Estonian back to Estonia

Pasta, my love!

2011-05-19T07:51:00.000-07:00

Yesterday I got a craving for pasta. With smoked chiken. Don't know where did this come from, but I had to follow my appetite.
As the weather is not so warm as I wish, I felt this dish has to be bit more rich, so the chicken got cream as a partner.
The green leaves and grass outside inspired me to add the same colour to my plate as well, so that explains the spinach and peas.
Champignons were feeling lonely in the fridge, so I set them together with the greens.
Onion.. you just have to have some onion in pasta. Estonian way of cooking, I guess.

Creamy Smoked chicken pasta with greens and some mushrooms
(for about 4)

One big smoked chicken thigh or other parts
Some (frozen) peas
Onion
Oil, butter
Some champignons
Pot of spinach (or frozen one)
Pasta (linguine for example)
Cream (as rich as you wish)
Salt, pepper

Cut the chicken meat in pieces. Peel, chop the onion. Rinse, cut the mushrooms.
Wash the spinach. Put the spinach in boiling water for some minutes. Then set aside, let cool, and chop roughly.
In the same water (seasoned with salt) boil the pasta, al dente. Add the frozen peas as well in the same water.
Heat the pan with some oil and butter. Cook the mushrooms and onion, then add chicken and spinach. Mix and stop the heat.
If pasta's ready, drain the excess water. Pour over with cream and set on moderate heat, while stirring, in order to thicken the cream. Add the rest of the ingredients, mix well. If pasta is nicely creamy, stop the heat and serve.
Season and serve with parmesan, if you like.

S like Salad in Spring

2011-05-19T07:22:00.000-07:00

As this winter was way too looooong and I got really tired of it, I switched fresh salad to my menu already in February. Since then, I have changed the recipe slightly, and now it's time to share it.
Usually, a salad is not a very appetizing as it's associated with diet and does not really call for: yummy! But for this, I can say that even guys have appreciated it as it is more hearty and offers the same value as a meal.
You can (and should) always switch the ingredients, so that it will never get boring.

Silja's Spring Salad
(I will not be precise on quanities, as then there's room for spontaneity)

Different salads: iceberg, lettuce, lollo rosso, Roman, iceberg...
Rucola
Tomatoes
Cucumber
Carrot
Paprika (whatever the colour)
Roasted sunflower seeds
Linen seeds (optional)
Sprouts (luzern, bean...)
Feta cheese (makes it more creamy)
Tuna/ chicken/ crab.. (or keep it veggie)

Dressing:
Dijon mustard
1 part of vinegar
2 parts of olive oil
salt, pepper

Wash, cut, peel the vegetables. For carrot, you can either grate it, or use the paring knife for long thin pieces. (faster and you don't need to wash the grate later ;) )
Roast the sunflower seeds on a dry pan (or oven); let cool before serving.

For the dressing, I mix it in a jar, so I have enough for several servings- again, win time.

Mix all the ingredients together, add some creamy cheese, put some dressing, mix well.
Enjoy guilt-free :)

Dinner for 4 on a slightly cold and rainy spring evening

2011-05-15T12:17:00.000-07:00

I'm not in a very "writable" mood, so I'm going to get to the point directly. I cooked a nice dinner this evening and as the results were yummy, I will share it with you.

For the starter, Pesto tartlette
(made 4 small ones)

50 gr of butter
100 gr of wheat flour
bit salt
2 eggs
creme fraiche/ sour cream
1 big spoon of pesto
salt, pepper
4 slices of tomato
fresh basil leaves to serve

Mix the cold butter with flour and salt; work it until the butter is nicely mixed and you have crumbs. Then add just a little of cold water (a spoonful) so that the dough becomes smooth. Roll it into a ball, wrap it into plastic and leave to fridge to cool for about 20 min.

You can prepare the filling in the meantime. Just mix the eggs with pesto, cream and season.

Fill the tartlette forms with dough and make holes with a fork (so the dough would not rise when baking). Pre-cook in the oven of 200 degrees about 7-8 minutes, until a bit golden.

Add the egg mixture and then gently place a thin tomato slice on top.
Cook about 10 more minutes until the filling is not liquid any more.
Less cool a bit and then serve with fresh basil leaves.

This can be also prepared in a big form, like a quiche. The little individual portions are nicer and more festive.

The Main Dish:
Pork stew with peppers
(Recipe is a fudge of several ones; as I like it :) )

1 kg of pork (neck part)
2-3 onions (depends on size)
2 garlic gloves
2 red peppers
1 green pepper
bit chilli paste or one fresh chilli bean
some champignons
olive oil
some thyme
some fennel seeds (ristiköömned eesti keeles)
0,5 l light beer
400 gr of tomatoes
1 bay leaf
fresh parsley to serve
pepper, salt

Rinse the meat and dry. Cut to about 3 cm cubes. Wash, cut the peppers to chunks. Chop the peeled onions and garlic.
Pour boiling water on tomatoes, so that you can peel off the skin. Cut to pieces.
Also wash and cut the mushrooms.
Heat the oil and caramelise the pork. Later add the onion, garlic; fry a bit. Then add the vegetables, mix and cook for a bit. Then add the herbs, pour over with beer and stew about an hour.
Later season with salt and sprinkle over with fresh parsley (from your own garden, if you can :)

Serves well with steamed rice.

For the Dessert:
Rhubabrb-apple crumble with almondy crumbs

about 0,5 kg rhubarb
2 apples
light muscovado sugar
bit cinnamon

50 gr of cold butter
50 gr of almond powder
50 gr of flour
2 big spoons of light muscovado sugar
2 spoons of white sugar

At first, prepare the crumbs. Mix cold butter pieces with almond powder, flour and sugars. The mixture has to be smooth and form nice crumbs. Leave to cold.

Peel and chop the rhubarbs and apples. Mix with sugar and cinnamon (in a bowl)
Pour it into a low oven mold, let cook for about 10 minutes (210 deg.) Then sprinkle over the crumbs and bake until the crumbs are nice crispy and golden.

Serves wonderfully with vanilla ice cream (found a good one, with real vanilla seeds in Prisma today).

Mothers' Day

2011-05-09T08:57:00.000-07:00

Every 2nd Sunday of May we celebrate Monthers' Day in Estonia. I think it is a nice tradition, to take time and go to see our mother, grandmother, grand-grandmother (for the lucky ones) or those who have been like mothers for us: guiding, teaching, being a role model...

I am so lucky to have a wonderful mum, 2 great grandmums, even a French "maman" and 2 other women that I appreciate a lot. All those women have definitely had a great influence on me and I have learned a lot from them.

According to a recent survey, in Estonia there are the most single mothers in the EU. It is sad, as it is also the same group most vulnerable to poverty.

I think there are so many amazing women in Estonia, that can manage so much: work full time, take care of the kid(s), look good and also educate themselves. I guess the more you do, the higher demands you have as well for the partner.

As the male-female ratio is out of balance, it does not really make the guys make great efforts. Instead, what I've noticed, they tend to derogate their foreign brothers that appreciate the local ladies and find excuses not to change.

I was once having a discussion about men-women with a good (male) friend of mine (half-Estonian) and he told that Estonian men want a service from the women. I tend to agree with him.
The least we could do, is to start appreciate, notice each other and the efforts that are made for us, in order to feel good and loved.

To lighten up, I will add a recipe of one of my favourite cakes, that I made for my mum and grandmums: Pavlova.

This dessert take a bit time to prepare, but is surely worth it.
You can also prepare the meringue a day in ahead, so that on the big day, there's no rush.

For one big or 4 individual meringue you need:

3 big egg whites (on room temperature)
bit salt
150 gr sugar
1 tsp potato starch
1 tsp vinegar or lime/lemon juice
Vanilla extract

Whisk the warm eggwhites in a glass bowl (make sure it's nice and clean, no grease, that makes the eggwhites not to rise well). When they start to get white, start adding sugar. Whisk until you get a nice, rich mousse. Then add starch, vanilla, and acid liquid. Mix well.
Then you need to decide, whether to make one big dessert or individual ones; I prefer smaller ones as they look nicer to serve.
Place the rich foam on a baking sheet, shape it so, that you have a slight hole in the middle for the cream later.
Bake in 150 degrees for 10 min; then lower the heat to 110 and bake 1,5 hours. Then stop the heat and let cool for 30min. (Do not open the door! It will make the meringue to fall down) Then you can place a wooden spoon in between the door, so the oven can cool off slowly. You can leave it for overnight for example.

For serving you need:

Whipped cream
(curd- kohupiim, in Estonian.. I prefer Alma's vanilla kohupiimakreem, with real vanilla seeds)
Sugar
(vanilla)

Fresh berries: strawberries, raspberries, blueberries...

Whip the cream, sweeten as you like and mix with curd, if you wish. (I like to add it as then it's not too sweet).
Fill the meringue with cream and put the berries on top. Serve immediately (as the meringue will get soft later).
Enjoy with a smile and good company.

Happy mother's Day!

a New Beginning

2011-05-05T10:17:00.000-07:00

It's been a while now since I'm back to Estonia. As my blog started in France, I wrote it mostly to my Estonian-speaking friends and family. As I have gotten the requests to translate the recipes to English, I decided to switch blogging entirely to this language.

As I have been having the privilege, to manage my time, I decided to start writing also about the topics that are not only about food (though this remains my passion) but other aspects that I find interesting and worth sharing. That's what life's all about- sharing- right?

I hope to get my expressive mode turned-on, so that this would not just remain a post without continuation.

I was making classic potato salad for this evening and I found a nice surprise from the dill box from the freezer. I will definitely take this as a sign. It's spring, after all!

Karamelliseeritud banaani- šokolaadikeeks

2010-12-21T01:15:00.000-08:00

Väga hea retsept. Banaani maitse tuleb eriti hästi esile jahtunult ning selle eelnev töötlemine ongi selle keeksi saladus.

150 gr pehmet võid (Valio oma on kõige parem)

110 gr suhkrut

3 muna

160 gr jahu

1 tl küpsetuspulbrit

soola

vaniljet

2 küpset banaani

killuke võid

fariinisuhkrut (3 spl)

100 gr tumedat šokolaadi

Koori banaanid ja lõika nt seibideks. Sulata pannil tükk võid, lisa fariinisuhkur ja banaanid. Kuumuta, kuni banaanid pehmenevad. Lase jahtuda.

Vahusta või suhkruga, lisa ükshaaval munad, vahusta. Lisa hoolikalt läbi segatud kuivainesegu ning hakitud šokolaad (ebakorrapärased tükid). Lisa banaanisegu, sega.

Küpseta keeksivormis 180 kraadi juures nii 45 min.

Naudi tassi tee kõrvale :)

kerge eelroog ja orsoto

2010-10-18T23:33:00.000-07:00

Juba mõni nädal tagasi valmistasin õhtusöögi, kus kiidusõnu sai just eelroog. Tegemist väga kerge ja värske ampsuga. Lihtne, tervislik ja kiirelt valmistatav pealegi.

Retsepti idee pärineb suvise köögi raamatust, mida siis eestistasin :) Hea on serveerida rooga läbipaistvast kausist või klaasist, et näha erinevaid kihte/ koostisaineid.

Krabi-puuviljasalat
Vaja läheb:
(koguseid panna tunde järgi)

Lumekrabi
Greip
Kiivi
Hapukas õun (nt Granny Smith või veelgi parem, midagi vanaema õunaaiast)
Idusid (nt lutsern)
Sidrun
Oliiviõli
Sool, pipar
Sinepit

Lõika (kooritud, puhastatud) puuviljad suupärasteks tükkideks. Lao need oma soovi järgi kaussi/klaasi. Lumekrabi rebi nt ka parajateks tükkideks.
Sega kastmeks sidrunimahl, sinep, õli, soola ja pipraga maitsesta ka. Vala igale salatiportsule mõni lusikatäis.
Kõige peale pane idusid.

Kuna käes on jälle kõrvitsahooaeg, siis tuli jälle isu aasta tagasi esimest korda tehtud orsoto järele. Kuna tegemist on nii maitsva ja jällegi lihtsa, Eestipärase roaga, siis läheb retsept taas jagamisse ja värskendamisele.

Originaalretsept pärineb Roman Zaštšerinksilt, mida olen natuke jällegi enda järgi teinud (nt kitsejuustu välja jätnud).

Kõrvitsaorsoto
(kogused jällegi umbes-täpselt 3-4-5-le)

350 gr odrakruupe
400 gr kõrvitsat
2 loorberilehte
2 suuremat sibulat
2 küüslauguküünt
võid
oliiviõli
hapukat õunamahla
kuiva valget veini
mõnusa suitsuse mekiga sinki/ peekonit
kanapuljongit (nt Knorri uued puljongikontsentraadid)
sulatatud juustu (nt Atleet)
soola, pipart

Kruubid võib panna nt vette likku, siis keevad nad kiiremini (10 min 20 asemel).

Poti põhjas kuumuta tükk võid ja õli. Lisa hakitud küüslauk ja 1 sibul. Hauta keskmisel kuumusel klaasjaks. Lisa kõrvitsatükid (mida väikesemad, seda kiiremini jällegi läheb). Lase kaane all haududa nii 10-15 min. Siis lisa õunamahl ja puljong; nii palju, et kataks kõrvitsa. Lase veel haududa, kuni kõrvits on pehme. Püreeri segu.

Panegi keema kruubid; vette lisa loorberilehed ja sool. Kui valmis, kurna.

Nüüd tegutse nagu risoto puhul: pane pannile tükike võid ja sorts õli, hauta klaasjaks sibulatükid. Lisa kruubid ja prae neid natuke. Lisa vein, lase alkoholil aurustuda. Lisa osa kanapuljongist, lase sel kruupidesse imenduda. Lisa veel puljongit. Lisa kõrvitsapüree ja lase vedelikul auruda. Kui soovid veel kreemisust, lisa mõned lusikatäied sulatatud juustu. Lisa vajadusel soola.

Serveeri krõbedaks praetud peekoni/ singitükikestega ja värskelt jahvatatud pipraga.

Head isu!

Õunastruudel

2010-10-14T11:49:00.000-07:00

Struudli mõte tekkis mul täiesti lambist, spontaanselt lausa võiks öelda. Naabri aiast sain paraja kotitäie parajalt hapukaid õunu ja sõbranna emalt laenatud Õunakookide raamat inspireerisid ahju kuumaks kütma ja käsi jahuseks tegema.

Struudel tundub üks igavesti keeruline küpsetis olema, aga jällegi pole tegelikult üldse nii. No hea küll, tegin seda vaid teist korda, aga mingit peavalu küll ei olnud. Kes vist macarone on proovinud teha, siis muu kõik on käkitegu :)

Jätsin välja rosinad, kuna mu kaas-saiasõltane neid ei armasta. Krõmpsuvat, sooja struudlit maitstes tekkis meil kohe järgmise struudli idee: kirsside ja kohupiimaga. Jaa.. külma piima veel juurde!

Sellest kogusest saab ühe korraliku piraka struudli; no 4-5 maiasmokka peaks saama oma magusalaksu kätte :)

taigen:
250 gr nisujahu
0,5-1 tl toiduäädikat
3 spl õli
soola
1 dl toasooja vett

täidis:
1 kg hapukaid õunu
1 sidruni mahl
80 gr suhkrut
1 tl (kuhjaga) kaneeli
100 gr võid
100 gr riivsaia
pintseldamiseks 100gr sulavõid

Kõigepealt siis see kardetud taigen, mis pole üldse keeruline.
Mõõda lauale või kaussi jahukogus, tee keskele süvend ja sinna vala eelnevalt segatud vesi, sool, õli ja äädikas. Sõtku hoolega kuni taigen on ühtlane, ei jää käte külge kinni ja pole sees jahutükke jne.
Pane nt enne sõtkumist keema pott veega. Kalla vesi ära, kuivata pott kiirelt ja siis aseta taignapallile see kuum pott peale. Lase 30 min nii seista. See lüke muudab taigna elastseks, mis on hilisemal rullimisel väga oluline, sest struudlitainas peab olema paberõhuke.

Rösti pannil võiga riivsai pruuniks. Jahuta.
Koori õunad, viiluta. Vala üle sidrunimahlaga ja siis suhkru-kaneeliseguga. Sega hoolsalt läbi.
Võib lisada muidugi ka rosinaid ja nt röstitud pähklitükid mekiksid ka hea.

Poole tunni möödudes rulli nt küpsetuspaberil tainas lahti, nii õhukeseks kui saad. Pane peale riivsaia segu, nii et äärtest u 5cm jääb vabaks. Siis peale õunaviilud, samamoodi nagu riivsaiasegu. Tõsta õunatükkidele peale taigna küljed, ja siis tagumine osa ja esimene osa. Õunatükid peavad ilusasti peidus olema.

Eelmine kord tegin sellist rullstruudlit, kus keerasin tainast rulli, aga see variant on oluliselt lihtsam. Pintselda pealt sulavõiga ja pane 200 kraadisesse ahju.
Küpsemiseks arvesta 40-45 minutit. Pintselda nii 10-minuti tagant struudlit võiga, see tagab, et küpsetis on tõesti krõbe.
Lase natuke jahtuda, võid sõeluda peale tuhksuhkrut.
Serveeri nt vaniljejäätisega, mis tasakaalustab hästi õunasisu hapukust.

kaneelisaiad

2010-09-19T11:04:00.000-07:00

Lõpuks siis lubatud kaneelisaiade retsept. Tegemist tõesti hea taignaga, kuna isegi järgmisel päeval on saiakesed pehmed ja mitte kuivad (imelik on öelda mahlased:)

kogusest saab u poolteist plaaditäit (ise teen topeltkoguse ja õhtul küpsetades jääb hommikuks vaid taldrikutäis ehk alles :)

0,5 kg nisujahu
250 ml sooja vett (soovitavalt kloorivaba)
25 gr värsket pärmi
0,5 tl soola
3 spl suhkrut
3 spl majoneesi
4 spl toiduõli (päevalille)

Sega 230 ml vees sool ja suhkur, majonees. Lahusta pärm ülejäänud soojas vees, kalla kokku. Lisa jahu, sega hästi; lõpus lisa õli; sega veel hästi. Kata puhta rätikuga ja jäta kerkima sooja kohta kuni tainas on kahekordistunud (1- 1,5 h)

Kaneelirullideks vajad võid (sulatatud), suhkrut ja kaneeli- kõike tunde ja maitse järgi.
Rullid taigna jahusel laual lahti: mitte väga õhukeseks ega paksuks ja ühtlaseks. Määri peale või, raputa üle suhkru (mida läheb päris palju) ja kaneeliga.
Rulli toruks ja lõika parajad jupid; aseta ahjuplaadile (kui kannatust on, siis jätta kerkima natukeseks veel)
Määri lahtiklopitud munaga ja küpseta 200-210 kraadi juures nii kümmekond minutit, kuniks saiad pealt kuldsed.
Lase natuke jahtuda ja raputa peale soovi korral tuhksuhkrut.
Naudi soojalt külma piimaga.

mustikajäätis

2010-08-19T00:03:00.000-07:00

Mustikajäätis valmis suhteliselt spontaanselt. Pavlovatest oli jäänud üle korralik ports mustikaid, munakollaseid ning laupäevasest dineest pakk vahukoort. Kõik vajalik üheks õigeks jäätiseks, millest juba pikemat aega mõelnud olen.
Tulemus oli väga hea, võimalik et parim jäätis mis ise tehtud. Tekstuur jäi kergelt sorbetine, kerge; värv ja see õige mustikamaitse...

Koguseid panin umbes-täpselt, ehk suhkru- ja marjakogust võib vastavalt maitsele timmida.

500ml vahukoort (võib ka lahjema koorega teha)
Piima (u. poolteist klaasi)
5 suurt munakollast
suhkrut
vaniljet
mustikaid

Kuumuta koor, piim keemiseni. Siis jahuta. (koore läbikuumutamine jätab parema tulemuse, sest suhu ei jää rasvast järelmaitset).
Vahusta munakollased suhkru ja vaniljega. Lisa munavaht jahtunud (leigele) koorele, pidevalt segades või vispeldades. Siis kalla segu tagasi potti ja lase keskmisel kuumusel pakseneda, ise samaaegselt segades. See etapp vajab tähelepanu, sest liigselt kuumutades võib segu tükki tõmmata ja siis tuleb pikemalt vaeva näha, et neist lahti saada.
Tekstuurilt peaks jääma õige segu nii paksu hapukoore moodi.
Siis lase natuke jahtuda ja sega hulka mustikamammud. Hoia segu nt öö külmkapis ja järgmisel päeval valmista jäätis. Selleks pane segu lihtsalt sügavkülma ja sega seda iga 30min järel.
Kõige paremini maitseb isetehtud jäine maius samal päeval. Pikemalt seistes pole enam nii hea, aga seda probleemi ei peaks tekkima :)

mustikamuffid ja kukeseenepasta

2010-08-13T08:49:00.000-07:00

Nonii, tervitused troopilisest Tallinnast!
Täiesti uskumatu, aga Eesti ilm kicks Prantsuse ilma ass-i ja mitte vähe. Nii et minu suvepuhkus on veninud natuke pikemaks kui algselt plaanitud.
Turult olen saanud juba paar korda neid imehäid kukeseeni, millest valmis superhea risotto, mis aga kahjuks jäi jäädvustamata ja seega postitan retsepti hiljem, sest kordusesse läheb see kohe kindlasti.
Mustikad on ka mu teised turulemmikud. Need olid väga sobivad seltsilised minu suve lemmikkoogi- Pavlova maasikapoiste kõrvale.
Nüüd siis tegin mustikamuffineid, retsept segu Goodfoodist ja bob'st. Tulemus postitamist ja kindlasti ka järeleproovimist väärt.

Mustikamuffid (saab 12tk)

100gr täistera nisujahu
200gr nisujahu
50 gr sulavõid
2 tl küpsetuspulbrit
poole sidruni koor ja 1 tl mahla
150gr heledat muscovado suhkrut (Marks& Spencerist nt)
1 küps väike banaan
2 toasooja muna
soola (0,5tl)
210 ml maitsestamata jogurtit
230 gr mustikaid (või tunde järgi)

Pane ahi 200 kraadile soojenema. Sega jahud küpsetuspulbriga, lisa sidrunikoor (küüri enne sidrun põhjalikult puhtaks). Eralda munakollased ja valged. Valged vahusta soolaga, kollased suhkruga. Banaan purusta kahvliga. Sega jahule juurde munakollasevaht, sidrunimahl, jogurt, mustikad, banaan ja lõpus ettevaatlikult valgevaht. Sega jällegi minimaalselt, isegi mõned jahused kohad võivad sisse jääda, need küpsemise ajal kaovad.
Küpseta nii paarkümmend minutit, kuna muffid valmis (testi hambatikuga).

Kukeseenepastast olen juba nii nädal või paar mõtteid mõlgutanud ja nüüd siis sain lõpuks tegudeni. Oli ootamist väärt ja mu maitsemeel ei pettunud mitte natukestki. Pigem oli raske mitte kogu potitäit ära süüa.

Koguseid arvestasin umbes-täpselt tunde järgi
Pastat (penne, linguine...mida eelistad)
Sibul
Küüslauguküüs
Võid
oliiviõli
Kukeseeni
Valget kuiva veini
Soola, pipart
Koort (vahu ikka, sest nii kreemist tulemust lahjemaga ei saa)

Puhasta kukeseened, lõika suuremad väikesemaks. Pane pannile ja prae vedelik välja, siis lisa võid ja õli. Lisa tükeldatud sibul, küüslauk, hauta kuni viimased ka pehmed. Lisa sorts valget veini, lase sel mõnusal aroomil oma meeli vallutada. Kuumuta mõned minutid.
Pasta keeda vastavalt juhisele al dente, kurna.
Kalla seened pastale, lisa koor, kuumuta madalamal kuumusel kuni koor pakseneb ja ümbritseb pastat. Maitsesta soola ja värskelt purustatud pipraga. Lisasin ka peterselli.

Puhkusel

2010-07-19T14:16:00.000-07:00

Olen väikesel puhkusel Eestimaal, nii et seepärast polegi juba tükk aega siia blogisse midagi postitanud.
Peatse kohtumiseni ja head suvenautimist :)

Soldes

2010-06-30T14:44:00.000-07:00

Täna hommikul punkt kell 8 algas suvine allahindlus. Nimelt on siin kogu see värk reguleeritud, nt ei tohi sõna "soldes" (allahindlus) väljaspool seda kindlaksmääratud perioodi kasutada ja ale kuupäevad on vastavate institutsioonide poolt paika pandud. Lisaks võivad eri departemangud natuke otsustada, nt osad alustavad alles nädala-paari pärast.
Sel aastal küll tehti natuke erandeid, kriisi puhul või nii, et kauplused võisid ühe erakorralise ale teha väljaspool neid kahte suurt talvist ja suvist kampaaniat, mida ka aktiivselt kasutati. Vahepeal oligi tunne, et igal pool on mingid soodustused ja eripakkumised; tegin sellest järelduse, et müüginumbrid vajasid turgutust.
Sel aastal pole ka ilm väga soosiv olnud suvekauba ostmiseks ja sellest tulenevalt on pakutavat rohkelt. Lugesin mitmest artiklist, et seekord alustatakse natuke varem kui tavaliselt (juuli keskel) ja lühemalt, ehk ostupalavik langeb augusti alguses. Küsitluse järgi kavatseb üle 80% inimestest allahindlust kasutada.
Käisin siis minagi täna juba varahommikul tiiru linnas. Rahvast oli tõesti palju ja pakkumised päris head. Palju -50%, aga ka -60% ja -70%, mis pole üldse paha ale alguse kohta. Sellegipoolest suutsin seekord midagi ostmata koju naasta.

Kaubanduskeskuses jagati täna tasuta jäätist Ben&Jerry. Juhtusin just eile raamatukogus ajakirjast neist lugema ja täna siis oligi kohe võimalus nende toodangut maitsta. Vanilje-karamelli ja pähklitega variant oli tõesti maitsev ja naturaalne. Kuigi hind on teistest kallim, on jäätises vähem õhku (20%; teistes isegi 50%), rohkem lisandeid (pähkleid, küpsisetükke..) ning kasutatakse paremat toorainet. Nt pooleliitrine tops on tuntavalt raskem kui teised ja kuna koostis on tihedam, saab ka magusaisu varem rahuldatud. B&J eristub oma põhikonkurendist Häagen-Dazs-st nüüd ka selle poolest, et valmistavad oma jäätised mahepiimast ja ostavad nt pähkleid õiglase kaubanduse tootjatelt. Nii et kokkuvõttes maksad küll rohkem, aga saad ka rohkem.
Mitte et ma nüüd täiega selle firma fänniks olen muutunud, aga olen lihtsalt jäätisegurmaan ja praegu palavate ilmadega on asjakohane.

Tegelikult olen ise jälle mitme väga hea jäise maiusega hakkama saanud, aga kuna fotojäädvustused kaamera haiguse tõttu puuduvad, siis luban, et postitan kookose- ja banaanijäätise retseptid natuke hiljem. Igatahes, kes kõhkleb ise jäätist teha, soovitan kindlasti ära proovida; saab väga edukalt ka ilma masinata hakkama; maitseb nagu poejäätis (ilma emulgaatoritega ja stabiliseerijateta...) ja saad teha just sellist maitset, mis hing ihaldab. Netis leidub küllaga ideid ja seletusi. Nt David Leibovitz'i kodulehel on mitu hästi isuäratavat varianti.

ei üllata; üllatab

2010-06-28T10:04:00.001-07:00

Käisid meil siis täna kaks meest katsel kaks paigaldamaks fiibrit. Muidugi see neil ei õnnestunud, sest keegi polnud vahepeal midagi teinud, et see nüüd õnnestuks. Ma ei saa aru, kes üldse saatis jälle need töömehed siia ja meile jälle uue lepingu jne, kui takistust kõrvaldatud pole?
Järjekordne näide tõsistest kommunikatsiooniprobleemidest Orange's.

Vanem onu oli vähemalt väga lahe, sõbralik ja arusaaja. Ta andis mulle isegi selle maja haldajafirma mingi bossi kontakti, mille ta meie majahoidjalt sai, kinnitusel, et ta seda meiega ei jaga. Onu ütleski, et tema käest pole ma neid andmeid saanud, aga ehk aitab see meil ventilatsioonimuret kiiremini lahendada. Koos kirusime kõik neid kinnisvarafirmasid, kes küll varmalt agentuuritasusid kasseerivad, aga kui nende poolt midagi vaja teha, siis on hoopis teised lood. Hea ikka, kui keegi vahel sind mõistab :)

Hommikul käisin jooksmas, kuigi ilm oli juba päris palav. Üks naine küsiski minult, kas mul palav pole; hehe, mul põhjamaine külm veri, nii et pole hullu midagi.
Eelmisel nädalal avastasin jooksuraja kõrvalt vaarikaid. Täiesti ilusad, suured, punased marjad. Muidugi noppisin kõik, mis valmis, endale kõhtu. Väga mõnus on joosta, kui suus vaarikamaitse on :)
Igatahes täna kiikasin jälle samasse kohta, ise mõeldes, et nagunii sealt täna saaki loota pole, kuna nädalavahetusel oli kindlasti keegi, kes ka vaarikamaias on. Aga nii see polnud, sest sain jälle korraliku peotäie päikesesoojasid mammusid. Igatahes hea motivatsioon end peagi jälle sinnakanti vedada ;)

Paar nädalat tagasi leidsin David Leibovitz'i kodulehelt kodujuustu tegemise õpetuse. Asi hakkas mind huvitama, kuna olen siinsest kaubandusvõrgust leidnud vaid ühe firma, kes seda pakub ja kahjuks pole selles neid mõnusaid suuri tükke, nagu nt Alma kodujuustus.
Nii tekkiski mul kohe soov asi järgi proovida.
Farmi poest varusin liitri toorpiima ja apteegist sain juustujuuretist. Esimene katse läks aga aia taha, sest miskipärast ei muutunud mu piimasegu isegi pärast 6. tundi kallerdavaks.
Mis siis ikka- uurime edasi.
Sain targemaks, et nõu peab olema kas klaasist või metallist (mitte alumiinium) ja toorpiim tuleb 70. kraadini kuumutada ja eemaldada pinnale kogunev koor, mis takistab tükikeste moodustumist.
Nende muudatuste tagajärjel õnnestus mul täna piim ilusasti kallerdavaks saada. Lõikasin segusse noaga ruudukujulised sälgud sisse ja kuumutasin veevanni kohal. Kuigi autor kirjutas, et see võtab vaid paar minutit aega, et tükid vedelikust eralduks, siis mina muidugi mõtlesin, et tahaks ikka neid suuri mahlaseid tükke ja kuumutasin natuke kauem.
Kallasin segu marlisse, et eralduks vedelik. Tahenev segu aga muutus palliks, mis oli ühe vägagi tuttava juustu moodi: mozzarella nimelt, oma natuke kiulise ja svammise, kummise struktuuriga. Mis siis ikka, panin selle pallikese vedelikuga karpi ja külmkappi jahenema. Tänane avastus siis, et kodujuustu asemel oskan ma hoopis mozzarellat teha.

Kahjuks mul pildimaterjal puudub, kuna meie uus fotokas on katki ja parandusse saadetud.
Kes tahab aga proovida kodujuustu teha, siis siit sain mina oma inspiratsiooni:
http://www.davidlebovitz.com/archives/2006/03/la_presure_home_1.html

võimalik et ühenduseta

2010-06-28T03:21:00.000-07:00

Peagi tulevad meile Orange'i mehed jälle seda fiiberoptikakaablit paigaldama, mis siis peaks tooma kiire netiühenduse ja ka telekavaatamise võimaluse. Kui neil seekord operatsioon õnnestub, on võimalik et meil 2-3 päeva netti pole. Nii esindusest öeldi.
Ma nüüd väga loodan, et sellest järjekordset jama ei tule ja ootamine paarikuiseks ei veni.
Igatahes siis olen hoiatanud, miks minust kuulda pole.

Seniks mõnusat suvenautimist, sest nii siin- kui sealpool on suvi lõpuks kätte jõudnud. Jejee :)

natuke uudiseid

2010-06-22T08:38:00.000-07:00

Mu kirjutamispisik on viimasel ajal vist puhkusele sõitnud. Ei ole kuidagi isu kirja teel seletada. Aga ma natuke nüüd ikka proovin midagi kirja saada.

Jaanipäevast läks ka siin ilm ilusaks. Päike ja sooja mõnusalt üle 20. Nädala lõpus lausa üle 30. Sai jälle kerged kleidid ja topid kaugelt riiulilt alla võetud ja käiku lastud.
Laupäeval sõitisme juba varakult ära, et mitte aega raisata ummikutes. Nimelt on rannikule suunduv maantee siiani teetöödeks osaliselt suletud ja seega on seal järjekorrad kindlustatud. Ärkasin juba enne 7. Käisin pagariäris värske baguette'i järel, millest meisterdasin lõunaks kaasa võileivad.
Teedel oli liiklejaid hõredalt, nii et sõit oli tõrgeteta. Maabusime Bray dunes randa, ehk Bray liivaluidetele. Kuna tuul oli tugev ja jahe, tegi see ka päevitamise viluks. Seadsime end sisse küll väikese künka taha, aga jätsin kerge dressika selga. Pool-päevitamine või nii :)
Pärast lõunast piknikku sõitsime läbi Belgia kodu poole ja tegime peatuse järjekordse sõjamemoriaali juures.
See Prantsuse piiri äärde jääv Belgia on ilus; maaliliste maastikega, kus on kõikjal lehmad, lambad; põllulapid on aktiivses kasutuses: kultuuridest populaarsemad on mais, nisu ja muidugi kartulid, mida siinkandis palju süüakse (eriti friikartulitena:).
Majad on valdavalt tellistest, mitte väga suured ning palju on lilli, ilusaid puid-põõsaid. Hea silmale vaadata, et inimesed hoolivad oma ümbrusest ja hindavad ilu enda ümber.

Pühapäeva hommikul oli juba 9. ajal nii soe, et isegi meie jahedamal majaküljel asuval rõdul oli mõnusalt soe. Hommikusöök rõdul ning siis tegime tiiru vanalinna turul. Rahvast polnudki väga palju, või siis olime varased ja inimesed tulid alles keskpäeval.
Ostsime karbi kohalikke maasikaid (500gr 3 eur) mis olid tõesti head ja grillimiseks mõned šampinjonid. Seal vanalinnaturul on nimelt ka üks seenekaupmees, keda teistel turgudel pole. Lisaks tavalistele šampinjonidele pakub ta igasuguseid huvitavaid seeni. Kukeseened on ka olemas, hinnaga 3,5o 100gr.
Pärastlõunal grillisime köögivilju ja hiljem kui suurem palavus lahtus, tegime mõnusa pooleteisttunnise jalutuskäigu vanalinnas.

