suvine nädal

Ilmaennustus läks täppi, ehk sel nädalal saabusid tõeliselt suvised ilmad. Pärast pikaleveninud ja kohalike sõnul väga karmi talve järel on need esimesed suvesoojad ilmad eriti magusad. No ja me oleme veel Põhjas, kus kliima on veel eriti külm :) (Prantsusmaa mastaapides muidugi :) ehk nagu Eestiski, hindavad kohalikud sooja saabumist kõrgemalt.

Tegelikult oli juba eelmisel nädalavahetusel päris mõnus olla, kui temperatuur küündis üle 20. soojapügala, aga kolmapäeva pärastlõunal oli üle 25. kraadi ja isegi õhtul oli veel nii soe, et sai ilma jakita vabalt olla. Väga error on õhtuhämaruses välja minna ja avastada, et väljas on soojem kui majas ning isegi minusugune külmavares võib jaki koju jätta.

Ah kuidas mulle meeldivad need suvised õhtud! Tänavatel on mõnus jutumula, inimesed mõnulevad kohvikutes, restoranides ja tšillivad niisama. Õhus on segu erinevatest lõhnadest: toit, lilled, puud-põõsad (sirelid õitsevad!) ja pissinurgad muidugi ka :) Kogu see bukett meenutab suviseid reise välismaale ning on omane just suvisele suurlinnale.

Sellisel sumedal õhtul sobib ideaalselt jalutades jäätist limpsida; et sellega on siis ka algust tehtud.

Neljapäeval oli veelgi soojem. Juba kella 10st oli nii soe et võis vabalt lühikese käisega olla. Käisin jälle turul; tõin koju kaks potti maitserohelist: petersell ja tüümian, mille tahan lillekasti ümber istutada. Plaanis veel soetada kindlasti basiilik, piparmünt, till, murulauk ja kui mahub, siis meliss ka.

Rõduprojekt ongi nüüd järjekorras järgmine, et saaks väljas einestada ja ma ei suuda ära oodata lillekaste. Muidugi tuleks ära otsustada kas petuuniad või pelargonid :) Oh neid valikuid..

Kolmapäevast on linna peaväljakul lillelaat. Eeldasin natuke rohkem osalejaid, aga samas ega sinna väga palju rohkem ei mahukski, sest rahvast on seal alati palju ja iga päevaga aina enam (turiste). Lisaks tavapärastele suvelilledele, põõsastele on väljas ka kaktusemüüja, kellel on pakkuda 250 erinevat liiki okkalist. Laat kestab laupäevani ning pühapäeval toimub sama üritus Roubaix’s, mis jääb 20. minutilise metroosõidu kaugusele.

Nädala alguses lõpetasin kapiprojekti, ehk sai enam-vähem asjad käe järgi. Tuli ikka tõdeda, et asju on liiga palju, vähemalt selle kapi kohta. Väga ebapraktiline on suur boiler, mis sisuliselt pool ruumi enda alla võtab. Aga no saame hakkama.

Neljapäeval pidi siis olema see suurpäev, kui meile saabub internetiühendus. Kutid tulid ja möllasid kaks ja pool tundi, aga fiiberoptika kaablit nad meile ühendatud ei saanud. Et maja on kuidagi nii ehitatud, et mingi auk on kinni pandud ja nad ei saa sealt läbi. Ühesõnaga, kogu jama ei millekski ja meil ikka netti pole! Uurisin kohe, et no pange siis vähemalt tavaline ADSL, et no ma ei suuda enam oodata J aga ei, selleks võetakse meiega uuesti ühendust, tehakse leping ümber ja siis tullakse uuesti. Ausalt ega ma väga enam ei üllatu nende jamade peale. Et siis veel kannatust.

Indi on ilusasti kohanenud. Mõnuleb rõdu ja hoiab silma peal koertel, keda tema maja ees pissitatakse ja linde jälgib ka. Päeval ta muidugi magab ja hommikul kell 5.20 on tema meelest meil ka aeg ärgata. See komme tuli tal suht hiljuti, kui ta vanavanemate hoole all oli. Nurrub täiega ja kurrub ja räägib kassi keeles. Kõnnib üle meie peade, ehk sikutab mind seega juustest ja siis platseerub kõhule või rinnale, et pai-pai saada. Mitte et mulle ei meeldiks vara ärgata, aga no 7ni tahaks ikka magada. Gui ütleb, et Indil on vedanud, et ta ilus on, sest muidu käiks ta käpp halvasti sellise käitumise peale. Proovisin teda õhtul rohkem tegevuses hoida, et ehk magab kauem. Tunni võrra see aitas, aga rohkem oleks vaja. Proovisime ta lihtsalt ukse taha jätta ka, aga närviline kraamine ja miäumine ei ole hea alternatiiv. Et kui kellelgi ideid, kuidas kassi treenida kauem magama, siis palun vastukaja :)

Neljapäeva õhtul tuli väike äikesetorm; järsku müristas kõvasti ja pikalt ja siis sauhti, hakkas vihma sadama; õhk oligi kahtlaselt lämbe. Kauaks looduslikku dušši ei olnud, aga see lõhn mis vihmaga kaasnes oli väga mõnna. Nüüd siis võib ametlikult murul ka istuda.

Nädalavahetuseks hetkel kontkreetseid plaane pole. Ilm on jahedamaks muutunud ja kahjuks nädalalõpuks midagi ilusat ei ennustata. Laupäeval, 1. mail (isver, juba on mai!) on siin kõik kinni. Töölispüha ikkagi. Isegi ühistransport on out, üks kord aastas. Pühapäeval on jälle muuseumikülastused tasuta, et ehk võtame ette kuulsa kunstimuuseumi Basseini (Piscine) muuseumi Roubaix’s.

Head nädalalõppu ja loodan, et see soojalaine liigub teie poole ka.

Mademoiselle Bricolage

Eelmine nädal möödus töiselt. Teisipäeva hommiku ja pool pärastlõunat veetsin ehituspoodides riiuliteks vajalikku materjali kogudes. Kuna eelmised riiulid olid pandud suurte vahedega ja olid seega väga ebapraktilised, sest poolemeetrised riidehunnikud ei ole just väga kerged käsitleda.

