 gr kitsejuustu
1 spl köömneid
1 munakollane
(soola)
Natuke oliiviõli (pintseldamiseks)
Koori, tükelda maapirn u 3cm tükkideks. Pruunista kergelt natukese võiga. Lisa piim, vesi, et vedelik ainult kataks;lisa hapukoor ja lase podiseda kuni pehme. Püreesta (nii et läheks vahtu) Siis alles maitsesta.
(NB!Soola lisada söökidele alati lõpus, kuna väljutab vett ja hiljem lisades on toiduainete naturaalne maitse rohkem esile tulnud, nii et vajame vähem soola.)
Saiapulkadeks sega pehmed võitükid jahuga, lisa munakollane, kitsejuust, köömned, sega. Vormi peenikesed pulgad (nt tee keerdudega), pintselda või pihusta õliga ja küpseta ahjus 200 kr u 15 min kuni kuldsed.
Serveeri vahuse supi juurde.
Pastinaagi- Aed-piprarohu supp peekonitšipsidega
200 gr pastinaaki
Natuke võid
Kuivatatud aed-piprarohtu (tüümian ajab ka asja ära)
2 spl hapukoort
1 viil peekonit ja 1 suitsusinki sööja kohta.
1 spl Pika pipra Poivre long kaseurbasid meenutav pipraline, mis hõõrutakse uhmris peeneks)
0,5 l vett
0,5 l piima
Koori, tükelda pastinaak, pruunista natukese võiga kergelt keskmisel tulel. Lisa vedelik, pool aed-piprarohust ja piprast, keeda kuni pehme. Püreesta ja lisa koor. Küpseta ahjus/pannil peekon/sink (tükid) krõbedaks. Kuumuta suppi veel natuke, et pakseneks. Serveeri lihakrõpsudega ja ülejäänud maitseainetega.
Tükelda lillkapsas, koori kartulid, tükelda.Pruunista natuke võis, kalla vedelik, et kataks köögivilju, keeda kuni pehmed. Lisa hapukoor, püreesta, maitsesta.
Punapeedi ja piparkoogi vaht mooniseemnetega.
(magustoiduks)
300 gr keedupeeti
Piima
3+2 viilu piparkoogi-leiba (Pain d’epices on põhimõtteliselt sama maitsega leivaline, mis meie piparkook)
Mooniseemneid
(mett)
Koori, tükelda peet u 3cm, kata piimaga, lisa 3 viilu/ piparkooki, lase podiseda u 15 min. Püreesta. Lisa mooniseemned, maitse järgi veel piparkooki või/ja mett.
(ausalt, minu maitsemeelele (ja teised polnud ka väga vaimustuses) oli kahjuks see väga dekoratiivne supp liiga peedine. Lisaksin rohkem neutraliseerivat piima v koort; miks mitte kohupiimapastat). Proovida- katsetada tasub kindlasti.
Ootamisel vastas Vanessa, koolituse läbiviija, meie küsimustele. Nt selgitas ta, miks piima tuleks tarbida.Paljudel tänapäeva inimestel on probleeme piima(toodetega) liigse töötlemise tõttu ja sellepärast meie keha tõrjubki. Ta lisas, et pooled inimesed kes hakkavad väiketalunike, vähetöödeldud piima(tooteid) tarbima, unustavad selle häda.
Et paljuski on „süüdistada“ soja-“piima“ kampaaniat, mille eesmärgiks oli inimestele pähe panna, et kuna nad tavalist piima enam ei talu, siis alternatiiviks on super-naturaalne soja“piim“. Tegelikult on piimast, naturaalsusest ja tervislikkusest asi kaugel. Aga ajaks, kui piima nimetuse kandmine lubati ainult loomset päritolu toodetele, olid kahjuks paljude inimeste arusaamad juba piisavalt mõjutatud.
Tegin väikese otsingu internetis ja mina pole enne kahjuks kuskilt soja kohta sellist/ tõelist infot saanud. Ehk tuleb ka teile üllatusena, et (kääritamata) soja on tervisele väga ohtlik. Kirjutan selle kohta pikemalt järgmistes postitustes.
Üles kerkis ka nisu-küsimus. Et miks paljudele tekitab nisutoodete tarbimine probleeme. (prantslased teatavasti tarvitavad igapäevaseks toiduks nisujahust leiba, ehk baguetti)
Loodan et sain õigesti aru, et üheks selgituseks on see, et nisu seob endaga keemilisi taimekaitseaineid (ja Prantsusmaa on kahjuks pestitsiidide kasutamises esikohal) ja seetõttu tekibki paljudes kehades tõrge.