Indi on nende soojade ilmadega väga laisk. Magab terve päeva, vahetades aeg-ajalt vaid kohta: rõdutoolilt põrandale, kus siis sirutab end pikalt välja, nii et tagajalad on ka välja sirutatud ja tulemuseks "kassinahk". Eks nii on kõtul hea jahe :) Hommikuti ajab ta meid ikka üles, kella 5. paiku ja sel nädalavahetusel ei lasnud üldse pikalt magada. Üksi on ju igav hommikusööki süüa.
______

21. juunil toimus juba 29. korda üleriigiline üritus Fete de la Musique, ehk Muusikafestival või -pidu. Tegemist igati laheda ettevõtmisega ja asi näeb välja nii, et pea igal tänavanurgal on bänd. Üritus on tasuta ja rahvast palju. Muidugi käib asja juurde kesvamärjuke ja võrdleksin meeleolu Eesti Jaaniga. Koju tulime kesköö paiku, enne kui rahvas liiga lõbusaks muutus.

Kolmapäeval oli märkimisväärne hetk, sest meile tuldi lõpuks ventilatsiooni kaema. Mees tundus päris asjalik, tõdes et see müra pole normaalne ja lubas kiiremas korras lahenduse leida. Selle tuule kohta aga ütles, et see on ok et toas õhk ringleb. Vaidlesin talle muidugi vastu, et kardinate liikumine ja see et külm on, pole ikka tavaline küll. Ta arvas, et ehk on see ühe katkise ventilatsiooni süü ja et teised probleemid leiavad ka siis lahenduse. No eks elame-näeme; loodan et mees on sõnapidaja ja kiiresti midagi ka lõpuks paremuse poole muutub.

Eksperdid

2010-06-16T08:54:00.001-07:00

Natuke uudiseid ka. Täna siis lõpuks, poolteist kuud hiljem, tuldi meie probleemi konstateerima. Ma vist juba mainisin, et Gui saatis omanikule laupäeval nats tõsisema kirja, et me läheme siit ära ja eile oligi talle lausa kaks kõnet; üks omanikult ja teine maja haldajafirmalt. Õppetund: kui tahad, et midagi liiguks, kasuta kurjemat tooni. "Minu Pariis" raamatus mainis Urmas ka, et pariislased vinguvad kogu aeg ja teevad igast asjast skandaali, sest ainult nii saavad nad mis tahavad. Tuleb seda külge rohkem arendada ja mitte olla kena ja kannatlik ja leebe. Rhrrrr!

Tulid siis firma esindaja, noor kutt, vanem mees (mingi tehnik) ja majahoidja. Konstateeriti, et jah see müra, mis köögiventilatsioon teeb, pole normaalne ja lisaks ei ole seal tõmmet. Ehk peaks vuhisema nagu vannitoas ja wc-s.
Ma siis seletasin, et meil on niigi häda, sest juba see praegune tõmme on nii tugev, et tekitab toas väga häiriva õhu liikumise ja imeb õhku sisse igalt poolt mujalt (elektripistikud, radiaatori tagant, elektrikapist (koos fantastiliste suitsuhaisuga)).
Kutt ütles, et see on täiesti normaalne, et korteris on õhu ringlus. Vaidlesin siis vastu, et no ega ikka pole küll, kui mul on toas külm selle tuule pärast ja et kas teistes korterites on samamoodi? Siis muidugi ajas ta mingit muud teemat ja ignoreeris mu küsimust.
Selle elektrikapist tuleva aroomi peale ütles ta ka, et see ei ole normaalne, et mingi koht on kuskilt jäänud ilmselt blokeerimata.
Ja et see, et õhk sisse vuhiseb igast august on termilise isolatsiooni probleem ja EHK augustis-septembris saab see korda, sest on vaja, et tuleksid eksperdid jne.
Ma tõesti ei saa aru, kuidas need "spetsialistid" ei mõista, et tänu sellele hullule ventilatsioonile need probleemid ongi? et see süsteem, et 24h imetakse korterist õhku välja pole normaalne?Muidugi peab olema ruumis õhu liikumine jne, aga mitte kogu aeg ja nii, et see häirib.

Ühesõnaga, sain kinnituse, et midagi siin niipea (kui üldse) ei muutu ja mõtlen hirmuga, mis siis veel saab, kui se köögivent ka täiel võimsusel tööle pannakse.
Nii et jõudu ja edu meile uue korteri leidmiseks.

Pavlova, Caesar ja ciabatta

2010-06-16T00:20:00.000-07:00

Üleeile tegin oma õe sünnipäeva puhul esimest korda Pavlova kooki. Olin sellest mitmelt poolt lugenud, aga kunagi ise teinud ega maitsnud. Tegemine tundus kuidagi väga hullu mässamisena ja mõtlesin et tegemist mingi lääge ja mitte väga maitsva maiusega. Tegelikult läks degusteerimiseks alles eile, (sest soovitatakse põhjal seista lasta) ja kahepeale me selle koogi ära sõime nagu naksti. Õele ei jäänudki :) Koogi põhja besee on pealt krõbe, seest aga nätske, natuke meenutab pastilaad. Peal vahukoor (ja kohupiimapasta) värskete marjadega- see kooslus on tõesti super ja väga väga nämm.
Valmistamine on tegelikult suht lihtne, lihtsalt küpsetamisega läheb aega. Kuigi keerasin ahju 100 kr peale, läks besee ikka natuke pruunikaks (tegelikult peaks see täiesti valgeks jääma) no ja natuke pragunes põhi ka mõnest kohast. Aga ega see maitset rikkunud.

Kuna meil maasikaaeg tundub lõppema, sest eile leidsin turult vaid paar müüjat, siis järgmisena tuleks vist aprikooside ja kirssidega proovida.
Võib teha ka väikesed, individuaalkoogid, siis on tulemus veelgi ilusam.

Pavlova kook
(retsept pärineb "Suvise Köögi" saamatust)
(u. neljale või siis kahele suurele maiasmokale:) )

3 suure muna valget
natuke soola
150 gr peent suhkrut
1 tl maisijahu
0,5 tl valgeveiniäädikat/ sidrunimahla
vaniljesuhkrut/ -essentsi
Katteks vahukoort ja/või kohupiimapastat
Suhkrut, vaniljet
Värskeid marju

Võta munavalged juba aegsasti toatemperatuurile soojenema, see hõlbustab oluliselt vahtuminemist. Samuti veendu, et kauss ja vahendid oleksid rasvavabad, parim on klaas ja metall.
Vahusta munavalged soolaga ja kui hakkavad tekkima siirud, lisa vähehaaval suhkur, samaaegselt mikserdades. Siis lisa vanilje, maisijahu ja hape, vahusta kõik tugevaks vahuks.
Küpseta beseed 150 kraadi juures 10 min; siis alanda kuumust 110 peale 1,5 h; järgnevad 30min lase ahjus veel seista, siis võta uks natuke irvakile ja lase põhjal täielikult jahtuda (nt üleöö).
Et vahukoor õnnestuks (millega mul oli siin tükk tegemist, kuna ei tahtnud kuidagi vahtu minna; siin on kõige suurem rasvaprotsent 30%; Eesti 38% pole mul kunagi jama olnud) pane koor kausiga külmkappi või siis 10 minutiks sügavkülma; soovi korral sega kohupiimapastaga või siis pane need eraldi põhjale, maitsesta vanilje ja suhkruga. Kaunista marjadega ja serveeri kohe.

Pühapäeval nägin Wazemme'i turul väga ilusat Rooma salatit: suur pea ja ainult 80 senti. See jäi täiega kripeldama, nii et teisipäeval tõin ta koju ja tegin Caesari salatit, mille kohustuslikuks komponendiks see on. Seekord klassikalist, ilma lihata.

Klassikaline Caesari salat
(retsept pärineb Salatiraamatust)

Rooma salatit
Ciabattat (või mõnda teist saialist)
Oliiviõli
Küüslauguküüs
Parmesani

Kastmeks:
1 munakollane
0,5 tl Dijoni sinepit
4-5 sl oliiviõli
1 küüslauguküüs
0,5 tl Worchesteri kastet
3-4 anšoovisefileed
(natuke jogurtit/hapukoort)
soola, pipart
Kaste valmista kas uhmri või nt saumiksriga. Sega kõik ained kuni saad ühtlase kastme.
Hoia salatit külmas, sest siis hakkab kaste paremini lehtedele külge.
Saiakrutoonid valmista kas ahjus või pannil, hõõrudes saia küüslauguga ja piserdades õliga.

Kuna salatisse läks krutoonideks saia, otsustasin teha Itaalia leiba ciabattat.
Kasutasin pooltäistera nisujahu ning tulemus oli väga hea.

Ciabatta
(kogusest saab 3 väikesemat pätsi)

250 gr jahu
190 ml vett
15 gr värsket pärmi

250 gr jahu
150 ml vett
soola
12 gr pärmi

Lahusta pärm soojas kloorivabas vees (nt filterkannust läbi lastud, sest kloor teatavasti ei aita heade seente-bakterite kasvule kaasa) lisa jahu ning sega hoolega, et saad ühtlase vedelapoolse taigna.Jäta sooja kohta kerkima. Mitmel pool soovitatakse lausa ööseks jätta, aga kuna tahtsin samal päeval leiba saada, siis kergitasin 1,5h ja ma ei oskaks küll kurta, et midagi halvem oleks olnud).
Siis lisa eelkerkinud taignale jälle pärmilahus, jahu, sool; Lisasin jahu natuke rohkem kui retseptis kirjas, sest minu jaoks jäi tainas liiga vedelaks; ehk oleneb ka jahust.
Sega veelkord hoolikalt ja jäta nii tunniks kermima; siis kalla jahusele lauale ja kergita veel pool tundi. Siis jaga taigen kolmeks, venita-vormi 3 pätsikest ja lase seista küpsetuspaberil nii 10-15 min. Küpseta eelsoojendatud ahjus 240 kraadi juures u. 25 min. Jäta grillrestile (avatud) ahju jahtuma.

kurb reaalsus

2010-06-15T07:55:00.000-07:00

Üks mu FB kontaktidest postitas täna sellise video. Vaatasin selle ära ja paar korda tulid mulle pisarad silma; et kuidas saavad inimesed/saame olla nii südametud ja julmad elusolendite vastu. Ma saan aru, et see on lihtsalt töö ja mingi aja möödudes muutub see tavaliseks ja keegi peab seda tegema. Jah, sest kuniks on nõudlust, seni jätkub loomade ebainimlik kohtlemine.

Tean, et üldse on maailmas väga palju julma, ebaõiglast ja -inimlikku ja seda samuti inimeste vastu. Aga see, mida/keda sööme on otseselt meie endi valik ja andes raha teatud toodete vastu, anname oma nõusoleku ja soovi, et see toode ka edaspidi saadaval oleks. Ehk siis kiidame heaks nt loomade/lindude masstootmise ja hirmsa tapmise.
Muidugi me ei mõtle sellele, kui oleme näljastena poes ja riiulist vaatab vastu hästi isuäratava pildiga lihatükk; koledaid asju me lihtsalt ei tahagi teada ja pole vaja peakest sellega ka veel koormata. Meil on niigi muresid: kriis ei taha kuidagi üle minna ja suvi ei taha tulla ja sada muud häda veel. Kõige lihtsam ongi neid vastikuid torkivaid mõtteid ignoreerida ja edasi tormata.

Olen rahul oma otsusega mitte liha süüa ja ma ei postita seda linki, et ka Sina sama teeks.
Igaühel on omad valikud. Lihtsalt, jagan seda kui informatsiooni, et teadvustaksime, mida me sööme ja kuidas on see meie taldrikule jõudnud.

http://networkedblogs.com/4PvA1

köögiviljarisoto, jäätis, porgandid ja Bob

2010-06-13T12:43:00.000-07:00

Viimasel ajal on kokkamises hoog sees: nii palju on ideid ja retsepte, mida proovida; turul on valik järjest laiem, mis seega tähendab ka oluliselt suurenenud ideede hulka. Ja ärgem unustagem fantastilist internetti, mis on ammendamatuks allikaks.

Nädalavahetusel käisin lausa mõlemal hommikul turul; minu rõõmuks on lõpuks lettidele jõudnud Prantsuse aprikoosid, mis lõhnavad imehästi ja väikesemad viljad vaid 1,5 eurose kilohinnaga. Kohalik maasikas maksab 6 eur kg; sama imporditud marja leidsin ka 2 eur-ga. Kirsid on valmis, ka väga head, kilohind 3-4 eur. Värske kartul 1,8 eur/kg.

Mitu päev oli risoto isu peal; lõpuks tegin sellise hästi kerge, köögiviljase variandi, mis valmis kiirelt ja nagu ikka, maitses hästi (muidu ma neid retsepte ju ei jagaks :)

Köögiviljarisoto

Risotoriisi (kogust arvesta sööjate järgi)
1 šalottsibul
võid
valget veini
kanapuljongit
Pool suvikõrvitsat
pool baklažaani
1 porgand
pool punast ja kollast paprikat
õli praadimiseks/wokkimiseks
Riivitud parmesani
Soola, pipart

Köögiviljad koorisin/hakkisin väikesteks kuubikuteks ja praadisin eraldi kergelt läbi. Hakitud šalottsibulat kuumutasin võiga kuni see muutus klaasjaks, siis lisasin riisi, segasin ja kuumutasin mõni minut. Siis lisandus sorts valget veini (ah see mõnus lõhnapahvak, mis vallandub!) ja keerasin kuumuse madalamaks ning lasin veinil aurustuda. Siis kallasin pannile natuke kuuma puljongit, lasin sel riisisse imenduda ning kordasin tegevust kuniks riis küps (kokku võttis nii 15-20 min). Riisile segasin juurde köögiviljatükid ning parmesani. Segasin ja maitsestasin.

Tegelikult juba nädal-paar tagasi võtsin lõpuks julguse kokku ja tegin oma lemmikmaiust- jäätist. Seda külma kreemi võiksin ma vist iga päev süüa. Esimeseks katsetuseks sai lihtne maasikajäätis kuumutamata koore variandiga. Oli tõesti lihtne: vahustada koor, lisada sellele kondentspiim, lisand ning segu külmutada. Muidugi tegin ise ka kondentspiima kuna ma pole seda siinsest kaubandusvõrgust leidnud. Tegelikult nüüd ühest hiinakate ärist isegi leidsin, aga seal oli nii palju E-d sees, et ei aitäh. Pealegi pole selle valmistamine sugugi keeruline. Piim ja suhkur potti, tund keetmist ja valmis ta ongi.

Siis tegin šokolaadijäätist, mis Gui'le meeldis, aga ise kirtsutasin nats nina, sest jättis suhu sellise kleepuva koorese meki. Lugesin hiljem netist, et kuumutamata koorest variandid ongi sellised.

Niisiis tuli mõne aja pärast katse 3, mis osutus eelmistest kõige maitsvamaks ning seega jagamist väärt. Pealegi on nende kahe kooslus võrratu ja hooajaline

Maasika-rabarberijäätis

350 ml koort (kohvi või vahu- ise tegin 15%-st)
3 suurt munakollast
u 50 gr suhkrut (vastavalt moka maiusele:)
Vaniljesuhkrut/essentsi
rabarberikeedist
maasikapüreed

Rabarberikeedise valmistasin juba mõni aeg varem; selleks võib siis kas lihtsalt keeta rabarberitükikesi (moosi)suhkruga või siis neid ahjus suhkruga röstida ja siis püreestada.
Maasikapüree tegin ka varem valmis, selleks siis lihtsalt maasikad suhkruga püreeks. Teadjamad aga soovitavad maasikaid glükoosiga segada, et see hiljem külmudes kristalle ei tekitaks ja seega tulemus parem. Minu tavalise suhkruga variant oli aga ka täiesti ok ja need paar kristallikest ei seganud maitsenaudingut.

Kuumutasin koore vaniljega, et see hakkas aurama, tõstsin kõrvale. (Kindlasti mitte keema lasta! ) Samal ajal vahustasin munakollased suhkruga. Nüüd tuli see keeruline osa: ettevaatlikult niristada kuum koor munasegu hulka, samal ajal segades. Siis läks see segu tagasi potti ning madalal kuumusel, pidevalt segades ootasin kuniks see paksenes. Samuti mitte keema lasta, kuna siis tõmbab muna tükki ja jäätis on rikutud. Et siis jälle selline pidevat tähelepanu ja hoolikust vajav etapp.
Siis jahutasin segu külmaveevannis ning panin külmkappi mõneks tunniks seisma (soovitavalt isegi ööks, aga mina nii kaua ei suutnud kannatada seekord). Siis segasin juurde rabarberikeedist (tunde järgi) ja segu läks sügavkülma. Kel jäätisemasin, sel vaeva vähem, aga kuna ma ei taha igast asjandusi endale muretseda, siis saab ka ilma hakkama. St vahustada segu iga poole tunni tagant. Eks vastavalt iga sügavkülma temperatuurile võtab lõpp-produkti saamine erinevalt aega; mul läks nö Itaalia/ masinajäätise tekstuuri saamiseks 3 h.
Pärast viimast vahustamist segasin juurde maasikapüree, mitte väga põhjalikult, et jääks kirjum, ja lasin veel natuke külmuda. Kõige parem on seda süüa samal päeval/õhtul, järgmisel päeval võtta karp varem välja sulama (aga ma kahtlen, kas jäätisefännide puhul selline variant käiku läheb:) )
Igatahes on nüüd jälle üks asi vähem, mida ainult poest hankida ja uute maitsete retseptid juba ootavad.

Sellest lihtsast, prantslaslikust salatist olen vist juba ka varem kirjutanud. Kuskilt blogist lugesin, et osad pariislased ei söö ühtegi köögivilja toorelt, ainukeseks erandiks carottes râpées.
Tutuvusin ise selle salatiga Gui ema vahendusel ja sattusin täielikku vaimustusse, mis ei taha siiani vaibuda.
Kuna värsked porgandid on valmis, tuli jälle uus hoog. Pealegi tasub porgandeid krõmpsutada, sest aitavad kahjulike kiirte eest kaitsta ja pruuniks saada ja jääda. Veel üks pluss on see, et õliga serveeritult omandab organism porganist neid vajalikke vitamiine palju efektiivsemalt, nii et riivid kätte ja salatile!

Prantsuse porgandisalat

porgandeid
peterselli
küüslaugiküüs
veiniäädikat
oliiviõli
(sinepit)
soola, pipart
Riivi puhastatud porgandid; haki küüslauk peenelt ja petersell ning lisa riivitud juurikatele. Sega kastmeks natuke (Dijoni) sinepit, 1 osa äädikat ja 2 osa õli, maitsesta soola, pipraga, sega korralikult kuni saad ühtlase segu. Kalla porganditele, sega läbi ning serveeri kohe (nt värske krõbeda saiaga). Võid serveerida ka hiljem, kuid siis lisa kaste vahetult enne serveerimist, et mahlad välja ei jookseks ja salat värkust ei kaotaks.

Raamatupoes sattus mulle kätte üks tore raamat, "Bob'i muffinid". Kuigi kokandusalaseid teoseid on siinses kaubandusvõrgus tuhandeid, igal teemal, igale kokkajatüübile, igale toidule jne oma raamat. Kuna internetist leiab aga nii palju rohkem ideid ja nii ei võta see ka riiulis ruumi, siis pole ma neid endale koju soetanud, v.a "Suvine Köök", mis on end igati õigustanud.
Aga tagasi Bob'i juurde.. Tegemist new yorklasega, kes nüüdseks elab Pariisis ja peab seal populaarset kohvikut, mille hittideks- üllatus-üllatus: muffinid. Nüüd ongi Bob oma parimad retseptid kaante vahele kogunud, et kõik saaks neid ka kodus teha. Bob'i arvates pannakse liiga palju rõhku muffinite välimusele ja maitse jäetakse tahaplaanile. Eks jah, praeguse cupcake-mood soosib just seda esimest, igasuguste uhkete glasuuride ja kaunistustega. (üks kuulsamaid cupcake'i tegijaid praegu Prantsusmaal, Chloe: http://www.cakechloes.com/ )
Kuna mina eelistan samuti lihtsust ja eelkõige maitset, siis olin intrigeeritud sissejuhatusest ja uurisin edasi. Tema retseptid tundusid kuidagi erinevad ja huvitavad. Kuigi ma suutsin ilma selle saamatuta koju tulla, leidsin netist Bob'i retseptid üles ja proovisin kohe järgi. Tulemuseks tõesti vist kõige paremad muffinid, mida ma söönud olen. Pirni-sidruni kooslus tekitas mingi uue huvitava maitsenüansi ja tekstuur oli super. Rohkem pole vist vaja lisada :)

Bob'i sidruni-mooniseemne-pirnimuffinid
(kogusest saab 12 hästi suurt muffinit)
320 gr jahu
3 tl mooniseemneid
1 tl soola
3 tl küpsetuspulbrit
(Pritsimata) sidrun (mahl ja koor)
150 gr suhkrut
125 gr pehmet võid
2 muna (toasooja)
210 ml jogurtit
200 gr (2,5 u) Williams pirne

Pane ahi 200 kraadile kuumenema.
Pese sidrun hoolikalt, riivi koor ja pressi mahl. Sega jahu, seemned, küpsetuspulber, sidrunikoor. Koori ja haki pirnid ning kalla peale sidrunimahl. Vahusta munavalged soolaga, seejärel tee sama munakollastega suhkruga. Sega kollastevaht kuivainetega, siis ettevaatlikult, vahtu rikkumata valged juurde ja siis pirnitükid. (NB! Sega minimaalselt; isegi kui taignasse jäävad mõned jahused kohad, pole sellest hullu, sest küpsemise ajal need kaovad. Liialt segades ei kerki muffinid nii hästi kui vaja. Seda tarkust loen igalt poolt, nii et tasub järgida.)
Täida muffinivormid 2/3 ulatuses ja küpseta nii 20-25 min kuniks need küpsed (katsu puutikuga).

pasta-pesto-pirukas ja midagi veel

2010-06-09T08:20:00.000-07:00

Retsepti idee pärineb jällegi "Suvise Köögi" raamatust, mis ma mõni aeg tagasi vaid 3 Eur-i eest soetasin. Harva juhtun sellise kokaraamatu peale, kust tahaks pea kõik söögid järgi proovida, mis on originaalsed ja lihtsalt teostatavad.
Tegemist ühe hästi lihtsa, maitsva ja suhteliselt väheste komponentidega roaga, mida saab sisuliselt teha, kui kodus midagi pole.

Gratineeritud tuunikala-pastaroog (3-4 -le)

250 gr pastat (penne, conchiglioni..)
1 tuunikalakonserv
1 väike purk (kooritud) tomateid
pool sidrunit
30 gr riivitud parmesani
4 spl paksu hapukoort
1-2 küüslauguküünt
värsket basiilikut
soola, pipart, õli

Keeda pasta vastavalt juhisele, al dente.
Pane ahi soojenema.
Haki tomatid; nõruta tuunikala ja haki väikesemateks tükkideks; koori ja haki küüslauk peenelt; haki basiilikulehed.
Kuumuta pannil natuke õli, lisa küüslauk ning kuumuta kergelt läbi. Lisa koor, sega ning lisa tomatid, kala. Maitsesta ja lase nii 5 min väikesel tulel seguneda.
Lisa segu kuuma pasta hulka, sega. Kalla segu ahjuvormi, puista peale parmesani (või mõnda muud juustu) ning lase grillrežiimil küpseda kuni roog on pealt natuke kuldne.
Serveeri värske salatiga.

Järgmine idee tuli mitme retsepti kombineerimisest Salatiraamatust. Kuskussi olen söönud vaid paaril korral ning miskipärast tekkis väga isu selle järgi. Salat valmib kiirelt, sobib hästi ka suurema nälja korral (nt pärast tööpäeva) ning on tervislik. Eelistasin köögiviljad läbi kuumutada, nii sain sooja salati.

Kuskussisalat köögiviljadega
(3-4 -le)
1,5 tassi (u 250 gr) kuskussi
1,5 tassi kuuma vett
2-3 spl balsamiäädikat
1 sidruni mahl (u 2 spl)
soola, pipart
5 spl oliiviõli
1 punane ja 1 kollane paprika
pool suvikõrvitsat
1 suur tomat
pool punast sibulat
4-5 šampinjoni
värsket basiilikut
Grilli pestud ja puhastatud paprikapoolikuid ahjus, koor ülespoole kuni see muutub mustaks või lööb lahti. Pane need siis kohe kas kilekotti või mõnda kaanega suletavasse karpi ja lase seista nii 10min. Siis koori need ja haki suupärasteks tükkideks.
Sega omavahel äädikas, sidrunimahl, sool, pipar, õli ja maitseained ning kuum vesi. Kalla see kuskussile, lase kaane all paisuda 5 min.
Pese, haki, (koori) köögiviljad ning kuumuta need kergelt vähese õliga pannil. Lisa kuskussile ning sega kõik läbi. Serveeri basiilikuga.

Tegin teisipäeva õhtul viimaks ise pestot. Juba mitu kuud sööks kasvõi iga õhtu pastat, kaaslaseks lihtsalt pesto või mõni köögiviljakaste.

Pesto hakkas mulle meeldima vist paar aastat tagasi, kui Itaalias ühest väikesepoolsest supermarketi kulinaariaosast selle ostsime.Oli teine hästi ilusat säravrohelist karva, mitte nagu need haledad purgi-omad; no ja maitse oli tipp-topp :) Teine hea avastus oli ka lihtsa karbiga müüdav trühvlikreem. Need olidki meie Itaalia puhkuse kõige paremateks kulinaarseteks elamusteks, sest kahjuks kõik söögikohad osutusid pettumuseks (naeruväärselt väikesed portsjonid ja/või maitsetu toit).

Niipalju siis meenutuseks...

Pestoks ostsin ilusa suure basiilikupoti juba eelmise nädala lõpus ning ka seedermänniseemnete leidmine osutus lihtsamaks kui metsapähklite soetamine. Miskipärast on hetkel need viimased juba nädalaid tavalistest toidupoodidest otsas.

Kuna mul uhmrit pole, siis kasutasin püreestamiseks oma mojito-nuia teist otsa ja suurt tassi. See variant töötas täitsa hästi, aga lõpus lasin kõik saumiksriga veel läbi. Tuli küll täitsa nagu see „õige“ pesto, ilus roheline ja mõnusa tugeva maitsega. Katsin pesto purgis oliiviõliga, mis pidavat seda hästi aitama säilitada, kuna kavatsen seda alles järgmisel päeval tarvitada. Läheb äkki veel paremaks? Mm..neelud juba käivad :)

Pesto sisse panin: suure poti basiilikulehti; riivitud parmesani; küüslauguküüs; seedermänniseemneid; soola ja oliiviõli. Koguseid arvestasin maitse ja tunde järgi; las iga pesto ollagi omamoodi.

Kirjutasin mõni aeg tagasi, et ostsin turult spinatit ja esimesest portsust tegin piruka. Retseptiks miksisin jälle omavahel mitmeid netiavarustest pärit variante.

Feta-spinatipirukas
Lehttainast
200 gr fetat
200-250 gr spinatit
1 sibul
õli
3 muna
koort/piima/hapukoort
soola, pipart, muskaati
seesamiseemneid
Koori, haki sibul ning prae see õliga kergelt läbi; lisa spinat ning kuumuta segu natuke.
Klopi munad kausis lahti, lisa vastavalt soovile koort, sega ja maitsesta.
Haki feta väikesteks tükkideks.
Pane lehttaigen pirukavormi; kalla taignale fetakiht, siis spinati-sibulasegu ja kalla see üle munaseguga. Katsin piruka ülejäänud taignaribadega ja peale raputasin seesamiseemneid. Küpseta ahjus kuni segu tahenenud; 200kraadi juures nii 30-40 min.
Maitseb hästi nii soojalt kui külmalt.

Värsket pastat polnud ma ise valmistanud. Tundus kuidagi keeruline olema. Aga siis hakkas mulle üks retsept (jällegi "Suvisest Köögist") nii meeldima, et tuli ära teha. Asi võtab küll natuke aega ja kannatust, nii et soovitaksin selle jätta pigem nädalavahetusele kui väsinud õhtusse. Korraga võib teha suurema portsu ja siis jäägi lihtsalt sügavkülmutada.
Maitsevad need ravioolid üllatavalt hästi; kasutasin pool-täisteranisujahu, sellest ka natuke harjumatu tumedam värv.

Ravioolid ricotta ja kuivatatud tomatitega

200 gr jahu
soola
2 suurt muna
1 spl päevalilleõli

250 gr ricottat
150 gr kuivatatud tomateid (õlis)
küüslauguküüs
soo, pipar

parmesani
tomatikastet
soola, pipart, (tšillipulbrit/ Tabasco kastet)

Sega jahu soolaga; tee keskele lohk, kuhu löö munad ja õli ning sega hästi kuni saad ühtlase taigna. Keera toidukilesse ja lase külmkapis seista tunnikese.

Koori, haki küüslauk peenelt; haki tomatid; sega kausis ricotta, lisa tomatid, küüslauk, maitsesta.

Rulli taigen jahusel laual hästi õhukeseks ning vajuta nt klaasi abil ümmargused kettad (u 8 cm). Pane keskele täidist ning vajuta kahvliga ääred kinni. Aseta valmis ravioolid teineteisest eemale ja kergelt jahusele pinnale, kuna kleepuvad hiljem kinni. Üle jäävad ravioolid võid asetada otse sügavkülma, nt küpsetuspaberile, kust saad need hiljem hõlpsalt kotti koguda.

Et kaste ravioole liialt jahutaks, kuumutasin seda kergelt ja maitsestasin.

Keeda ravioole soolaga maitsestatud vees 3 min; aseta maitsestatud tomatikastmega taldrikule/kaussi, lisa veel kastet, raputa peale parmesani ja naudi kohe.

mõned kirjutised

2010-06-09T05:42:00.000-07:00

Juba mitu korda olen prügikotti konteinerisse visates märganud, et ikka leidub neid, kes ei viitsi nt pitsakarpe jm ümbertöötluseks sobivat vastavasse konteinerisse paigutada. Viimane kord hoidsin end tagasi, et mitte võtta neid 3-4 puhast pappkarpi ja neid teise kogujasse panna. Kas see on tõesti siis NII raske???

Minu meelest on siin asi tehtud väga lihtsaks; on kaks konteinerit: üks segaprügi kottide jaoks ja teine ümbertöötlemiseks mineva kraami (paber, papp, metall, klaas) jaoks. Ei mingit 3-4 kasti süsteemi. Pealegi on pea igal pakendil ka vastav märgis, kaks noolekest ringikujuliselt, mis annavad teada, kas too sobib ümbertöötlemiseks või mitte.

Muidugi on ka pakendeid, nagu nt jogurtitopsid, mida siin miskipärast ümber EI töödelda. Ma kuidagi ei taha neid tühje puhtaid (tänu Indi piimatoodetelembusele) plastiktopse segaprügi hulka visata. Prantslased söövad jogurtit päris hoolega; “Vähemalt 3 piimatoodet päevas” kampaania on olnud edukas, kui toidupoes võõraste kärudesse piiluda. Nii ma mõtlengi, et kurb, et neist tuhandetest topsidest midagi edasi ei saa.

Enamik jogurteid on saadaval vaid väikestes, 100gr topsides, mis on kas 4-8-12-16 või lausa 24- kaupa pakis. Peale Kahe Lehma jogurti pole ma siin rohkem lemmikuid leidnud, sest isegi kui pakil suurelt kirjas : ilma säilitusaineteta, siis natuke värvaineid on ikka ilustamiseks lisatud.

Nii ma mõtlengi, et tuleb jälle asi enda kätte võtta ja ise jogurtit teha. Olen paari vastavat raamatut poes huviga sirvinud ja tundub, et isegi spetsiaalse masinata on see täiesti võimalik. Tuleb vaid häid baktereid leida.

Nagu leivategu, on ka ise jogurtivalmistamine siinmail viimastel aastatel väga popiks tegevuseks saanud ja vastavat kirjandust leiab hulgim. Eks oma osa on ka hinnal, sest majanduslanguse ja kriisi taustal on hakatud rohkem sellele tähelepanu pöörama. Keskmine naturaalse maitsestamata jogurti hind on nii 1,50 4-paki eest. Eks leiab muidugi odavamat ka, nt need värvitud “naturaalsed” jogurtid on tihti supermarketis eripakkumisega soodsad. Kui sul aga just 4-lapselist pere või pole, siis kulub 24. topsi tühjendamiseks rohkem aega kui „kõlblik kuni“ kuupäev lubab.

Olen proovinud ka supermarketi biojogurteid, mis on päris hea hinnaga (ca 2,50 12 topsi eest) aga nende maitse ja tekstuur pole kiita ja kahtlustan, kas nad ikka väga mahedad on.

Üldse eelistatakse siin vist naturaalseid, maitsestamata jogurteid, millele siis igaüks vastavalt maitsele segab juurde nt suhkrut, moosi... Tegelikult on see väga hea, sest nii saame vastavalt tujule ja maitsele just sellise jogurti, mida hetkel hing ihaldab. Pealegi saab timmida magusust ja lisada nt tervislikkuse mõttes kliisid. Nii saab jogurtist üks igati maitsev ja tervislik suutäis.

Eelmisel nädalavahetusel tekkis vajadus päikesekaitsekreemi järgi. Hakkasin siis uurima poodides olevat kaupa no ja muidugi pole ma siiani leidnud sellist toodet, mis ei sisaldaks tervisele kahjulikku keemiat nagu parabeenid, alumiiniumiühendid, parüüm.. nimekiri on pikk.

Kõik, isegi kallite brändide ja „nahasõbralikes“ apteegitoodetes on vähemalt 2-3 punases mittesoovituslikus nimekirjas olevat ühendit. Kuna päikese käes on kõik protsessid intensiivsemad, siis ma kohe kuidagi ei taha enam endale „kaitseks“ peale määrida keemilist kokteili, mis kasu asemel hoopis kahju võib tuua.

Mõtlen, et kas mitte sellepärast pole ka nahavähi jm haiguste juhud nii palju kasvanud ja päike meile nii kardetavaks ja ohtlikuks on muutunud, et me lihtsalt katame end kahjulike ainete kompotiga ja need siis lihtsalt reageerivad päikese toimel ägedalt, mis siis põhjustavadki neid haigusi. Miskipärast pole ma sellist varianti kuskilt lugenud, ikka on kahjuliku kiirguse süüks vaid osoonkihi hõrenemine ja mitte meie naha (ja tervise) nõrgendatud kaitsevõime.

Lugesin paariaastasest artiklist, et lisaks porgandile on ka kala söömine kasulik, kuna sellest moodustuv vitamiin D kaitseb nahka ja on organismile kasulik. Hmm..ei tea kas sellepärast ongi mul viimasel ajal kalatoodete järgi isu olnud? Äkki tõesti.

Ja kreemi saan lõpuks ehk ökopoodidest; netist leidsin isegi paar-kolm firmat, mis toodavad päikesekaitsevahendeid looduslikest ainetest, nagu mineraalid jm. Lootust on :)

Kuna meil telekat, õigemini vastavat ühendust, pole, siis kuulame päris palju muusikat. Pealegi pole ma selle nõmeda ventilatsiooniurramisega ikka veel harjunud, nii et mitte end närvi ajada, on parem midagi meeldivat kõrvale lasta.