Kruvisin oma uue fantastilise Ikea puuri-kruvikeerajaga vanad riiulid kõik lahti, pahteldasin augud kinni, lihvisin ja värvisin üle ning panin riiulid uuesti seina. Lihtne, onju? Ma mõtlesin ka, et väike töö, aga nagu tihti juhtub, siis tuleb ette igasuguseid takistusi nagu murduvad tüüblid, liiga tugevad seinad (või siis vähevõimas puur) jne.

Teise päeva õhtuks olin päris tige ja kirusin end et selle suure jama ette võtsin. Sest nagu ikka, teen ma kõike korraga ja põhjalikult, st võtsin ette magamistoa-, esikukapi ja kööginurgad; pluss väikesed riiulid kraanikausi alla kööki ja vannituppa. Elamine oli mõnus bazaar (mustlaslaager) ja ma väga tundsin puudust oma meistrimehest isast, kellel kõik need puurimised ja saagimised lähevad suurema vaevata. No hea küll, tal on palju võimsamad riistad ka ja natuke rohkem kogemusi, aga sellegipoolest oleks hea meelega helistanud, et iss, kuule viitsid tule vähe appi?

Õnneks aitas Gui mind pärast tööd kriisist üle ja kolmanda päeva õhtuks olidki riiulid peaaegu seinas. Ma otsustasin nende kandvate seinadega oma vahvat masinat ja ennast mitte rohkem lõhkuda ja liimisin osad pulgad spets liimiga lihtsalt seina. Profi lahendus :) Lisaks sai lahtised põrandaliistud ka korraga sama vahendiga seina külge kinnitatud.

Nüüd peaks suuremate töödega lõpuks ühel pool olema. Ausalt, väga ei viitsi sellist suurt jama enam ette võtta, aga samas on täiega lahe ise oma kätega midagi meisterdada ja lõpptulemust nautida. Katkised ja villis ehitusmehe käed saab Helosaniga paari päevaga korda.

Reede pärastlõunal tulid Gui vanemad meile külla. Tõid ära ülejäänud kola ja meie purrivurri. Õnneks see looduslik tinktuur tegi jälle oma töö ja Indi magas suurema osa teest. Tõime kola autost korterisse ja kui tagasi tulime, oli Indi kadunud. Otsisime päris mitu minutit ja ma mõtlesin, et no pole võimalik, et ta märkamatult uksest välja lipsas, et peab siin kuskil olema. Meie väikeses elamises pole aga väga palju peidukohti ja lõpuks leidsin kellegi sooja ja karvase eluka mikrolaineahju tagant, külmkapi kohalt kõrgelt riiulilt. Eks ta oli natuke närvis selle pika sõidu ja uue koha pärast ja otsis vaikse nurga, kus redutada. Õnneks kohanes ta kiiresti ja juba tunni pärast lõi nurru ja sirutas end mõnusalt vaiba peal ja muidugi uuris kõik kohad oma uudishimuliku ninakesega üle.

Reede õhtul tegime tutuvustava linnatiiru ja sõime „3 Brasseurs“ (3 õllepruulijat) pubis. Teenindus oli seal jälle hästi mõnus, vaba ja sõbralik ning toit maitsev. Selles pubis pakutakse kohapeal valmistatud õlut (vist oli 5. sorti) aga valikus oli muidugi palju rohkem variante.

Laupäeval tegime väljasõidu Lille’st natuke üle 60 km kaugusele jäävasse St Omer’i regiooni. Esimesena külastasimegi samanimelist 15 000. elanikuga linnakest. Parajasti oli turupäev ja rahvast palju. Kuigi tegemist on väikese linnaga, oli seal üllatavalt palju poode, isegi Lille’i kesklinnas pole kõik sealsed brändid esindatud. Linna läbivad Aa jõgi (jah, sellise omapärase nimega) ja Neufossé kanal, mida aastakümneid tagasi kasutati aktiivselt kaupade transpordiks. Majad on flaamipäraselt madalad, erinevuseks kollast värvi tellistest (valdav on punane) ning kõige kuulsamaks objektiks on Notre-Dame’i katedraal. Tegime nii pooleteisetunnise tiiru ja siis võtsime suuna lähedalasuva soo (marais) poole. Siinsed „sood“ on meie mõistes ehk lihtsalt väikeste kanalite, jõgede ja ojakestega alad. Ei mingit turvast ega pohli-jõhvikaid. Pidasime ühel kaldapealsel väikese pikniku.

Ilm oli ilus päikeseline ja soe, pärastlõunal isegi natuke üle 20. kraadi, nii et ideaalne eineks murul ja turistluseks.

Järgmiseks peatuseks oli Coupole d’Helfaut ehk Helfaut’i kuppel: ajalooline paik Natside poolt ehitatud betoonist ehitisega salarelvaprogrammi arendamiseks. Tegemist oli mäeküljele ehitatud muljetavaldava, 72.-meetrise läbimõõduga ja 5.meetri paksuse betoonist kupliga. Asukoht oli valitud nii, et saaks rakettidega Londonit pommitada.

Keskus oli alles hiljuti taasavatud, läbinud uuenduskuuri ja oli kaasaegne ja andis päris põhjaliku ülevaatuse piirkonna kurvast ajaloost. Saime iseseisvalt ringi vaadata, abiks audiogiid, mis oli väga mugav, sest kõiki filme ja tutuvustavat informatsiooni sain ka inglise keeles kuulata. Mu prantsuse keele oskus pole kahjuks veel nii arenenud, et spetsiaalsest (sõja/tehnika) sõnavarast aru saada. Igatahes jättis see muuseum/memoriaal tugeva mulje; kõndides neis tohutusuurtes külmades angaarimoodi koridorides, saateks aeg-ajalt kostvad lennukimürin ja pommitamishääled ning muidugi kõik see info filmisest, fotodelt ja muudelt infomaterjalidelt. Ei hakka kõike seda ümber jutustama; lihtsalt järjekordne meeldetuletus piirkonna raskest ajaloost.

Enne kojupöördumist tegime veel peatuse unikaalse Fontinettes’i laevade lifti juures, mis oli võimeline tõstma 300-tonniseid praame Lys ja Aa kanalite dokkidest, mis asetsesid teineteisest 13. meetri kaugusel. Kahjuks oli nüüdseks see asendatud kaasaegse eklüüsiga, aga võimas oli see ehitis sellegipoolest.

Õhtustasime meie uues kodus. Indi oli terve päeva muidugi maganud. Tegin talle kahest karbist ja padjast ajutise aseme magamistoa akna alla, nii et ta saab kardinate vahelt välja piiluda.