Igatahes sain väga palju energiat ja mõtlemisainet sellelt pisikeselt, reklaamimata ürituselt ja kõike seda täiesti tasuta :)
Eelmisel nädalal sai kustutatud pikemat aega kummitanud pitsanälg. Pitsat sai tihti valmistatud Rootsis olles; see oli üks minu firmaroogadest ;) Seekord tegin natuke teise retsepti järgi. Põhi tuli väga mõnus ja õhuke, nagu päris :) Ja põhja katteks tuleks kindlasti valmistada spets tomatikaste, tulemus hoopis teine. Juustuna sobib õige pitsa katteks mozzarella. (Poest leiab spetsiaalse, küpsetamiseks mõeldud variandi, mis on tihedama konsistetsiga ja kergemini riivitav, lõigatav). Pitsapõhjade valmistamiseks varuda natuke aega ja kannatust (kerkmiseks). Soovi korral võib ülejäägi külmutada, saab järgmine kord kiiremalt.
Pitsapõhi (sellest saab 2 nö normaalsuuruses pizzat, u. 4le) 500 gr võimalikult peene jahvatusega nisujahu (Itaalia Tipo 00) (tainas jääb elastsem) 325 ml sooja vett 1 tl meresoola (peenemat) 0,5 tl suhkrut 3 gr kuivpärmi (enamikes retseptides on 1 pakk (7 g), aga minu maitsele jääb pärmi maitse liiga tunda) 2 spl oliivõli Lahusta pärm hoolikalt väikeses koguses soojas vees. Tee lauale (v suurde kaussi) jahukuhi, mille keskele "kaevu" lisa sool, suhkur, pärmivesi ja ülejäänud vesi. Hakka kaevu kinni ajama, sega kõik kokku. Sega korralikult, sõtku mõnuga. Vormi palliks, kata kauss niiske rätikuga, lase soojas kohas kahekordseks kerkida. Siis sõtku jahusel laual taignast õhk välja. Jaga tainas 2-3 tükiks (kui soovid võid osad külmutada). Vormi palliks. Pallike raputa natuke jahu pähe ja jäta u tunniks veel seisma. Siis on su tainas parajalt elastne ja valmis vormimiseks, mitte rullimiseks! sest see muudab taigna jäigaks. Vormi oma kätega (jahu abiks) kas ümmarguseks või mistahes kujuliseks, aga väga õhukeseks, sest põhi ahjus veel kerkib.
Samal ajal kui tainas kerkib, saad valmistada tomatikastme Sibul 1-2 küüslauguküünt Oreganot Soola, pipart, tiba suhkrut Kvaliteetset purustatud tomatikonservi (200gr) Prae tibas õlis või killukeses võis sibula ja küüslaugutükid klaasjaks. Lisa tomatid, maitseained. Lase väikesel tulel podiseda u kümmekond min kuni kaste pakseneb.
Ananassi-kanapitsale läks: tomatikaste; keedukanafilee tükid; ananass; mozzarellatükid; basiilik Singi-seenepitsale: tomatikaste; paar šampinjoni; sinki (serrano); kirsstomateid; mozzarellat; punet. Küpseta pitsat kõrgel temperatuuril 250 kraadi juures kuni juust sulanud.
Buon appetito! Siinkohal tuli meelde ka lisada Flammekueche retsept, ehk Elsassi piirkonna pitsa. Avastasin selle väga maitsva eelmisel korral Prantsusmaal elades ja Eestlastele peaks see hästi maitsma (hapukoor jee :) Plussiks kiire ja kerge valmistada (kogusest saab u. 3le)
200 gr jahu 125 ml vett 2 sl õli soola Katteks: hapukoort, 1 suur sibul, sinki/peekonit, (keedukartuli viile) soola, pipart.
Pane ahi kuumenema (250 kr) Sega jahu, sool, vesi. Lisa õli, sega. Rulli väga õhukeseks (otse küpsetuspaberil) Kata põhi hapukoorega, siis lisa hakitud sibul ja (suitsumaitseline) sink/peekon. Küpseta (u kümmekond min) kuni põhi küps.