Ma pole siiani veel isu päris täis saanud Liisi Koiksoni „Väike järv“ plaadist. Ei tea, kas eesti keele pärast või mispärast, aga täiega südame ja meele järgi olevad laulud on. Sain selle päris mitu head aastat tagasi Marii käest, kui Hilfigeris töötasime. Oh olid ajad...

Oli see vist eelmisel suvel, kui juhtusime Merepäevade raames Liisi kontserdile, kus tulid ettekandmisele needsamad mõnusad lood. Mäletan Gui Itaallasest kolleegi kommentaari, et „Ei oleks uskunud, et ma võiksin eesti/võõrkeelset kontserti niivõrd nautida.“ Oli tõesti selline mõnus kontserdielamus, väike publik ja erinev asukoht, sadamakai vahetus läheduses. Kahjuks pole ma leidnud teateid, kas Liisil plaanis millalgi ka uus plaat välja anda; see oleks väga oodatud igatahes.

Indi on meil ikka üks paras tegelane. Lisaks hommikustele kella 5.-le äratustele kisab ta miskipärast aeg-ajalt ka õhtuti, nii kella 17-18 aegu. Ma ei tea, mis tal viga on, tahab vist välja saada või kutsub Gui’d koju. Igatahes olen ta osadel kordadel, kui kannatus katkeb, lihtsalt vetsu või esikusse kinni pannud. Siis rahuneb ta õnneks suht kiiresti maha.

Käime temaga aeg-ajalt lähedalasuvas pisikeses pargis jalutamas ka. Kuigi väravatel on silt, et koerad on seal keelatud, olen viimasel ajal päris mitut koeraomanikku seal jalutamas näinud. Võiks jääda vähemalt üks kohtki, kus nad oma koeri ei kakataks-pissitaks. Kuigi enamik peremehi (ja –naisi) on normaalsed, st. koristavad oma eluka järgi, siis sellegipoolest on nt meie maja ees olevatel murulapikestel päris palju junne.

Indile igatahes seal pargis meeldib, sest saab võimalikult tolmuses kohas püherdada, ümbrust uudistada, kõrkjate vahel „džunglis“ passida. Ma ausalt väga ei viitsi temaga üksi seal käia, sest mul on igav. Peaks lugemist kaasa võtma, siis oleks huvitavam.

Uueks lemmikkohaks on tal nüüd põõnata rõdutooli pehmel padjal, nagu printsessile (nii me teda kutsume:) kohane on. Nädalavahetuse palavate ilmadega usaldasime jätta rõduukse paokile, nii et ta saaks ikka värsket õhku hingamas käia. Ptüi-ptüi-ptüi, aga need paar päeva ta seda usaldust kurjalt ei tarvitanud.

Rõdu on selles suhtes ikka hea küll, et saab loom ka iga päev värsket õhku ja näha on, et talle meeldib seal uudistada. Muidugi ühe pättusega sai ta üks õhtu hakkama, nimelt oli roninud lillekasti ja paar minu ilusat petuuniat ära murdnud. Kuradi pärdik! Ma loodan, et ta rohkem enam sinna ei roni; ei tea, mis tal pähe hakkas.

Ja siis kui vihma sajab, voolab rõdupõrandale tasapisi väike ojake, mida Indi kasvõi tund aega huviga jälgib, nagu oleks tegemist mingi eluka või putukaga. Odav lõbu ongi see kõige parem :)

esimene postitus Lille'i kodust

2010-06-08T14:06:00.000-07:00

Täna vist oleks pidanud lotopileti ostma, sest tundub, et see oli üks lucky day.
Hommikul võitsin lambi supermarketi loteriiga täiesti korraliku jalka t-särgi. Ma pole vist kunagi midagi võitnud. No ja siis õhtul Gui tuli koju ja ütles, et sai sõnumi, et meie ühendus on aktiveeritud. Natuke jamamist ja ma ei suutnud oma silmi uskuda, kui Delfi lahti lõi. No mul tõesõna käed värisesid heameelest ja rõõmukilked tulid iseenesest. 1 kuu, 3 nädalat ja 2 päeva ootamist ikkagi! Ühendus maailmaga on taastatud! :)
______

Juuni esimene nädal tõi meie rõõmuks ka suvisemaid ilmu. Nädala lõpupoole oli päeval pea 30 kraadi sooja, nii et lausa palav oli.

Kolmapäeva varahommikul käisin tööbüroos väikesel kohustuslikul koolitusel, teemaks takistused töö leidmisel. Peale minu oli osalejaid veel 4; kaks umbes minuvanust naist, 1 u. 30.-aastane mees ning üks vanem naine. Pärast sissejuhatavat, selgitavat juttu täitsime isikliku küsimustiku, millest siis hiljem selgus, millistel aladel meil abi vaja läheb. Sellele järgnes lahtirääkimine iga teema kohta. Ausalt polnud mul sellest paaritunnisest aktsioonist väga kasu, sest minu tööotsinguid takistab hetkel põhiliselt vaid internetiühenduse puudumine. Ühe huvitava fakti võrra sain küll targemaks, et 75% tööpakkumistest on “varjatud” ehk sellised, mida firmad ei kuuluta. Et tuleb ise sobivatele/potentsiaalsetele firmadele oma CV ja kaaskiri saata, kuna statistiliselt on võimalus tööd leida suurem. Ja et keskmiselt tuleb saata 100. kohta oma avaldus, et lõpuks töö saada. Jõudu!

Kolmapäeva õhtul hakkas mul kurk valutama ning järgmisel hommikul olin haige. Veetsin päeva sisuliselt magades, sest jaksu rohkemaks ei olnud. Ei teagi, kas tegu mingi viirusega või lihtsalt külmetusega. Seks ja linna filmi vaadates istus mu kõrval üks naine, kes pidevalt köhis, et tea kas sain temalt mingi toreda pisiku..

Tõbisest olekust hoolimata tegime laupäeval väljasõidu. Hommikul juba kella 7.30 ajal, kui pagariärisse jalutasin, oli väljas nii soe, et paras t-särgiga olla. Sõitsime nii 120 km kaugusele põhjarannikule, Côte d’Opale’i.

Maastik on seal maaliline, lauged künkad, haritud põllulapid, rannikul kohati päris kõrged kaljud.

Tegime esimese peatuse Wimereux, mis on väike šarmantne linnake, mis pulbitseb elust suvekuudel. Talvel võib seal mere ääres külma ja tuulega muidugi päris kõle olla.

Meelde jäid kapitaolised kabiinid või kajutid, mis asusid kohe rannapromenaadil ning mis vastavalt omaniku maitse- või ilumeelele olid kaunistatud. Enamik muidugi värvitud valgeks-meresiniseks. Paar-kolm omanikku olid end oma pisikese putka ette rannatooli asutanud. Vahvad olid ka eriilmelised majad, millest osad andsid väikese lossi mõõtmed.

Siis tegime väikese jalutuskäigu liivaluidetel ja järgmiseks peatuseks oli Cap Gris-Nez ehk “hallnina tipp”, kust avanes lummav vaade merele. Natuke nägime ka Inglismaa rannikut, mis vaid natuke üle 30 km kaugusel. Paar päeva hiljem lugesin lehest, et see on popp koht pulmapiltide tegemiseks.

Lõunast piknikku pidasime natuke edasi sõites, Cap Blanc-Nez’l ehk valgenina tipus. See kriitvalgete kaljuseinaga rannikutipp oli veel kuulsam kui eelmine ning ka vaade 134 m kõrguselt oli tõesti ilus.

Ringsõidu lõpetasime Calais linna külastusega, kus oli uhke linnavalitsuse hoone ning lähedalasuvas pargis oli üles pandud huvitav selgitavate infotabloode ja ilusate looduspiltidega keskkonnateemaline fotonäitus (vabas õhus).

Pühapäeval ärkasime müristamise peale; väljas sadas ladinal. Õnneks oli õhk soe ning märjast hoolimata tegime tiiru vanalinna turule, kust tõime koju värskeid kartuleid ja nagu ikka, mune. Ostsime lähedalasuvast kondiitri-pagariärist (aux Merveilleux) paar koogikest, mis selle äri hittideks: iga pühapäev lookleb nende ukse taga tänavale pikk, nii 20.-25. inimesest koosenev saba.

Kuna seekord oli halb ilm oma töö teinud, siis saime lõpuks pikema ootamiseta ka need maitsvad koogid ära proovitud. Tegu kreemiga kaetud beseega, mis kaetud peenikese šokolaadipuruga. Arvasin, et kindlasti on see hästi rammus suutäis, aga üllatuseks oli kreem väga kerge ja õhuline ning ei jätnud suhu rasvast maiku. Nii et üks igati meeldiv pühapäevalõuna teekõrvane. Mõtlesin kohe, et peaks netist uurima, kas keegi ehk selle kreemi retsepti ka netti riputanud on, et saaks ise järgi teha., sest besee ja šokolaadilaastudega saab hakkama.

supp ja kook

2010-06-01T07:39:00.000-07:00

Selle retsepti või õigemini idee sain kunagi ühelt toredalt Selveri müüjalt, kui ma tervet lõhet osta ei tahtnud, sest palju läheb raisku. Ta soovitas siis teha järgijäävatest osadest suppi ning sellest ajast olengi kõik lõhed ja forellid lõpuni ära kasutanud.

Nagu suppide puhul tihti, on koostisaineid suht vähe ja tulemus maitsev. Valmib vähese vaevaga ja kiirelt.

Kalasupiks (3-4. sööjale) on vaja :

Ühe lõhe või forelli jääke : pea, sabaosa, uimeümbrused…

Loorberileht

Paar pipratera

2 porgandit

1 sibul

2 kartulit

soola

tilli

Pane korralikult pestud kalaosad loorberilehega keema. Koori ja haki juurviljad väikesteks tükkideks (nii valmib roog kiiremini ning säilib rohkem vitamiine). Prae pannil vähese või või õliga sibul ja porgand. Kala keeda kuni liha tuleb kergelt luude küljest lahti, olenevalt tükkidest 15-20 min. Tõsta tükid taldrikule ning eemalda söögiks mittekõlblikud osad (nahk maitseb su kiisule hästi J). Võid valada vedeliku läbi sõela, et vältida luude ja soomuste supi sisse sattumist. Siis lisa puljongisse köögiviljad ning kalatükid ning keeda kuni esimesed on pehmed. Maitsesta soola ning tilliga.

Maasikatartaletid või –korvikesed

Need klassikalised maiused on pea iga kondiitriäri aknal ahvatlemas. Esimest korda tegin neid paar aastat tagasi Prantsusmaal elades, samuti suve alguses, kui maasikad turule ilmusid. Nüüd siis tuli jälle isu neid ilusaid ja maitsvaid korvikesi teha.

Retsept on iseenesest väga lihtne ning võib teha kas ühe suure koogi või siis individuaalsed portsjonid (väiksem kiusatus pool kooki korraga ära süüaJ ) Kui on kiire, siis küpsetada korvikesed varem, säilitada õhukindlas karbis ja kasutada täidiseks lihtsalt vaniljejäätist.

Põhi: muretaigen

250 gr jahu

100 gr pehmet võid

tiba soola

natuke külma vett

(soovi korral suhkrut)

Sega võitükid hästi jahu ja soolaga; lisa ainult niipalju vett, et taigen kokku hakkaks. Keera toidukilesse ja pane külmkappi tunniks seisma.

Rulli taigen õhukeseks ja vooderda sellega madal pirukavorm või väikesed vormid. Torka taignasse kahvliga augud ning eelküpseta 200 kraadi juures 5-10 minutit.

Täidis: vaniljekreem

¼ l piima

1 muna

30 gr jahu (või pooleks tärklisega)

40 gr suhkrut

vaniljekaun või –suhkrut

Pane piim poolitatud vaniljekaunaga (või –suhkruga) tasasel tulel keema. Sega muna suhkruga kuni kleepub, lisa jahu, sega uuesti. Kui piim on keema läinud, eemalda poolelt kaunalt seemned, lisa piimale. Nirista, samal ajal segades, kuum piim munasegule. Siis pane segu väiksele tulele ning pidevalt segades oota kuni segu pakseneb, ära lase keema minna. Lase jahtuda.

Katteks: maasikaid ning (värvitut) tarretist

Tõsta jahtunud vaniljekreem korvikestesse või põhjale, kaunista maasikaviiludega. Et saada kondiitriäri-efekti, kata koogi pind tarretisega ja lase sel külmas taheneda. Serveeri tartalette toatemperatuuril.

mai lõpp

2010-06-01T07:32:00.000-07:00

Jälle on nädal mööda lipsanud. Midagi erilist teoksil ei olnud. Ilmad olid nädala lõpupoole suht jahedad, tuulised ja mitte väga mõnusad.

Käisin paar päeva raamatukogus, väikest tõlketööd tegemas, ajalehti-ajakirju lugemas ja end Eesti uudistega kurssi viimas.

Sattusin huvitavale artiklile ajakirjas Capital, kus lahati supermarketite omabrändide (à la Selveri jäätis või Säästumarketi õlu) lugu ja tulevikku. Nimelt on see jätkuvalt kasvav trend ja aastaks 2020 moodustavad need hinnanguliselt (Prantsuse) kogumüügist natuke üle 40%.

Kuna kulutused reklaamile jne puuduvad, siis suunatakse nende toodete arendamisse rohkem ressursse ning selle tulemusena on mitmed kauplusteketid välja tulnud lahenduste või toodetega, mis on innovaatilised ning edestavad (kvaliteediomadustelt) tavabränditooteid.

Kuna nende toodete hind on sageli (aga mitte alati) soodsam, siis tekib kindlasti kahtlus, kas vähem makstes saame ka vähemkvaliteetse toote? Lisaks käesolevale, leidsin ka paarist teisest tarbijaajakirjast artiklid, kus analüüsiti erinevaid tooteid nii tavatarbijate kui ka oma ala spetsialistide poolt ning üllatuslikult 2/3 juhtudest edestasid (nii maitseomadustelt, koostiselt kui väärtuselt) need odavamad tooted tuntud firmade omi.

Ostan ise sageli neid ökotooteid, kuna hinna-kvaliteedi suhe on paigas. Spets poodides on mahetooted kohati ikka üle mõistuse kallid; mõne asja puhul on vahe lausa kümnekordne, nii et ei kipu väga neid ostma.

Ühest artiklist leidsin, et minu eelistatud supermarketi pool-täistera mahejahu tunnistati teistest (tava- kui öko-omadega võrreldes) parimaks, nii et jee.

Nädalavahetusel midagi erilist me ka ette ei võtnud. Hommikuti käisime turul: laupäeval siis Sebastopolil ja pühapäeval vanalinnas. Maasikahooaeg on täies hoos; kohalikke tootjaid on juba mitmeid. Kahjuks on jällegi nii, et kohaliku toodangu hind on imporditud produktidega võrreldes paar korda kallim: 7 eur kilo 3 eur vastu. Paar nädalat tagasi leidsin supermarketist Prantsuse maasikaid 4 eur kg, aga turul on hinnad pea alati kõrgemad.

Ostsin esimest korda spinatit, sest juba mitu aega on peas mõlkunud mõte midagi spinatist teha. Poes on küll täiesti olemas valmis külmutatud spinat, ainult sulata ja kasuta, aga parem on ikka ise värskest, kohalikust toorainest teha.

Keetsin puhastatud lehti soolvees nii 5 minutit, siis ehmatasin külma veega (et värv säiliks), nõrutasin ja hautasin pannil natukese võiga. Nüüd ootab karbike külmkapis ja peagi on valmimas kas spinati-feta pirukas.

Pühapäeval tähistati siin emadepäeva; vastavasisulisi kaubanduslikke meenutusi võis juba kuu algusest siin-seal märgata. Hea päev oli lillemüüjatel ja mitmed pagari-kondiitriärid olid valmistanud spetsiaalselt selleks päevaks kooke jms. Kuu pärast on isadepäev ning lisaks on siin veel ka vanaemadepäev. Vanaisade päeva naljakal kombel aga pole. Diskrimineerimine või mis? :)

Interneti koha pealt niipalju, et ootasime siis kannatlikult 15 päeva, mis oli märgitud lepingusse maksimaalseks ajaks, et meie teenused aktiveeritaks. Laupäeva hommikul helistas Gui siis klienditeenindusse, sest firma esindusest öeldi, et nemad ei saa midagi teha. Kõnekeskuse töötaja ütles, et neil näitab, et meil on internet olemas. Gui selgitas, et me pole vastavat sms-i saanud ja livebox näitab, et ühendus puudub. Töötaja avastas siis, et jah, pole teil ühendust, aga ärge muretsege, päeva jooksul selle saate. Ütlesin kohe, et vaevalt see juhtub ja no muidugi nii see ongi, et oleme siiani ü-h-e-n-d-u-s-e-t-a !!!

Kuna härra korteriühistu president meile ise ei helistanud, nagu lubati, siis jällegi võttis Gui ise temaga ühendust. Mees polnud aga vapsee aru saanud, mis meil mureks on, ajas muudkui, et nemad parandasid kuu alguses ventilatsiooni ära ja kõik töötab. Daaah! Meil ongi just tänu sellele jama! Gui seletas siis talle uuesti kõik üle. Kuna härra elab ise hoopis kuskil kaugel, mitte Lille’s (meile natuke arusaamatu, miks on siinse ühenduse pealikuks keegi, kes pole üldse siitkandist ? aga no see selleks…) siis LUBAS ta võtta ühendust paari inimesega, kes tulevad asja kaema. Esmaspäeval sai 3 nädalat kui meil olukord hullemaks läks ja toas tuul vuhiseb.

Eile käisin Sex and the City 2 filmi esilinastusel. 2 aastat sai seda päeva oodatud. Olin juba sisuga natuke tutuvunud, nii et hullult üllatust ei olnud. Ma ei teagi, kas sellepärast, et nii hullult ootasin või mispärast, aga natuke jäi elamus oodatust lahjemaks. Kuidagi liiga pingutatud oli kohati; naljad jne. Aga no kokkuvõttes oli tore õhtu, naerda sai südamest ja nii tore oli jälle girl-powerit saada :)

nädala ülevaade

2010-05-25T06:45:00.000-07:00

Eelmisel nädalal sai kinos kokku 3 korda käidud. Reede õhtul vaatasime filmi „Tema silmades“ vms, ma pole kindel, et see ka eestikeelne tõlge on. Tegemist Argentiina filmiga, mis sai parima välismaise filmi Oscari ka. Oli küll hea film; huvitavad kaadrid ja sisu.

Pühapäeva õhtul veetsime 2 tundi ja 20 minutit „Robin Hood’i“ vaadates. Mulje..bof.. ehk ei midagi erilist. Palju võitlust ja gladiaatorlik Russel Crowe. Ei mingit üllatust ega suuremat muljet. Aga no vähemalt ära nähtud see Cannes’i festivali avafilm.

Laupäeva hommikul tegime väikese poetuuri külmkapi täitmiseks ja ostsime teleka. Kuigi ma väga telekafänn pole ja oleks pigem ilma, aga uudiste ja dvd’e vaatamiseks on see ikkagi kasulik asjandus. Muidugi pole see neti-teleka-telefoni box veel ikka meieni postiga jõudnud. Lubati hiljemalt kolmapäevaks, 19. maiks. Tehnik on juba kaks korda oma tulekut edasi lükanud. Ma jätan jällegi oma kommentaarid lisamata; kui netiga häda ei oleks, siis oleks vist juba naljakas see meie neti-ootamise jura.

Nädala lõpus läksid ilmad veelgi soojemaks, lausa suviseks võib öelda. Sai kleidid ja topid riiuli tagumisest otsast välja otsitud ja paljaste varvastega ringi patseeritud. Pärastlõunal oli isegi palav. Mmmõnus!

Juba hommikul sai rõdul istuda ja ärgata; korteris oli jahedam kui väljas, nii et aknad-uksed olid pärani.

Ostsime väikese elektrigrilli ja esmaspäeva õhtul sai esimene grill tehtud: (öko)lõhe ja köögiviljavardad. Polnudki väga paha see elektriline variant; eks muidugi seda suitsu-grilli maitset pole, aga samas pole ka tuld ja kärsahaisu. Ja ega siin pole vist lubatudki lahtise tulega rõdul grillida.

Mu rõdupõllundus naudib ka sooja ja päikest. Tomat kasvas paari päevaga pea 10 cm ja till on ka lõpuks üles tulnud. Nädala keskel panin kressiseemned mulda; tulid tõesti kiiresti üles ja juba 3. päeva pärast võis neid ampsata; mõnusa, natuke kibeda maiguga; hea võileivale või salatile panna.

Kassimuru või õigemini nisuidud on ka vägevaks puhmaks kasvanud. Indi käib päevas mitu korda seda näksimas. Nüüd kui väljas jalutamas käime, siis ta enam ei tahagi seda õue-heina; eks kodus on parem kraam :)

Esmaspäeval pesime ta puhtaks; kuigi lõikasime tal küüned enne ära, saime ikkagi kriimustada, sest suht paanika tekkis vannis. Hullult karva tuli ära ja pärast tunniajast lakkumist oli meil ilus puhas kiisumiisu. Soft and Shiny nagu šampoonipudelil kirjas :)

Pühapäeval pidime sõitma rannikule, liivaluiteid kaema ja paari linna ka, mis teele jäävad. Teedel olid aga hullud ummikud, sest peale meie oli randaminejaid veel teisigi, tunniga läbisime 25km... Kuna me ei viitsinud oma närve ja aega rohkem kulutada, siis keerasime hoopis Belgia poole. Käisime sellises linnas nagu Ipres, jalutasime seal ringi, sõime väga head jäätist, pidasime linnamüüril piknikku. Tagasitulles sõitsime jälle läbi Mont Noire’st, kus Prantsuse tooted Belgia hindadega.

Eelmisel nädalal leidsin linna raamatukogu üles. Registreerisin end Lille'i elanikuna tasuta kasutajaks. Saan laenutada tasuta kuni 3. nädalaks ühe DVD,CDd ja raamatuid piiranguta. Tagastada võib mistahes teise linnaosa raamatukogusse ja tellida ka neist vajalikke dokumente või raamatuid vms. Tädi, kes süsteemi tutvustas, oli hästi uhke selle ühe, et nii arenenud värk neil :)

Kohapeal on võimalik ka kasutada arvutit nädalas 2 h, wifi piiramata. Proovisin selle järgi ka ja kahjuks pole võimalik sellega ligipääseda ei mailidele ega Facebookile ja ühendus on vääääga aeglaneee, nii et ikka tuleb sammud mäkki seada.

Koduste tuulte kohapealt on nii palju arengut, et omanik saatis meile mingi asjapulga numbri ja too pidi meiega lähipäevil ühendust võtma, et tulla asja kaema. Eile, st esmaspäeval, oli siin püha, nii et ehk nädala lõpupoole on midagi kuulda.

mõned toidupostitused

2010-05-19T07:17:00.000-07:00

Mitte et ma oleks söögitegemist vahepeal täiesti ära unustanud, lihtsalt internetita on postitamine natuke keeruline.

Oma retseptimärkmikku lehitsedes jäi silma selline retsept. Kuna banaanimuffinitest on isu täis saanud, oli uus idee teretulnud. Tulid väga head muffinid; kellele meeldivad šokolaad ja pähklid, proovige kindlasti.

Pähkli-šokolaadimuffinid

12 tk
150 gr jahu (tegin pool-täisterajahust ja väga ok oli)
70 gr sarapuupähkleid
3 sl kakaod
2 tl küpsetuspulbrit
2 tl vaniljesuhkrut
50 gr toasooja võid
120 gr suhrkut (tegin roosuhkruga)
2 toasooja muna
150 gr hapukoort
(pralineesegu pealepuistamiseks)

Rösti pähklid kas ahjus või pannil, et kest lahti tuleks. Haki puhastatud pähklid.
Vahusta või suhkruga, lisa ükshaaval munad. Sega kuivained, lisa munavahule, lisa hapukoor. Sega minimaalselt. Täida muffinivormid ja raputa peale nt pralineed või pähklipuru (või pista keskele nt terve pähkel või šokolaaditükk). Küpseta 200 kraadi juures 18-20 min.

Kuna rabarberihooaeg on täies hoos, siis tuleb ju nendest muidugi midagi maitsvat teha. Retsepti leidsin ajalehest, mida natuke tuunisin. Tulemuseks väga mõnus, ka paari päeva pärast mahlane kook, mida teen kindlasti veel.

Mahlane mandline rabarberikook

Põhi:
75 gr toasooja võid
1 toasoe muna
30 gr suhkrut
40 gr kartulijahu e. Tärklist
120 gr nisujahu (tegin pool-täisterast)

Kate:
300 gr rabarbereid (u 3 keskmist vart)
120 gr mandlilaaste või –jahu
3 muna
130 gr suhkrut
400 gr kohupiimapastat

Koori ja haki rabarber. Puista viiludele suhkrut, sega ja jäta seisma.
Siis vahusta või suhkru ja munaga; lisa omavahel segatud tärklis ja jahu; sega kõik korralikult kuni saad ühtlase taigna.
Rulli taigen vormikujuliselt või vormi kätega (lahtikäiva) ümmargusse koogivormi, nii et ka seinad on kaetud. Tee kahvliga taignasse augud ning küpseta 200 kraadi juures u 10 min.
Samal ajal sega katteks suhkur, kohupiim, mandlilaastud ja kohupiim ning püreesta kõik saumiksriga (mandlilaastude korral; mandlijahu kasutades sega niisama).
Vala segu eelküpsenud põhjale ning peale puista rabarberiviilud.
Küpseta nii 30 min, kuni kate on tardunud. Jätsin koogi avatud uksega ahju jahtuma, ehk oligi sellepärast nii mõnus mahlane.

Nädalavahetusel grüünes piknikku pidades jäid metsaveerel silma ilusad nõgesed. Tõime ilusa suure pundi neid koju ja järmisel päeval valmis üllatavalt maitsev nõgesesupp.
Ma kujutan ette, mis näo mu õde selle mõtte peale teeks, et nõgeseid supi sisse panna ja siis veel öelda, et see maitsev on  Ega ma ausalt olin ise ka alguses natuke skeptiline, et kas sellest kõrvetavast umbrohust midagi head tuleb, aga kuumutades kadus see spetsiifiline nõgeselõhn ja tõesti oli hea supp. Järgmisel korral võiks nõgeseid quiche’i katteks kasutada.
Püreesupi retsept pärineb üllatuslikult Prantsuse kokaraamatust „Suvine köök“, nii et pole see mingi eestlaste leiutis umbrohtu süüa. Kindad on kindlasti väga vajalikud, et mitte ettevalmistusprotsessi valulikuks teha.

Nõgesesupp

Suur punt nõgeseid
4 kartulit
2 sibulat
0,5- 1 l kuuma köögiviljapuljongit
20 cl paksemat hapukoort
50 gr võid
soola, pipart

Pese, puhasta nõgesed. Vali supiks ilusad lehed, kuivata need nt salativurriga.
Koori, haki kartulid väikesteks kuubikuteks. Koori, haki sibulad.
Sulata potipõhjas või, lisa sibulad ja nõgeselehed ning kuumuta u 5 min, aeg-ajalt segades. Lisa kartulikuubikud, kuumuta veel mõni minut. Kalla potti kuum köögiviljapuljong, nii et see kataks kartulid jm. Lase väikesel tulel podiseda 20 min. Püreesta supp; pane tagasi pliidile ning lisa hapukoor. Sega korralikult. Lase kuumaks minna, aga mitte keema. Maitsesta. (ps. Kui pipart rohkem panna, siis jääb mulje, et supp torgib :)
Serveeri kuumalt nt grillitud küüslauguga hõõrutud leibadega.

Poes käies tuli mul hull küpsiseisu peale, aga otsustasin neid hoopis ise teha. Valmivad kiiresti ja suurema vaevata. Klassikalised ja maitsevad hea külma piimaga või teega ja nt hommikusöögiks.
Retsept pärit „Suvine köök“ raamatust.

Šokolaaditükkidega küpsised ehk chocolate chip cookies
(kogusest saab u 9 tk)

90 gr pehmet võid
75 gr valget suhkrut
75 gr pruuni suhkrut
1 muna
225 gr jahu (nt pool-täistera)
1 tl küpsetuspulbrit
soola
150 gr tumedat šokolaadi (küpsetamiseks)

Pane ahi 190 kraadile soojenema.
Haki šokolaad ebaühtlasteks tükkideks.
Vahusta pehme või suhkrutega, lisa muna ja vahusta veel kuni saad ilusa ühtlase vahu. Lisa šokolaaditükid, sega ja sõelu juurdeomavahel segatud jahu ja küpsetuspulber ning näputäis soola. Sega.
Tõsta supilusikaga küpsetuspaberile, jättes vahed. Kui soovid pealt krõbedaid ja seest pehmeid küpsiseid, küpseta 8-10 min ja siis tõsta grillrestile ja jäta ahjuuks lahti, ahju jahtuma.
Kui soovid ühtlaselt krõbedaid küpsiseid, küpseta kauem, nii 20 min ja jäta samamoodi grillrestiga ahju jahtuma.

mai keskpaik

2010-05-19T06:26:00.000-07:00

Laupäeva hommikul käisime Sebastopol’i teatri kõrval asuval turul, kuhu me polegi enne miskipärast jõudnud. Osad müüjad olid tuttavad Wazemme turult, teised vanalinnast ning oli ka selliseid, kes pole mujal silma jäänud. Leidsime sama pagariäri, mis asus Belgia-Prantsuse piiril asuvas linnakeses ja mida külastasime mõned nädalad tagasi. Ostsime hommikuks šokolaaditükikestega bricohe’i ehk saia ja täisteraleiva. Mõlemad olid tõesti nämmid, nii et on põhjust tagasi minna.
Kõik need kolm turgu: Wazemme, vanalinn ja Sebastopol on kõik omamoodi. Vanalinna oma on ehk kõige sümpaatsem, seda pühapäeval, kui kauplejaid on argipäevadest nii 4-5 korda rohkem. Sealt võib leida ka kõige rohkem otse-talunikult, lähikonnast pärinevat toidukraami. Hinnaklassilt kõige kõrgem. Külastaja: keskmisest kõrgema sissetulekuga, haritud pereinimene.
Wazemme’i turg on rahvaste pillerkaar ning sealt võib leida igasugust eksootilist kraami; samuti kangaid ja muud tööstuskaupa. Hinnad soodsad, aga ehtsat kohalikku kaupa napib. Külastajaks eelkõige odavat hinda ja „kodust“ pärit kaupa otsiv sisserännanud „araablane“.
Sebastopol on umbes sama suur kui vanalinna turg pühapäeval. Leidub nii kohalikku kui imporditud kaupa. Hinnatase keskmine. Külastajaks vanem generatsioon ning keskealised paarid. (Need kirjeldused on minu enda nägemus ja mulje )

Õhtul toimus üle-Euroopaline „Muuseumide Öö“ üritus. Käisime kõigepealt vanalinnas Hospice de Comtesse muuseumis, milleks vana haigla, asutatud 1237. a. Jõudsime täpselt selleks ajaks, et giid alustas oma tuuri. Käisime erinevates ruumides, kuulasime hoone ajalugu ja vaatasime teisel korrusel asuvat kunstikogu.
Siis sõitsime Roubaix’sse Tööstus- ja Tekstiilimuuseumisse, kus oli samuti prii sissepääs.
Muuseumis olid erinevatest ajastutest pärit kangamasinad, millest töötasid kahjuks vaid 3-4 ja millest üks läks meile demonstratsiooni tehes katki. Samuti oli olemas info tekstiilitööstusest Roubaix’s ja üldiselt.
Muuseumis tegutsesid ka 4-5 artisti, kes olid tõmmanud igale poole valgeid ja punaseid linte; kaunistuseks või ma-ei-tea-milleks. Aeg-ajalt toimusid akrobaatilised performance’id (nt laes rippuvate kangastega), millest mõned olid meile natuke liiga kunstilised.

Pühapäeva hommikul tegime väljasõidu. Esimeseks peatuseks Arras. Tegemist on ilusa linnakesega, mille teevad eriliseks kaks suurt väljakut, mida ääristavad ilusad ühtemoodi majad. Hoonete ees on sammastega võlvkaared, et kaitsta kaupu, kuna juba ammusest ajast tegutsesid seal kaupmehed. Praegugi toimub igal laupäeval väljakul suur turg ning platsi ääres on mitmeid poekesi ja ärisid.
Ronisime ka kellatorni, kust avanes linnale ilus vaade. Ilm oli ilus päikesepaisteline, ainult suur tuul tegi olemise natuke jahedaks.

Pärastlõunal pidasime piknikku linnast väljas, juhuslikult leitud metsaveerel. Kõhutäiteks Eesti kartulisalat, mis maitses värskes õhus hea.

Artois’i regioonis toimus Esimese Maailmasõja ajal palju veriseid lahinguid, mida meenutavad nüüd surnuaiad, memoriaalid, monumendid, ühishauad. Sõitsime Vimy’sse, Kanada rahvuslikku mälestuspaika, kus asub võimas monument sõjas langenud Kanada sõduritele ja infokeskus. Maastik oli täis kaevikuid, auke ja kraatreid (nagu kuumaastik) ning tee kõrval olid hoiatussildid lõhkekekehade olemasolust. Päris kõhe...
Ametlikult olime Kanadale kuuluvatel maadel, mille Prantsuse riik neile heldelt oli pärast sõja lõppu andnud. Tundus tõesti, nagu oleksime Kanadas, sest ümberringi kuulis palju inglise keelt ja ka keskuse töötajad olid kanadalased.
Valisime inglisekeelse tuuri, mis muide oli tasuta, ja meie giidiks oli üliõpilane Jessica, kes tuli siia neljaks kuuks praktikale. Ekskursiooni põnevaim osa oli maa-alustes tunnelites käimine, mis olid kaevatud sõdurite peitmiseks enne otsustavat lahingut aprillis 1917. Kokku oli sinna mahutatud pooleteiseks päevaks peaaegu tuhat meest. Umbes tunniajane tuur oli päris põhjalik ja huvitav. Igatahes saime hea ülevaate jällegi ühest natuke kurvast seigast ajaloos.
Siis tegime veel põike Notre-Dame-de-Lorette sõjasurnuaiale, kus puhkavad 40 051 soldatit. Valgete ristide väli oli päris muljetavaldav ja jällegi natuke rusuv. Aga mis teha, selline on olnud ajalugu.

Nädala alguses läksid ilmad ka natuke soojemaks, ulatudes peaaegu 20 kraadini. Käisin ühel hommikul kepikõndi tegemas ja üks mees peatas oma auto, et küsida, milleks need kepid kasulikud on. Teine onu seletas oma kaasjooksjatele minust möödudes, et näete, see ongi Nordic walking  Siin pole teatavasti see spordiala tuntud. Joostakse ja sõidetakse rattaga.
Citadelle park, mis ei jää meie kodust väga kaugele, on mõnus paik jalutamiseks ja sportimiseks. Hommikul on pargis näha mitmel pool jänkusid; kanali ääres on haigrud ja parki läbival jõekesel pisikesed piilud. Mõnusad on sellised pargid, kus ununeb linnamüra ja stress ja tunned end mõnusalt looduses.