Pühapäeval ärkasin juba natuke enne 6. sest meie kallis kassike otsustas üle meie turnida, kõvasti nurruda-kurruda: ühesõnaga tema arust oli aeg hommikusöögiks. Lasin ta rõdule ning seal ta uudistaski terve hommiku linde ja koeri, keda siin pissitatakse.

Käisime vanematega kuulsal Wazemme’i turul. Tegime väikesed sisseostud ka, nagu alati.

Pärastlõunal sõitsid vanemad tagasi koju. Uudistasime Guiga kodukanti, Madeleine ja (ees)linna; leidsime päris mitu mõnusat parki ja nägin paljusid ilusaid õitsvaid puid-põõsaid. Pärastlõunal olin isegi natuke aega lühikese käisega. Esimest korda sel aastal.

Neljapäeval peaks kõigi eelduste kohaselt lõpuks meile neti sisse saama. Et siis peaaegu kuu aega kommunikatsioonita, välja arvatud need paar kiiret Mäki-wifi korda. Esimesed kõned tulevad vist päris pikad. Cannot wait :)

väike update

Meie korterisaaga sai lõpu laupäeval (10.04), mil saime oma uude koju sisse. Reede õhtul sõitsime Toursi ja tõime oma kola veel sealt ära. Auto oli peaaegu sama täis kui Eestist ära tulles, ainult kergem.

Omanikuga läks kõik ok. Kirjutasime paberitele alla (üürileping, seisukorra akt ja midagi oli veel); ei olnud piiblisuurune patakas. Ta oli suht lihtna suhtumisega, nt korteri seisukorda tsekkides ei pööranud tähelepanu väikestele detailidele, et no kõik kulub ju ja see on normaalne. Mõned asjad ikka kirja said ka.

Käisime pärast ehituspoes, ostsime vajalikku staffi värvimiseks jne.

Laupäeva öö olime veel hotellis, pakkisime seal ka oma kola kokku (jube jama selle varandusegaJ ) ja pühapäeval läks tööks.

Korter ise on suht uus, 3-4 aastat, aga no väike värskendus kulus ära. Värvisime üle suure toa ja köögi(nurga) seinad ja järgmisel päeval tegin sama magamistoa, esiku, vannitoa ja wc-ga. Pluss põhjalik puhastamine, silikoonimine (köögis, vannitoas)... Ütleme nii, et tööd jätkus. Samas teeb kõik see korteri omasemaks, kui oma aega ja vaeva pühendad.

---

Ja ongi juba tervelt nädal uues kodus oldud. Elamistingimused on märgatavalt paranenud, st laupäevast on meil isegi söögilaud ja kaks tooli, nii et enam diivanilaua taga põrandal istudes sööma ei pea. Päris suur edasiminek. Igatahes naudime oma söögiaega nüüd täiega. J

Reede õhtul saime ka pesumasina, veekeedukannu ja triikraua. Gui kolleegid soovitasid ühte poodi, kus saab korralike firmade kodumasinaid laohinnaga. See pesumasin, mille olime varem välja vaadanud saimegi 30 eur odavamalt, nii et vahesumma eest saime ülejäänud kaks vajalikku asja ka veel. Lisaks kodumasinatele oli seal igast kraami ja hinnad olid tõesti head, sest sama firma tooteid nägin nö kallimates, uhkemates (kodu)poodides peaaegu poole kallimalt. Et üks igati hea soovitus.

Kardinatega vedas ka täiega, sest sattusin juhuslikult allahindlusele ja sain täpselt sellised kardinad mis tahtsin, täiesti naljahinnaga kätte. Algselt plaanisin ise väikese õmblustöö ette võtta, aga sellist riiet, mis meeldis, lihtsalt polnud ja jällegi oleks see isetegemise lõbu poole kallimaks läinud...

Reedel saime Ikeast söögilaua ja kaks tooli ka. Toolidega läks suht lihtsalt, aga lauaga oli jama, sest kohe alguses otsustas üks kruvi lihtsalt pooleks murduda. No ega’s midagi, laupäeva hommikul olime poe avamisajaks kohal. Õnneks vedasime kogu krempli kaasa, sest vahetatigi kõik välja, mitte ainult see üks lipp katkise kruviga.

Hakkasime siis kodus jälle uuesti lauda kokku panema ja üllatus-üllatus: järjekordselt sama jama. Kuna me teist korda enam tagasi ei viitsind minna, siis keerasime teised kruvid õrnemalt sisse ja loodame, et pole hullu. Gui oli igatahes päris närvis selle kruvisaaga peale ja lubas vähemalt mingi aeg sinna mitte enam minna J

Nädalavahetusel tegin uue kodu esimesed küpsetised, banaanimuffinid. Leivategu on ka peagi plaanis, sest väga igatsen omaküpsetatud rukkileiba.

Pühapäev oli tõsiselt mõnus päev. Oleksin võinud kanda t-särki kirjaga I love Sundays. Hommikul seadsin sammud jälle Wazemme turule. Uuest kodust on see natuke vähem kui pool tundi kõndida. Ilm oli super, rahvast paksult ja müüjad valjuhäälsed. Pakkumisel olid nagu viimased paar nädalat maasikad ja banaanid. Ostsin kaks poolekilost maasikakarpi 1,5 eur eest. Tulpe pakuti 6 eur eest lausa 50. Kuna mul veel vaasi pole, siis see ost lükkub natuke edasi.

Kõndisin oma saagiga rahulolevana tagasi koju läbi päikeselise vanalinna; saan turult alati mõnusa positiivse laengu.

Lõunaks sõime basiiliku-mozzarella-tomatisalati värske krõmpsuva seemneleivaga ja magustoiduks maasikaid šokolaadiga. Ei pea vist lisama, kui nämm see kõik oli J

Siis tegime väljasõidu Lille’st loodesse (natuke üle 30 km), Les Monts de Flandre (ehk Flandria mägede) piirkonda, mis on tuntud oma kolme mäe pärast (must, punane ja Cats (alt. 158m) ning asub Belgia- Prantsusmaa piirialadel. Kord olimegi Belgias, siis jälle tagasi Prantsusmaal.