Juba teist korda sel (sügis-)talvel on ka siin, Prantsusmaal, lumi maas, mis toob endaga kaasa korraliku kaose. Isegi paarisentimeetrise lumekihikese korral lüüakse häirekella, inimesed lükkavad oma (sõidu) plaanid edasi ja elu on keeratud pea peale. Uudistes on unustatud populaarne gripiteema ja räägitakse peamiselt lumest ja sellega kaasnevast. Eelmisel nädalal vallutas lumi veelgi rohkem maakondi ja üllatas lõunapoolseid elanikke (kus tavaliselt lund ei saja) kuni 30 cm lumekihiga. Meil oli kõige külmem 7. jaanuari hommikul, kui kraadiklaas näitas -8. Brrr! (ok, see pole just -25 nagu Eestis, aga siinsed majad ei ole väga hästi soojustatud, nii et ausõna, külm on :) Nädalavahetusel olukord paranes natuke; oranži hoiatusega (olge väga ettevaatlikud; ohtlikud ilmastikuolud; kõrgeim hoiatustase on punane) oli veel 29 departemangu (päev enne 55) lõunas ja loodes, kus ennustatakse lumele lisa. Pea 10 000 majapidamist oli elektrita (Provence-Alpes- Côte d'Azur). Teisipäeva õhtul hakkas ka meil siin Centre regioonis lund sadama. Tegin õhtupimeduses väikese jalutuskäigu, nautimaks meie väikelinna lumeteki all. Eile hommikul aga pöördus sulaks ja päeva lõpuks oligi see ilus ligi 10-sentimeetrine lumeke läinud. Kuuldavasti tegi seesama lumepilv Pariisis päris paljude (veo)autojuhtide elu raskeks, sest keelati raskeveokite liiklus kuni teeolude paranemiseni.
Valge šokolaadi crumble Tegemist on nö purukoogiga: puuviljad kaetud purutaolise kattega. Lihtne ja kiirelt valmistatav. Selle crumble juures võlub mind hästi mõnus krõbe ja kerge purukate (tänu kookoshelvestele) ja banaani-õuna-valge šokolaadi kooslus. Pidulikumal puhul valmista individuaalsed portsjonid nt kreembrülee vormides.
4 banaani 3 õuna 3 spl rosinaid (rummis)
Puru: 60g valget šokolaadi 100 gr kookoshelbeid 70 gr suhkrut 100 gr jahu 100 gr võid natike soola 0,5 tl kaneeli Sega puruained, v.a šokolaad, lase 2 h külmkapis taheneda. Haki šokolaad väikesteks tükkideks. pane ahi 180 kr kuumenema. Kuumuta kooritud, hakitud õunatükke väikesel tulel 10 min. Siis lisa rosinad ja ratasteks lõigatud banaanid, sega, kalla ahjuvormi. Sega šokolaaditükid puruseguga, kata puuviljad. Küpseta u.30 min kuni pealt kuldne. Serveeri leigelt vaniljekastme või -jäätisega või raputa pinnale peenikesi šokolaadilaaste.
Juba pikemat aega kummitas mind mõte Belgia šokolaadikoogist. Sellega koogiga seostub mulle kohe Olümpia kohvik, kus sai seda mitu head aastat tagasi nauditud. Plussiks vähe küpsetamist; kerge ja vähemagus täidis ning peal sulanud šokolaadikate :)
Belgia šokolaadikook
põhi: 40 gr suhkrut 100 gr võid 130 gr jahu 1 tl vaniljesuhkrut 1 munakollane täidis: 500 gr kakaokohupiima (pastat) 85 gr suhkrut 1 tl vaniljesuhkrut 50 gr riivitud šokolaadi 8 lehte želatiini 2 dl vahukoort kaunistuseks: 150 gr piima- või tumedat šokolaadi 1 dl (vahu või kohvi) koort
Sega põhja ained, et moodustub purutaoline mass. Lisa munakollane, sega ühtlaseks. Suru ümara (lahtikäiva) koogivormi põhja ja küpseta 200 kr juures nii 10 min kuni põhi küps. Jahuta. Pane želatiinilehed u 10 min külma vette paisuma. Sega kohupiim suhkru, vanilje ja šokolaadiga. želatiinilehed sega vähese kuuma veega (nii et oleksid korralikult lahustunud, muidu jäävad pärast koogi sisse tükid). Lase jahtuda, lisa kohupiimale, sega korralikult. Vahusta koor, lisa segule. Kalla põhjale, lükka pealt siledaks. Jäta vähemalt 6. tunniks külmkappi tarduma (või üleöö). Sulata šokolaad (piima- või tume või mõlemad, nagu mina tegin), lisades kuuma koore ja segades. Jaota tardunud koogile, silu pealt siledaks ja siis joonista nt kahvliga muster.