Internetist niipalju, et Cijia Ricson sai teisipäeval oma lepingu postiga kätte ja neljapäeva hommikul peaks tulema tehnik. Praeguse seisuga pole tal aga midagi siin teha, kuna lubatud pakk kaablite ja box-ga pole veel ikka saabunud.
Laupäeval käisime Guiga jälle seal esinduses, sest pangakontolt oli võetud selgituseta 49 euri. Rääkisime jälle selle asjalikuma mehega, kes, tuli välja, on seal juhataja. Ta nentis ka, et meie lugu pole väga normaalne, aga muidugi ei saa ta omalt poolt midagi teha, et asjad kiiremini liiguksid. Hingame sügavalt sisse ja välja.

Ventilatsiooniprobleemiga pole ka mingit uudist ja meie korteris ulub endiselt tuul. Olen nüüd veel täheldanud, et lõuna paiku tuleb mingite naabrite juurest meile toidulõhnu: ükspäev praetud sibulad ja teinekord Hiina söögi aroomid. Üldse närvi ei aja.
Gui lubas omanikule jälle helistada, sest midagi ei liigu. Ausalt tundub mulle nii, et ega siin midagi ei muutu ja meil tuleb lihtsalt uus elamine otsida. Juunis-juulis peaks korteriturg elavnema ka, sest kooliaasta lõpeb ja on ehk lootust parema elamise peale sattuda. Kahju muidugi kõigest sellest tööst ja vaevast, mis nähtud on.

Teisipäeval kasutasime viimast päeva soodsa kinopileti pakkumist (3,50) ja käisime õhtul kahte filmi vaatamas: Camping 2, mis oli popi prantsuse komöödia teine osa ning siis Elite of Brooklyn, mis polnud sugugi naljakas, vaid hoopis natuke masendav. Verest ja raskest sisust hoolimata oli hea film.
Järgmisel nädalal peab ära ostma SATC 2 filmi esilinastuse pileti. Ei suuda uskuda, et viimaks ometi ongi see kauaoodatud hetk käes. Ja lugesin, et juba käivad 3. osa ettevalmistused ka. Jee :)

tuuline nädal

2010-05-14T06:42:00.000-07:00

Nädalavahetus möödus rahulikult.

Reede pärastlõunal avastasin „majatagust“ kanti, ehk jalutasin Lille’st väljapoole mööda pikka tänavat, mis meie maja taha jääb. Leidsin Mons en Bareuil’st ilusa suure pargi ja araablaste pagariärist ostsin suure ümmarguse teraviljaleiva, mis osutus maitselt suht mittemidagiütlevaks; plussiks see, et säilib hästi.

Prantslaste leib (baguette) ei taha teatavasti päevagi värske seista: isegi kilekotis hoides muutub kiiresti kuivaks ja maitsetuks. Muidugi oleneb ka palju, millisest pagariärist leib pärineb. Olen aru saanud, et väga suur vahe on käsitsi tehtud/käsitöö leival (pagariäridel) ja neil, mis lihtsalt standardsest valmissegust oma toodangut valmistavad. Esimesed võivad küll tunduda kallimad, aga tegelikult on leib tihedam, kaalub rohkem, on palju maitsvam ja säilib ka paremini. Supermarketist võib küll pika baguette’i saada vaid paarikümne sendi eest, aga tegelikult on see vaid õhku täis koorik, mille toiteväärtus pole kiita.

Olen uues elamises ka juba paar-kolm leiba küpsetanud. Natuke tahab uus ahi harjumist ja kerkimiseks tuleb sobiv koht leida. Rukkijuuretis on ka otsa saanud ning selleks pean väikese tuuri kaugemasse ökopoodi tegema. Lähimates on küll tatra, nisu ja odrajuurt, aga rukki oma miskipärast puudub.

Laupäeval käisime Õiglase Kaubanduse Rahvusvahelisel foorumil. Kuna olime kohal enne lõunat, siis polnud peale erinevate õiglase kaubanduse tooteid müüvate firmade väljapanekute seal midagi huvitavat. Konverentsid jms algasid alles pärastlõunat, seega jäi meie viibimine seal suht lühiajaliseks.

Lõpuks on hakatud tähelepanu pöörama kestvale arengule (development durable) ehk julgustama tarbijat valima selliseid tooteid, mis pärinevad võimalikult lähedalt ja toetavad kohalikku tootjat.

Jah, need õiglase kaubanduse põhimõtted on tõesti väga asjakohased ja head, aga osade toodete puhul, mida kasvatatakse/valmistatakse siinsamas, ei pea ma nende ostmist õigeks. Teine aspekt on ka see, et tihti pole õiglased tooted mahedad. Ehk kasutatud on väetisi, mürke jne. Kohvi, kakao jne puhul on muidugi asi õigustatud.

Kohalikke tooteid leiab muidugi turult. Need „õige“ kauba müüjad tuvastab selle järgi, et nende kaubakastid (ja väikebussid) on lihtsad ja mullased. Tihti on seesama kasvataja ise ka müüja rollis ning jagab head nõu, kuidas nt mingit köögivilja valmistada.

Hiljaaegu on ka avatud selline pood nagu Farm Linnas, kust võib samuti leida kohalike väiketootjate produkte. Hinnad on üllatavalt normaalsed, konkureerides kohati isegi supermarketiga. Ma pole veel pihta saanud, millal sinna kaupa tuuakse, sest valik on olnud minu külastuste ajal suht kehvapoolne.

Kahjuks ongi tihti värske kohaliku toodangu juures see suur miinus, et selle hind on mitu korda kallim. Minu jaoks pole see üldse loogiline, kuidas saab olla kallim see toode, mis pärit siitsamast; mida pole uhkesse pakendisse pandud, tuhandeid kilomeetreid sõidutatud jne. Aga no meie tarbimismaailmas ongi päris palju väga mitteloogilisi ja –ratsionaalseid aspekte... Eks need kunagi- ma loodan peagi- muutuvad.

Siis avastasime natuke Lille’i, Pariisi ukse/värava kanti. Nagu nimi ütleb, ongi selle kvartali hooned nagu Pariisis: 4-5 korruselised, Prantsuse (sepistatud) rõdudega ja dekoratsioonidega. Naljakas, kuidas ühel suhteliselt väikesel linnal on nii mitu erinevat nägu.

Jõudsime veel linnasüdames asuva kaubandus- tööstuskoja ruumides toimuvale „Belglased on siin“ üritusele. Tegemist oli väikese naabermaad tutvustava messiga, kus väljas erinevate maakondade turismiinfo, muuseumide, parkide jne esindajad. Saime paar päris huvitavat brožüüri ja mõtet väikeseks nädalalõpureisiks.

Kuna ilm oli vilu, siis pärastlõunal käisime paaris aiapoes. Sain lõpuks kaks rõdukasti oma petuuniatele ning istutasin nad ära.Väike asi, aga tegi tuju heaks :)

Ühes poes oli lemmikloomade nurgas klaasist puuris üks täiega lahe kuts, väike taks. Oli teine nii kurvalt seal üksi; mängisin temaga ja meil oli täiega tore. Kuts liputas täiega saba, muutus kohe nähtavalt rõõmsaks. Kui poleks olnud Gui’d siis ma oleks vist tunde võinud temaga mängida. Tal olid nii armsad silmad ja tundus, et meil tekkis täiega klapp. Ei tea miks, aga kuts oli kaks korda alla hinnatud 690 pealt 590 ja nüüd siis 490 peale. Kuna meil pole kohe kindlasti plaani oma pärdikule veel lisaks koera võtta, siis loodan et ta leiab endale peagi hea hoolitseva pere. Mind võlus ta igatahes täiega ära.

Õhtuks valmistasin natuke erilisema söögi, kuna meil täitus kuu uues kodus. Eelroaks sai makra-guacamole klaas (ma ei teagi, kuidas Verrine’i tõlkida; tegemist (kihiti) klaasi serveeritud eelroaga, mis on siin juba mõnda aega popp); pearoaks tursk aurutatud kartulitega ja magusaks rabarberi-maasika tartaletid. Kahjuks unustasin pilte teha, et retsepte jagan teine kord.

Pühapäeval magasime peaaegu kümneni; kord nädalas ju võib. Väljas oli nii harjumatult valge. Käisime seekord vanalinna turul, mis on Wazemme’ga võrreldes hoopis teistsugune. Rahvas, ümbruskkonna elanikud, on muidugi ka teisest klassist, jõukamad ning mitte nii etniliselt kirju taustaga. Lisaks tavalistele grillkana ja Aasia toidu pakkujatele, olid seal ka sushi, itaalia söögi (värske pasta) ja Poola köögi letid. Viimane tuletaski meelde, et võiks otsida üles mõne Poolakate poe, sest kuulu järgi pidavat sealt vahel isegi Karumsi kohukesi olema.

Lillemüüjad pakkusid pojenge ja veel on ka sirelioksad kuum kaup. Kuna temperatuur on suht jahe, õitsevad nad meie rõõmuks kauem.

Pärastlõunal sõitsime Roubaix’sse. Jalutasime park Barbieux’s. Tegemist päris suure pargiga, mida läbib väike jõgi ja kus on päris palju erinevat liiki puid. Nägime ka väikeseid piilusid ja kollaseid hanepoegi.

Kuna jälle oli väljas nõme tuul, mis tegi väljasolemise mitte-nii-meeldivaks, sõitsime koju tagasi ja käisime mäkis internetis.

Esmaspäeval oli mul tööbüroos kohtumine. See asus kodust vaid kümnekonna minuti jalutuskäigu kaugusel. Kõigepealt kohtusin ühe naisega, kes tegeles administratiivse poolega. Tuli välja, et mul on õigus saada töötutoetust, kuna olen töötanud ELs. Vaja on vaid spetsiaalset vormi või tõendit. Imelik, sest Gui’le öeldi Tours’i tööbüroos, et tal pole mingit õigust toetusele.. Siis tegeles minuga teine naine, kellega arutasime töö leidmist jne. Minu CV ja küsimuste põhjal koostas ta minu profiili, et mis tööd otsin, millised on kogemused jne. Prantsuse keele oskuseks märkis ta hea, kiitis ja julgustas, et väljendan end hästi. Lahkusin päris suure paberikaustaga, sest kõik lisatud info prinditi mulle ka välja. Kokku läks mul seal tund ja nüüd olen siis Prantsusmaal töötuna kirjas.

Järgmine kohtumine määrati juuni algusesse. Aga ega ma ausalt öeldes oota-looda nende peale, tahaks ikka ise sobivat tööd otsida. Kui vaid see internet lõpuks ka saabuks...

Sain lõpuks kontakti selle mehega, kes minuga aprilli lõpus fiiberoptika kaabli paigaldamiseks ühendust võttis. Ta vabandas, et meid on ära unustatud; nad ootavat maja haldajalt luba teha mingeid auke vms, et saaks majja selle kiire ühenduse. Ma selgitasin närviliselt, et neljapäeval saab meil kuu aega oodatud ja suva, missugune, aga me tahame netti ja kohe. Meiega pidavat keegi lähima 48 h jooksul adsl-i saamiseks ühendust võtma.

_____

Netiga on nii, et peaksime järgmisel nädalal saama pakiga vajalikud asjandused ja hiljemalt 2. nädala jooksul ühenduse. Ma olen kõigest sellest jamast ja ootamisest täiega väsinud. Sest tuleb välja, et nüüd saame sama hinna eest mingi sellise paketi, mis meid üldse ei rõõmusta: aeglane nett ja mingid mõttetud teleprogrammid.. See naine, kes minuga asju ajas, ütles et kõik on täpselt sama, mis me enne tellisime, ainult fiiberoptilise neti asemel on adsl. Gui uuris asja ja muidugi pole see nii. Järgmisel nädalal saab jälle esindusse minna ja seda jura muutma hakata. Ja muideks minu tähthaaval öeldud nimeks sai Cijia Ricton.

Üldse see nädal pole väga fun olnud. Esmaspäeval tulin koju ja mingi hull vuhin oli korteris. Sain aru, et vannitoas ja vetsus oli ventilatsioon tööle hakanud. See töötas aga nüüd sellise hooga, et tekitab toas tuuletõmbuse; esiku ukse vahelt tuleb sellise hooga külma õhku sisse, et paberileht lendab hooga minema. Pluss akende, uste vahelt ja isegi elektripistikutest ja aukudest (nt radiaatiori tagant) imeb välisõhku tuppa. Pluss dušši all on külm, sest õhk nii liigub ja vetsus on ka jahe. Pluss magamistoas tõmbab elektrikapist ei-tea-kust õhku, sest see haiseb sigareti järgi. Üldse on kogu korter külm, nagu mingi tuulekoridoris ela, pluss vilisev hääl esikus, mis lisaks köögivendile teeb magamajäämise raskeks.

Teisipäeval rääkisin majahoidjaga. Ta tuli minuga koos asja uurima. Vaatas ka köögiventi, ütles et ei oska midagi selle müra vastu ette võtta. Välisukse all olevat tihendit parandas natuke, aga nüüd hakkas õhk sisse vuhisema mitte ukse alt, vaid kõrvalt.

Ta helistas meie maja haldaja firmale ja palus, et keegi vaatama tuleks. Mingit konkreetset kohtumist ta muidugi ei saanud.

Teisipäeva õhtul jooksis mul juhe sellest kuradi tuulest toas nii kokku, et oleks hea meelega kellelegi helistanud ja väga kuri olnud.

Omanikule helistas Gui neljapäeval, jälle ja jättis sõnumi. Reedel võtsin ise selle haldajafirmaga ühendust ja nemad vastasid, et see on ainult meie korteri probleem, et võtke omanikuga ühendust ja tellige firma, kes teeb asjad korda. Gui helistas omanikule uuesti ja ma ütlesin talle, et ta oleks konkreetne, et kui midagi ette ei võeta, hakkame uut elamist otsima, sest nii me jätkata ei saa. Kurat, siin peabki vist täiega vihaseks minema, et midagi lõpuks liikuma hakkaks!

Neljapäeval oli siin vaba päev; jälle mingi kristlik püha, Jeesuse taevaminemise puhul. Ebatavaliselt olid kõik poed lahti, seega tegime väikese poetuuri diivani otsimiseks. Ei olnud midagi normaalset ja sobivat. Üks Ikea variant on enam-vähem, ainult ruumiga läheb nats kitsaks, sest pistikute jms planeerimisega pole väga vaeva nähtud.

Indi ajab meid ikka hommikul vara üles. Mina enam õnneks ei kuule, Gui paneb ta nüüd kõrvaltuppa kinni ja tavaliselt rahuneb ta maha ja aktiviseerub alles pärast 7, kui hommikusöögiga enam kuidagi kannatada ei saa.

Ta on hakanud rohkem lähedust otsima, tuleb ise sülle ja voodis ronib kõhu peale tuttu või siis lihtsalt ronib sinu otsa ja vaatab hästi nunnude silmadega otsa, ise kõvasti nurrudes. Reede hommikul tulin dušši alt ja pärdik oli rõdu võrest üle roninud ja nüüd jalutas väljaspool võret oleva ääre peal. Krõbistasin küll söögipakiga, aga ta ei osanud enam tagasi hüpata; ulatasin tal õnneks turjast kinni ja tõstsin tagasi. Ma loodan, et ta seal ääre pealt alla ei hakka hüppama, sest siis on jama.

Reede õhtul käisime ooperit vaatamas. Ooperimaja ette oli püstitatud suur ekraan, millelt sai otse Carmenit vaadata. Päris lahe kogemus oli; oleks pidanud ainult kas padja vms istumise alla kaasa võtma, sest kivitreppidel oli mitu tundi istuda lõpuks natuke ebamugav. Rahvast oli olnud 5000 ja Gui vanemad, kes hetkel Hispaanias puhkamas, olid meid uudistest näinud.

Laupäeval on muuseumide öö, ehk paljud muuseumid on hiliste tundideni avatud, toimuvad erinevad üritused ja sissepääs prii või soodne. Meilgi plaanis paari külastada.

Loodan, et ilusad soojad ilmad Eestis kestavad, nautige täiega :)

Mai esimene nädal

2010-05-07T03:00:00.000-07:00

Koledad ja külmad sügisilmad jätkuvad. Päeval jäävad soojakraadid 10 ja 15 vahele, hommikul 3-5; taevas on tihti halli karva ja nagu ikka on kohal Monsieur Tuul. Kolmapäeval sadas lõunas (jah, Lõuna- Prantsusmaal) lausa päris arvestatav lumekiht maha; lisaks hull tuul ja torm. Ei taha ilmamees me soove kuulda võtta ja suvesooja saata.

Teisipäeval läksin Guiga hommikul koos Villeneuve’i, kuna jälle oli koju kraami vaja.

Sain lõpuks rõdule linoleumi; eelmistel kordadel oli see täpselt otsa saanud. Kassas oli väike üllatus, sest hind oli 4 korda suurem kui arvasin; asja uurides nägin hinnasildilt, et m ehk meetri tähise kohal on piiiisike 2, ehk siis hind ruutmeetri kohta. No aga mis enam ikka teha. Teinekord võtan luubi kaasa.

Kodus möllasingi rõduga. Lõikasin linoleumi parajaks; sellega oli päris palju jamamist. Tegin jälle oma käed, mis vahepeal ära jõudnud paraneda, katki. No ei ole harjumust kindaid kätte panna. Kuigi vist peaks; oleks tervislikum.

Kui põrand valmis, hakkasin võrele pilliroost matti ette panema. Kuna elame esimesel korrusel, pole olemine kuigi privaatne. Õhukesi kardinaid ka päev otsa ees ei taha hoida, sest siis oleks toad liiga hämarad. Maja ees kasvavatel puudel on nüüd suured lehed, ehk ongi nii nagu ma ennustasin, valgusega pole väga kiita.

Jändasin oma kattega, kui rõdu alla ilmus meie majahoidja. Ütles, et see mida ma teen on reeglite vastane. Ma siis seletasin, et aga naabritel ju on täpselt sama asi rõdul ees; neil on suur terrass kohe meist paremal, maja küljel, ja kogu võre on pillirooga ümbritsetud. Lisaks teistel naabritel ka. Härra majahoidja aga ajas ikka vastu, et ta neil palus ka kenasti seda madalamaks võtta ja et kuigi ta saab aru privaatsusest jne, pole maja haldajafirma selliste isetegevustega nõus. Lubasin siis seepeale ka oma matti lühemaks võtta. See ei läinud muidugi ka nii libedalt kui arvasin, sest vastav varustus puudus. Lõpuks sain ikka oma multifunktsionaalsete kääridega 3 meetrit pilliroogu lühemaks hakitud. Tulemuseks kõverad lemmikkäärid ja paha tuju.

Õhtul vaatasin siis täpsemalt naabrite rõdusid ja kõigi kate on sama kõrge kui meie oma alguses.Ghrrr! Tegelikult ma tahan, et keegi haldajafirmast tuleks mölisema, sest siis saaksin lõpuks otsekontakti nendega, kes pole meie probleemi ikka veel lahendanud. Nimelt on meil köögis, vannitoas ja wc-s sundventilatsioon või õhutus, mis töötab nonstop ja seda me ise reguleerida ei saa. Vannitoas see enam miskipärast ei tööta, hoopis õhkab külma õhku ja köögis teeb vägagi häirivat undavat häält, mis käib närvidele eriti enne magamaminekut. Lisaks tekitab see nö vaakumi, ehk väljast, õhutuskastidest, välisukse alt ja elektrikapist tuhiseb sisse külm õhk. Viimane on eriti häiriv, kuna tõmbab õhu ma-ei-tea-kust, suitsuruumist vms, sest haiseb sigareti järele.

Olen juba majahoidjat ammu teavitanud ja tema andnud edasi mure haldajafirmale; teistel 3-4 korteril pidi ka sarnane mure olema. Siiani muidugi keegi ühendust pole võtnud, nii et tore.

Kolmapäeval lõpetasin ära kardinaprojekti, ehk paigutasin kardinapuud mõlemas toas ümber. Proovisin köögi seina panna Ikeast ostetud metallreelingut, kuhu igast asju riputada, aga kuna sein on betoonist, polnud see üldse lihtne. Kuna puurimine üldse ei edenenud, sain aru, et tugevamat puuri otsa on vaja. Ehituspoest selle saingi; lisaks leidsin duššikinnituse seinale. Olen seda pikemat aega igatsenud, et saaks mugavalt pead pesta. Paigaldus läks seekord probleemideta (kipssein, jee:) ja õhtul mõnulesin täiega.

Neljapäeval käisin Ikeas; vahetasin mõned asjad ümber ja nagu ikka, vedasin pessa veel vajaminevat kraami. Kodus sai jälle puuritud-kruvitud. Köök on peaaegu valmis, vaid mõned väikesed parandused veel jäävad.

Indi näugus õhtupoole miskipärast närviliselt; süüa-juua oli, mängida ei tahtnud, käis igal pool (kohta) otsivalt ringi. Rääkisin temaga ja üritasin lõbustada, aga lõpuks viskas mul üle ja panin ta natukeseks vetsu kinni. See õnneks aitas. Nagu lapsega jända: ainult kempsu kinni panemisega olukorda sel puhul ei lahenda (vist) :D

Sain postiga teate, et juba esmaspäeval on mul tööhõiveametis kohtumine. Nädala alguses registreerisin end töötuna, sest lõpuks on meil aadress ja töötutõendiga saab mitmel pool soodustust. Kuna meil kodus netti veel ikka pole, siis on mu tööotsingud komplitseeritud. Loodan, et kohtumine tuleb asjalik ja saan head nõu ja ideid.

Netiga oleme ka ootel. Käisime seal firmas jälle, aga ütlesid et nemad ei saa midagi teha, et me oleme järjekorras ja ei ole muud teha kui oodata.

Nädala lõpus on päris mitmeid huvitavaid üritusi toimumas, et tõotab tulla aktiivne nädalavahetus. Tahaks midagi head süüa teha, sest meil saab laupäeval üks kuu uues kodus juba oldud.

Head nädalalõppu teilegi!

nädalalõpp

2010-05-03T05:52:00.000-07:00

Nädala lõpuks, pärast lühikest äikesetormi, muutusid ilmad tagasi jahedaks.

Reede õhtul tegime väikese šopingu, Electro Depot’s, kust soetasime eelmine kord pesumasina. Nüüd tulime tolmuimeja järgi, kuna Gui ema käest saadud vähekasutatud tolmukas läks katki; ei tea kas olime tolmukasti valesti tagasi pannud vms, sest kogu sisemus oli tolmu jm täis ja otsaga vist mootorisse jõudnud, sest tegi koledat kiiskavat häält. Gui võttis siis masina lahti ja üritas seda puhastada; õnnetuseks kukkus aga mootor rõdult alla, nii et me rohkem ei hakanud proovima, kas see enam töötab või mitte... Igatahes leidsime uue variandi, päris hea hinnaga ja kodus testisime, et on ikka täiesti asjalik masin; tänu läbipaistvale kogujale (ilma tolmukotita) on kogu sisseimetud kraam näha ka; päris uskumatu, mida silmaga puhtalt vaibalt ja põrandalt tegelikult leida võib.

Siis tegime Ikea tiiru; leidsime oma pisikesele rõdule toolid ja laua ja nagu ikka muud vajalikku kraami ka. Kodus avastasin, et olin võtnud riiuli vales mõõtmes, ehk lähiajal tuleb see ümber vahetada. Ikeasse minnes tuleb väga konkreetne nimekiri kaasa võtta, sest muidu juhtubki see, et kogu selles virrvarris unustad ära need vajalikud asjad, mille järgi tulid ja/või võtad need vales suuruses ja tuled koju hoopis mingite muude asjandustega, mis lihtsalt silma/näppu jäid. Jõudsime koju alles pärast 22; kord nädalas on Ikea sellise hilise tunnini lausa avatud; ja rahvast jätkub.

Laupäeval ärkasime enne kümmet; ei mäletagi, mil nii kaua sai põõnatud. Indi kella viiene äratus oli muidugi ka; ja kell 6 ja 7. Seekord jändas temaga Gui, minu uni oli magusam.

Ennelõunat tegime väikese jalutuskäigu linnas. Tugev tuul tegi olemise aga väga viluks, seega pikalt me ei promeneerinud. Järgnesid kulinaarsed toimetused ehk värsketest rabarberitest kook ja köögiviljalasanje, millega jäin eriti rahule.

1. mai töölispüha puhul ei liikunud täna linnas ühistransport; päris harjumatu oli näha metrood suletuna ning tänavaid ilma bussideta. Päeva sümboliks on maikelluke, mida müüakse pea iga nurga peal; kas lihtsalt paar vart lehega või roosiga; pakutakse ka potis variante, mille sain minagi juba nädal tagasi Gui emalt kingiks ja mis peterselli ja tüümianiga rõdul on. Komme on päris vana ja pärineb Louis x-nda käest (mul ei ole numbritele mälu :) ning pidavat õnne tooma. Tõesti oli pea kõigil käes pisike pundike maikellukesi, nii et tratitsioon on vägagi elujõus.

Õhtupoole seadsime sammud Wazemme’i kvartali poole. Sellesama kuulsa turuplatsi kohal toimus järjekorras juba kümnes rahvusvaheline Kuldse Kulbi üritus, ehk nagu nimest järeldada võib, siis on ürituse keskmeks supp. Reklaamist lugesin, et pakutakse erinevate maade leemesid ning toimub ka võistlus Kuldse Kulbi ja Kulbikese auhindadele.

Saabusime natuke üle tunni pärast ürituse ametlikku algust ning kahjuks olid selleks ajaks juba kõik supipotid tühjad. Rivvi seatud laudade taga olidi veel vaid mõned (võistlevad) lõbusad seltskonnad oma tühjade leemeanumatega ning tänavatel olid degusteerimisest mustad plastiktopsid. Et siis järgmisel aastal punkti pealt kohal olla, kui suppi ka näha tahaks.

See-eest oli rahvast kui murdu ning liikumine oli kohati suht raskendatud. Mitmel pool olid esinejad; lavadel, tänavanurkadel, muruplatsidel. Lastele olid üles seatud erinevad (puust) mängud; sellised vanaaegsed, puust, ühele või mitmele mängijale; à la kuulikeste täpsusveeretamine erineva punktisummaga aukudesse.

Meeleolu ja hõng oli kvartalile kohaselt boheem-tšill-hipi. Rahvas oli riides kirjult ja originaalselt. Kogu see jämm meenutas vägagi Viljandi folki, osalejate ja olemusega. No ja sealgi on Salvesti supipoti-kiosk esindatud.

Kuna supp oli otsas, siis asendati see vedela leiva ja käärinud viinamarjamahlaga. Arutlesime, et kui kella 18st on rahvas juba sellises ülemeelikus tujus, siis millega see keskööl (ürituse ametlik lõpp) lõpeb... Kokkuvõttes oli aga päris mõnus üritus, kuigi jah, oodatud hiigelsuur supitirin jne olid olemata.

Pühapäeval tegin nagu meeldivaks tavaks saanud, tiiru turul. Ilm oli päris jahe, seda jälle tänu tuulele. Hommikul/öösel oli sadanud ning õhk lõhnas värskelt, nautisin neid vihmajärgse õhu sõõme. Kuigi taevas oli päris hall ja ähvardav, sain õnneks vaid paar piiska ja kuivalt koju. Seekord sain turult pundi spargleid, mille hooaeg parajasti on; salatipea ja minu rõdukollektsiooni lisandus kirsstomati taimeke.

Koju jõudes rääkis Gui mulle Indi väikesest seiklusest; nimelt oli magamistoa aken õhutamiseks lahti ja tema tegeles oma asjadega. Natukese aja pärast: kassi ei kusagil. Otsis toad läbi, mikrolaineahju taga polnud ka kedagi, krõbistas toidupakiga- ei midagi. Selge- kass on aknast jalutama läinud. Krõbinate hääle peale tegi keegi haleda mjäu kaugelt naabrite rõdult. Meie aknast alla meetri kaugusel on nende kõrge piirdega rõdu, mille peenikese toru peale pidi päris keeruline olema hüpata. Muidugi oli Indi otsaga juba teise naabri rõdul (mida eraldab kerge vahesein). Kutsumise peale ta õnneks tuligi, aga tagasisaamisega oli natuke keeruline. Gui ronis siis aknast välja ja meelitas; Indi lõpuks tegigi hüppe ja Gui sai tast õnneks kinni, sest muidu oleks ta alla prantsatanud.

Jälle tõestus, et sai nimega, Indi nagu Indiana Jones, täppi pandud (juba päris pisikese rotikesena oli tema neljast kõige hakkajam ja uudishimikum). Sellegipoolest, enam me akent lahti ei jäta.

Pärastlõunal sõitsime seekord autoga Roubaix’sse. Tegime tiiru linna peaväljakul toimuval lillelaadal ning minu rõõmuks oli ootamine ära tasunud, sest hinnad ja taimed olid huvitavamad kui Lille’s nähtud. Nüüd ootavad istutamist punased petuuniad (järgmine kord siis pelargonid), piparmündipõõsas ja pisike basiilik.

Teel muuseumisse saime väikese sahmaka vihma. La Piscine ehk (Bassein, Kunsti ja Tööstusmuuseum) on 9 aastat tagasi transformeeritud muuseumiks, mille pärliks on art déco stiilis bassein, mida peetakse kõige ilusamaks Euroopas. Basseini suurust on vähendatud, vaid keskele on jäetud purskkaevuga madala veega osa, mille mõlemal pool küljes on skulptuurid.

Tegemist oli tõesti meeldejääva endise ujulaga, kus samuti alles endisaegsed riietuskabiinid, vannid ja duššid, mille vahel asusid nüüd eksponaadid. Ehitise funktsiooni meenutasid ka aeg-ajalt lastavad nö ujulahääled: inimsumin, laste kilked ja plärtsatused. Kõik see andis hästi edasi tunnet, et viibid tõepoolest vanas basseinikompleksis. Nüüdisajaga võrreldes oli ehk tegemist rohkem spa’ga, kuna pakuti ka erinevaid tervendavaid vanne ja protseduure.

Muuseumi kollektsiooni kuuluvad maalid, skulptuurid; keraamika, mis on omapäraselt kokku kogutud pigem anglo-saksi kui prantsuse mudeli järgi ehk vältides hierarhiat eksponaatide vahel. Mulle meeldisid aga enim tööstusmuuseumi alla kuuluvad kotikollektsioon (eriti Nina Ricci) ning vanade kanganäidiste raamatud, mida leidub seal lausa tuhandeid ning mida tänapäevalgi kopeeritakse.

Olen vist juba varem maininud, et Roubaix oli omal ajal väga kuulus ja edukas tänu kõrgelt arenenud tekstiilitööstusele, -vabrikutele ja on praeguseni samal kursil. Kohe muuseumi vahetus läheduses asuvad noorte disainerite butiikidega Moemajad ja Loojate Kvartal ning linn reklaamib end „Mood armastab Roubaix’d“ slõuganiga. Järgmisel korral plaaningi teha tiiru neis poekestes ja kangakauplustes, mida linnas on päris mitmeid (ja väga hea valikuga).

Linnas ringi sõites on hästi aru saada, kus elasid/elavad nö töölised ja kus ülemused. Viimaste elamised on vägagi uhked ning annavad selget tunnistust linnakese rikkusest (aastaid tagasi). Kui kasutada Eestist laenatud väljendit, siis „teine Roubaix“ ajab läbi päris erinevates tingimustes: tihedalt üksteise kõrvale pikitud väikese fassaadiga kehekorruselistes punastest tellistes vabrikantide elamutes, mis ääristavad tänavaid kohati päris pikalt; ei mingeid uhkeid puid-põõsaid, muruplatse ega lilli. Natuke kurb, aga c’est la vie, ega kõik saagi ju ühtemoodi elada.

Jällegi tänu ajaloole on Roubaix elanikeks palju sisserännanuid; eriti Marokost ja Alžeeriast ja silma jääb palju (kerjus)mustlasi. Kuigi linnasüda on suhteliselt ok, siis on natuke kaugemal selliseid kvartaleid, kuhu turvalisuse huvides ka päeval ringi uitama minna ei tasu (seda kinnitas ka põline Lille’kas Ann-Sophie).

Pühapäeva õhtupoolik möödus rahulikult. Lugesin jälle „Küpsiseparadiisi“, mis on päris mõnus ajaviide, lisaks hea puhkus ajule, et teksti tõlkima ei peagi. Aitäh kingitegijale ;)

Uueks nädalaks plaanis päris mitmed väikesemad projektid, peamiselt kodu(sisustuse) teemadel. Gui lubas pärast tööd minna tagasi Orange’i ja teha kurjemat häält, et lõpuks netiühenduse saaks. Facebook’i kommentaaride järgi võime aga selleks veel kõvasti kannatust varuda, sest kogenumad hoiatasid. Et siis jätkub õppetund: kes kannatab, see kaua elab.

____

Ilmataat on saanud alanud nädala ilmale saanud inspiratsiooni nähtavasti Inglismaalt (või siis Eestist:). Sooja on lausa alla 10 kraadi, 7 täpsemalt näitab hetkel keskväljakul asuv infotabloo ning taevas on hall ja aeg-ajalt sajab päris tugevalt. Pluss, nagu ikka, see kõle tuul. Peaväljak on turistidest tühi ning purskkaevu ümber ei istu, lõunata keegi. Väliterrassid on inimtühjad ning osad on ümbritsetud läbipaistvate plastikseinadega, et suitsetajad tuleks ikka nende juurde istuma.
Nädalataguse ilma ja oluga võrreldes päris suur erinevus. Palun keerake soe tagasi. Aitääh :)

suvine nädal

2010-04-30T06:34:00.000-07:00

Ilmaennustus läks täppi, ehk sel nädalal saabusid tõeliselt suvised ilmad. Pärast pikaleveninud ja kohalike sõnul väga karmi talve järel on need esimesed suvesoojad ilmad eriti magusad. No ja me oleme veel Põhjas, kus kliima on veel eriti külm :) (Prantsusmaa mastaapides muidugi :) ehk nagu Eestiski, hindavad kohalikud sooja saabumist kõrgemalt.

Tegelikult oli juba eelmisel nädalavahetusel päris mõnus olla, kui temperatuur küündis üle 20. soojapügala, aga kolmapäeva pärastlõunal oli üle 25. kraadi ja isegi õhtul oli veel nii soe, et sai ilma jakita vabalt olla. Väga error on õhtuhämaruses välja minna ja avastada, et väljas on soojem kui majas ning isegi minusugune külmavares võib jaki koju jätta.