Maastik oli ilus maaliline, hingematva vaatega ja kevadrohelise heina ja hiirekõrvus puudega. Teede äärde jäävad linnakesed olid ka idüllilised: peamiselt punastest tellistest väikesed majad, puust akanluukide, paljude lillede (tulbid) ja ilupuude (magnooliad, kirsid), -põõsastega; hästi hoolitsetud ja maitsekad. Tegemist maapiirkonnaga, kus elatutakse peamiselt põllumajandusest (kartulid) ja koduloomadest on kõikjal näha lehmi, kes on teistmoodi, kui nö Eesti lehmad- lihaselisemad (või siis pekisemadJ) igatahes tugevama ehitusega.

Selles piirkonnas on päris palju matkaradu ja tundus, et kõndimine on seal päris popp.

Ilm oli endiselt mõnus ja sooja nii kahekümne kraadi ringi. Meie teele jäi väike küla moodi linnake, Westoutre, mille mõlemal pool teed olid poekesed, mis on lahti ka nädalavahetusel, sest just siis käib seal kõva osturalli. Hinnad on võrreldes Prantsusmaaga soodsad ning kuumaks kaubaks tubakatooted, alkohol (õlu) ja igasugused maiustused (šokolaad).

Nii lahkusime ka meie sealt väikese õllevaruga ja paari kuulsa Belgia šokolaaditahvliga. Pagariärist ostsime ka šokolaaditükkidega saia, mis osutus ka tõesti nämmiks.

Nagu kõigest sellest järeldada võib pole tegemist kõige tervislikuma kraamiga ning see seletab väga hästi miks päris paljud belglased on päris suured, et mitte öelda pekkis. Ma vist juba mainisin, et friikartulid on siin pea kõigi lõunalaual, lisaks õlu, majonees, vahvlid, šokolaad ja igast värvilised (lisaaineid täis) kommid (lastele)...

---

Uueks nädalaks on plaanis operatsioon kapid-riiulid kööki ja kappidesse, sest omanik on paigutanud riiulid hästi suure vahega, mis pole üldse praktiline. Suurde tuppa tuleb veel leida õhuke päevakardin, diivan ja veel väikeseid asjandusi. Ühesõnaga sisseseadmine veel jätkub.

Järgmisel nädalavahetusel tulevad Gui vanemad ka ja toovad lisaks kolale meie kiisu ka ära. Me juba nii igatseme oma väikese pärdiku järgi. Ma loodan, et see looduslik tinktuur jälle töötab ja ta ilusasti 5-tunnise autosõidu magades veedab.

Internet saabub meile 29.-l ja mitte tavaline, vaid fiiberoptika(ga). Ma ise pole asjatundja, aga Gui sõnul pidi see olema täiega uus asi, alles paar nädalat tagasi hakati seda pakkuma ja vaid valitud piirkondades; pidi olema ülikiire ühendusega (100 mega). Eks siis näis. Seniks kannatust.

Loodan, et teil on kõik ok, sest mulle uudiseid pole laekunud. No news- good news?

Kolmas nädal

Täna hommikul sõitsin autoga Lille lähedal asuvasse linna Lomme'i, Ikeasse. Ma polegi siin veel ise üksi autoga seigelnud, sest pole vajadust olnud. Seega natuke ärev oli (ja auto dokumente mul ka polnud :)
Gui esimene nädal käis autoga tööle, aga siis kui oli üks hommik poolteist tundi ummikus, vahetas auto metroo vastu. Lisaks kirub ta siinseid autojuhte, kes suht suvaliselt liiklevad. Eks ta on jah, et siin reeglitest hullult kinni ei peeta: nt punase tulega minnakse kambakesi lihtsalt üle tee ja autojuhid ei suvatse tihti suunatuld pööramisel ja peatumisel näidata. Ja rea vahetamisel nagunii. Nii et natuke bordel de merde :)

Täna hommikul oli aga liiklus suht ok ja Ikeast sain diivanilaua. Tahtsime seda juba teisipäeval ära osta, aga õhtuks olid need otsa saanud. Nüüd on meil siis olemas madrats ja diivanilaud.

Kuna varsti läheb sisustamiseks, siis olen palju selleteemalisi mõtteid mõelnud ja poode kamminud, et näha mis-kus-hinnaga ja kvaliteediga leida võib. Siinkandis on päris palju poode, mida ma pole enne kuskil näinud. Eks valik on lõpuks kõikjal enam-vähem sama, ainult hinnatase võib päris palju erineda.
Jälle kerkib esile see tohutute valikute probleem. Et mida siis lõpuks võtta? Ei tahaks lihtsalt suvalt asju osta ja pärast avastada, et nad kokku üldse ei sobi või ei meeldi. Pigem teen põhjalikuma eeltöö, et olla hiljem rahul.

Alguses mõtlesin ise mõne mööblitüki meisterdada, aga kiired rehkendused näitasid, et see ei tasu lihtsalt rahaliselt ära; eks omategemise rõõm maksab ka midagi, aga nagunii saab seinu värvida ja väikesemaid asju teha, nii et see jääb teiseks korraks.

Pärastlõunal jalutasin Citadelle'i pargis. Ilm oli kevadiselt mõnus soe ja päikeseline. Kuna siin on jälle lastel vaheaeg, siis oli rahvast ka päris palju. Kes jooksis, jalutas, mängis palli, sõitis rattaga, õngitses... Temperatuur võis nii 15-18 kraadi vahel olla, aga samas väga soe ei olnud, sest kohati puhus jälle seesama jahedavõitu tuul, mis kohe jakihõlmad koomale sundis ja salli tagasi kaela.

Sain mõned päris head pildid ka, õitsvatest puudest. Mõnulen uut kaamerat, mis hoolimata "seebikarbi" suurusest teeb täitsa hea kvaliteediga fotosid. Plaanin paremad pildid suurelt välja printida ja seinale panna.

Üllatusega avastasin, et sealsamas asub ka loomaaed, mis muide on tasuta. Kuna rahvast oli palju, siis kiikasin parki üle aia. Kõige rohkem fänne tundus olevat ahvipärdikutel, kes lõbusalt mööda köisi turnivad ja niisama ahvusi teevad.

Pargis jalutades nägin ka pardipoegi, keda oli tervelt kümme. Nii nupsikud on need pisikesed piilud. Ema oli nad suht hästi ära peitnud, teisele poole kraavikallast.

Tegin väikese tiiru jälle vanalinnas. Rahvast oli ka seal ning järjest enam on kuulda-näha turiste. Eks linna asukoht ole selleks igati soodne ka. Ikkagi Euroopa risttee nagu nad ise end reklaamivad.