Kuidagi jäi mul kahe silma vahele viimase trühvliteo edastamine. Jõuludeks tegin 9. erineva maitsega maiust; uued maitsed apelsini, hõõgveini, jõuluvürtsi,valge šokolaadi-pipra, soolaka karamelli. Populaarseimad olidki neist viimane ja esimene. Tegin jälle nö tunde järgi, kuna tegin retseptist väikesema koguse. Tumedale šokolaadile lisada rohkem koort, kui piimašokolaadile, kuna viimane sulab kergemini ja on vedelam. (Alustada võiks tumeda šokolaadiga, kuna seda on lihtsam käsitleda) Valgele šokolaadile lisada ainult natuke koort, kuna muidu ei tahenegi segu päris ära ja väga raske on voolida. Kõige parema tulemuse saab, kui šokolaadi sulatada veevannis (keeva veega poti kohal metallkausis).
Apesinitrühvel tume šokolaad keev koor apelsin konjakit v rummi Pese apelsin hoolsalt kuuma vee ja harjaga; riivi peenelt koort (kaunistuseks). Pressi mahl. Kuumuta apelsinimahla ja koort. Lisa šokolaaditükid, sulata, sega ühtlaseks. Lisa maitseks konjakit. Jäta külmkappi tahenema kuni saad pallid voolida. Kasta valmis pallid sulašokolaadi sisse ja kaunista riivitud apelsinikoorega.
Hõõgveinitrühvel paar spl hõõgveini koort tumedat šokolaadi mandlilaaste Jällegi sulatada šokolaad, lisada kuum vedelik, segada ja jätta tahenema. Kasta sulašokolaadi sisse, kaunistada mandlilaastudega.
Jõuluvürtsi-trühvel tumedat šokolaadi jõuluvürtse (nelk,kardemon,kaneel,muskaat) vahukoort Sega sulašokolaadi segusse maitse järgi vürtse. Kaunista ka vürtsiseguga.
Valge šokolaadi-sidruni-pipra trühvel valget šokolaadi koort (natuke) sidrunimahla (1 tl) musta pipart Sulata šokolaad kuuma koorega (jäta osa kaunistuseks!), lisa sidrunimahl, sega, jäta tahenema. Sulata kõrvale pandud šokolaad ning lisa must pipar. Kasta pallid segusse. Soolaka karamelli (caramel beurre salé) Soolase või karamell on Bretagne piirkonna maius. Karamelli magusat maitset üllatab tibake soola ja tulemuseks tavapärasest karamellist palju huvitavam ja mõnusam maitsekooslus. Valmistamine on palju lihtsam kui kartsin.
peensuhkrut külma koorevõid tibake meresoola tumedat šokolaadi koort Karamelli valmistamiseks sulata potis peensuhkur (tegin väikesema koguse, 100 gr suhkruga) väikesel tulel. Lase natuke pruunistuda. Lisa külm (soolane) koorevõi (u 25 gr) ja sega ühtlaseks. Kaunistuseks tegin küpsetuspaberile mõned karamellikujundid. Siis lisasin segule natuke vahukoort, segasin, kuni moodustus ilus ühtlane segu. Lisasin šokolaaditükid, segasin. Vajadusel lisa kuuma koort veel kui segu väga paks. Jäta tahenema. Vooli pallid ja kaunista karamellitükikestega.
Laupäeval pärastlõunal tegime väikese väljasõidu Chenonceau lossi kaema. Kuna elame praegu Loire jõe orus, losside piirkonnas, siis on ju lausa kohustuslik neid külastada. Mulle oli see kolmas kord seda vast kõige kuulsamat neist lossidest, oma silmaga näha. (aprill 2006, september 2008 ja nüüd). Chenonceau on nn Daamide loss, kuna tema omanikeks on olnud 6 (vähem või rohkem) tuntud naist: Diane de Poitiers, Catherine de Médicis, Louise de Lorraine, Louise Dupin, Marguerite Pelouze ja Simone Menier. Ehitatud 16. sajandil ja erilisust lisab üle Cher jõe ehitatud galerii.