Ah kuidas mulle meeldivad need suvised õhtud! Tänavatel on mõnus jutumula, inimesed mõnulevad kohvikutes, restoranides ja tšillivad niisama. Õhus on segu erinevatest lõhnadest: toit, lilled, puud-põõsad (sirelid õitsevad!) ja pissinurgad muidugi ka :) Kogu see bukett meenutab suviseid reise välismaale ning on omane just suvisele suurlinnale.

Sellisel sumedal õhtul sobib ideaalselt jalutades jäätist limpsida; et sellega on siis ka algust tehtud.

Neljapäeval oli veelgi soojem. Juba kella 10st oli nii soe et võis vabalt lühikese käisega olla. Käisin jälle turul; tõin koju kaks potti maitserohelist: petersell ja tüümian, mille tahan lillekasti ümber istutada. Plaanis veel soetada kindlasti basiilik, piparmünt, till, murulauk ja kui mahub, siis meliss ka.

Rõduprojekt ongi nüüd järjekorras järgmine, et saaks väljas einestada ja ma ei suuda ära oodata lillekaste. Muidugi tuleks ära otsustada kas petuuniad või pelargonid :) Oh neid valikuid..

Kolmapäevast on linna peaväljakul lillelaat. Eeldasin natuke rohkem osalejaid, aga samas ega sinna väga palju rohkem ei mahukski, sest rahvast on seal alati palju ja iga päevaga aina enam (turiste). Lisaks tavapärastele suvelilledele, põõsastele on väljas ka kaktusemüüja, kellel on pakkuda 250 erinevat liiki okkalist. Laat kestab laupäevani ning pühapäeval toimub sama üritus Roubaix’s, mis jääb 20. minutilise metroosõidu kaugusele.

Nädala alguses lõpetasin kapiprojekti, ehk sai enam-vähem asjad käe järgi. Tuli ikka tõdeda, et asju on liiga palju, vähemalt selle kapi kohta. Väga ebapraktiline on suur boiler, mis sisuliselt pool ruumi enda alla võtab. Aga no saame hakkama.

Neljapäeval pidi siis olema see suurpäev, kui meile saabub internetiühendus. Kutid tulid ja möllasid kaks ja pool tundi, aga fiiberoptika kaablit nad meile ühendatud ei saanud. Et maja on kuidagi nii ehitatud, et mingi auk on kinni pandud ja nad ei saa sealt läbi. Ühesõnaga, kogu jama ei millekski ja meil ikka netti pole! Uurisin kohe, et no pange siis vähemalt tavaline ADSL, et no ma ei suuda enam oodata J aga ei, selleks võetakse meiega uuesti ühendust, tehakse leping ümber ja siis tullakse uuesti. Ausalt ega ma väga enam ei üllatu nende jamade peale. Et siis veel kannatust.

Indi on ilusasti kohanenud. Mõnuleb rõdu ja hoiab silma peal koertel, keda tema maja ees pissitatakse ja linde jälgib ka. Päeval ta muidugi magab ja hommikul kell 5.20 on tema meelest meil ka aeg ärgata. See komme tuli tal suht hiljuti, kui ta vanavanemate hoole all oli. Nurrub täiega ja kurrub ja räägib kassi keeles. Kõnnib üle meie peade, ehk sikutab mind seega juustest ja siis platseerub kõhule või rinnale, et pai-pai saada. Mitte et mulle ei meeldiks vara ärgata, aga no 7ni tahaks ikka magada. Gui ütleb, et Indil on vedanud, et ta ilus on, sest muidu käiks ta käpp halvasti sellise käitumise peale. Proovisin teda õhtul rohkem tegevuses hoida, et ehk magab kauem. Tunni võrra see aitas, aga rohkem oleks vaja. Proovisime ta lihtsalt ukse taha jätta ka, aga närviline kraamine ja miäumine ei ole hea alternatiiv. Et kui kellelgi ideid, kuidas kassi treenida kauem magama, siis palun vastukaja :)

Neljapäeva õhtul tuli väike äikesetorm; järsku müristas kõvasti ja pikalt ja siis sauhti, hakkas vihma sadama; õhk oligi kahtlaselt lämbe. Kauaks looduslikku dušši ei olnud, aga see lõhn mis vihmaga kaasnes oli väga mõnna. Nüüd siis võib ametlikult murul ka istuda.

Nädalavahetuseks hetkel kontkreetseid plaane pole. Ilm on jahedamaks muutunud ja kahjuks nädalalõpuks midagi ilusat ei ennustata. Laupäeval, 1. mail (isver, juba on mai!) on siin kõik kinni. Töölispüha ikkagi. Isegi ühistransport on out, üks kord aastas. Pühapäeval on jälle muuseumikülastused tasuta, et ehk võtame ette kuulsa kunstimuuseumi Basseini (Piscine) muuseumi Roubaix’s.

Head nädalalõppu ja loodan, et see soojalaine liigub teie poole ka.

Mademoiselle Bricolage

2010-04-26T06:11:00.000-07:00

Eelmine nädal möödus töiselt. Teisipäeva hommiku ja pool pärastlõunat veetsin ehituspoodides riiuliteks vajalikku materjali kogudes. Kuna eelmised riiulid olid pandud suurte vahedega ja olid seega väga ebapraktilised, sest poolemeetrised riidehunnikud ei ole just väga kerged käsitleda.

Kruvisin oma uue fantastilise Ikea puuri-kruvikeerajaga vanad riiulid kõik lahti, pahteldasin augud kinni, lihvisin ja värvisin üle ning panin riiulid uuesti seina. Lihtne, onju? Ma mõtlesin ka, et väike töö, aga nagu tihti juhtub, siis tuleb ette igasuguseid takistusi nagu murduvad tüüblid, liiga tugevad seinad (või siis vähevõimas puur) jne.

Teise päeva õhtuks olin päris tige ja kirusin end et selle suure jama ette võtsin. Sest nagu ikka, teen ma kõike korraga ja põhjalikult, st võtsin ette magamistoa-, esikukapi ja kööginurgad; pluss väikesed riiulid kraanikausi alla kööki ja vannituppa. Elamine oli mõnus bazaar (mustlaslaager) ja ma väga tundsin puudust oma meistrimehest isast, kellel kõik need puurimised ja saagimised lähevad suurema vaevata. No hea küll, tal on palju võimsamad riistad ka ja natuke rohkem kogemusi, aga sellegipoolest oleks hea meelega helistanud, et iss, kuule viitsid tule vähe appi?

Õnneks aitas Gui mind pärast tööd kriisist üle ja kolmanda päeva õhtuks olidki riiulid peaaegu seinas. Ma otsustasin nende kandvate seinadega oma vahvat masinat ja ennast mitte rohkem lõhkuda ja liimisin osad pulgad spets liimiga lihtsalt seina. Profi lahendus :) Lisaks sai lahtised põrandaliistud ka korraga sama vahendiga seina külge kinnitatud.

Nüüd peaks suuremate töödega lõpuks ühel pool olema. Ausalt, väga ei viitsi sellist suurt jama enam ette võtta, aga samas on täiega lahe ise oma kätega midagi meisterdada ja lõpptulemust nautida. Katkised ja villis ehitusmehe käed saab Helosaniga paari päevaga korda.

Reede pärastlõunal tulid Gui vanemad meile külla. Tõid ära ülejäänud kola ja meie purrivurri. Õnneks see looduslik tinktuur tegi jälle oma töö ja Indi magas suurema osa teest. Tõime kola autost korterisse ja kui tagasi tulime, oli Indi kadunud. Otsisime päris mitu minutit ja ma mõtlesin, et no pole võimalik, et ta märkamatult uksest välja lipsas, et peab siin kuskil olema. Meie väikeses elamises pole aga väga palju peidukohti ja lõpuks leidsin kellegi sooja ja karvase eluka mikrolaineahju tagant, külmkapi kohalt kõrgelt riiulilt. Eks ta oli natuke närvis selle pika sõidu ja uue koha pärast ja otsis vaikse nurga, kus redutada. Õnneks kohanes ta kiiresti ja juba tunni pärast lõi nurru ja sirutas end mõnusalt vaiba peal ja muidugi uuris kõik kohad oma uudishimuliku ninakesega üle.

Reede õhtul tegime tutuvustava linnatiiru ja sõime „3 Brasseurs“ (3 õllepruulijat) pubis. Teenindus oli seal jälle hästi mõnus, vaba ja sõbralik ning toit maitsev. Selles pubis pakutakse kohapeal valmistatud õlut (vist oli 5. sorti) aga valikus oli muidugi palju rohkem variante.

Laupäeval tegime väljasõidu Lille’st natuke üle 60 km kaugusele jäävasse St Omer’i regiooni. Esimesena külastasimegi samanimelist 15 000. elanikuga linnakest. Parajasti oli turupäev ja rahvast palju. Kuigi tegemist on väikese linnaga, oli seal üllatavalt palju poode, isegi Lille’i kesklinnas pole kõik sealsed brändid esindatud. Linna läbivad Aa jõgi (jah, sellise omapärase nimega) ja Neufossé kanal, mida aastakümneid tagasi kasutati aktiivselt kaupade transpordiks. Majad on flaamipäraselt madalad, erinevuseks kollast värvi tellistest (valdav on punane) ning kõige kuulsamaks objektiks on Notre-Dame’i katedraal. Tegime nii pooleteisetunnise tiiru ja siis võtsime suuna lähedalasuva soo (marais) poole. Siinsed „sood“ on meie mõistes ehk lihtsalt väikeste kanalite, jõgede ja ojakestega alad. Ei mingit turvast ega pohli-jõhvikaid. Pidasime ühel kaldapealsel väikese pikniku.

Ilm oli ilus päikeseline ja soe, pärastlõunal isegi natuke üle 20. kraadi, nii et ideaalne eineks murul ja turistluseks.

Järgmiseks peatuseks oli Coupole d’Helfaut ehk Helfaut’i kuppel: ajalooline paik Natside poolt ehitatud betoonist ehitisega salarelvaprogrammi arendamiseks. Tegemist oli mäeküljele ehitatud muljetavaldava, 72.-meetrise läbimõõduga ja 5.meetri paksuse betoonist kupliga. Asukoht oli valitud nii, et saaks rakettidega Londonit pommitada.

Keskus oli alles hiljuti taasavatud, läbinud uuenduskuuri ja oli kaasaegne ja andis päris põhjaliku ülevaatuse piirkonna kurvast ajaloost. Saime iseseisvalt ringi vaadata, abiks audiogiid, mis oli väga mugav, sest kõiki filme ja tutuvustavat informatsiooni sain ka inglise keeles kuulata. Mu prantsuse keele oskus pole kahjuks veel nii arenenud, et spetsiaalsest (sõja/tehnika) sõnavarast aru saada. Igatahes jättis see muuseum/memoriaal tugeva mulje; kõndides neis tohutusuurtes külmades angaarimoodi koridorides, saateks aeg-ajalt kostvad lennukimürin ja pommitamishääled ning muidugi kõik see info filmisest, fotodelt ja muudelt infomaterjalidelt. Ei hakka kõike seda ümber jutustama; lihtsalt järjekordne meeldetuletus piirkonna raskest ajaloost.

Enne kojupöördumist tegime veel peatuse unikaalse Fontinettes’i laevade lifti juures, mis oli võimeline tõstma 300-tonniseid praame Lys ja Aa kanalite dokkidest, mis asetsesid teineteisest 13. meetri kaugusel. Kahjuks oli nüüdseks see asendatud kaasaegse eklüüsiga, aga võimas oli see ehitis sellegipoolest.

Õhtustasime meie uues kodus. Indi oli terve päeva muidugi maganud. Tegin talle kahest karbist ja padjast ajutise aseme magamistoa akna alla, nii et ta saab kardinate vahelt välja piiluda.

Pühapäeval ärkasin juba natuke enne 6. sest meie kallis kassike otsustas üle meie turnida, kõvasti nurruda-kurruda: ühesõnaga tema arust oli aeg hommikusöögiks. Lasin ta rõdule ning seal ta uudistaski terve hommiku linde ja koeri, keda siin pissitatakse.

Käisime vanematega kuulsal Wazemme’i turul. Tegime väikesed sisseostud ka, nagu alati.

Pärastlõunal sõitsid vanemad tagasi koju. Uudistasime Guiga kodukanti, Madeleine ja (ees)linna; leidsime päris mitu mõnusat parki ja nägin paljusid ilusaid õitsvaid puid-põõsaid. Pärastlõunal olin isegi natuke aega lühikese käisega. Esimest korda sel aastal.

Neljapäeval peaks kõigi eelduste kohaselt lõpuks meile neti sisse saama. Et siis peaaegu kuu aega kommunikatsioonita, välja arvatud need paar kiiret Mäki-wifi korda. Esimesed kõned tulevad vist päris pikad. Cannot wait :)

väike update

2010-04-19T06:57:00.000-07:00

Meie korterisaaga sai lõpu laupäeval (10.04), mil saime oma uude koju sisse. Reede õhtul sõitsime Toursi ja tõime oma kola veel sealt ära. Auto oli peaaegu sama täis kui Eestist ära tulles, ainult kergem.

Omanikuga läks kõik ok. Kirjutasime paberitele alla (üürileping, seisukorra akt ja midagi oli veel); ei olnud piiblisuurune patakas. Ta oli suht lihtna suhtumisega, nt korteri seisukorda tsekkides ei pööranud tähelepanu väikestele detailidele, et no kõik kulub ju ja see on normaalne. Mõned asjad ikka kirja said ka.

Käisime pärast ehituspoes, ostsime vajalikku staffi värvimiseks jne.

Laupäeva öö olime veel hotellis, pakkisime seal ka oma kola kokku (jube jama selle varandusegaJ ) ja pühapäeval läks tööks.

Korter ise on suht uus, 3-4 aastat, aga no väike värskendus kulus ära. Värvisime üle suure toa ja köögi(nurga) seinad ja järgmisel päeval tegin sama magamistoa, esiku, vannitoa ja wc-ga. Pluss põhjalik puhastamine, silikoonimine (köögis, vannitoas)... Ütleme nii, et tööd jätkus. Samas teeb kõik see korteri omasemaks, kui oma aega ja vaeva pühendad.

---

Ja ongi juba tervelt nädal uues kodus oldud. Elamistingimused on märgatavalt paranenud, st laupäevast on meil isegi söögilaud ja kaks tooli, nii et enam diivanilaua taga põrandal istudes sööma ei pea. Päris suur edasiminek. Igatahes naudime oma söögiaega nüüd täiega. J

Reede õhtul saime ka pesumasina, veekeedukannu ja triikraua. Gui kolleegid soovitasid ühte poodi, kus saab korralike firmade kodumasinaid laohinnaga. See pesumasin, mille olime varem välja vaadanud saimegi 30 eur odavamalt, nii et vahesumma eest saime ülejäänud kaks vajalikku asja ka veel. Lisaks kodumasinatele oli seal igast kraami ja hinnad olid tõesti head, sest sama firma tooteid nägin nö kallimates, uhkemates (kodu)poodides peaaegu poole kallimalt. Et üks igati hea soovitus.

Kardinatega vedas ka täiega, sest sattusin juhuslikult allahindlusele ja sain täpselt sellised kardinad mis tahtsin, täiesti naljahinnaga kätte. Algselt plaanisin ise väikese õmblustöö ette võtta, aga sellist riiet, mis meeldis, lihtsalt polnud ja jällegi oleks see isetegemise lõbu poole kallimaks läinud...

Reedel saime Ikeast söögilaua ja kaks tooli ka. Toolidega läks suht lihtsalt, aga lauaga oli jama, sest kohe alguses otsustas üks kruvi lihtsalt pooleks murduda. No ega’s midagi, laupäeva hommikul olime poe avamisajaks kohal. Õnneks vedasime kogu krempli kaasa, sest vahetatigi kõik välja, mitte ainult see üks lipp katkise kruviga.

Hakkasime siis kodus jälle uuesti lauda kokku panema ja üllatus-üllatus: järjekordselt sama jama. Kuna me teist korda enam tagasi ei viitsind minna, siis keerasime teised kruvid õrnemalt sisse ja loodame, et pole hullu. Gui oli igatahes päris närvis selle kruvisaaga peale ja lubas vähemalt mingi aeg sinna mitte enam minna J

Nädalavahetusel tegin uue kodu esimesed küpsetised, banaanimuffinid. Leivategu on ka peagi plaanis, sest väga igatsen omaküpsetatud rukkileiba.

Pühapäev oli tõsiselt mõnus päev. Oleksin võinud kanda t-särki kirjaga I love Sundays. Hommikul seadsin sammud jälle Wazemme turule. Uuest kodust on see natuke vähem kui pool tundi kõndida. Ilm oli super, rahvast paksult ja müüjad valjuhäälsed. Pakkumisel olid nagu viimased paar nädalat maasikad ja banaanid. Ostsin kaks poolekilost maasikakarpi 1,5 eur eest. Tulpe pakuti 6 eur eest lausa 50. Kuna mul veel vaasi pole, siis see ost lükkub natuke edasi.

Kõndisin oma saagiga rahulolevana tagasi koju läbi päikeselise vanalinna; saan turult alati mõnusa positiivse laengu.

Lõunaks sõime basiiliku-mozzarella-tomatisalati värske krõmpsuva seemneleivaga ja magustoiduks maasikaid šokolaadiga. Ei pea vist lisama, kui nämm see kõik oli J

Siis tegime väljasõidu Lille’st loodesse (natuke üle 30 km), Les Monts de Flandre (ehk Flandria mägede) piirkonda, mis on tuntud oma kolme mäe pärast (must, punane ja Cats (alt. 158m) ning asub Belgia- Prantsusmaa piirialadel. Kord olimegi Belgias, siis jälle tagasi Prantsusmaal.

Maastik oli ilus maaliline, hingematva vaatega ja kevadrohelise heina ja hiirekõrvus puudega. Teede äärde jäävad linnakesed olid ka idüllilised: peamiselt punastest tellistest väikesed majad, puust akanluukide, paljude lillede (tulbid) ja ilupuude (magnooliad, kirsid), -põõsastega; hästi hoolitsetud ja maitsekad. Tegemist maapiirkonnaga, kus elatutakse peamiselt põllumajandusest (kartulid) ja koduloomadest on kõikjal näha lehmi, kes on teistmoodi, kui nö Eesti lehmad- lihaselisemad (või siis pekisemadJ) igatahes tugevama ehitusega.

Selles piirkonnas on päris palju matkaradu ja tundus, et kõndimine on seal päris popp.

Ilm oli endiselt mõnus ja sooja nii kahekümne kraadi ringi. Meie teele jäi väike küla moodi linnake, Westoutre, mille mõlemal pool teed olid poekesed, mis on lahti ka nädalavahetusel, sest just siis käib seal kõva osturalli. Hinnad on võrreldes Prantsusmaaga soodsad ning kuumaks kaubaks tubakatooted, alkohol (õlu) ja igasugused maiustused (šokolaad).

Nii lahkusime ka meie sealt väikese õllevaruga ja paari kuulsa Belgia šokolaaditahvliga. Pagariärist ostsime ka šokolaaditükkidega saia, mis osutus ka tõesti nämmiks.

Nagu kõigest sellest järeldada võib pole tegemist kõige tervislikuma kraamiga ning see seletab väga hästi miks päris paljud belglased on päris suured, et mitte öelda pekkis. Ma vist juba mainisin, et friikartulid on siin pea kõigi lõunalaual, lisaks õlu, majonees, vahvlid, šokolaad ja igast värvilised (lisaaineid täis) kommid (lastele)...

---

Uueks nädalaks on plaanis operatsioon kapid-riiulid kööki ja kappidesse, sest omanik on paigutanud riiulid hästi suure vahega, mis pole üldse praktiline. Suurde tuppa tuleb veel leida õhuke päevakardin, diivan ja veel väikeseid asjandusi. Ühesõnaga sisseseadmine veel jätkub.

Järgmisel nädalavahetusel tulevad Gui vanemad ka ja toovad lisaks kolale meie kiisu ka ära. Me juba nii igatseme oma väikese pärdiku järgi. Ma loodan, et see looduslik tinktuur jälle töötab ja ta ilusasti 5-tunnise autosõidu magades veedab.

Internet saabub meile 29.-l ja mitte tavaline, vaid fiiberoptika(ga). Ma ise pole asjatundja, aga Gui sõnul pidi see olema täiega uus asi, alles paar nädalat tagasi hakati seda pakkuma ja vaid valitud piirkondades; pidi olema ülikiire ühendusega (100 mega). Eks siis näis. Seniks kannatust.

Loodan, et teil on kõik ok, sest mulle uudiseid pole laekunud. No news- good news?

Kolmas nädal

2010-04-08T11:03:00.000-07:00

Täna hommikul sõitsin autoga Lille lähedal asuvasse linna Lomme'i, Ikeasse. Ma polegi siin veel ise üksi autoga seigelnud, sest pole vajadust olnud. Seega natuke ärev oli (ja auto dokumente mul ka polnud :)
Gui esimene nädal käis autoga tööle, aga siis kui oli üks hommik poolteist tundi ummikus, vahetas auto metroo vastu. Lisaks kirub ta siinseid autojuhte, kes suht suvaliselt liiklevad. Eks ta on jah, et siin reeglitest hullult kinni ei peeta: nt punase tulega minnakse kambakesi lihtsalt üle tee ja autojuhid ei suvatse tihti suunatuld pööramisel ja peatumisel näidata. Ja rea vahetamisel nagunii. Nii et natuke bordel de merde :)

Täna hommikul oli aga liiklus suht ok ja Ikeast sain diivanilaua. Tahtsime seda juba teisipäeval ära osta, aga õhtuks olid need otsa saanud. Nüüd on meil siis olemas madrats ja diivanilaud.

Kuna varsti läheb sisustamiseks, siis olen palju selleteemalisi mõtteid mõelnud ja poode kamminud, et näha mis-kus-hinnaga ja kvaliteediga leida võib. Siinkandis on päris palju poode, mida ma pole enne kuskil näinud. Eks valik on lõpuks kõikjal enam-vähem sama, ainult hinnatase võib päris palju erineda.
Jälle kerkib esile see tohutute valikute probleem. Et mida siis lõpuks võtta? Ei tahaks lihtsalt suvalt asju osta ja pärast avastada, et nad kokku üldse ei sobi või ei meeldi. Pigem teen põhjalikuma eeltöö, et olla hiljem rahul.

Alguses mõtlesin ise mõne mööblitüki meisterdada, aga kiired rehkendused näitasid, et see ei tasu lihtsalt rahaliselt ära; eks omategemise rõõm maksab ka midagi, aga nagunii saab seinu värvida ja väikesemaid asju teha, nii et see jääb teiseks korraks.

Pärastlõunal jalutasin Citadelle'i pargis. Ilm oli kevadiselt mõnus soe ja päikeseline. Kuna siin on jälle lastel vaheaeg, siis oli rahvast ka päris palju. Kes jooksis, jalutas, mängis palli, sõitis rattaga, õngitses... Temperatuur võis nii 15-18 kraadi vahel olla, aga samas väga soe ei olnud, sest kohati puhus jälle seesama jahedavõitu tuul, mis kohe jakihõlmad koomale sundis ja salli tagasi kaela.

Sain mõned päris head pildid ka, õitsvatest puudest. Mõnulen uut kaamerat, mis hoolimata "seebikarbi" suurusest teeb täitsa hea kvaliteediga fotosid. Plaanin paremad pildid suurelt välja printida ja seinale panna.

Üllatusega avastasin, et sealsamas asub ka loomaaed, mis muide on tasuta. Kuna rahvast oli palju, siis kiikasin parki üle aia. Kõige rohkem fänne tundus olevat ahvipärdikutel, kes lõbusalt mööda köisi turnivad ja niisama ahvusi teevad.

Pargis jalutades nägin ka pardipoegi, keda oli tervelt kümme. Nii nupsikud on need pisikesed piilud. Ema oli nad suht hästi ära peitnud, teisele poole kraavikallast.

Tegin väikese tiiru jälle vanalinnas. Rahvast oli ka seal ning järjest enam on kuulda-näha turiste. Eks linna asukoht ole selleks igati soodne ka. Ikkagi Euroopa risttee nagu nad ise end reklaamivad.

Leidsin juhuslikult (jälgides isukalt jäätist limpsivaid kodanikke) minu lemmikmaiuse kohviku ka; ma kokku ei lugenud, mitut erinevat sorti neil valikus oli, aga see nimekiri oli pikk. Valisin lõpuks Rochers'i maitse ning ei pidanud pettuma. Sinna lähen veel kohe kindlasti tagasi ;)

Reede õhtul sõidame Toursi, et oma kola ära tuua. Õnneks seda väga palju ei ole ning mis ära ei mahu, saavad Gui vanemad paari nädala pärast järgi tuua.
Laupäeva pärastlõunal on korteriomanikuga kohtumine, et siis hoiame pöialt, et seekord kõik laabuks ja me lõpuks kolitud saaksime.

Head nädalalõppu!

meie (täna) tööd ei tee

2010-04-06T23:02:00.000-07:00

Alles see oli, nädal või paar tagasi, kui metrootöötajad (Pariisis) streikisid. Nüüd siis on jälle raudteelaste kord. Tegemist sel aastal juba kolmanda (viimati 23. märtsil) SNCF (Prantsuse Riiklik Raudtee) palgaliste tööseisakuga ning põhjuseks nagu alati rahulolematus palkade, töötingimuste, värbamispoliitikaga..

Streigiga kaasneb, nagu arvata võib, suur kaos ja peavalu reisijatele, sest siin bussiliiklust sisuliselt ei eksisteeri ning põhiliseks transpordivahendiks ongi rong. Tänu kiirrongidele elavad paljud inimesed oma töökohast (nt Pariis) paarisaja km kaugusel, väikesemas linnas, kus elutingimused paremad. Pole ju sisuliselt vahet, kas sõidad tööle tund rongiga või istud selle aja ummikutes või seikled metroos. Lähed koju, maale (sest kõik mis Pariisist väljapoole jääb on province) kus õhk puhtam, elutempo rahulikum ja hinnatase ka madalam.
Kuna Lille'st Pariisi on vaid tund TGV-ga (train à grande vitesse, ehk kiirrong) siis tänu sellele elab ka siin suur hulk pealinnas töötajaid ning just see selgitab ka suurt kinnisvarahindade (eriti üüri) tõusu.

Õigus streikida on töötajatele põhiseaduse poolt lubatud. Kasutavad seda aga peamiselt riiklike kompaniide alluvad, kuna neid ei ole võimalik vallandada. Mis siis viga vinguda ja nõuda, ise midagi muutmata kui hirmu töökaotuse ees pole. Erasektoris vähenesid streigid pärast ühis/suurkoondamist võimaldavat seadust. Mida väiksem on firma, seda vähem on ka streike.

Muidugi väljendavad oma rahulolematust ka teised, neist aktiivsemad on põllumehed, õpetajad, meditsiinitöötajad ja rahvusliku lennukompanii Air France palgalised, aga nende streigid mõjutavad väiksemate inimhulkade igapäevaelu (ja harvemini).

Siinsete tööseisakute taga on põhiliselt ametiühingud, mis on väga tugevad ja mõjuvõimsad. Nemad peavad firma juhtkonnaga läbirääkimisi ja tõmbavad niite.

Tegelikult on suur osa neist muudatustest, mida üritatakse läbi viia, (minu jaoks) täiesti normaalsed ja loogilised, kuna paljud tingimused on väga ammusest ajast, mil töö iseloom oli hoopis teine kui tänapäeval. Nt rongijuhid, kes tänu automaatikale ei pea enam pooltki niipalju vaeva nägema ja tänu millele on nende elukutse oluliselt lihtsam.
Aga seda ei taheta muidugi näha, sest kes ikka vähemaga tahab leppida?

Majandusele ei mõju see just kuigi hästi, sest streigid põhjustavad igal aastal lausa miljonitesse eurodesse ulatuvad kahju. Aga no eks see ole vaid üheks neist mitmest ebaökonoomilisest seadustäitmisest.

Siiski on tekkinud ka väike vastuliikumine: Stop la Grève ehk Aitab Streikidest. "Vastu korduvatele manifestatsioonidele, minimaalse teeninduse poolt; kodanikualgatus streigiliikumiste standardiseerimise vastu, mis on liiga tihti manipuleeritud politiseeritud ja egoistlike ametiühingute poolt" seisab nende kodulehel.
Mulle tundub, et tegemist on parempoolsete liikumisega, Sarkozi toetajatega, sest oli ju üks tema valimislubadusi tagada seadusega streikide ajal minimaalne teenindus. Kuigi see on "ära tehtud", pole aga reaalsuses alati tagatud ning seega võib seadust poolenisti läbikukkunuks lugeda.

Varahommikustest uudistest kuulsin, et tänasest streigivad lisaks raudteelastele (kes ei suutnud kokkulepet saavutada) ka väikelaste päevahoiu töötajad (kasvatajad), kes on nn "odavsõimede" vastu ja perearstid, kes soovivad õigust tõsta visiiditasu 23-le eurole.

Hõissa ja trallalaa!

teise nädala lõpp

2010-04-04T08:51:00.000-07:00

Nagu eelmisel pühapäevahommikulgi, läksin pea otse voodist pagariärisse värskete pain au chocolat ehk šokolaadisaiade järgi. Üks päev nädalas võib ju natuke teistmoodi alata :)
Pealegi meeldib mulle inimtühjadel tänavatel unise näoga kõndida. Need hommikud on kuidagi teistmoodi, kui rahvas pole veel ärganud (või vähemalt end välja ajanud) ja mina juba ringi toimetan. Linnud laulsid ka päris kõvasti. Siinkandis polegi ma linnulaulu enne tähele pannud. Ehk seda automüra pärast või siis oli lihtsalt lauluaeg.

Reedel käisin vanalinna turul. Täiesti üllatuslikult leidsin sealt valgeid mune! Olin täiesti üllatunud, sest ma isegi ei lootnud neid mitte-pruune mune siit leida. Eelmine kord Prantsusmaal ostsin kõige valgemaid, ehk hallikaid hanemune, mis muideks tulid sibulakoortega täiesti ilusad kirjud, mingit vahet.
Vot ja nii ma siis ostsingi ühe hästi toreda vanaonu käest neli valget muna ja seletasin talle ka, et ostan värvimiseks ja seda teeme sibulakoortega. Kuna ma seda õiget sõna sibulakoore kohta ei teadnud (pärast kodus vaatasin sõnastikust järgi) siis ta vist väga hästi aru ei saanud, kudamoodi sibulaga saab mune värvida. Aga ta soovis kuraaži selleks tegevuseks :) Järgmised munad vist peaks ka tema käest ostma, väga head olid ja suured, otse farmist. Ja hind ka täiesti ok, isegi odavam kui supermarketi omad.

Nii me siis pärast hommikusööki mässisime kumbki oma kaks munakest sibulakoortega majapidamispaberi tüki sisse ja tõmbasime niidiga ilusasti ümbert kinni. Kuna meil siin käärid puuduvad, siis jätsime niidisaba lahti ja pärast oli väga mugav neid lahti harutada; lihtsalt kerid niiti ja muna vees hargneb lihtsalt lahti. Tavaliselt olen väikeste kääridega jännanud, aga nii on palju kergem ja pole ohtu, et munakoor kannatada saaks.
Munad tulid nagu ikka, ilusad kirjud. Kõige vahvam on ikka see lahtiharutamine ja üllatusmoment, missuguseks mingi muna värvus.
Muide Prantsusmaal pole munade värvimine populaarne, siin süüakse sel pühal (hästi palju) šokolaadi ja peidetakse (nt aeda) šokolaadimune või kujukesi lastele. Pashat ka minu teada ei tehta. Lihtsalt šokolaad ja kevadised (muna-tibu) dekoratsioonid.

Ennelõunat jätsin oma kallima võidusõitu vaatama ja läksin ise- üllatus-üllatus- turule. Ma vist ei pea enam lisama, et mulle seal nii meeldib. Üksi on vist isegi parem selles tohuvabohus seigelda ja rahulikult kaeda kõike seda kraami mis müügiks on. Tulin rediste ja porru järgi, aga muidugi tulid veel mõned etteplaneerimata puuviljad ka koju kaasa.

Müügile oli ilmunud võililled. Jah, needsamad võilillelehed, mis juurelt lõigatud ja mis iga aiapidaja nuhtlus on. Hinda ma kahjuks ei näinud, aga minu ees üks mees just ostis ja tundus et see on päris kuum kaup, sest kastis väga palju enam järel ei olnud. Ei teagi, kas söövad neid niisama salatina või segavad teiste sortidega? Järgmine kord uurin asja.

Ja muideks täna nägin kõige halvemat müüjat. Turuplatsi ääres asuvad vürtsipoes, kus on vääääga suur valik kõiksugu maitseaineid, teesid, kastmeid jne. Müüjaks oli keskealine meesterahvas, rahvust ma ei oskagi määratleda, igatahes polnud tegemist prantslase ega türklasega.
Mulle tundus, et ta oli Eesti teeninduskursuseid võtnud, sest ta oli tõsiselt sellise olekuga, et palun jätke mind ja mu poega rahule. Ma siiski ostsin kuivatatud kirsse, oma pasha kaunistamiseks. Ma pole kindel, et kaupmees mulle isegi aitäh oleks öelnud. Aga no igatahes teistmoodi teeninduskogemus, kindel see. Ma arvan et lähen eksperimendi huvides teistel kordadel sinna poodi tagasi, et näha kas asi oli lihtsalt ühes halvas päevas või ongi see onu selline.

Turul see tuttav vanamees (kes mind eelmine kord tütrekeseks kutsus) hõikas täna lõbusaid loosungeid: kes salatit sööb, see haigeks ei jää! Kes rediseid ostab, saab taevasse! Selle viimase peale naeratasin ja ta patsutas mulle tuttavlikult õlale. Suur naeratus nagu alati näol. Redised ostsin täna küll teise kaupmehe juurest, sest olid kohalikud ja veel natuke mullased. Nagu päris noh.

Kondasin eneselegi üllatuseks turul peaaegu kaks tundi, nii et Gui hakkas juba muretsema, et ma olen ära kadunud. Siis pidasime väikese lihavõttelõuna, munade, pasha ja (redise, pirni, juustu) salatiga.

Pärastlõunal läksime kaunite kunstide muuseumi (musée des beaux arts), mis asus vaid 7 min jalutuskäigu kaugusel. Iga kuu esimesel pühapäeval on päris paljud muuseumid Prantsusmaal tasuta, mis on minu arvates üks igati hea võimalus kultuurikihi kogumiseks.
Brošüüris oli kirjas, et tegemist on teise kõige suurema (kunsti)muuseumiga Prantsusmaal. Kuna päris mitmed saalid oli restaureerimiseks suletud, siis ei jäänudki väga suure muuseumi muljet, pigem isegi natuke pettumus. Samas maalikogu oli päris asjalik, tuntumates nimedest olid esindatud Rubens, Goya, Reynart, Monet..).

Kuna pärastlõunal hakkas jälle sadama, nagu sel nädalal liigagi tihti, siis veetsime ülejäänud pühapäeva niisama laiseldes.