Leidsin juhuslikult (jälgides isukalt jäätist limpsivaid kodanikke) minu lemmikmaiuse kohviku ka; ma kokku ei lugenud, mitut erinevat sorti neil valikus oli, aga see nimekiri oli pikk. Valisin lõpuks Rochers'i maitse ning ei pidanud pettuma. Sinna lähen veel kohe kindlasti tagasi ;)

Reede õhtul sõidame Toursi, et oma kola ära tuua. Õnneks seda väga palju ei ole ning mis ära ei mahu, saavad Gui vanemad paari nädala pärast järgi tuua.
Laupäeva pärastlõunal on korteriomanikuga kohtumine, et siis hoiame pöialt, et seekord kõik laabuks ja me lõpuks kolitud saaksime.

Head nädalalõppu!

meie (täna) tööd ei tee

Alles see oli, nädal või paar tagasi, kui metrootöötajad (Pariisis) streikisid. Nüüd siis on jälle raudteelaste kord. Tegemist sel aastal juba kolmanda (viimati 23. märtsil) SNCF (Prantsuse Riiklik Raudtee) palgaliste tööseisakuga ning põhjuseks nagu alati rahulolematus palkade, töötingimuste, värbamispoliitikaga..

Streigiga kaasneb, nagu arvata võib, suur kaos ja peavalu reisijatele, sest siin bussiliiklust sisuliselt ei eksisteeri ning põhiliseks transpordivahendiks ongi rong. Tänu kiirrongidele elavad paljud inimesed oma töökohast (nt Pariis) paarisaja km kaugusel, väikesemas linnas, kus elutingimused paremad. Pole ju sisuliselt vahet, kas sõidad tööle tund rongiga või istud selle aja ummikutes või seikled metroos. Lähed koju, maale (sest kõik mis Pariisist väljapoole jääb on province) kus õhk puhtam, elutempo rahulikum ja hinnatase ka madalam.
Kuna Lille'st Pariisi on vaid tund TGV-ga (train à grande vitesse, ehk kiirrong) siis tänu sellele elab ka siin suur hulk pealinnas töötajaid ning just see selgitab ka suurt kinnisvarahindade (eriti üüri) tõusu.

Õigus streikida on töötajatele põhiseaduse poolt lubatud. Kasutavad seda aga peamiselt riiklike kompaniide alluvad, kuna neid ei ole võimalik vallandada. Mis siis viga vinguda ja nõuda, ise midagi muutmata kui hirmu töökaotuse ees pole. Erasektoris vähenesid streigid pärast ühis/suurkoondamist võimaldavat seadust. Mida väiksem on firma, seda vähem on ka streike.

Muidugi väljendavad oma rahulolematust ka teised, neist aktiivsemad on põllumehed, õpetajad, meditsiinitöötajad ja rahvusliku lennukompanii Air France palgalised, aga nende streigid mõjutavad väiksemate inimhulkade igapäevaelu (ja harvemini).

Siinsete tööseisakute taga on põhiliselt ametiühingud, mis on väga tugevad ja mõjuvõimsad. Nemad peavad firma juhtkonnaga läbirääkimisi ja tõmbavad niite.

Tegelikult on suur osa neist muudatustest, mida üritatakse läbi viia, (minu jaoks) täiesti normaalsed ja loogilised, kuna paljud tingimused on väga ammusest ajast, mil töö iseloom oli hoopis teine kui tänapäeval. Nt rongijuhid, kes tänu automaatikale ei pea enam pooltki niipalju vaeva nägema ja tänu millele on nende elukutse oluliselt lihtsam.
Aga seda ei taheta muidugi näha, sest kes ikka vähemaga tahab leppida?

Majandusele ei mõju see just kuigi hästi, sest streigid põhjustavad igal aastal lausa miljonitesse eurodesse ulatuvad kahju. Aga no eks see ole vaid üheks neist mitmest ebaökonoomilisest seadustäitmisest.

Siiski on tekkinud ka väike vastuliikumine: Stop la Grève ehk Aitab Streikidest. "Vastu korduvatele manifestatsioonidele, minimaalse teeninduse poolt; kodanikualgatus streigiliikumiste standardiseerimise vastu, mis on liiga tihti manipuleeritud politiseeritud ja egoistlike ametiühingute poolt" seisab nende kodulehel.
Mulle tundub, et tegemist on parempoolsete liikumisega, Sarkozi toetajatega, sest oli ju üks tema valimislubadusi tagada seadusega streikide ajal minimaalne teenindus. Kuigi see on "ära tehtud", pole aga reaalsuses alati tagatud ning seega võib seadust poolenisti läbikukkunuks lugeda.

Varahommikustest uudistest kuulsin, et tänasest streigivad lisaks raudteelastele (kes ei suutnud kokkulepet saavutada) ka väikelaste päevahoiu töötajad (kasvatajad), kes on nn "odavsõimede" vastu ja perearstid, kes soovivad õigust tõsta visiiditasu 23-le eurole.

Hõissa ja trallalaa!

teise nädala lõpp

Nagu eelmisel pühapäevahommikulgi, läksin pea otse voodist pagariärisse värskete pain au chocolat ehk šokolaadisaiade järgi. Üks päev nädalas võib ju natuke teistmoodi alata :)
Pealegi meeldib mulle inimtühjadel tänavatel unise näoga kõndida. Need hommikud on kuidagi teistmoodi, kui rahvas pole veel ärganud (või vähemalt end välja ajanud) ja mina juba ringi toimetan. Linnud laulsid ka päris kõvasti. Siinkandis polegi ma linnulaulu enne tähele pannud. Ehk seda automüra pärast või siis oli lihtsalt lauluaeg.

Reedel käisin vanalinna turul. Täiesti üllatuslikult leidsin sealt valgeid mune! Olin täiesti üllatunud, sest ma isegi ei lootnud neid mitte-pruune mune siit leida. Eelmine kord Prantsusmaal ostsin kõige valgemaid, ehk hallikaid hanemune, mis muideks tulid sibulakoortega täiesti ilusad kirjud, mingit vahet.
Vot ja nii ma siis ostsingi ühe hästi toreda vanaonu käest neli valget muna ja seletasin talle ka, et ostan värvimiseks ja seda teeme sibulakoortega. Kuna ma seda õiget sõna sibulakoore kohta ei teadnud (pärast kodus vaatasin sõnastikust järgi) siis ta vist väga hästi aru ei saanud, kudamoodi sibulaga saab mune värvida. Aga ta soovis kuraaži selleks tegevuseks :) Järgmised munad vist peaks ka tema käest ostma, väga head olid ja suured, otse farmist. Ja hind ka täiesti ok, isegi odavam kui supermarketi omad.