Iga kord on olnud külatus natuke erinev: suvehooajal on palju huvitavat avastada ka lossiaias ja kompleksi kuuluvas farmis, põllumaal. Sel korral olid lossitube ehtimas pühadeteemalised (lille)kompositsioonid ning kuulasime ka väikest (vanaaegsete jõululaulude) kontserti ajastukohaselt riietunud kvarteti esituses. Mulle meeldib väga selle lossi köök, võimsa pliidi ja erinevate ruumidega. Tubades on meeldejääv Louise de Lorraine magamistuba, mis pärast tema abikaasa mõrvamist värvitud leina märgiks mustaks. Teise korruse vestibüüli lagi on samuti huvitav, meenutades natuke (suure puu)paadi karkassi. Kindlasti soovitan Chenonceau lossi võimalusel külastada ja seniks võib teha väikese virtuaaltuuri kodulehel (chenonceau.com)
Palju häid mõtteid ja naeratavat suud alanud aastaks! Aeg on teha väike vahekokkuvõte, mis on olnud ja mis võiks tulla. Võtta möödunud aastast kaasa head ja jätta uue aasta ukse taha see, mis rõõmu varjutab.
Minu eelmise aasta väike kokandusalane väljakutse oli macaronide valmistamine. Tegemist on mandlijahust, tuhksuhkrust ja munavalgest valmistatud magusate maiustega (küpsis kõlab minu jaoks kuidagi imelikult). Macaron on (pealt) krõmpsuv ja samas (seest) pehme. Macaronid, nagu me neid praegusel kujul teame (kaks poolt täidisega ühendatud), on pärit Pariisist (leiutatud aga Itaalias). Kõige kuulsam macaronide valmistaja on Ladurée (kes müüb 12000 tk päevas (!), aga ka Pierre Hermé.
Macarone on tegelikult päris palju variante, mis erinevad põhiliselt just välimuselt. Õige macaron on pealt sile ning nö jalaga, ehk siis äär on kerkinud küpsemisel kõrgemaks ja murenenud. Macaronid on olnud kõrgklassi meelismaiuseks ning kuuluvad Pariislaste (natuke suurustava) elustiili juurde. Viimasel Pariisi külastusel käisime ka Ladurée mõlemas kohvik-poekeses, aga kuna järjekord oli uksest välja, siis piirdusin vaateakna pildistamisega. Siiski võis tänaval näha päris palju helerohelisi Ladurée paberkotikesi.
Minu macaroni-maania algas sellest, et mu prantslannast sõbranna kinkis mulle Christoph Felderi Macaroni (retsepti)raamatu. Esimesel korral lõppes macaronitegu napilt kausi lõhkumisega, sest natuke närvi ajas, kui kogu segu suhkrusiirupi lisades kivikõvaks muutus. Kriisi lahendas Gui, kes lisas sortsu kuuma vett ja sai taigna vedelamaks :) Lisasime natuke jahu ja valmisid päris maitsvad küpsised.
Macaroni-katsetused vol 4. Krobedikud.
Teine kord oli peaaegu, ainult pealispind ei olnud sile ja kerkimist oli ka ainult natuke näha. Kolmandal korral jäid macaronid nätskeks ja ei küpsenud ära ja lihtsam oli neid lusikaga süüa. Neljas kord polnud ka siledust ollagi. Avastasin, et tegin Montmorillon'i macarone (Poitou piirkonnast), mis ongi sellised krobelised. Aga no minu rahutu hing tahtis ikka neid siledaid Pariisi macarone lõpuks teha.
Lugesin netist korralikul hulgal materjale ja valmistasin end sellel korral põhjalikumalt ette. Sain natuke julgustust teadmisest, et isegi macaronimeistritel ei tule need mandlijahust kuradikesed aeg-ajalt välja. Aga aasta viimasel päeval, sain lõpuks oma (peaaegu) ideaalsed macaronid tehtud! Tegin natuke keerukama, aga kindlama, nn Itaalia besee retsepti järgi. Raskemaks teeb õigel temperatuuril keeva suhkrusiirupi lisamine munavalgele (vajalik termomeeter). Samas on saadud munavaht palju tugevam, (ilusam) ja vastupidavam (segamisele).