Esmaspäev on siin vaba päev ja kuna ilm oli päikeseline, siis tegime väikese väljasõidu. Kõigest 15-20 minuti autosõidu kaugusel kodust olimegi juba Belgia piiril. Ega muidu aru ei saakski, et teise riiki oled jõudnud, kui vastavat silti poleks. No ja tee läks ka auguliseks ja kahe sõiduraja vahele tekkisid valguspostid, kuna siin on ju põhimaanteed (pimedas) valgustatud.

Meie sihiks oli väike linnake Tournai, mis on kuulus oma Unesco maailmapärandi nimekirja kuuluva katedraali ja vanalinnaga. Ringi kõndides leidsime ühe pargikese, kus meie üllatuseks elutsesid kuked, pardid ja mõni luik ka. Kõige nunnumad pardipojad olid seal ka. Ma nii oleks tahtnud nad õrnalt peopessa võtta ja põse vastu panna. Kuked jalutasid vabalt autotee ääres ringi ja kiresid kõvasti. Pargi vastas olid suured korrusmajad; mõtlesin et sealsed elanikud ärkavad vist küll iga hommik nagu maal, kukekiremise peale.

Pärast linnale tiiru pealetegemist pöördusime tagasi peaväljakule ja sõime suure portsu kohalikku toitu: friikartuleid. Ma sain tõsise friikakartuli küllastuse ja tundub et mu kõht on tõsises šokis, misasja ma nüüd sisse sõin.
Ma ei saa aru, kuidas inimesed IGA päev friikaid söövad. Jah, siin (põhjas) nad tõesti söövad iga päev friikaid, sest kui nt lõuna paiku inimeste taldikuid kiikad, siis näed seal neid 80% tõenäosusega. Ja mitte ainult friikartulid, vaid majonees, mingi vorst või muu lihaline ja kaaslaseks muidugi kann õlut. Ja magustoiduks vahvel nutella kreemi või vahukoorega. Nädalaajane kalorilaks või mis? Aga vähem või rohkem ülekaalulisi jääb silma siinkandis rohkem ka.

Kuna päike läks pilve taha ja olemine viluks, siis sõitsime tagasi oma lillelisse linna. Tegime seedimist soodustava jalutuskäigu oma tulevast kodukanti Euralille'i kaema.

Neljapäeval käisin ju jälle agendiga kortereid kaemas, mis naljakal kombel asusid samas majas, mis see laupäeval nähtud korter, otse omanikult. Põhimõtteliselt pidin valima kahe vahel, sest rohkem me oodata ei saa, kuna paberimajandusega läheb siin teatavasti aega ja Ann-Sophie ütles, et ta ei suutnud rohkem midagi sobivat meile praegu leida.
Korterid olid enam-vähem. Üks valgusküllane, kahe väikese rõduga. Teine õhtuse päikesega, suure 12m2 terrassiga. Mõlemal oli köögis vaid kraanikauss, st tuleks ise osta pliit, ahi, külmik.. Pluss seinad mõlemal pool üle värvida, kuna tehtud oli parandusi (aukude kinnipanemisel) ja muidugi polnud kõike üle värvitud.
Arutasin teisepoolega ka ja valisime suure terrassiga variandi. Siis helistas meie agent ja ütles, et kahjuks see korter pandi hommikul kinni. Selge, jääb siis teine variant. Järele mõeldes tunduski see parem, sest korter oli valgem, köögis oli vähemalt kaks seinakappigi ja lõhnas värskemalt.
Õhtul läksime siis ka Guiga üle vaatama. Astusime korterist sisse ja...olime selles suure verandaga korteris. Ann-Sophie helistas siis üle ja tuli välja et jah, ikka see on vaba. Nonii.

Gui ei olnud aga ka sellest korterist väga vaimustuses. Et oranžil seinal on valged pahtlilärakad augumätsimisest, köök tuleks kõik sisustada, seinad üle värvida... Ann-Sophie sai ka aru, et me väga rahul pole, aga ütles et no seis praegu selline.
Lisaks pidime agentuurile saatma VEEL rohkem pabereid, mida enne polnud küsitud: lisaks eelnevatele ka 2007. eraisiku tuludeklaratsioonid; pangakonto detailid; maamaksutõendid; meie residentsustõend (hotellist); mõlema käendaja k.a ema (riiditöölise) tööleping (mida siin neil tihti ei olegi, kuna riigitöölistel on omaette tingimused jne. Nt ei saa neid vallandada, et sisuliselt on sul eluks ajaks töökoht kindlustatud. Ma täpselt ei tea, kas praegu ka veel samad tingimused neile kehtivad, kuna siin ikka üritatakse ajast ja arust seadusi muuta, aga kuna see toob koheselt kaasa suured streigid ja protestid, siis tihtipeale ei muutu suurt midagi).

Hotelli jalutades arutasime asja ja mõtlesime välja, et seda korterit me ei taha; esiteks muidugi selle puuduste pärast (korteri seis, tehtavad investeeringud..) ja et mitte tegemist teha nende kinnisvarabüroodega, kes on siin rohkem kui kunni staatuses. Kuna oleme kõigest sellest jamast liiga tüdinud ja läbiväntsutatud, siis võtame uuesti ühendust laupäevase korteri omanikuga ja kui see veel vaba, jääme selle juurde.

Omanik helistas meile reede õhtul tagasi ja panimegi korteri lukku. Järgmiseks laupäevaks lubas kõik paberid korda ajada, et saame lõpuks sisse kolida.
Rõõmustada veel/ enam ei julge; Gui saatis talle vajalikud paberid ära (mis oli ehk 1/3 sellest, mis agentuur nõudis) ja nüüd siis ootame nädalalõppu.

Kilekotist ja muust

2010-04-01T05:52:00.000-07:00

Täna pärastlõunal hotelli tagasi jõudes, sain aru, et meil on koristaja käinud, sest õudne lõhnapilv oli üleval. Hoidsin aknaid lahti nii palju kui suutsin, sest see lõhn hakkas lihtsalt nii hullult vastu. Ma ei saa aru, miks peab mingit haisu laskma tuppa, et puhas tunduks ja kas lihtsalt vaiba imemisest, tolmu võtmisest ja prügikoti tühjendamisest ei piisa? Minu arust meil siin küll ei haise, sest igal hommikul tuulutan harjumuspäraselt tuba ja peseme end ka (ehk liigagi) tihti.
Juhuslikult käis üks tädi meie juurest läbi, kontrollimas koristust ja ma tegin märkuse, et hullult lõhnab siin, et kas nad piserdavad midagi? Tädi näitas oma käes suurt pudelit ja kinnitas naeratusega, et jaa, me paneme jah et hästi lõhnaks. Palusin järgmine kord meile mitte seda piserdada, aga ma ei usu hästi, et nii see ka läheks (kuigi tädi pani selle ilusasti kirja ja puha).

Üldse häirivad mind paljud asjad, millest enne nt polnud suur probleemi.
Mõned näited, mis kohe meenuvad: siin hotellis ei ole võimalik prügi sorteerida. Ma olen sellega nii ära harjunud, et klaas, papp/paber, metall tuleb eraldi panna ja mu käsi täiesti tõrgub nüüd siin seda tegema: panema kõik ühte kotti kokku. Küsisin vastuvõtust ka sellekohast selgitust ja nad ei osanud ka öelda, miks neil ainult segaprügi kastid on. Imelik igatahes. Hakka või oma pudeleid tänavale välja pandud kottidesse sokutama..

Ega siinne prügisorteerimisüsteem tegelt ka väga efektiivne ei ole, kuigi prantslased on ise jube uhked, et neil täiega sorteeritakse ja isegi pandi-süsteemi pole vaja. Näiteks kõik jogurtitopsid jms ei lähe ümbertöötlusesse, vaid segaprügisse. Siin süüakse aga väga palju neid topsijogurteid, magustoite.. ja ma kujutan ette mis hunnik prügi ainuüksi sellest nt ühel lastega perel tuleb. Ja suuremas formaadis ja nt tetrapakis jogurteid ei eksisteeri, vähemalt mina pole leidnud. Ainult 500 gr kohupiim on õnneks olemas.

Klaaspudeleid (ja kilde) on ka tänavatel näha nii mõneski kohas. Eriti nt pärast nädalavahetusi ja pühasid. Minu arust oleks see pandi-süsteem siin küll ka omal kohal, sest siis nt need noored tänavainimesed, kes möödujatelt peenraha nuruvad, ei viskaks tühje pudeleid tänavale (puruks). Üldse peaksin vist nendest tegelastest eraldi artikli kirjutama.

Üldse kirjutama ajendas mind uudis Eesti meediast, kilekotikampaania kohta. Et kogutakse kilekotid kokku ja saad nende vastu riidest koti.
Minu meelest on selliseid aktsioone juba korraldatud (killerkott jne) Aga no ju siis polnud asjast kasu, et korratakse? (Prisma müüdavaim toode on kilekott)
Sellel kilekoti-asjal on nagu ikka mitu tahku.

Olen 100% nõus, et tuleb ( ja mitte tuleks) vähendada kilekottide ostmist (et kodus on terve kapi/sahtlitäis). Nagu kõiki plastikust tooteid (ja üldse vähem tarbida!). Lisaks sellele, et iga kord uus kilekott osta, mitte pakkida kõiki toiduaineid jm eraldi väikestesse kilekottidesse või siis kõik kokku ühte (ja hinnakleepsud ilusasti sellele kotile).

Viimane pühapäev turul käies võitlesin täiega nende pisikeste kottide vastu, millega mulle automaatselt köögivilju anti. Kuna mul neid vaja ei lähe, siis andsin neile koti tagasi ja panin lihtsalt ostud suurde kotti.
Üldse harjusin eelmisel korral Prantsusmaal olles ära sellega, et poodi minna oma kotiga. Alati on olemas autos ja käekotis ka, et mitte unustada. Siin mindi juba mitu aastat tagasi sellele süsteemile, et mitte pakkuda kassas kilekotte, vaid osta pikaajaline vastupidavast materjalist variant. Kui see on läbi kantud, siis saab selle sealsamas vahetada uue vastu.
Ja inimesed on sellega ära harjunud. Kuigi siiski on kassast natuke eemal täiesti olemas kilekotid ka (10 senti tk) ja osad inimesed, eriti linnas, ostavad neid. Nii et pole see süsteem veel ka laitmatu.

Samas prügi jaoks sobivad need poekotid ideaalselt ja milleks osta eraldi prügikotte? Ka need öko-kilekotid, mis on esiteks hästi kallid, ei ole üldse hea alternatiiv. Nimelt pidavat need teadjamate inimeste teatel prügimäel lagunedes palju rohkem mürgiseid gaase jms eritama, kuna ta ei saa sealsetes tingimustes normaalselt komposteeruda.
Prismal on minu meelest loodussõbralikud kilekotid pakkuda, mis on teistsugusest materjalist (vähem vastupidavad ka) aga samas peaksid kiiremini looduses lagunema ja väiksema negatiivse jäljega.

See kilekoti-teema pidavat olema esimene etapp ökoloogilise maailmavaate arenemisel. Et kõigepealt on kilekoti-teema, siis prügi ümbertöötlus jne. No ja vist ei saa edasi järgmisele levelile ka kui eelnev pole täidetud?
Igatahes minu arvates võiks kiiremini liikuda kui paar-kolm aastat samal pulgal istuda. Eestlased ometigi on ju vägagi innovaatilised ja julged muutustega kaasa minema ja mitte vanast kinni hoidma. Kas asi jääb tõesti laiskuse taha, et me ei taha oma peakest vaevata ja kehakest kurnata nende uute muredega. Parem lasta vanaviisi edasi?

Mis mind veel häirib, on see, kui palju mõttetut taarat ja pakendeid oleme sunnitud toodetega ostma. Nt minu lemmikute kahe lehma 4 jogurtitopsi ümber on pappümbris, samas kui võiks vajaliku info otse jogurtikaanele ju trükkida. Kodus võtan selle juba enne külmikusse minemist ära ja viskan ära. Milleks? Et ainult tarbijat meelitada toodet ilusate piltidega ostma? Hea toode ei vaja minu meelest aksessuaare (tuli meelde näide turult, kus üks kaupmees kaunistab oma puu- ja köögivilju elusate lilleõitega; (viimane kord nartsissidega) mind igatahes see ostma ei kutsu, pigem vastudpidi).

Olen mõelnud ka neile tootjatele kirjutada oma ettepanekutest, vähesema pakendamise ja suurema formaadi kohta. Tegelikult, tegin selle just teoks, lasen Guil vaid õhtul mu teksti üle vaadata, kuna mu prantsuse (kirja)keel longab veidi :)

Siis ajab mind närvi see, et ostan mingi toote ja see lihtsalt muutub väga kiiresti kasutuskõlbmatuks. Seda igas valdkonnas: riided, jalatsid, tehnika jne. Tõsiselt raske on leida nt sellist kampsunit, mis oleks normaalsest materjalist (puuvill, vill..) ja mis juba pärast esimest pesu põrandakaltsuks ei moonduks või siis tupsuliseks ei läheks (akrüül). Lisaks veel õmblusvead, ehk pärast pesu hoiavad õmblused täiega viltu ja asi seega enam seljas ei istu.
Pluss veel see teadmine, et meile hästi nahasõbraliku ja naturaalsena reklaamitud puuvill on vägagi saastatud produkt, mille tootmiseks kasutatakse liigselt väetisi ja pritsitakse erinevate mürkidega. Kui sinna lisada veel järgnev keemiline töötlus (et toode ladudes ja transpordiga nt hallitama ei läheks) siis kohe kindlasti ei ole tegemist kõige tervislikuma kehakattega. Vähemalt tuleks toode enne kandmist kindlasti pesta(ja soovitavalt 60-kraadises vees- milliseid tooteid võib enam üldse sellise kuumaga pesta? vaid linast?) ja isegi mitu korda, et vältida tundlikemail allergilisi reaktsioone.

Tegelikult on neid asju veel NII palju, mis mind igapäevaselt häirivad. Mõnede puhul saan midagi ise ära teha, teiste puhul võtab see aega ja energiat.
Lähen nüüd välja, sest päike paistab ja ma tunnen, et need puhtuse aroomid on mulle täiega ninasse imbunud.
Neil teemadel ma võingi seletama jääda ka :)

Koduotsingud vol.3

2010-03-31T23:40:00.000-07:00

Eile õhtul tuli siis see uudis, milleks olime valmis- kindlustus ei andnud meie failile heakskiitu. Ühesõnaga, unustagem ära see verandaga korter, milles juba mõttes sees toimetasime.
Jama on see, et kolimine jääb sel nädalavahetusel ära ning kuna peame seda nädala pärast tegema, siis peame ära ütlema pulmakutsest, mida oleme tükk aega oodanud. Gui tore tädipoeg abiellub lõpuks (ja saab üllatuslikult isaks ka sel aastal) ja ma oleks väga tahtnud teist korda Prantsuse pulma näha. Seekord oleks rohkem aru ka saanud, kui aastal 2007, kui ma prantsuse keelt üldse ei osanud.

Täna kell 10 on- üllatus, üllatus- mul jälle korterivaatamised Ann-Sophie'ga. Asuvad kohe selle korteri lähedal, mis laupäeval nägime ehk rongijaamade vahetus läheduses. Ausalt öeldes pole ma üldse elevil, sest vanalinna kant hakkas nii meeldima. Samas muidugi on asukohalt Euralille parem, sest transport on mugavam ja kiirem. Ja nagu Gui ütleb, et me ei pea sinna korterisse kauaks jääma, võime juba paari kuu pärast uue koha otsida, kui üüriturg elavneb. Praegu on nimelt suht kehv aeg üürimiseks, sest kooliaasta käib ja tudengid ei liigu. Juunis läheb olukord ses suhtes lihtsamaks. Nii et eks näis.
Ei tohi lihtsalt (kõrgeid) ootusi olla, siis pole pettumust (onja iss :)

Eile oli ilm päris kole. Hea, et eelmine nädal saabudes ilusam ja soojem oli, sest siis küll oleks tahtnud nutta vist. Vihm, räige tuul, mis pani mu vihmavarju tõsiselt proovile. Tuli see tore tsüklon Inglismaalt, nii et seal oli veel hullem.
Seega ma väga väljas jalutada ei tahtnud ja sõitsin metrooga Lomme'i Ikeasse. Eelmisel laupäeval sai seal käidud küll, aga kuna rahvast oli nii hullult (nagu laupäeval ikka) ja Gui läks sellest närvi, siis peale noa me midagi asjalikku sealt ei leidnud.

Vahelepõikeks Olen nimelt otsinud head (teravat) nuga, päris kaua siin no ja pole õnne olnud. Väga kallist ka ei taha osta, aga selles hinnaklassis nagu nt Fiskars pakutakse siin ainult sakilisi tavalisi variante. Olen ühe noa Ikeast juba ostnud, see osutus mitte just väga heaks, nürines kiiresti. Siis proovisime õnne käsitsi valmistatud nugadega, mis messilt Toursis ostsime. Need lõikasid alguses ülihästi, aga kui nüridaks läksid, siis pärast neid enam sama teravaks ei saanudki. Ei tea kas oli asi teritajas (Gui isal on mingi spets masin ja mulle tundus et see rikkus tera hoopis ära) või teras.
Mõtlesingi siis, et palun kellelgi mulle Eestist järgiproovitud ja tuntud headuses Fiskarsi noad siia saata. Sama firma käärid on siin täiesti olemas ja tuntud, aga nuge miskipärast mitte. Hehe, et siis palun pakiga mulle nuge siia saata :)

Kuna ma kokkan tihti, siis ajab mind räigelt närvi, kui lõikamine võtab kaua aega ja rikub köögivilja ära. Siin hotellis oli meil ainult suur leivanuga (suurte sakkidega) millega ma siis üritasin kokakunsti teha.
Pika jutu lõpuks: see nuga mille Ikeast nüüd ostsime, osutus päris heaks, kohe lust on hakkida ja lõigata. Vist ei tule Eestist saadetist küsida :)

Seega veetsin eile rahuliku pärastlõuna Ikeas ringi uudistades, ideid kogudes ja üles märkides. Seal peab tõesti aega võtma, sest leidsin palju huvitavaid lahendusi, mis olid kas natuke ära peidetud või mida lihtsalt kohe ei märka.
Eile õhtul Biba ajakirja lugedes oli seal teemakohane artikkel soovitustega paarile Ikeasse minekuks, et pärast seda ostlemist mitte vallaliseks jääda :)
Tõsi ta on, ühine kodu sisustamine võib päris keeruline olla, sest eks meil kõigil on ju omad isiklikud eelistused ja maitse. Õnneks vähemalt praegu tundub, et meil arvamused kattuvad ja suuremat draamat pole ette ennustada (vaid voodi koha pealt mina jonnin natuke, sest tahaks uut aset mõnusa madratsiga). Aga no seniks kui mul on ahi ja muud olulisemad esemed, siis võin ju natuke oodata ka.

Nädal 2

2010-03-31T00:38:00.000-07:00

Nädala alguse plahvatuslikud uudised tuletasid meile kõigile jälle meelde kui palju haigeid inimesi meie ümber on. Kurb igatahes.

Esmaspäeval tegin hommikupoole väikese tiiru linnas. Käisin suurimas raamatupoes Le Furet Nord, mis asub Charles de Gaulle väljakul. Neli või isegi viis korrust, iga raamatusõltlase unistus :) Tsekkisin raamatuid kohalikust kandist, kokandusest ja sisekujundusest. Päris palju uusi ja huvitavaid ökovaldkonna raamatuid on ka ilmunud.

Sel nädalal algab üleriigiline Kestva Arengu nädal (1-7. aprill). Ka siin toimub palju huvitavat. Nt on reedel-laupäeval võimalik külastada tasuta mitmeid ökoloogilisi firmasid jne. Nt ooperimaja katusel peetavaid mesitarusid, ökomajasid, -koole jne. Tahaksin neist ka osa võtta, aga eks näis, kuidas seoses korteriga kujuneb.
Üldse kuuleb ökoteemadest järjest rohkem ja üks väike kohalik ajakiri, mis sel nädalal välja tuli (tasuta) pakub välja ja kirjutab päris paljudest konkreetsetest ja praktilistest ideedest, mis osad juba käiku läinud ja teised algusjärgus. Et üritatakse kaasata järjest rohkemaid inimesi ja tõesti "ära teha" ja mitte ainult sellest rääkida.

Eile sõitsin lähedalasuvasse linnakesse Roubaix'sse. Olime seal esimene kord veebruaris, kui Gui'l olid intervjuud. Asub 20 min metroosõidu kaugusel Lille südamest. Tegemist endise tööstuslinnaga, mis oli spetsialiseerunud tekstiilile. Tegelikult on siiani seal palju kangapoode ja sellega seonduvat.
Linn reklaamib end noorte (moe)disainerite keskusega ja kahe ostukeskusega, kus on nö vabrikuhinnad (outlet). Ehk siis poed, kust leiab eelmiste hooaegade tooteid soodsa hinnaga.

Üks neist, suurim, on l'Usine ehk vabrik ja selletaolisi on siinkandis veel (nagu pärast infovoldikult avastasin). Esindatud on nt Promod, Camaieu, Jules, Etam.. Mitte disainerbutiikide outlet, vaid tavalised (kiirmoe)ketid. Poed olid nagu ikka, suht korralikud ja puhtad ja ka kaup normaalne, mitte mingid katkised ja läbud tooted.

Promodis oligi väljas eelmise hooaja kaup, ehk siis mida ma kõike juba näinud olen. Hinna poolest ei olnud minu jaoks aga väga soodne, sest allahindlushooaja lõpus saime soodsamalt (-60-70%) ja seal oli ale nii 50% kanti. Muidugi olid need riided seal ka sellised, mis meilgi Tallinnas ei müünud (kas ei istunud hästi, olid mingi imeliku lõikega, värviga jne). Aga no kes otsib, see leiab.

Huvitavad olid kodutekstiilipoed, kus kallimate firmade vanade hooaegade tooted. Korralikust, väga heast materjalist (nt voodipesu, käterätikud) sama hinnaga, mis nt Ikeas. Et sinna pöördun veel tagasi, kui lõpuks oma kodu jaoks neid vaja on.
Üks käsitööšokolaadi firma vabrikupood oli seal ka, kus oli ka hea hinnaga šoksi. Õnneks sain kuidagi ostmata seekord sealt tulema :)

Mis eluasemesse puutub, siis oleme siiani teadmatuses. Esmaspäeva õhtul helistas Ann-Sophie ja teatas, et kinnisvarabüroo edastas meie paberid siiski kindlustusele ja nendelt tuleb vastus järgmine päev. Eile tuli jälle omakorda vastus õhtul, et tänaseks selgub, mis nad arvasid.

Eile õhtul helistas Gui sellele omanikule, kelle korterit laupäeval vaatamas käisime, variant B noh. Väike läbirääkimine, et ta hinda alla laseks, sest võrreldes nendega, mida oleme näinud, on natuke ülehinnatud. Mees oli jälle sõbralik ja jutukas, seletasid telefonis jupp aega. Aga ta ütles, et ta naine ei luba hinda alla lasta :D. Helistas paari minuti pärast tagasi ja ütles, et kas te ikka arvestasite sisse külmiku ja nõudepesumasina ka. No eks tal ka huvi korter lõpuks välja üürida ja eks ta nägi, et me oleme asjalikud.

Nii et täna peaks siis midagi selguma lõpuks. Oleme vähem entusiastlikud kui enne, sest need nõmedad jamad ja ootamine väsitab. Sel nädalavahetusel tahaks kolida, st tuua ülejäänud asjad Gui vanemate juurest ja esmaspäeval on siin vaba päev, lihavõtte puhul, ehk siis oleks ideaalne end sisse seada. Mitte ei tahaks seda pikka nädalavahetust lihtsalt niisama veeta. Pluss järjekordne nädal hotellis.. Tahaks normaalselt süüa teha ja kodustuda :)

Aga no kes kannatab, see kaua elab.

Regiooni avastamas

2010-03-28T14:26:00.000-07:00

Pärastlõunal tegime väljasõidu uue koduregiooni avastamiseks. Sihtpunktiks ajalooline kaevandusmuuseum (Centre Historique Minier de Lewarde) kivisöe kaevanduste ala keskpunktis; suurim kaevandusmuuseum Prantsusmaal ja kõige külastatavam muuseum Nord/Pas-de-Calais regioonis. 2002. aastal arvati see ka Unesco maailmapärandi nimekirja.

Siin, põhjas, ongi väga suur osa mängida (kivisöe)kaevandustel, mis on vägagi oluliselt mõjutanud selle piirkonna arengut ja ajalugu ning mille mõjusid tunneme tänapäevalgi.

See konkreetne kaevandus töötas aastatel 1937- 1990. Ehk siis kõigest paarkümmend aastat tagasi suletud.
Hiigelaegadel töötas seal tuhatkond kaevurit ehk mustlõuga, tahmanägu (pr k gueule noir). Töö toimus kolmes vahetuses, teatud ajajärkudel ööpäev läbi.

Meie ekskursioon (grupiga giidi saatel) algas "ülespoodute saalist" ehk kaevurite vannitoast. Selle natuke kõhedusttekitava nime andsid ruumile ajakirjanikud, kes pärast suurimat kaevanduskatastroofi tulid reportaaži tegema. Nimi on iseenesest tabav, sest iseloomustab hästi kõrgele lae alla tõmmatud rippuvaid riideid (ja jalatseid).

Süsteem oli selline, et igal kaevuril oli oma number (žetoon) ning ta ostis endale selle koha pesemisruumis (vannituba on kuidagi imelik kasutada, kuna tegemist pigem saaliga kui toaga). Oma isiklikud riided (ja asjad) pani ta konksude otsa ja tõmbas lae alla. Võimalik oli ka keti lukustamine.
Kaevandusest naasnuna, pesi ta end sealsamas ühisdušširuumis puhtaks ja tõmbas tööriided lae alla. See süsteem oli igati praktiline, sest lae all kõrgel on teatavasti soojem, seega kuivasid veest, higist jne märjad riided seal paremini. Samuti võttis selline süsteem vähem ruumi, sest mahutada tuhande inimese riideid ja jalatseid (ja seebikarpi jne) pole lihtne. Lisaks ka praktiline pool koristamiseks, sest ühe vahetuse lahkudes uhuti põrand suure veega üle ja polnud probleemi ees olevate asjadega.
Tööriideid viidi koju pessu ainult kord nädalas, puhkepäeval ehk nädala lõpus. Hiljem muidugi oli see süsteem vabam ning kes tahtis, võis kasvõi iga päev uute puhaste riietega tööle minna.

Järgmisena läksime lambiruumi. Süsteem oli selline, et iga tööline sai oma numbriga lambi oma isikliku žetooni vastu. See võimaldas kontrollida, kes parajasti maa-all töötab.

Lampide eest vastutasid naised, õigemini tüdrukud, sest nad alustasid tööd 12-14 aastaselt kuni 22-25. mil nad jõudsid vastavasse ikka, abiellusid ning sellega lõppes ka nende karjäär. Sealne töö polnud aga sugugi lihtsate killast, kuna lambid pidid olema laitmatus korras, kuna sellest sõltus kaevuril paljugi. Täitmiseks kasutati õlisid, petrooleumi, atsetüleeni. Viimased pole teatavasti kõige tervislikumad, seega ei taha ma väga edasi mõelda nende tüdrukute tervisele, kes neid mürgiseid aure sisse hingasid.

Naisi ja lapsi kasutati üldse kaevanduses tööjõuna päris kaua, kuni suurte katastroofideni, mille järel keelati neile alla teatud vanuse maa-alused tööd. Poisikesed alustasid tööd lausa 7-aastaselt ja eksisteerisid spetsiaalsed kaevurite koolid ning hiljem ka haridusasutused tüdrukutele, kus õpetati neile igapäevaeluks olulist, ehk mis puutub lastesse, koristamisse, söögitegemisse, majapidamisse, arvepidamisse (jah, naiste käes oli raha ja nemad arvestasid kuidas sellega ära elada).

Siis jagas meile ilusad kollased kiivrid endine kaevur, hinnanguliselt 60. eluaasta kanti mees. Temaga sõitsime endisest kaevandusliftist alla ning ekskursioon jätkus põnevamas keskkonnas.
Imelikul kombel polnudki seal "sügaval maa all" palav, nagu peaks.
Kaevurite töötingimused polnud teatavasti kiita: töötada tuli 30-50 kraadises kuumuses, kivisöetolmus, pimeduses (valgust andis vaid isiklik lamp), kaaslasteks hiired ja rotid ning kõrvulukustav masinamüra. Töö oli füüsiliselt väga raske, seda nii tööriistade näol kui ka hiljem masinate käitlemisel. Ühe korraga kaotasid nad kaalus 2-3 kilo.

Sellistes tingimustes olid muidugi sagedased ka õnnetused. (traumad, varingud, plahvatused, tuli..)
Kõige hullemaks neist oli 1906. aasta Courrières'i katastroof, milles hukkus ametlikult 1099 inimest (tegelik nr on aga kindlasti suurem, sest seal olid ka "mitteregulaarsed" töölised). Selle põhjustas lahtise leegiga lamp, mis reageeris paukgaasiga ning edasi levis tuli kivisöetolmuga kokku mööda 110 km käike. Ja see kõik toimus vähem kui kahe minuti jooksul.
Sellest Euroopa suurimast kaevanduskatastroofist sai alguse poliitiline kriis ning sotsiaalne liikumine, millest omakorda sai seaduslikult kohustuslikuks nädalane puhkepäev.
Kaevandustest said alguse ka töölisõigused, ametiühingud, streigid..

Läbisime erinevaid ajajärke, ehk siis oli näha, kuidas erinevatel aegadel töö seal maa all käis. Algselt kasutati käikude toestamiseks puitu, milleks oli põhiliselt mänd. Töölistel oli peas vaid kerge mütsike, seljas linasest püsid ja pluus (sageli vaid püksid, sest nii palav oli) ja jalas riidest-punutud tallaga jalatsid. Ei kindaid, kiivreid...
Hiljem võeti muidugi kasutusele masinad, mis tööd lihtsustasid ja efektiivsemaks muutsid, samas lisandus nendega maa alla ka väga vali müra, mida onu meile ka demonstreeris. 8 tundi päevas seda kuulda, polnud pärast kodus mingit probleemi, kui su naine sinuga õhtu otsa vadistas. Kõrvad olid lihtsalt kurdid.

Enne masinaid oli söe väljavedamiseks inimestele abiks ka hobused, kellest osad veetsidki sisuliselt terve oma elu maa all rasket tööd tehes. Onu giid selgitas hobusetopise juures, et see konkreetne (üks viimaseid) loom oli väga tark. Nt kui tema järgi rakendada rohkem kui 12 vagunit (iga neist kaalus poole tonni ligi), siis ta lihtsalt ei liikunud. Et ta oskas lugeda. Ja kui teda veel ekspluateerida taheti, nt söögiajaga manipuleerides vms, siis ta lihtsalt lasi jalga, läks ise oma puhkekohta, kus teda harjati ja toideti. Vot selline suksu.
(Ega tegelikult nende teiste hobuste elu parem olnud, kes vahepeal ka maapeale said, kuna nad olid siis sisuliselt pimedad.)

Kokku käisime mööda 450 m käike. Ning ekskursioon oli päris pikk, poolteist tundi. Kuna minu jaoks oli seal palju uut ja huvitavat, siis möödus see kiirelt. Kahju ainult, et mu keeleoskus andis natuke tunda, kuna onul oli päris tugev aktsent ja kasutas palju spetsiaalseid sõnu ja väljendeid. Gui ütles, et temagi ei saanud päris kõigest aru, nii et huhh :)
Heh, ja ekskursiooni lõpus tuli välja, et tegelikult ei olnudki me maa all, vaid spetsiaalselt kaevurite poolt ehitatud näidis-kaevanduses, maa peal. Liftiaknast oli näha ainult liikuv kardin, nii et sisetunne ei eksinud, et me tegelikult ei sõitnudki kuskile sadade meetrite sügavusele.
Pärast sulgemist on nüüdseks kõik kaevandused täidetud, ehk enam polegi võimalik seda maa-alust elu näha.

Pärast uudistasime veel muuseumis, kus oli väljas ajalugu ja minu jaoks põnevad praktilised asjad. Nt selgitus kodude, hariduse, ajastute, elu-olu jne kohta. Samuti maketid, videod, fotod..

Piirkonna mitmekultuurilisust seletab ka see, et pärast maailmasõda toodi kaevandusse massiliselt tööle (lausa perekondade kaupa) võõrtöölisi, kuna tööd oli palju. Alguses lähedalasuvaid belglasi ning hiljem poolakaid, itaallasi, sakslasi, alžeerlasi, marokolasi... Eks nende järeltulijad ongi siiani paika jäänud. Iga rahvus hoidis kokku ja moodustasid omaette kogukonnad. Poolakate koloonia oli kõige suurem; neil oli isegi oma ajalehed, poed jne. Eks kõik see on jätnud jälje, mida tunneme praeguseni.

Veel üks kaevandus-ajalooline jälg on siinsed elumajad, mis on ehitatud kaevurite peredele. Hiljem, pärast teist ilmasõda kui kaevandused privatiseeriti, hakkasid firmad ehitama spetsiaalseid maju, linnakuid kaevuritele (Erinevatel klassidel muidugi vastavad hooned: inseneridel uhkemad, suuremad ja tavalistel töölistel pisemad, tagasihoidlikumad).
Kaevanduste ümber käiski kogu elu. Kiriku, kõrtsi, kohviku, poodidega.

See muuseumikülastus jättis minusse kindlasti jälje. Ehk seetõttu ka, et tegemist suht hiljaaegu töö lõpetanud kaevanduspiirkonnaga ning tunnetame paremini selle olemust ja mõju. Nt masinaruumis lõhnas õli jm tehnika järgi; "kaevanduses" olid töökorras masinad ja lõhas kivisöe järgi. Giidiks oli mees, kes ise kunagi siin reaalselt seda tööd teinud.

Jäin mõtlema nendele tuhandetele inimestele, kes siinsetes kaevandustes töötasid ning nende natuke kurvale saatusele. Eks olid need ju kõige lihtsamad, tavalisemad inimesed, kes samas tegid ajalugu.

Et oleme ühes vägagi huvitava (kuigi kohati natuke kurva ja rusuva) ajalooga regioonis ning avastamist on. Nii põnev-nii põnev!

Esimene nädal

2010-03-25T12:40:00.000-07:00

Olen sel nädalal väga palju kõndinud. Liigagi vist, sest neljapäeva õhtul hakkas mul jalg valutama. Naljakast kohast, sääre eespoolt jalalabast natuke ülespoole. Mäletan, et Rootsis oli mul sama lugu, seal sai ka palju liigutud. Õnneks järgmisel päeval oli ok.