Nii me siis pärast hommikusööki mässisime kumbki oma kaks munakest sibulakoortega majapidamispaberi tüki sisse ja tõmbasime niidiga ilusasti ümbert kinni. Kuna meil siin käärid puuduvad, siis jätsime niidisaba lahti ja pärast oli väga mugav neid lahti harutada; lihtsalt kerid niiti ja muna vees hargneb lihtsalt lahti. Tavaliselt olen väikeste kääridega jännanud, aga nii on palju kergem ja pole ohtu, et munakoor kannatada saaks.
Munad tulid nagu ikka, ilusad kirjud. Kõige vahvam on ikka see lahtiharutamine ja üllatusmoment, missuguseks mingi muna värvus.
Muide Prantsusmaal pole munade värvimine populaarne, siin süüakse sel pühal (hästi palju) šokolaadi ja peidetakse (nt aeda) šokolaadimune või kujukesi lastele. Pashat ka minu teada ei tehta. Lihtsalt šokolaad ja kevadised (muna-tibu) dekoratsioonid.

Ennelõunat jätsin oma kallima võidusõitu vaatama ja läksin ise- üllatus-üllatus- turule. Ma vist ei pea enam lisama, et mulle seal nii meeldib. Üksi on vist isegi parem selles tohuvabohus seigelda ja rahulikult kaeda kõike seda kraami mis müügiks on. Tulin rediste ja porru järgi, aga muidugi tulid veel mõned etteplaneerimata puuviljad ka koju kaasa.

Müügile oli ilmunud võililled. Jah, needsamad võilillelehed, mis juurelt lõigatud ja mis iga aiapidaja nuhtlus on. Hinda ma kahjuks ei näinud, aga minu ees üks mees just ostis ja tundus et see on päris kuum kaup, sest kastis väga palju enam järel ei olnud. Ei teagi, kas söövad neid niisama salatina või segavad teiste sortidega? Järgmine kord uurin asja.

Ja muideks täna nägin kõige halvemat müüjat. Turuplatsi ääres asuvad vürtsipoes, kus on vääääga suur valik kõiksugu maitseaineid, teesid, kastmeid jne. Müüjaks oli keskealine meesterahvas, rahvust ma ei oskagi määratleda, igatahes polnud tegemist prantslase ega türklasega.
Mulle tundus, et ta oli Eesti teeninduskursuseid võtnud, sest ta oli tõsiselt sellise olekuga, et palun jätke mind ja mu poega rahule. Ma siiski ostsin kuivatatud kirsse, oma pasha kaunistamiseks. Ma pole kindel, et kaupmees mulle isegi aitäh oleks öelnud. Aga no igatahes teistmoodi teeninduskogemus, kindel see. Ma arvan et lähen eksperimendi huvides teistel kordadel sinna poodi tagasi, et näha kas asi oli lihtsalt ühes halvas päevas või ongi see onu selline.

Turul see tuttav vanamees (kes mind eelmine kord tütrekeseks kutsus) hõikas täna lõbusaid loosungeid: kes salatit sööb, see haigeks ei jää! Kes rediseid ostab, saab taevasse! Selle viimase peale naeratasin ja ta patsutas mulle tuttavlikult õlale. Suur naeratus nagu alati näol. Redised ostsin täna küll teise kaupmehe juurest, sest olid kohalikud ja veel natuke mullased. Nagu päris noh.

Kondasin eneselegi üllatuseks turul peaaegu kaks tundi, nii et Gui hakkas juba muretsema, et ma olen ära kadunud. Siis pidasime väikese lihavõttelõuna, munade, pasha ja (redise, pirni, juustu) salatiga.

Pärastlõunal läksime kaunite kunstide muuseumi (musée des beaux arts), mis asus vaid 7 min jalutuskäigu kaugusel. Iga kuu esimesel pühapäeval on päris paljud muuseumid Prantsusmaal tasuta, mis on minu arvates üks igati hea võimalus kultuurikihi kogumiseks.
Brošüüris oli kirjas, et tegemist on teise kõige suurema (kunsti)muuseumiga Prantsusmaal. Kuna päris mitmed saalid oli restaureerimiseks suletud, siis ei jäänudki väga suure muuseumi muljet, pigem isegi natuke pettumus. Samas maalikogu oli päris asjalik, tuntumates nimedest olid esindatud Rubens, Goya, Reynart, Monet..).

Kuna pärastlõunal hakkas jälle sadama, nagu sel nädalal liigagi tihti, siis veetsime ülejäänud pühapäeva niisama laiseldes.

Esmaspäev on siin vaba päev ja kuna ilm oli päikeseline, siis tegime väikese väljasõidu. Kõigest 15-20 minuti autosõidu kaugusel kodust olimegi juba Belgia piiril. Ega muidu aru ei saakski, et teise riiki oled jõudnud, kui vastavat silti poleks. No ja tee läks ka auguliseks ja kahe sõiduraja vahele tekkisid valguspostid, kuna siin on ju põhimaanteed (pimedas) valgustatud.

Meie sihiks oli väike linnake Tournai, mis on kuulus oma Unesco maailmapärandi nimekirja kuuluva katedraali ja vanalinnaga. Ringi kõndides leidsime ühe pargikese, kus meie üllatuseks elutsesid kuked, pardid ja mõni luik ka. Kõige nunnumad pardipojad olid seal ka. Ma nii oleks tahtnud nad õrnalt peopessa võtta ja põse vastu panna. Kuked jalutasid vabalt autotee ääres ringi ja kiresid kõvasti. Pargi vastas olid suured korrusmajad; mõtlesin et sealsed elanikud ärkavad vist küll iga hommik nagu maal, kukekiremise peale.

Pärast linnale tiiru pealetegemist pöördusime tagasi peaväljakule ja sõime suure portsu kohalikku toitu: friikartuleid. Ma sain tõsise friikakartuli küllastuse ja tundub et mu kõht on tõsises šokis, misasja ma nüüd sisse sõin.
Ma ei saa aru, kuidas inimesed IGA päev friikaid söövad. Jah, siin (põhjas) nad tõesti söövad iga päev friikaid, sest kui nt lõuna paiku inimeste taldikuid kiikad, siis näed seal neid 80% tõenäosusega. Ja mitte ainult friikartulid, vaid majonees, mingi vorst või muu lihaline ja kaaslaseks muidugi kann õlut. Ja magustoiduks vahvel nutella kreemi või vahukoorega. Nädalaajane kalorilaks või mis? Aga vähem või rohkem ülekaalulisi jääb silma siinkandis rohkem ka.