(u 40 macaroni, soovitan nt alustuseks teha poole kogusest ja kui tahad erivärvilisi, siis ka jaga kogused väiksemaks) 200 gr mandlijahu 200 gr tuhksuhkrut 2 *75 gr munavalgeid (u 5 munavalget) 200 gr peent suhkrut 5 cl vett
Kaalu kõik koostiosad. Lase mandlijahu ja tuhksuhkur läbi peene sõela, sega korralikult läbi. Pane kaussi 75 gr munavalget valmis vahustamiseks. Pane ahi eelsoojenema 170 kraadile. Kalla potti suhkur ja vesi, lase vaikselt keema tõusta. Kui temperatuur on 114 kr, hakka vahustama. Kui siirupi temperatuur on 118-19 kraadi, pane mikser kõige väiksema kiiruse peale ja vala siirup peene jaoana munavalgesse; siis tõsta kiirus maksimumile ja vahusta kuni vaht on tugev ja läikiv (kui soovid värvilisi macarone, siis lisa toiduvärv just nüüd). Sega teine osa 75 gr munavalgeid (vahustamata) mandlijahu ja tuhksuhkruga. Lisa suur lusikatäis (leiget) munavahtu, sega. Lisa ülejäänud vaht ja sega õrnalt. Taigen peab olema ühtlane, sile ja kergelt voolav. Kalla ümmarguse otsikuga (8-10 mm läbimõõduga) kondiitripritsi ja pigista küpsetuspaberile ühesuurused u 4cm läbimõõduga ümmargused portsud. (lihtsam on kui enne hariliku pliiatsiga joonistada vormi abil ringid ja siis katta see teise küpsetuspaberiga) Kindlasti jätta vahed, kuna taigen vajub natuke laiali. Küpseta 10-12 min ahju keskosas ja poole peal keera ahjuplaati, et küpseksid ühtlaselt. Macaronid on valmis, kui nad küpsetuspaberilt kergelt lahti tulevad ja ei vetru. Enne täidise lisamist lase jahtuda.
Täidisteks on variante palju ja just täidis annabki macaronile erineva maitse. Soovitan kindlasti teha täidis varem (kasvõi mitu päeva enne) valmis, sest siis on natukenegi lihtsam. Tegin mitu täidist korraga ja külmutasin. Enne kasutamist sulatasin.
Lihtne ja maitsev on šokolaaditäidis (kogused 40-le macaronile!) 20 cl (kohvi)koort 1 sl suhkrut 250 gr tumedat šokolaadi 40 gr võid Koor ja suhkur potti, lase keema tõusta. Kalla peenikeseks hakitud šokolaadile. Sega korralikult.Lisa võitükikesed, sega. Lase jahtuda toatemperatuurile enne kasutamist.
Valge šokolaadi-maasikatäidis sai ka kiidusõnu 300 gr valget šokolaadi 300 gr maasikaid 30 gr suhkrut Kuumuta maasikad suhkruga natuke potis; püreesta. Vala läbi sõela peenekshakitud šokolaadile, lase natuke sulada. Sega õrnalt. Hoia min. 3h külmikus enne kasutamist, et taheneks.
Minu enda lemmik on banaani-karamelli täidis 200 gr kooritud banaane 2 spl sidrunimahla 1 spl pruuni rummi 280 gr valget šokolaadi 80 gr suhkrut 50 gr (vahu)koort 40 gr võid (tükkidena) Püreesta banaanitükid rummi ja sidrunimahlaga. Sulata potis keskmisel kuumusel suhkur, kuni moodustub vedel karamell. Lisa peene joana koor, segades. Kui karamell on hästi segunenud, lisa banaanisegu, sega. Lisa võitükid. Kalla segu peenekshakitud šokolaadile ja sega õrnalt. Hoia enne serveerimist külmikus.
Täidise võib macaronipoolele suruda läbi kondiitripritsi (või lihtsalt lusikaga) ja siis katta teise poolega, õrnalt kokku vajutada. Säilitada külmikus, õhukindlalt suletud karbis. Enne nautimist võtta kapist välja. NB! -Koostiosade kogused on olulised. -Mandlijahu peab olema hästi peen (lase sõelast läbi). -Munavalged lasta kasvõi paar päeva (mitte väga soojas köögis) toatemperatuuril seista, et eralduks niiskust (kata pealt paberrätikuga). -Mitte liigselt segada. Vastasel juhul lõhud munavahu jaküpsmisel mõranevad macaronid pealt. -Erinevaid maitseid tehes, valmista täidised varem (ja külmuta). -Kui su ahi kipub nt pealt liigselt küpsetama, kaitse macarone teise küpsetusplaadiga.
Kindlasti mu macaroni-katsetused jätkuvad ja üritan ka selle Prantsuse besee variandiga (ilma siirupita) hakkama saada. Macarons j'adore! :)
.jpg)