Linn on paraja suurusega, sest kõikjale jõuab jala ja paari päevaga sain orinteerumise ka paika. Gps töötab :)
Mulle tõesti meeldib, et inimesi, eriti noori on palju. Õhtuti on põhitänavad rahvast täis; inimesed istuvad kohvikutes, baarides. Elu, energia. Ca bouge! See kõik annab mulle ka energiat.
Ja tunnen end juba päris koduselt ja kindlalt. Eks avastamist ikka jätkub, aga põhikohad on selged. Erinevad linnaosad on muidugi oma näoga ja see kõik teebki selle linna huvitavaks.

Kolmapäeval käisin jälle vanalinnas, sinna tõmbab kohe. Ilm oli ka mõnus, päikeseline ja soe. Nagu vanalinnades tihtipeale, on seal mingi seletamatu šarm, mis võlub. Sealsetele tänavatele on koondunud kallimate brändide esinduspoed (isegi Louis Vuitton ja Hermés) ning disaini, kunstipoed. Leidsin väikese traditsioonilise turu ka.

Pärastlõunal uudistasin Gambetta tänavat (Wazemme piirkond). Sinna on koondunud odavamat sorti poed, discounterid jms. Kes otsib, leiab sealt vägagi hea hinnaga tooteid. Lihtsalt ettevaatust, et mitte osta odavuse tuhinas mingit mõttetut kräppi.

Inimesed on siin tõesti kenad. Seda märkab igal pool. Tänaval, kui inimesega silmside tekib, siis tavaliselt naeratatakse. Autojuhid lasevad jalakäijaid lahkelt üle tee. Kaupmehed on siiralt sõbralikud ja nendega on lust suhelda.

Neljapäeva hommikul käisin jälle Wazemme kirjul turul. Ostsin varajaseid kartuleid (Prantsuse omad) ja pool kilo maasikaid (Hispaaniast). Õhtuks sai keedukartult kurgi-tomati-hapukoore salatiga. Ja magustoiduks maasikaid šokolaadiga. Väga nämm oli :)

Nüüd siis meie kodu-otsingutest.
Kolmapäeva õhtul käisime Gui ja agendiga veel selles uues majas vanalinnas uudistamas. Vaatasime üle veel ühe korteri, mis oli ka päris ok. Neljas korrus, pika pikliku rõduga ja kööginurk oli eraldi, aknad tänava poole. Kuna valgust oli natuke vähem ja köök polnud väga praktiline, siis eelistasime siiski teist. Tahtsime veel üle vaadata suure terrassiga korteri, aga agendil olid korteri nr-d segi läinud (507 asemel 517), seega vaatasime seda väljast. Kodus arutasime veel Guiga ja otsustasime, et see verandaga pleiss on meie :)

Neljapäeva ennelõunal käisin Ann-Sophie'ga veel ühte korterit vaatamas. Asus tsipake linnast väljas ning suurim pluss oli aiake. Natuke vana olemisega ja hinnavahe uuega väike.

Käisime veel terrassiga korterit vaatamas. Sain veel kinnituse, et see on meie uus kodu. Mõte hakkas kohe jooksma, mis taimed kõik verandale kohe kasvama panna; kuidas Indi mõnuleks päikese käes ja uudistaks ringi; mis mööbel ja kuhu paigutada jne. Läksime kinnisvarabüroosse ja tegime eel-reserveeringu. Sealne agent ütles, et tulge laupäeval lõplikult registreerima, sest siis on lahtiste uste päev seal majas ja agentuuri hind -25%. Seletas ära ka, mis pabereid vaja läheb ja ütles, et pole pb. No super.

Laupäeva hommikul olime 5 min pärast avamist kohal. Meiega tegeles üks noor kutt. Kõik oli ok; ta arvas, et pole isegi käendajaid vaja, sest Gui palgaindeks tuli piisav. Me siiski palusime üle kontrollida, kuna meie eelmine kogemus ei olnud väga positiivne ja las olla neid pabereid rohkem kui vähem.
Lisaks arvas ta, et sissesaamisega võib minna kuni ülejärgmise nädalani. Et meie kausta, paberid kontrollib üle üks teine firma pluss 5. aprill on püha jne. Seletasime, et meil on hotell järgmise pühapäevani, et ehk saaks märkida, et meil suht kiire. Kutt ütles, et teeb omalt poolt mis saab.
Saime osad asjad juba alla kirjutatud, reserveering oli ametlikult tehtud. Jäi veel leping. Kutt aga ütles, et ta vabandab, aga tal kohtumine ja tema kolleeg tegeleb meiega lõpuni. Olime seal juba üle tunni olnud.
Ootasime veel umbes 10 min kuni teine agent vabanes. Küsisime temalt käendajate kohta üle. Ta ütles, et oi aga selle maja korterid on sellise seaduse all, et käendajaid ei arvestata ja palgaindeks peab olema vähemalt 3. Huhh, meil täpselt oligi 3. Korra käis juba jõnks läbi.
Siis küsis, millal Gui tööd alustas. Sel esmaspäeval. Aa.. siis te olete katseajal? Jah, neli kuud. Oi aga siis me teile seda korterit üürida ei saa.
Me ei suutnud seda lauset JÄLLE kuulda. Et mis mõttes?? Et oleme terve nädala jälle raisanud mittemillegi peale??? Oleme jälle nii lähedal ja uks läheb nina all kinni. Gui üritas seletada ka, et mis mõttes selline olukord? Miks keegi seda enne ei öelnud? Tüdruk ütles, et aa sorry, aga jah nii see on.

Kõndisin jälle lihtsalt välja, sest ei suutnud seal edasi istuda. Gui tuli ka. Helistasime kohe Ann-Sophie'le ja Gui jättis talle sõnumi, mis toimub.

Teel hotelli helistas Gui ühele kontaktile, kelle korterit pidime suht alguses vaatama minema, aga ajad ei sobinud. Juhtumisi oli ta täna just korterit näitamas. 40 min pärast olime seal. Korter asus rongijaama(de) läheduses, uus kvartal. Kõik oli muidu ok, seinad vajasid veidi värskendust. Eks on teine asi, näha uut korterit ja sellist, kus inimesed juba elanud. Köök oli väga ok, suure uue külmikuga, pliidi, ahju ja isegi nõudepesumasinaga.
Omanik oli väga sõbralik ja tore. Rääkisime päris pikalt ja tunda oli, et ta oli ka meist huvitatud. Ütles ka, et need bürood ja seadused on täiesti ebainimlikud ja haiged. Tema poolt saaks sisse kasvõi samal päeval; mingit agentuuritasu ega muud jura.

Tagasiteel helistas Ann-Sophie, kes oli ka suht šokeeritud; ta oli 45 min veetnud agentuuri direktoriga rääkides; et nendepoolne asjaajamine on vastuvõetamatu jne. Direktor lubas meie faili uuesti esmaspäevaks üle vaadata ja teada anda. Kuna me pabereid sinna ei jätnud, siis ta kolleeg sõitis meie juurest läbi ja viis need sinna. Et siis esmaspäeval kuuleb.

Olime psühholoogiliselt päris väsinud järjekordsest jamast. Mõtlesin, et no järelikult siis pole jälle meile see korter. Kuigi kurb, sest olime jälle mõtetes juba sisse kolinud ja kõik oli super.
Pärastlõunal sõitsime lähedalsusvasse linnakesse, kus oli ka Ikea. Tegime seal väikese tiiru, kuigi jah, mis sa vaatad mööblit kui kodugi veel ei ole.

Täna hommikul võtsime vastu otsuse, et KUI selle uue korteriga nad homme ütlevad, et kõik ok, siis jääme selle juurde. Kui aga peame veel ootama ja teadmatuses olema, siis võtame ühendust selle mehega, kelle korterit eile nägime ja kaupleme hinda alla. Kui ta nõus, siis võtame selle korteri.

Vot nii.
Hommikul jalutasin pagariärisse ja ostsin Guile (kes vormelit vaatas) pain au chocolat (šokolaadisai) ja endale šokolaaditükkidega pärmitaignast pikliku saia. Pole viga sellisel päeva algusel. Päike paistis ka :)

Siis käisime Wazemme turul. See oli täna veelgi suurem ja kirjum kui nädala sees. Ostsime igast köögivilju ja puuvilju. Unustasin kahjuks fotoka koju, aga järgmine kord tahaks kindlasti pilti ka teha. Järgmine kord tahaks koju lilli osta; need on tõesti hea hinnaga ja ilusad, värsked.

Päike on kahjuks pilve taha läinud ja tundub, et ilmajaama ennustus vihma kohta läheb tõeks. Vaatab, kas teeme väikese väljasõidu või ei.

Loodetavasti järgmine nädal tuleb korteri suhtes parem ja pettumusteta.

Koduotsingud vol.2

2010-03-22T09:48:00.001-07:00

Pühapäeval sõitsime jälle oma uude kodulinna. Meie kiisumiisu jäi seniks vanavanemate hoole alla. Eks ongi parem kui maja koheselt tühjaks ei jää. Selle poole aastaga oleme senise elukorraldusega ju harjunud.
Lille'i jõudsime pärastlõunal. Tšekkisime end tuttavasse appart-hotelli sisse ja õhtul tegime väikese tiiru linnas.

Eile oli Gui'l esimene tööpäev. Pärastlõunal võttis mind hotellist peale Home Sweet Home agentuuri töötaja, kes aitab meile kodu otsida. Tegmist oli minust ehk 5 aastat vanema hästi meeldiva naisega, kellega tekkis kohe hea klapp ja kes mind kortereid vaatama viis. Kokku nägime 6 kohta.
Esimene asus Wazemme linnaosas, kuulsa Prantsuse suurima turu läheduses. Tegemist 2007. a hoonega. Korter oli väga heas korras, nagu uus. Valgusküllane ja köögis oli isegi 4-auguga pliit. Algus oli hea.
Siis sõitsime vanalinna. Käisime vaatamas üht vanemat korterit. See oli natuke väsinud olemisega ja imelik oli tapeet vannitoas. Pole just kõige praktilisem. Köögis puudus isegi pliit.

Järgmisena külastasime uut maja, kus tööd alles käisid väljas täie hooga ja verandagi polnud veel päris valmis. Korter asus esimesel korrusel (ehk siis Eesti mõistes teine) ning oli väga mõnus. Jällegi palju valgust, aknaid, hele puitparkett (lõpuks kasutatakse ka siin külma kiviplaadi asemel parketti!). Küte oli küll elektriline, aga reguleeritav, ehk siis kodus äraoleku ajaks saab selle välja lülitada. Üllatav oli veranda, mis oli tõesti suur. Aknad olid sisehoovi poole, kuhu tuleb muru ja puid.
Samas majas korrus kõrgemal oli teine korter. Juba sisse astudes meeldis see mulle rohkem. Aknad olid küll tänava poole ning veranda oli palju pisem. Samas oli kuidagi hubasem ja mõnusama lahendusega. Eriti meeldis mulle kööginurk, sest kohe akna alla saaks paigutada tööpinna, kus oleks väga mõnus toimetada. Magamistuba oli ka mõnusalt väike, praktilise sisseehitatud kapiga.

Siis sõitsime Lille'st natuke välja, Madeleine linnaossa. Kuna see asus väga linna lähedal, ei saanudki väga aru et tegemist eraldi linnaga. Jala minnes on Lille vaid 5 min kaugusel. Vaatasime ühte vanas majas asuvat korterit, mis oli renoveeritud. See oli vist kõige huvitavam korter, teistest väga erinev. Eriliseks tegi selle korteri keskel asuv ruum, kus lagi oli klaasist vitraažidega, samuti vaheuksed. Vitraaž oli tehtud kunstniku poolt, kes oli ka oma nime talletanud. Veel oli suur pluss aiake, müüridega ümbritsetud, aga samas päris suur ja valgusküllane. Indile oleks see meeldinud ja potipõllundust saaks ka kõvasti harrastada. Miinuspooleks kõledus, sest kõrged laed jne ei olnud väga hubased ja soojakindlad. Köök oleks tulnud ka kõik ümber teha ning vannituba polnud praktiline.

Viimane korter asus kesklinnas (République). Suure šopingutänava läheduses. Korter oli jällegi vastselt renoveeritud. Miskipärast aga ei meeldinud väga. Kõige suurem pluss oligi asukoht.

Vahepeal läksin tagasi hotelli ja õhtul käisime ka Guiga kahte enim meeldinud korterit vaatamas. Esimest ja siis uue maja teist korterit. Talle meeldisid ka mõlemad.
Kell 20 oli meil veel kokku lepitud kohtumine korteri vaatamiseks Euralille kvartalis, sealsamas kus me eelmine kord peaaegu korteri leidsime, vastasmajas. Üürilisteks tudengitepaar, kes olid väga sõbralikud ja lahked. Korter oli päris suur ning kõige suurem pluss oli aed JA veranda. Eks muidugi pole sama asi vaadata korterit, kus inimesed sees elavad ning tühja. Mind häiris see, et nad suitsetasid (toas) ning neil oli kaks kassi ja koer (retriiver). Ja takistuseks sai ka see, et korter vabaneks alles aprilli keskpaigaks. Meil on aga asjaga kiirem.

Vot nii et oli üks produktiivne päev ja lootust kodu leida on.
Õhtul arutasime veel ka mõlemi korteri plusse ja miinuseid ning ei suutnud otsusele jõuda.

Täna hommikul testisin oma gps-i. Seda, mis mul peas on ja mis väga hästi ei funktsioneeri. Ses suhtes olen ma täiesti naine, et enda positsioneerimisega uues linnas läheb mul natuke aega. Pean saama mingi pidepunkti ja kõige parem on jala käies linna avastada.

Kõigepealt võtsin suuna Vazemmes suunas. Natuke tiirutamist muidugi oli, aga leidsin selle turu suht kiiresti üles. Teisipäeva kohta oli see turg päris suur. Ja kirju. Väljas oli igasuguse träni müüjaid: riided, kangad, ehted, kotid, kodutekstiilid... samuti köögiviljad, puuviljad... Rahvas oli multietniline. Kui selline sõna eksisteerib? Ei olnud väga traditsiooniline prantsuse turg. Pakutav kaup oli ka eksootiline; leida võis igasuguseid vürtse, Araabiamaade toiduained; Hallal liha jne. Kaupmehed hõikasid üle turu oma pakkumisi. Üks euro oli lööklause.
Tegin tiiru ka siseturul, kus olid ka kala- ja lihakaupmehed. Samuti oli mitu mahetoodete poodi ja esindust.
Hinnad erinesid päris palju ja tegelikult oli palju soodsaid pakkumisi. Nt kobartomat 1 eur kg (poes oli 3 eur, sama firma ja ka Hispaaniast pärit) Õunakilo varieerus 80 sendist 2-3 euroni, sama sordi eest. Et tasub ringi tiirutada ja võrrelda.

Kolm õuna ostetud, võtsin suuna esimese korteri poole. See jäi turust umbes 5-8 min kaugusele. Kõndisin natuke ümbruskonnas ja uudistasin. Selle piirkonna pluss ongi turg, mis toimub 3 korda nädalas. Lisaks on kohe ümbruskonnas mitu poodi (nt spetsialiseerunud puu-, juur- ja köögiviljale) kus hinna ja kvaliteedi suhe on hea. Kesklinna kõnniks seal umbes 20-25 min.
Tegin peatuse hotellis ja siis võtsin suuna vanalinna poole. Ainult 15 min kõndi ja olingi juba tuttavas kvartalis. Sealseid vahvaid maju kutsutakse Eurodisney'ks (nagu see naine mulle eile ütles) Seda lõbusate, nagu Disneyland'i pargi hoonete pärast.
Kvartal on tõesti mõnus, vaikne. Nii mõnegi pool on pooleliolevad ehitused. Kondasin jälle piirkonnas ringi. Leidsin kohe korteri lähedalt väikese pargi, kus olid väikesed aiamaad ja linna aed. Kohtasin mitmeid tervisesportlasi ja koeraga jalutajaid. Linna ümber asuv ringtee on kohe sealsamas, aga samas automüra väga ei kuule.

Tagasi kõndisin läbi vanalinna, mis mind järjekordselt ära võlus. Oma pisikeste huvitavate, eriilmeliste majadega, kohvikutega, isuäratavate akendega pagari- ja kondiitriäridega, disainikauplustega, lillepoodidega.. Üks mees küsis minult teed, et tundusin vist kohalikuna.
Siis tegin veel tiiru kesklinnas ja šopingutänaval. Ilm läks ka väga mõnusaks ja päikegi tuli välja. Sooja oli 16 kraadi, päikese käes 23.

Lille on paraja suurusega, jala saab täiesti vabalt ringi liikuda. Olen oma gps-i juba paremini tööle saanud. Paljud kohad on juba tuttavad.

Õhtul lubas see naine meile helistada, sest tal oli täna veel 5 korterit üle vaadata. Ootame-vaatame, mis tal uudist.

Laupäev

2010-03-20T13:42:00.000-07:00

Tegin silmad täna hommikul juba enne 7t lahti. Seda suuresti tänu Indile, kes kõvasti kurrus. Lisaks nurrumisele harrastab ta juba kiisupojast saati kurrumist. Väga jutukas kass. No ega mul tegelt midagi selle vastu ole, et ta mu uneaja lõpetab; kui uni otsas, mis siis ikka enam voodis vedeleda.
Väljas oli jälle mõnusalt soe, juba hommikul olid soojakraadid üle kümne roninud. Jätsin seekord kõnnitiiru tegemata, sest asjad vajasid kokkupanemist ja lisaks veel muud plaanid.

Pakkimisest tegin endale eelnevalt peas jälle suurema probleemi kui see tegelikult oli; paari tunniga sai suurem kola kokku pandud. Eks ole lihtsam ka kui pole seda neetud kaalulimiiti.

Lõunaks kokkasime meie; äramineku puhul või nii. Menüüs oli grillitud kitsejuustusai Kreeka pähklitega salatil; pearoaks lõhe porru-koorekastmes metsiku riisi, porgandite ja fenkoliga ning magustoiduks vaarika tiramisu. Hindeks anti 19/20st. No et oleks ikka natuke veel edasi püüelda :)
Mõtlesin, et söön ka seekord lõhet, aga endalegi üllatuseks piirdusin vaid paari ampsuga. Rohkem lihtsalt ei tahtnud. Täiesti imelik olen ikka.
Kahjuks tegin pilti ainult esimesest käigust, seega jagan retsepte ehk kunagi edaspidi.

Pärastlõuna möödus ka kokates. Kuna mul oli järel veel igast toiduaineid, mida kaasa ei tahtnud vedada, siis otsustasin olla praktiline ja need ära kasutada. Küpsetasin Ikeast ostetud jahusegust jõhvikaleiva, millele lisasin veel seemneid (kahjuks jõhvikad midagi maitsele juurde ei anna). Siis läksid ahju martsipani-õuna muffinid ning lõpetuseks köögiviljaquiche brokoli, porgandi ja kartuliga. Homme on söögi koha pealt hooleta.
Väga mõnus on see köögis omaette nokitsemine. Tegin akna ka pärani lahti, sest nii soe oli. Väljas sadas terve pärastlõuna; õhtupoole läks aga kohati selgeks ning isegi päikest nägime.

Siis jõudsin veel basseinis käia. Kaardil viimased 2 korda veel kasutamata. Kuna jõudsin tund enne sulgemist, oli seal suht vähe rahvast. Sain esimest korda üksi rajal laiutada. Kahju ainult, et isegi pärast pesemist on hull kloorihais juures. Millal küll leiutatakse mingi uus tervislikum viis (basseini)vee steriliseerimiseks?

Käisime veel naabrimammile ka head-aega ütlemas. Tegime kiirelt, st sisse ei läinud ja vabandasime end pakkimisega välja. Muidu võiks seal vabalt õhtupooliku veeta.

Gui sai õnneks mu arvuti ka töökorda. Ma juba tükk aega mõtlen format c teha, sest no NII kohutavalt aeglaseks on arvuti läinud. Täna hommikult viskas lambist ekraani siniseks ja mingid tekstid ette ja tegi restardi. Ja nii 2 korda järjest. Mu eelmine crash oli nii, et ostsin dvd-d ja mõtlesin et homme kirjutan kõik plaatidele ning üllatus-üllatus, hommikul enam arvuti vunki järgi ei võtnud. Õnneks on olemas Henk, kes päästis kõik mu varanduse. Vist aitas kõvaketta sügavkülma panek..
Ühesõnaga Gui võttis juhtimise üle ja tõmbas kõik oma välisele kõvakettale ja tegi formati. Nüüd on mul nagu uus arvuti, täiesti uskumatult kiire. Eriti veel tema vanust silmas pidades (jõuludel sai 6 aastat ja aku kestab veel üle tunni) Merci encore mon chéri :)

Lõpetasin veel oma kraami pakkimise ja sõin Indiga kohupiima. Ta on täiesti hull ühe mahekohupiima järgi; eks loomad teavad mis on hea ;) Tõmbab oma käpaga mu kätt enda juurde ja siis lakub nii kiiresti, et pritsmeid lendab.

Tundub, et kõik on homseks valmis. Järgmine postitus tuleb juba Lille'st.
Au revoir!

neljapäev-reede jms

2010-03-19T13:25:00.001-07:00

Täna hommikul oli õhus kõige parem lõhn: kevade esimese vihma lõhn. Mulla, tärkava muru, tolmu ja niiskuse värske hõng. Õhtupoole hakkas jälle sadama ning avasin jälle akna, et nautida seda võrratut aroomi.
Kevade esimeses vihmas on midagi erilist, see on justkui järjekordne kinnitus, et pikk külm talv on läbi; peseb maha selle talvise rõskuse, raskuse ja sisaldaks justkui mingeid erilisi vitamiine, sest teeb loodusega imet.
Õhk oli jälle lausa suviselt soe, kuigi ma ikka rutiinist pelgan külma ja topin hommikusele kõnnile minnes selga paksu fliisi ning igaks juhuks pistan taskusse õhukesed kindad. Muidugi oli mul nii palav ja kindad jätsin garaaži.

Nende 4 päevaga on loodus uskumatult edasi läinud. Eks need esimesed soojad ilmad on kui stardipauk, mis päästab valla nii kaua edasi lükkunud kevade ja sellega kaasneva.
See õunapuu, millest rääkisin, on nüüd juba üleni õites. Teisi temasuguseid pole rohkem näinud.
Eilsel rattatiirul nägin kraavipervel esimesi nurmenukke ja sealsamas ka maasikaid õitsemas. Jah, täiesti uskumatu, et metsmaasikad juba ka õitsevad! Siniliilia-taolisi lillekesi oli ka üks mäekülg täis ja kannikesi on ka järjest enam. Nartsissid, tulbid ja krookused ehivad pea igat aeda.

Täna lõunatasin jälle väljas, Toursis la Loire jõe kaldal. Seekord juhuslikult leitud toreda eestlannaga, keda kahjuks nägin näost-näkku alles teist korda. Esimene kord oli alguses ikka väga error ajul; rääkida siin kellegagi eesti keeles. Igatahes tore on vestelda emakeeles ja kiruda kohalikke olusid (me eestlased ju pole kunagi millegagi rahul:)

Kuna see piknik oli suht planeerimata, siis tuli valida söögipoolist toidupoest. Kui lõpuks sai ilma igasuguste fantastiliste E-listeta salat (isegi tavaline porgandisalat on tihti mingi ebameeldiva maitsega lisandiga) välja valitud, tuli nentida, et mida aga ei ole, on kahvel. Ja kui Eestis võib valmistoiduleti kõrvalt vastavad tarvikud leida, siis siin mitte. Huvitav, kas siis teised kannavad kahvlit endaga kaasas? (Kui mul suurem käekott oli, siis mingi aeg oligi mul kahvel kaasas. Mitu korda läks vaja.) Ühesõnaga, tuli võileivaga piirduda.

Kingsepa juures käisin ka, oma saabastel järel. Olen juba suht vihane, sest nii kahe nädalaga kuluvad mul kontsaplekid läbi. Ma tõesti ei saa aru, miks nad ei võiks kasutada normaalseid tooteid, mis vastu ka peavad. Praegusel juhul kestsid saabaste originaal- plastist- kontsaplekid kauem, kui need, mis olen hiljem lasknud välja vahetada.
Seekord otsisin netist käsitöölise, ehk siis mitte supermarketis oleva keti-firma ja seletasin oma mure ja küsisin ehk neil on korralikumad vahendid, sest ma tõesti ei viitsi iga natukese aja tagant neid kellegi juurde viia. Tädi ütles aga et ega neilgi on sama lugu, et väikene kontsaplekk kulubki sellise kiirusega ja kõik. Et kui vastupidavat tahad, siis pane plekist. Klõps-klõps ja kiviplaadil ligu lasta- tänan EI!
Kuna ma aga enam otsida ei viitsinud, siis jätsin saapad ikka neile. Vähemalt väliselt oli töö hästi tehtud, kontsaplekk oli kontsaga sama värvi (esimest korda pandi mul beežidele saabastele must plekk alla. jee!) Hind oli ka natuke kallim (8.80 eur) kui eelmistes.
Minu ees olev mees sai kätte oma kingad, millel pandi uued tallad ja midagi veel ja ta maksis selle eest 69 eur! Täiesti nonsenss ju! et maksad paranduse, kõpitsuse eest rohkem või no peaaegu uue paari raha??
Eks ma teen kuskile kriipse, et arvestada, mitu korda ma nüüd nendega saan jälle käia... Krt no mul Viljandis on emal küll üks hea kingsepp, kelle juurde viin kõik oma jalatsid ja kontsaplekke vahetan aastas korra-paar. Ja 7 paari parandus läks mul peaaegu sama maksma mis siin see kontsapleki-diil..
Eks vist ongi see krdi Prantsuse mentaliteet, et tööd teeme nii, et see kunagi ei lõpeks.

Eile hommikul tuli meile koju elektrik. Kuna järgmisel nädalal tulevad Ikea-mehed kööginurka paigaldama, siis enne tuli kutsuda elektrik, kes vajalikud tööd teeks. No mina ei tea, ega ma elektriasjandust ei jaga, aga ühe päevaga sai minu hinnangul see mees küll väga vähesega hakkama. Mingi paar pistikupesa sai pandud ja vanad 2 lülitit vahetas uuemate vastu. Täna käis uuesti oma tööd lõpetamas.
Kööginurgaga pidi 2 päeva minema. See tundub mulle ka kuidagi liiga kaua, sest mööblit pole üldse palju ja kõik muu on juba valmis. Ei mingit elektripliidi ühendamist ega muud keerulist. Lihtsalt kapid juppidest kokku panna ja paika. Ah ei tea, me eestlased võib-olla oleme hoopis imelikud, et rabame täiega ja ei puhka enne kui töö lõpule viidud on. Eks see "Vara välja, hilja voodi..." on meile vist sügavuti mällu sööbinud. Mind selleks ajaks siin ei ole, kui nad tulevad, et ma ei saagi mõõta oma skorpioni pilguga nende töö kiirust.

Homme tuleb mul jälle pakkima hakata. Teate küll, kuidas ma seda tegevust armastan. Õnneks seekord 20kg kaalulimiiti ei ole, aga sellegipoolest. Peavalu on välja valida need asjad, mida arvad järgmise 2. nädala jooksul vaja minevat. Ilm on ka suht ettearvamatu; nii naiivne ma ei ole, et usuksin seda 20-kraadise mõnu jätkumist (pikaks ajaks). Et kas võtta kaasa oma talvejope ka ja saapad? Või panustada kergematele kehakatetele?
Kuna elame alguses apartment-tüüpi hotellis, siis tegime täna väikesed ostud ka toidupoolisele jms mõeldes. Pühapäeval on ju teatavasti poed kinni ja väljas söömise asemel eelistan ise kokata.

Vaikselt hakkab kohale jõudma, et peagi algab elus jälle uus etapp. Kauaoodatud omaette elamise-olemise aeg. Viimane omaette-olek lõppes augustis 2007. Tegelikult on mul hea meel, et saime oma vanematega elada. Just nimelt koos elada. Mitte ainult materiaalsetel kaalutustel, vaid sellepärast, et õppisime selle ajaga üksteist tundma.
Sest kui palju me oma vanemaid tegelikult täiskasvanuna näeme? Pühadel, nädalavahetustel.. seda pole palju. Kui palju me nendega räägime, jagame? Eestlastel pole ka selliseid juurdunud tugevaid peresuhteid ja ühtsust nagu nt itaallastel, hispaanlastel ja ka prantslastel.Pigem lävitakse sõpradega.
Et inimest tunda õppida, läheb kauem aega kui (kohustuslik) nädalavahetus. Kuna tunnen oma "ämma-äia" rohkem, siis tänu sellele olen ka tundma õppinud oma elukaaslast. Teda rohkem mõistma, sest eks me ole ju kõik osa oma vanematest. Ja tema omakorda on seda samamoodi teinud. Hea on ka see, et oleme elanud meie mõlemi koduriigis. Mitmekultuurilisele paarile soovitan seda kindlasti. Jällegi, et oleks lihtsam teineteist mõista.
Minu vanaema rõhutas alati seda mõistmise olulisust. Et alati püüda teisest inimesest aru saada. Ehk on see ka nende pikaajalise abielu võti?

Igatahes, olen väga elevil, et lõpuks hakkavad asjad liikuma ja saame ooterežiimist välja. Eks tulebki lihtsalt kannatlik olla, sest asjad lihtsalt lähevad ise paika, siis kui vaja.

Köögiviljalasanje

2010-03-18T12:31:00.000-07:00

Tegin eile ühe maitsva lasanje, mille idee pärineb GoodFoodist. Olen ennegi seda rooga analoogsete köögiviljadega teinud, aga seekord röstisin need pannil praadimise/wokkimise asemel ahjus. Tulemuseks palju parem köögiviljade maitse ning hapukoor ja juust annavad omakorda mõnusa kreemisuse. Järgmisel korral lisan kindlasti ka ürte (basiilikut või tüümiani nt) Hästi lihtne ja kiire valmistada pealekauba.
Nagu lubasin, siin ka retsept.

Köögiviljalasanje
(kogus u neljale)

1 suvikõrvits (võib ka baklazaaniga)
1 (punane) paprika
1 suurem sibul
2 küüslauguküünt
1 suur purk terveid konservtomateid
või 7-8 tomatit ja 350 ml tomatikastet
mõni spl õli
lasanjeplaate (olenevalt vormi suurusest; mul läks 9tk)
5-6 spl paksu hapukoort
riivjuustu/parmesani
soola, pipart
Lõigu köögiviljad vabalt tükkideks (ei teinud väga väikeseks, v.a küüslauk). (Konservtomatid lõikasin ka väikesteks tükkideks ja lisasin hiljem, st ahju ei pannud.) Sega kausis lõigutud köögiviljad õliga segamini ja rösti ahjus u pool tundi 180-190 kraadi juures.
Lihtsam on kui kasutad selliseid lasanjeplaate, mis ei vaja eelnevat keetmist.
Pane vormi natuke tomatikastet, siis plaadid; kiht köögivilja; tomatikastet, soola, pipart jne. Viimasele lasanjeplaadikihile pane hapukoor ja riivjuust. Küpseta sama temperatuuri juures veel u 20-25 min.

(unustasin jälle pildi enne teha kui suurem osa oli juba otsas ja seega pole jäädvustus väga super. aga eks see ole märk, et maitsev oli ;)

Futuroscope

2010-03-17T05:26:00.000-07:00

Eile käisime Poitiers'is. Sõitsime juba varakult ära, 7 läbi natuke, sest käisime ka Gui vanavanemate juurest läbi. Ajastus oli hea, sest vanaemal oli 87. sünnipäev. Ma loodan sama vanalt sama kõbus olla. Kingiks tegin eile õhtul vaarika-mandli keeksi. Kiideti heaks :)

Kui jutud räägitud, sõitsime natuke linnast väljas asuvasse atraktsiooniparki Futuroscope. Lõbustuspark kõlab ehk paremini. Gui leidis netist hea pakkumise ka, 25 eur odavamalt kui kohapealt ostes. Arutasime, et miks me juba enne sinna pole jõudnud, sest elasime ju pea aasta suht lähedal, aga no see selleks.
Ühesõnaga selline park, kus on ühendatud teadus ja meelelahutus. Nt oli seal juba aastaid tagasi võimalik vaadata 3D filme jm uudset. Park asub kokku 3-l hektaril. Arhitektuuriliselt huvitavad on ka sealsed hooned, futuristlikud.
Alustasime Tuleviku loomade safariga. Sõitsime rongi-tüüpi sõidukiga ja kandsime spets prille ja käe ümber asjandust. Esimesega nägime virtuaalseid loomi (taustad, maastikud vahetusid sõites) ja teisega saime neid toita. Oli rohkem lastele.

Siis läksime natuke elamusterikkamasse kohta, la Vienne Dynamique (ehk Dünaamiline Vienne) Istusime saalis (turvatud) toolidele, jällegi prillid ette ja vaatasime filmi. (Kuidas mees ärkab rongis üles ja on oma peatuse maha maganud ning peab oma pulma jõudma). Kõik, mida peategelane koges (tuul, rongisõit, hüppamine jne, kogesime meiegi. Kuna päris actioniks läks, siis saime korralikult läbiraputatud. Ja kui üks tegelane aevastas, siis saime meiegi surtsaka näkku. 4 korda.
Ühes saalis vaatasime loodusfilmi (Maailmameredel) ning läbipaistev ekraan oli ka meie jalge all (22 m). Päris hea oli ka 3D film Kosmosekäbestest.
Kosmiline Šokk oli õpetlik ja huvitav, rääkides planeetidest ja meie maa tekkeloost jms. Vaatasime seda mõnusas poollebavas asendis kuplikujuliselt ekraanilt (laest).
Selle aasta uus atraktsioon Arthur'i seiklus oli tehniliste probleemidega kimpus, aga kui teist korda uuesti läksime, siis kõik töötas. Istusime jällegi saalis, turvatud toolidel ning prillid ees. Seiklesime lepatriinu seljas läbi Arthuri võlumaa (see on mingi multikas, mida ma ei tea). Igatahes oli vägev kogemus ja tõesti tundus nagu olekski ise selle sees olnud. Raputas ka korralikult :)

Pärastlõunal pidasime väljas selle aasta teise pikniku. Ilm oli jälle super, päikeseline ja soe. Üldse oli ideaalne aeg seda parki külastada, sest rahvast pole veel ja ei pea järjekordades oma aega raiskama (nii hea oli neist pikkadest järjekorra-puudest vabalt mööda kõndida, ei taha mõelda, mis seal suvel toimub).