Kuna päike läks pilve taha ja olemine viluks, siis sõitsime tagasi oma lillelisse linna. Tegime seedimist soodustava jalutuskäigu oma tulevast kodukanti Euralille'i kaema.

Neljapäeval käisin ju jälle agendiga kortereid kaemas, mis naljakal kombel asusid samas majas, mis see laupäeval nähtud korter, otse omanikult. Põhimõtteliselt pidin valima kahe vahel, sest rohkem me oodata ei saa, kuna paberimajandusega läheb siin teatavasti aega ja Ann-Sophie ütles, et ta ei suutnud rohkem midagi sobivat meile praegu leida.
Korterid olid enam-vähem. Üks valgusküllane, kahe väikese rõduga. Teine õhtuse päikesega, suure 12m2 terrassiga. Mõlemal oli köögis vaid kraanikauss, st tuleks ise osta pliit, ahi, külmik.. Pluss seinad mõlemal pool üle värvida, kuna tehtud oli parandusi (aukude kinnipanemisel) ja muidugi polnud kõike üle värvitud.
Arutasin teisepoolega ka ja valisime suure terrassiga variandi. Siis helistas meie agent ja ütles, et kahjuks see korter pandi hommikul kinni. Selge, jääb siis teine variant. Järele mõeldes tunduski see parem, sest korter oli valgem, köögis oli vähemalt kaks seinakappigi ja lõhnas värskemalt.
Õhtul läksime siis ka Guiga üle vaatama. Astusime korterist sisse ja...olime selles suure verandaga korteris. Ann-Sophie helistas siis üle ja tuli välja et jah, ikka see on vaba. Nonii.

Gui ei olnud aga ka sellest korterist väga vaimustuses. Et oranžil seinal on valged pahtlilärakad augumätsimisest, köök tuleks kõik sisustada, seinad üle värvida... Ann-Sophie sai ka aru, et me väga rahul pole, aga ütles et no seis praegu selline.
Lisaks pidime agentuurile saatma VEEL rohkem pabereid, mida enne polnud küsitud: lisaks eelnevatele ka 2007. eraisiku tuludeklaratsioonid; pangakonto detailid; maamaksutõendid; meie residentsustõend (hotellist); mõlema käendaja k.a ema (riiditöölise) tööleping (mida siin neil tihti ei olegi, kuna riigitöölistel on omaette tingimused jne. Nt ei saa neid vallandada, et sisuliselt on sul eluks ajaks töökoht kindlustatud. Ma täpselt ei tea, kas praegu ka veel samad tingimused neile kehtivad, kuna siin ikka üritatakse ajast ja arust seadusi muuta, aga kuna see toob koheselt kaasa suured streigid ja protestid, siis tihtipeale ei muutu suurt midagi).

Hotelli jalutades arutasime asja ja mõtlesime välja, et seda korterit me ei taha; esiteks muidugi selle puuduste pärast (korteri seis, tehtavad investeeringud..) ja et mitte tegemist teha nende kinnisvarabüroodega, kes on siin rohkem kui kunni staatuses. Kuna oleme kõigest sellest jamast liiga tüdinud ja läbiväntsutatud, siis võtame uuesti ühendust laupäevase korteri omanikuga ja kui see veel vaba, jääme selle juurde.

Omanik helistas meile reede õhtul tagasi ja panimegi korteri lukku. Järgmiseks laupäevaks lubas kõik paberid korda ajada, et saame lõpuks sisse kolida.
Rõõmustada veel/ enam ei julge; Gui saatis talle vajalikud paberid ära (mis oli ehk 1/3 sellest, mis agentuur nõudis) ja nüüd siis ootame nädalalõppu.

Kilekotist ja muust

Täna pärastlõunal hotelli tagasi jõudes, sain aru, et meil on koristaja käinud, sest õudne lõhnapilv oli üleval. Hoidsin aknaid lahti nii palju kui suutsin, sest see lõhn hakkas lihtsalt nii hullult vastu. Ma ei saa aru, miks peab mingit haisu laskma tuppa, et puhas tunduks ja kas lihtsalt vaiba imemisest, tolmu võtmisest ja prügikoti tühjendamisest ei piisa? Minu arust meil siin küll ei haise, sest igal hommikul tuulutan harjumuspäraselt tuba ja peseme end ka (ehk liigagi) tihti.
Juhuslikult käis üks tädi meie juurest läbi, kontrollimas koristust ja ma tegin märkuse, et hullult lõhnab siin, et kas nad piserdavad midagi? Tädi näitas oma käes suurt pudelit ja kinnitas naeratusega, et jaa, me paneme jah et hästi lõhnaks. Palusin järgmine kord meile mitte seda piserdada, aga ma ei usu hästi, et nii see ka läheks (kuigi tädi pani selle ilusasti kirja ja puha).

Üldse häirivad mind paljud asjad, millest enne nt polnud suur probleemi.
Mõned näited, mis kohe meenuvad: siin hotellis ei ole võimalik prügi sorteerida. Ma olen sellega nii ära harjunud, et klaas, papp/paber, metall tuleb eraldi panna ja mu käsi täiesti tõrgub nüüd siin seda tegema: panema kõik ühte kotti kokku. Küsisin vastuvõtust ka sellekohast selgitust ja nad ei osanud ka öelda, miks neil ainult segaprügi kastid on. Imelik igatahes. Hakka või oma pudeleid tänavale välja pandud kottidesse sokutama..

Ega siinne prügisorteerimisüsteem tegelt ka väga efektiivne ei ole, kuigi prantslased on ise jube uhked, et neil täiega sorteeritakse ja isegi pandi-süsteemi pole vaja. Näiteks kõik jogurtitopsid jms ei lähe ümbertöötlusesse, vaid segaprügisse. Siin süüakse aga väga palju neid topsijogurteid, magustoite.. ja ma kujutan ette mis hunnik prügi ainuüksi sellest nt ühel lastega perel tuleb. Ja suuremas formaadis ja nt tetrapakis jogurteid ei eksisteeri, vähemalt mina pole leidnud. Ainult 500 gr kohupiim on õnneks olemas.

Klaaspudeleid (ja kilde) on ka tänavatel näha nii mõneski kohas. Eriti nt pärast nädalavahetusi ja pühasid. Minu arust oleks see pandi-süsteem siin küll ka omal kohal, sest siis nt need noored tänavainimesed, kes möödujatelt peenraha nuruvad, ei viskaks tühje pudeleid tänavale (puruks). Üldse peaksin vist nendest tegelastest eraldi artikli kirjutama.

Üldse kirjutama ajendas mind uudis Eesti meediast, kilekotikampaania kohta. Et kogutakse kilekotid kokku ja saad nende vastu riidest koti.
Minu meelest on selliseid aktsioone juba korraldatud (killerkott jne) Aga no ju siis polnud asjast kasu, et korratakse? (Prisma müüdavaim toode on kilekott)
Sellel kilekoti-asjal on nagu ikka mitu tahku.

Olen 100% nõus, et tuleb ( ja mitte tuleks) vähendada kilekottide ostmist (et kodus on terve kapi/sahtlitäis). Nagu kõiki plastikust tooteid (ja üldse vähem tarbida!). Lisaks sellele, et iga kord uus kilekott osta, mitte pakkida kõiki toiduaineid jm eraldi väikestesse kilekottidesse või siis kõik kokku ühte (ja hinnakleepsud ilusasti sellele kotile).

Viimane pühapäev turul käies võitlesin täiega nende pisikeste kottide vastu, millega mulle automaatselt köögivilju anti. Kuna mul neid vaja ei lähe, siis andsin neile koti tagasi ja panin lihtsalt ostud suurde kotti.
Üldse harjusin eelmisel korral Prantsusmaal olles ära sellega, et poodi minna oma kotiga. Alati on olemas autos ja käekotis ka, et mitte unustada. Siin mindi juba mitu aastat tagasi sellele süsteemile, et mitte pakkuda kassas kilekotte, vaid osta pikaajaline vastupidavast materjalist variant. Kui see on läbi kantud, siis saab selle sealsamas vahetada uue vastu.
Ja inimesed on sellega ära harjunud. Kuigi siiski on kassast natuke eemal täiesti olemas kilekotid ka (10 senti tk) ja osad inimesed, eriti linnas, ostavad neid. Nii et pole see süsteem veel ka laitmatu.

Samas prügi jaoks sobivad need poekotid ideaalselt ja milleks osta eraldi prügikotte? Ka need öko-kilekotid, mis on esiteks hästi kallid, ei ole üldse hea alternatiiv. Nimelt pidavat need teadjamate inimeste teatel prügimäel lagunedes palju rohkem mürgiseid gaase jms eritama, kuna ta ei saa sealsetes tingimustes normaalselt komposteeruda.
Prismal on minu meelest loodussõbralikud kilekotid pakkuda, mis on teistsugusest materjalist (vähem vastupidavad ka) aga samas peaksid kiiremini looduses lagunema ja väiksema negatiivse jäljega.

See kilekoti-teema pidavat olema esimene etapp ökoloogilise maailmavaate arenemisel. Et kõigepealt on kilekoti-teema, siis prügi ümbertöötlus jne. No ja vist ei saa edasi järgmisele levelile ka kui eelnev pole täidetud?
Igatahes minu arvates võiks kiiremini liikuda kui paar-kolm aastat samal pulgal istuda. Eestlased ometigi on ju vägagi innovaatilised ja julged muutustega kaasa minema ja mitte vanast kinni hoidma. Kas asi jääb tõesti laiskuse taha, et me ei taha oma peakest vaevata ja kehakest kurnata nende uute muredega. Parem lasta vanaviisi edasi?

Mis mind veel häirib, on see, kui palju mõttetut taarat ja pakendeid oleme sunnitud toodetega ostma. Nt minu lemmikute kahe lehma 4 jogurtitopsi ümber on pappümbris, samas kui võiks vajaliku info otse jogurtikaanele ju trükkida. Kodus võtan selle juba enne külmikusse minemist ära ja viskan ära. Milleks? Et ainult tarbijat meelitada toodet ilusate piltidega ostma? Hea toode ei vaja minu meelest aksessuaare (tuli meelde näide turult, kus üks kaupmees kaunistab oma puu- ja köögivilju elusate lilleõitega; (viimane kord nartsissidega) mind igatahes see ostma ei kutsu, pigem vastudpidi).

Olen mõelnud ka neile tootjatele kirjutada oma ettepanekutest, vähesema pakendamise ja suurema formaadi kohta. Tegelikult, tegin selle just teoks, lasen Guil vaid õhtul mu teksti üle vaadata, kuna mu prantsuse (kirja)keel longab veidi :)

Siis ajab mind närvi see, et ostan mingi toote ja see lihtsalt muutub väga kiiresti kasutuskõlbmatuks. Seda igas valdkonnas: riided, jalatsid, tehnika jne. Tõsiselt raske on leida nt sellist kampsunit, mis oleks normaalsest materjalist (puuvill, vill..) ja mis juba pärast esimest pesu põrandakaltsuks ei moonduks või siis tupsuliseks ei läheks (akrüül). Lisaks veel õmblusvead, ehk pärast pesu hoiavad õmblused täiega viltu ja asi seega enam seljas ei istu.
Pluss veel see teadmine, et meile hästi nahasõbraliku ja naturaalsena reklaamitud puuvill on vägagi saastatud produkt, mille tootmiseks kasutatakse liigselt väetisi ja pritsitakse erinevate mürkidega. Kui sinna lisada veel järgnev keemiline töötlus (et toode ladudes ja transpordiga nt hallitama ei läheks) siis kohe kindlasti ei ole tegemist kõige tervislikuma kehakattega. Vähemalt tuleks toode enne kandmist kindlasti pesta(ja soovitavalt 60-kraadises vees- milliseid tooteid võib enam üldse sellise kuumaga pesta? vaid linast?) ja isegi mitu korda, et vältida tundlikemail allergilisi reaktsioone.

Tegelikult on neid asju veel NII palju, mis mind igapäevaselt häirivad. Mõnede puhul saan midagi ise ära teha, teiste puhul võtab see aega ja energiat.
Lähen nüüd välja, sest päike paistab ja ma tunnen, et need puhtuse aroomid on mulle täiega ninasse imbunud.
Neil teemadel ma võingi seletama jääda ka :)