Käisime ka ökomaja vaatamas. Giid seletas meile ka, mis milleks ja miks. Tegemist oli 200 m2 ühekordse puumajaga (soojustatud villaga). Kõige mõnusam oli spatio ehk sisehoov, mida kattis klaasist kate, mida saab palavaga eemaldaga. Tänu sellele on majas hästi palju valgust ja soojust. Muidugi olid katusel päikesepaneelid ning vihmavesi kogunes maa-alusesse tsisterni.
Sisustatud oli maja kaasaegses minimalistlikus stiilis. Köögi seinal oli puuteekraan, kust sai kontrollida maja temperatuuri, energiatarbimist, kustutada ja põlema panna tulesid, avada ruloosid... Seda ka kodust eemal olles, oma mobiiliga. (Hmm. pole väga öko sellised gadgetid? Eks see rohkem mugavuse asi, et nt tund enne kojujõudmist paned kütte tööle ja saabud sooja majja)

Lisaks põrandaküttele (veega, mis käib boilerist läbi) oli talveks ka seapurugraanulitega töötav ahi. Duššinurk oli vägagi teistmoodi, sisuliselt kaks vastastikust seina keset tuba ning keskel valge alus. Ei ole väga praktiline, sest ma kujutan ette, kuidas terve tuba ujub.
Hea oli veel see, et aknaid oli palju (maast laeni klaas sisehoovi pool) lisaks katuseaknad.Kuna tegemist on moodulmajaga, siis sai soovi korral liigitada ka ühte seina, nt avada köök ja elutuba kui sõbrad külas on ja sulgeda magamistuba.
Tallinnas sai kunagi Rottermani kvartalis ka üht ökomaja vaatamas käidud. Seal oli vannitoas nt selline süsteem, et nö seebivesi läks wc loputamiseks. Väikesem oli vist ka see maja.

Päeva lõpu poole tegime veel raputava reisi ühe vana mehe meenutusse; Ameerika mäed vaheldumisi looduses (mere kohal, metsas, kanjonis..) liuglemisega. Raputas nii, et selgrool oli nats valus. Krdi vanamees! :)

Päris viimastena vaatasime 2. tenniseväljaku suuruselt ekraanilt filmi Louisianast ja hiljem Van Goghi'st. Mõlemad olid väga huvitavad ja nauditav oli nii suurelt ekraanilt pisemaidki detaile näha.

Kell 8 kui oli pimedaks läinud, vaatasime ära etenduse, kus oli kombineeritud laserid, purskkaevud, valgusefektid ja muusika. Päris korralik pooletunnine vaatemäng.

Päeva lõpuks olime täiesti läbiraputatud ja väsinud. Eks kõik need efektid väsitavad meeli. Aga oli väga huvitav ja samas ka õpetlik päev. Hea, et mitmelt poolt jooksis läbi looduse hoidmise ja kestva arengu joon.

Täna ärkasin järjekordselt vara, natuke 7 läbi. Uni läheb viimasel ajal iseenesest ära. Päike oli just tõusnud ning õhusoojuse järgi võis arvata, et tuleb soe päev. Tuligi, tõesti soe. Lausa suvesoe!
Kraadiklaas näitas lõuna paiku vilus 15 kraadi, aga päikese käes oli 20. Nii error oli välja minna lühikeste pükste ja t-särgiga. Võtsin ikka kerge dressika ka kaasa.
Hommikul kõndimas nägin esimest nurmenukku kraavipervel ja kannikesi tuleb aina juurde. Nartsissid on ka õide puhkenud ja tulbid ka. Ühes aias nägin 8-t väikest valget labradori kutsikat. Jah, kevad on lõpuks käes :)

ta on kohal!!!

2010-03-15T08:32:00.001-07:00

Lõpuks võib vist öelda, et jah, siin ta on. Kes? Mis? Kevad muidugi! Vähemalt kolmapäevani lubas ilmajaam kevadist ilma. Pärastlõunal 10-15 kraadi sooja. Jeeee!!

Täna oli juba hommikul enne kella 8t 7 kraadi sooja. Lisaks sinisinitaevas ja päikene. Ajasin end juba neljandat päeva järjest välja kõndima. Patt täiesti tubast õhku hingata. Poolteist tundi möödus nii et arugi ei saanud.

Putukad on ärganud, mesilased askeldavad juba väga töiselt esimeste õiekeste kallal. Ma ei tea, mis põõsas meil väravas on, aga see lõhnab imeliselt- natuke jasmiini meenutades. Õied on õrnad ja helekollakat värvi. Kohe alustab õitsemist see teine põõsas, hästi kollaste õitega (Eestis on ka täiesti olemas need; fuksiaroosade õitega on ka)

Juba reedel nägin üht suurt vanat õunapuud õites. Mitte küll täielikult, aga osadel okstel olid juba valged õied. Raske uskuda, sest öösel on veel kohati miinuskraade.
Eile panin seda tähele, et lõokesed lõõritavad ka juba.
Kiikasin kraavidesse ka, aga konnakesi veel näha ei olnud.

Enne lõunat tegime väikesed ettevalmistused väljasõiduks. Valmistasin endale salati, mille võtsin karbiga kaasa. Kõrvale viimased viilud enda tehtud seemneleivast. Gui läks klassikalist teed: korralik prantsuse võileib: baguette singi, juustu, salati ja võiga.
Sõitsime u 30 km kaugusele karjääri. Endises kivikarjääris on nüüd väikesed järvekesed, kus suvel saab isegi ujuda. Haljasala on mõnusalt korras, hoolitsetud ja uut hooaega tähistavad puidust prügikastid (on ka mõeldud sorteerimisele), piknikulauad ja pingid. Gui ütles, et suvel on seal rahvast murdu. Peale meie polnud täna seal aga kedagi.

Kasutasin esimest korda ruudulist piknikulina, mille ostsin nii paar aastat tagasi Rimist. Auto pagasnikus ta aga meiega lihtsalt kaasa reisis. Tuli välja, et igati hea ost oli. Praktilise suurusega ja alumine pool sellise fooliumilaadse materjaliga, mis ei lase niiskust läbi.

Ai kui mõnus oli end päikese käes laadida. Lihtsalt lebotada, pika käisega t-särgi väel. Väljas süües tunned maitseid ka paremini. Salat mozzarella, tomati ja jääsalatiga oli igatahes väga omal kohal. Järgmiseks piknikuks tahaks midagi küpsetada.

Jönköpingus, 5 aastat tagasi, tegime ka kevadisi piknikke. Siis oli meil kaasas (minu tehtud) pitsa/kaneelisaiad/kartulisalat. Neid sööke saigi selle 5 kuu jooksul kõige rohkem seal tehtud vist. Kaneelisaia isu tuli igatahes peale.

Tuli meelde üks varakevad maal vanavanemate juures. Lumi polnud veel sulanud, aga päike küttis juba mõnusalt. Tõime õega välja aiatoolid ning vanad tekid ning keerasime end nagu kassid maja päikesepoolsel küljel neile toolidele kerra.
See on vist igal kevadel sama, et päikese käes on hästi soe, isegi palav ja see külg, mis varju jääb on jahe. Tuli meelde ka (vana)vanemate manitsused, et kevad on ettearvamatu, võib kergesti haigeks jääda. Lapsena ei saand hästi aru, mis need suured muretsevad, nii mõnus soe on ju.

Selle sügis-talve esimene tõbisus on õnneks juba üle läinud. Eestist jäi väike okas kurku; ajasin selle küll esialgu liigse lobamise, pidutsemise.. ühesõnaga oma häälepaelte kuritarvitamise süüks, aga tegelikult oli väike külmetus või siis viirus ikka. Õnneks möödus suht kergelt, isegi lõhnataju säilis. Eks ingveritee, värske apselsinimahl ja kiivid aitasid ka.

Muru seest leidsin Marie lilled, no need pisikesed valged, õrnroosad lilled, mis suht vähenõudlikud on. Ja kannikesed ka on oma pisikesed õied juba päikese poole sirutanud.
Eile ja täna nägin oravat. Mitte seda sama, vaid erinevaid. Eilne oli hästi ilus punane.
Liblikaid nägin täna mitmeid, kõik kollast värvi. Hmm siis pidi lõbus suvi tulema? (ja kui esimesena näed kirjut liblikat, siis tuleb kirju suvi; oli nii?)

Inimesed askeldavad aedades, lõikavad oksi, riisuvad ja aialapikesed on nii mõnelgi pool ilusasti üles kaevatud ja osadel juba märgivad sildid külvi. Endalgi tuleb selliste ilmadega hull tuhin näpud mullaseks teha. Eelmisel aastal Tallinnas aianurka tehtud väike põllumaa oli üks paremaid mõtteid üldse. Nii super oli enda kasvatatud ürte lõikamas käia; salat, porgand, piparmünt, hernes.. Vähemalt väikese potipõllunduse panen kindlasti varsti hakkama. Peab ainult natuke veel kannatama, sest hotellis see pole väga hea mõte.

Ja täpsustuseks, siis meie seisukord on selline, et kuna sel nädalal toimub Lille's mingi suur konverents, siis KÕIK hotellid (normaalse hinnaklassiga) olid kinni. Seega lükkub tööga alustamine nädala võrra edasi ehk siis sel nädalavahetusel sõidame Põhja. Gui firma poolt palgati meile abiks üks organisatsioon, kes küsimustikule põhinevalt aitab meile leida sobiva elupinna. Seniks elame selles samas apartment-hotellis, kus juba paar ööd olime. Ühesõnaga polegi väga hullu; väga kena igatahes firma poolt, kes uut töötajat juba ette hästi kohtleb.

Aa ja Gui vanemad helistasid õigusabisse ja rääkisid meie agentuuri-kogemuse ära. Tuli välja, et neil ei ole õigust võtta aluseks käendajate aastaseid tulusid (mis oligi meile kõige suurem ebaloogilisus). No aga kui seadusi ei tea, siis mine tea..vahel ongi need ju täiesti ebaratsionaalsed. Kui oleksime lepingu allkirjastanud, siis oleksime võinud sellega soovi korral kohtusse minna (nt nõuda oma raisatud aja ja raha eest kompensatsiooni).
Gui ema helistas sinna agentuuri ja palus rääkida juhtkonnaga. Mulle tundus, et ta sattus aga sama tädi peale, sest see ajas vastu, et ei käi need asjad nii ja oli suht raske suhelda. Ma ei saa aru, kuidas inimesed saavad oma tööd nii teha. Selliseid olulisi asju nagu seadusi peaksid nad ju ikka tundma?
See korter, mida tahtsime on netis üleval ja tõenäoliselt saaksime selle, aga otsustasime, et vaatame veel ringi, sest ehk see pole ikka meile.

Eile õhtul käisime kinos, fimi "Precious" vaatamas. Meeldis. Tegelikult oli natuke frustreeriv, aga samas hästi teostatud, sest pani mõtlema ja pärast filmigi oli veel selline "äraolemise" tunne peal. Söögiisu igatahes õhtul ei olnud. Soovitan kindlasti vaadata. Rohkem ei hakka ära rääkima, sest treilerid on netis olemas.
Pärast kino, kella poole kaheksa paiku, oli veel väljas valge ja rahvast oli liikvel palju. Selline kevadine elevus on inimestel peal. Et istutakse õhtul kauem väljas, sõpradega klaasi taga juteldes ja lihtsalt ringi jalutades. Mulle see nii meeldib.

Sel nädalal puhkame (mulle on seda eriti vaja :D), tutvume regiooniga. Homseks ka väike väljasõit planeeritud, mida ammu tahtnud külastada. Eks sellest siis teinekord ;)

kõndimis-mõtted

2010-03-12T11:09:00.001-08:00

Veetsin õhtupoolikul kaks mõnusat tundi iseendaga. Vahel on jube raske see enda kere liikumasaamine. Et palju lihtsam on ju tooli peal edasi istuda kui riidesse panna ja välja jaheda kätte minna. Kui sellest punktist aga üle saab, siis edasi on ainult mõnus.

Täna täpselt nii oligi. Ilm oli selline helehalli karva. Kerge pilvitus, sooja 5-6 kraadi. Tuul, mis mitu päeva tugevalt puhunud on, jäi ka lõpuks puhkama. Kuulasin, kuidas linnukesed mu akna taga nii rõõmsalt siristasid ja otsustasin ka et tuleb väljas väike tiir teha.

Minu eelistatud kaaslasteks on kepid, millega harjun järjest enam ning nendega liikumine on sujuvam ja loomulikum kui mõni aeg tagasi. Jälgin, et ma nendega liigselt ei vehiks, vaid lihtsalt mõnusalt terve kere liikuma saaksin. Siin pole teisi kepikõndijaid veel kohanud ja eks uudistavaid pilke on. Kord küsis üks tädike minult, kas ma suusatan. Selgitasin siis talle, millega tegu on (marché Nordic, ehk Põhjamaa-kõnd ja miks need kepid vajalikud on). Teinekord lasteaiast möödudes hõikas üks mudilane, et näe tüdruk suusatab! :) Enam mind see ei sega, et tegelen millegi teistsugusega kui teised. Ongi tore kui ehk ka mõni avastab, et keppidega on palju mõnusam ja efektiivsem liigutada.
No eks ma ise olin ka alguses skeptiline nende keppide suhtes. Tundus suht koomiline ja mittevajalik, aga tänu emale proovisin ära ja hakkas meeldima.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Väljas oli täna nii mõnus õhk; värskuse hõng oli õhus. Selline karge mulla ja värske muru lõhn.
Kevadine lõhn. See mõjutab mind igatahes sügavamalt kui lihtsalt lõhna-tasemelt, sest teeb mõtted ja olemise kergemaks. Lootusrikamaks, annab energiat, uusi ideid ja jõudu edasi liikuda. Täna tuli meelde miskipärast väikesena kevadine koolitee. Kui mõnus on see tunne, et talv on seljataha jäänud; päike paitab põski ja lihtsalt nii hea on olla.

Nagu varakevadel ikka, tegid kõige kõvemat häält kuni päikeseloojanguni rasvatihased.
Lumikellukesed on õitsemist juba lõpetamas. Nartsissid on varjulistemas kohtades lähipäevil avanemas. Nägin ka lumeroosi õitsemas. Lõunapoolsed kaldapealsed on hästi ilusad rohelised, hein on seal juba päris pikaks veninud. Nägin ka võililli õitsemas.
Maapind on täiesti kuivaks tõmbunud, lausa väikesed lõhed, nagu kõrbes, on sees. Sellest hoolimata, et tegelikult sadas talvel siin päris palju ja mitmel pool põldudel uputas. Kõndisin mööda põldudevahelisi radu ja nautisin, et jalatsid ei saanudki poriseks.
Hiljutist tormi meenutavad mõned ümberkokkunud, murdunud puud, oksad ja leherisu. Väga suurt kahju siinne kant õnneks ei kannatanud.

Olen selle väikese linnakese/alevi päris risti-rästi läbi jalutanud-jooksnud. Tean vist seda nüüd isegi paremini kui mõni kohalik. Alguses võttis aega, et julgeda kõik need pisikesed rajad ja teed läbi käia. Ma pole oma sisemises GPSis väga kindel ka. Vahel tundub nagu viiks see rada ei kuhugi või kellegi hoovi, aga tegelikult avastad jälle ühe uue shortcuti või kandi.
Mulle meeldib eriti üks mäest allaminek, kus paremat kätt jääb väike viinamarjakasvatus. Sügisel avanes sealt lummav pilt, kui öökülmad olid viinamarjade lehed puna-kollaseks maalinud. Fotoaparaadiga ma kahjuks seda jäädvustada ei jõudnud. Peas on see pilt aga olemas.
Teine lemmikkoht on mul üks kitsuke mäkketõus puudevilus. See asub natuke elumajadest eemal. Sügisel oli seal hästi palju kollaseid (vahtra)lehti. Autodel oli tegemist, et sealt vihmaste ilmadega üles saada.

Üksinda on mõnus kõndida. Saab mõtteil vabalt lennata lasta. Tihtilugu tuleb neil jalutuskäikudel pähe palju ideid, aga hiljem kodus on (suurem)osa neist haihtunud. Jäävad vist kuhugi maha. Peaks vist paberi-pliiatsi taskusse pistma?
Vahel oma mõtetes rännates ei pane ajakulu tähelegi. Et juba paar tundi olen kuskil ringi konnanud. Teinekord ei ole jälle pea lahti ja juba 10. minuti pärast tahaks koju tagasi pöörduda.
Ainult kõndides märkan ka neid väikesi muutusi, mis looduses toimuvad. Need pisikesed asjad, mis on väärt tähelepanu ja mis tuletavad meelde, et oleme kõik osake loodusest. Kuigi sellest vahel nii ära lõigatud ja kunstlikult põgenenud.

Siin on kombeks inimestel teineteist kohates tervitada. Jah, täiesti võõras inimene tuleb sulle nt kuskil teel vastu, rattur või jooksja või koeraga jalutaja ja siis ei vaadata teineteisest mööda, vaid silma ja tervitatakse. Vahel vahetatakse paar sõna rohkemgi. Stiilis "oi kuidas täna tuul puhub!" Naeratus käib (tavaliselt) ka selle tervituse juurde.
Alguses oli see mulle imelik, et nii võõraid kuskil looduses kohates teretad. Rootsis oli vist esimene kokkupuude, kus kõik rõõmsalt sulle Hej! hõikasid. Nüüdseks on see aga täiesti normaalseks muutunud. No ja eks me ju tegelt ikka kiikame neid kes meile vastu tulevad ja miks siis mitte neile silma vaadata?
Hea küll, mõni päev kui tahaks lihtsalt omaette vaikiv eestlane olla, ja korraga tuleb sulle mitu 4-5 liikmelist gruppi vastu, siis see viisakus häirib natuke. Õnneks linnatänavatel siin kõiki ei tervitata. Hmm aga tegelikult kui kellegagi silmside tekib, siis ikka on ette tulnud..

Sel aastal kevad ja see õige soe viibib. Paar aastat tagasi olid juba veebruaris põõsad õites ja loodus samal maal, mis praegu. Ihkan seda aega, et saaks ilma üleriieteta välja minna. Külmavaresena tuleks mul Põhja asemel vist ikka hoopis kuskile Lõuna poole elama asutada.

Mõnusaid kevadisi mõtteid ja mine ka nädalavahetusel õue. Pane soojalt riidesse ja mine. Kasvõi üksi, kui endaga olekut ei karda.

Banaanine keeks ja köögiviljane quiche

2010-03-11T12:30:00.000-08:00

Täna oli ahjul päris töökas päev. Hommikul küpsetasin järjekordse leiva, seemnetega seekord. Eelmisel korral pidin kuskile välja minema ja võtsin leiva varem ahjust välja. Üllatuseks oli tulemus parem kui enne: leib oli vähem kuiv ja seega maitsvam. Täna tegin samamoodi; lasin korralikult kerkida ja küpsemisaega vähendasin natuke. Ja kuna mu silikoonvorm on juba ära pakitud, siis tegin klaasist keeksivormis ning keerasin leiva koos sellega (tagurpidi) rätiku sisse jahtuma/puhkama (nii on lihtne leiba kätte saada, sest kuum aur kummutab leiva iseenesest vormist välja). Ehk on ka see põhjus, miks leib parem jäi? Eks see leivategu ongi üks paras katsetamine, ahju ja vormi ja kõige muuga.

Kuna ahi oli korraga soe, tahtsin proovida üht retsepti, mis eile mitmest blogist silma jäi. Banaanid olid ka kodus parajasti küpsed ja ega midagi erilist muud vaja olnudki. Järjekordne hästi lihtne, samas maitsev ja kiiresti valmiv/valmistatav küpsetis. Banaanimuffinitele hea vaheldus.
Jahtunult tuleb kohvi maitse rohkem esile. Lauale jahtuma jäänud keeks maitses ka Indile :)

Banaanikeeks kohviga
2 muna
120 gr pruuni suhkrut (kasutasin pooleks fariini ja demerrat)
200 gr jahu (täistera või tavalist)
50 gr sulavõid/ maitseta õli
tibake soola
2 tl küpsetuspulbrit
2 suurt küpset banaani
2 spl lahustuva kohvi pulbrit
natuke sooja vett kohvi lahustamiseks (või siis teha kange espresso ja see jahutada)

Pane ahi 180 kraadile kuumenema. Vahusta munad suhkru ja tiba soolaga mõnusaks tugevaks vahuks. Sulata või, lase jahtuda. Püreesta banaanid kahvliga (jätsin natuke suuremaid tükke ka). Lahusta kohvi vees. Sega jahu küpsetuspulbriga. Lisa munavahule banaani-kohvi-võisegu ning siis sega juurde jahu. Kalla keeksivormi ning küpseta umbes tund (katsu nt hambatikuga küpsust). Serveeri leigelt või jahtunult.
Järgmine kord lisaksin ka natuke röstitud pähkleid ja ega mõned tumeda šokolaadi tükid ka paha teeks ;)

Õhtuks valmis köögiviljaquiche. Quiche ehk lahtine pirukas on üks igati lihtne ja tänuväärne toit; hea ka nt piknikule või väljasõidule kaasa teha. Lisaks võib seda teha mistahes kattega. Nagu pizza, mis aga meeltmööda on.

Põhi (muretaigen):

200 gr jahu (täistera oma võib ka)
75 gr pehmet võid (võib vähem ka panna, aga siis jääb põhi vähem krõbe)
natuke soola
natuke külma vett (mõned spl)

Täidiseks läks meil aurutatud brokoli, punane paprika ja mõned šampinjonid.
3 muna ja u 3 spl hapukoort
soola, pipart, ürte ja riivjuustu (nt Gruyére)

Sega jahu, sool ja võitükid mõnusaks puruks. Lisa natuke vett, ainult niipalju et tainas kokku hakkaks. Sõtku kuni taians on mõnus ühtlane. Rulli küpsetuspaberil pirukavormi suuruselt lahti ning aseta koos paberiga vormi. Lõika üleliigne paber ning vooderda vorm taignaga (ääred ka). Augusta kahvliga tainas ja eelküpseta u kümmekond minutit kuni tainas hakkab värvi omandama.
Samal ajal klopi munad lahti, lisa hapukoor (paksemat tüüpi, nt Alma), maitsesta soola-pipraga ning nt Provence'i ürtidega ning sega kõik hästi läbi.
Aseta eelküpsenud põhjale köögiviljad, kalla peale munasegu ning raputa peale riivjuustu. Küpseta 220 kraadi juures kuni munasegu hüübinud, umbes pool tundi.
Serveeri nt värske salatiga.

kaks kuud hiljem

2010-03-11T02:01:00.000-08:00

Aasta alguses sai oma elus väikesed muudatused tehtud. Üllatusega avastasin, et sellest on juba kaks kuud möödas! Tegelikult ei saagi enam väga aru, et mingi suur muutus oli, sest üleminek oli kuidagi lihtne ja sujuv.

Kõige suurem muutus on vist söömisega seoses. Liha olen selle aja jooksul söönud ainult ehk mõne suutäie (ja seda ka vabalt peetava kana oma) Kuidagi ei isuta ka, ei kana ega liha ega kala. Eks näis kuidas grillhooajal isud käituvad, aga õnneks siinmail sellist hullu grillimist ei ole ka. Teised on juba ka ära harjunud, et ma liha ei söö. Enam ei pakuta ka, et no võta ikka natuke.. Ja lihalõhn hakkab suht vastu, kui seda just mingid vürtsid ei varjuta. No tegelikult ongi meil siin tasakaal, sest äiapapa armastab lihakraami väga ja nii siis ta sööb minu osa ka :)

Söögitegemisega on läinud lihtsalt, sest igasuguseid köögiviljaroogasid on nii palju ja internet on täiesti ammendamatu ressurss, kust saab alati palju ideid. Õnneks elukaaslane on ka paindlik, sööb ka hea meelega kergemat kraami ja kui tahab, teeb ise midagi muud.
Nüüd kevade poole ihkabki kõht järjest kergemat ja krõmpsuvamat, salateid, wokke, suppe. Salati paneb 5. minutiga kokku, supiga läheb pool tunnikest, wokiga sama.

Piimatooteid ja mune söön ikka. Piim ongi hakanud maitsema, sai ju lõpuks leitud normaalne pastöriseeritud "õige" maitsega (mahe)piim. Ja "Kahe Lehma" (Les deux vaches) vaarikajogurt on ka meeltmööda. Hästi mõnusa naturaalse maitsega ja ebavajalikest lisaainetest prii.

Valge suhkru vahetasin rafineerimata variantide vastu: demerra, fariin, muscovado.. Valge nisujahu asendasin täistera vastu. Osades küpsetistes kasutan nt pooleks või lisan ainult natuke valget. Ära proovitud on ka spelta nisujahu, millest valmisid väga edukalt krepid. Maitse on ehk alguses natuke harjumatu (nagu täistera puhulgi) ja tähele tuleb panna, et selle kerkimisomadused pole nii head.

Šokolaadiga maiustan ikka kui isu tuleb, aga eelistan suure kakaosisaldusega nt 70% varianti. Palju intensiivsem; lased mõnusalt keelel sulada ja tükist-paarist täiesti piisab. Piimašokolaadi võin vabalt nt suure 300 gr tahvli pintslisse pista ja ikka tahaks veel.

Kuna olukord võimaldab, siis süüa teen iga päev ise. Eks selliselt ole ka palju lihtsam tervislikke valikuid teha. Näljasene tööpäeva lõpus toidupoodi hüpates oleks tulemus teine ka.
Samas mulle hullult meeldib valida täpelt mida ja millest ja kui palju ma teen. Valida maitsete vahel ja absoluutselt kõige saab ise teha.
Igapäevased söögid on muidugi lihtsad ja kerged ja odavad ka. Olen lähtunud ka sellest, et tooraine oleks võimalikult hooajaline, ehk siis talvel kasutada juurikaid (porgandid, kaalikad, kapsad, porru, kõrvits..) ja osta võimalikult kodu lähedalt kasvatatut. Nii on parem ka keskkonnale.
Hea on see, et paljud köögiviljad on turul sama hinnaga mis supermarketis ja mahedalt kasvatatud toodete hinnad on ka kohati isegi odavamad kui tavatooted.Lihtsalt silmad tuleb lahti hoida.

Toorainet käin hankimas lisaks turule ja supermarketile ka mahepoes. Leidsin väga hea valiku ja hindadega BioCoop poe. Asub kesklinnas, umbes 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel linna põhiväljakust. (Uurisin, et Lille's on ka täiesti sama keti pood olemas :)
Sealt ostan lahtiselt teravilja, millest teen leiba, müslit, küpsiseid... Samuti seemneid idandamiseks, juuretist.. Üldse eelistangi teha pea kõike ise ja mitte osta valmistooteid.

Aa ja alkoholi ja ei tarbi. Ausalt öeldes oli alguses natuke imelik lihtsalt mahla või vett juua samal ajal kui teised nt šampusega tähistavad. Aga sain aru et pole mingit vahet, mis mul klaasis on. Heas seltskonnas pole mul lihtsalt alkoholi tarvis. Igatahes olid mul ühed parimad peod täiesti kainelt; ei mingit väsimust, tantsi või öö läbi ja järgmine päev on täiega hea, pole mingit peavalu või uimasust. Greiit suksessss :)

Muu poole pealt sai kodus vahetatud välja pesupulber pesupalli vastu. Ma olen vist teile kõigile sellest juba rääkinud :) Täiesti geniaalne leiutis, mis peseb pesu ilma puhastusvahendita puhtaks. Raskemad plekid jätad natuke enne sapiseebiga seisma ja lõhnaks lisad soovi korral paar tilka eeterlikku õli. Täiesti uskumatu, aga asi toimib.

Koristamiseks ostsin mikrofiibrist lapid, ühe peegelpindadele, teise mööblile ja kolmanda vannitoale (karedama tekstuuriga). Klaasi puhastangi ainult niiske, hästi kuivaks väänatud lapiga, ilma igasuguse spreita. Kui väga rasvane plekk on, siis võib nt spreipudelisse lisada natuke sidrunimahla.
Sidrunipoolikuga nühkides saab puhtaks kõik kraanikausid, isegi need väga tüütud kaltsiumirandid, mis isegi spets vannitoa vahendiga hästi maha ei tulnud. Duššinurga klaasid sain kerge vaevaga puhtaks sooda ja sidrunimahlast pastaga, mida kandsin nuustiku karedale poolele.
Kraanikausist võttis ebameeldiva lõhna ära sooda ja keev vesi (lasta natuke seista).
Olin kõiki neid soovitusi ennegi lugenud, aga kui ise järgi proovisin, siis olin tõesti üllatunud, et need lihtsad ja looduslikud vahendid töötavad paremini kui paljureklaamitud kallis kodukeemia.

Muu keemia, nt nõudepesuvahendi ostsime öko, kahjuliku keemiata; toimib sama edukalt ja kätele pole karm. Erinevalt Eestist pole siin õnneks hinnavahe ka neil toodetel väga suur ja valik päris lai.
Tulin just poest (Auchan'ist) ja kevade puhul oli terve suur väljapanek ökoloogilisi puhastusvahendeid soodushindadega. Seesama Ecover'i nõudepesuvahend (1 l) mis maksis Eestis 96kr oli soodushinnaga 1 eur ja lisaks kantakse sinu kliendikaardile 99 senti. ehk siis saad selle 1 sendi eest. päris hea diil. eks kutsub rahvast proovima.

Veel üks leid oli uus biokosmeetika sari Born to Bio; hinna poolest täiesti ok ja koosnevad naturaalsetest osadest. Ostsin prooviks deodorandi, kuna minu aaloe variant hakkab otsa saama ja ausalt öeldes ega see hoolimata triklosaanile ja parabeenidele ei toiminud ka. Eks annan jällegi teada, kuidas sellega tulemused.

Enda pesemiseks hakkasin naturaalset seepi kasutama; vähem plastikjäätmeid ja saadaval on väga häid ja mõnusaid seepe, mis nahale paremad kui duššigeelid. Nahk ei jää nii kuivaks ka. (hm selles seebis pole Sodium Laureth Sulphate ka)
Šampooni on veel alles, aga järgmise ostan öko-variandi. Ja enne seda tahan proovida ühest foorumist leitud soovitust juuste puhastamiseks silikoonidest pestes neid soodaveega ja siis veiniäädika lahusega (mõlemat lahustada 1 kl vees 1 spl). Pidavat väga hästi toimima. Eks annan tulemustest teada.

Hambaharja ostsin sellise, millel saab pead vahetada, ehk natuke vähem jäätmeid.(hambahari pidi "kõdunema" 500 aastat ja enam) Ostsin naturaalsete harjastega variandi. Alguses oli natuke imelik ja harjumatu, sest vars on tavaline plastikust (puust harju on ka saadaval, aga neid soovitatakse osta kaks: üks hommikuks ja teine õhtuseks pesuks, kuna kuivavad kauem ja seega head bakteriltele); aga peseb väga edukalt. Siiski tundub mulle, et see naturaalne variant peab vähem vastu, sest mõned harjased on juba lahti tulnud. Eks näis.
Hambapasta sai ka öko oma ostetud, täiesti võin kiita ja peseb sama hästi kui teised. Ehk nii hullult õhkama suud ei jäta ja tundetuks ka mitte pärast pesu.
Igasugust kosmeetikat, kreeme jne üritan kasutada minimaalselt, ainult siis kui tõesti vaja.

Ja igakuised hügieenitarbed vahetasin ka ökovariandi vastu välja, mis on palju keha- ja keskkonnasõbralikum. Jälle mõtlen, et miks ma küll varem juba sellistele asjadele ei mõelnud? Kes täpsemat infot tahab, meilige ;)

Üldse üritan osta võimalikult vähe asju ning rohkem läbi mõelda, mis ja milleks. Osta ainult niipalju kui vaja ja planeerida ka nt toidutegemised nii, et midagi raisku ei läheks. (toidu, ressursside jne) raiskamine /liigtarbimine olegi kõige mõttetum ja keskkonnavaenulikum tegevus.

Eks kolimisega ongi jälle rohkem tegemist ja mõtlemist, sest tahaks võimalikult lihtsalt, naturaalsete materjalidega kodu, kus poleks üleliigset, aga samas hubane ja õdus. Tahaksin ise hea meelega oma kätega meisterdada ja leiutada, kõige parem kui veel nt vanadele asjadele us elu anda. Eks tuleb veel inspiratsiooni ja ideid koguda.

Vot nii ma üritangi liikuda lihtsama ja kergema elu poole. Enesetunne on igatahes väga hea, palju kergem on olla, energiat on märgatavalt rohkem (ma siin ikka öösiti magan rohkem kui 3-4 tundi:) ja jõudu, ideid ja positiivsust on ka enam kui varem.

Soovitan kõigile :)

kodu-otsingud vol. 1. Stuck in this f---ng system!

2010-03-10T07:26:00.000-08:00

Tundub nii, et meie järgmiseks elukohaks saab Lille, ilusa heliseva nimega linn Põhja-Prantsusmaal.
On ütlus, et kes Lille lähevad, nutavad kaks korda: saabudes, sest ilm on nii jube ja lahkudes, sest sealsed inimesed on nii lahked ja kenad, mis teeb äraminemise kurvaks.
Esimesed pisarad on nüüdseks valatud ja seda mitte kliima tõttu (kuna minu jaoks on see (kahjuks) Tallinna merelise jaheda õhuga päris sarnane).
Esmaspäeva varahommikul sõitsime oma tulevasse kodulinna, kuna meil oli kokku lepitud neli kohtumist korterite vaatamiseks. Piltide järgi otsustades oli lootust, sest leitud pindadest 2 tundusid eriti sobivad (lahedate puust treppidega teisele korrusele, valgusküllased).
Jätsime auto parklasse ja jalutasime esimest kohta vaatama. Asus see pikal tänaval La Poste, Lille´i lõunaosas. Tänava algus (ehk siis linnast väljapoole jääv osa) osutus suht kahtlaseks ja ei kutsunud väga end sinna asutama. Tegemist oli nö kirju kandiga, seda tänu sealsetele eksootilist päritolu elanikele. Tänavatel võis näha katkiseid telekaid ja muud prügi.

Esimene korter asus tänava alguses, selle teises, kesklinna poolses osas. 15.minutilise jalutuskäigu kaugusel muutus ümbrus normaalseks ja olime otsaga täiesti kesklinnas. Läheduses asus teater ning selle taga platsil toimub kolmel korral nädalas turg.

õKorteriomanikuks osutus keskealine naine, jutukas ja tore. Katusekorter aga tundus piltidelt palju suurem olema, kui kuulutuses (40 m2), lisaks suhteliselt vähe valgust (kaks väikest akent) ning teise korruse vaipkate ei meelitanud ka.

Järgmise kokkusaamise ütlesime ära, sest asus selles kahtlases kandis, millest enne läbi jalutasime.
Vahepeal tšekkisime end apartment-hotelli sisse ning uurisime netist veel pakkumisi. Kontakteerusime paari-kolme agendiga, kellest üks lubas hiljemalt hommikul tagasi helistada ning teistel vastas automaatvastaja.

Õhtul käisime veel ühte korterit vaatamas. Asukoht oli jällegi suht samas kandis, siiski natuke parem. Korter asus jällegi katuse all, oli päris huvitava lahendusega, vannitoa kohal asuva mezzanine'ga ning ruumi ja valgust oli rohkem kui eelmises. Miinuspooleks hästi ebamugavad väikesed kitsad trepid (korter asus 3. korrusel) millest ma ei kujutanud ette kuidas nt voodi üles saada... samuti kant ning parkimisvõimaluse puudumine.

'Järgmisel hommikul olime juba enne avamist ühe kinnisvara agentuuri ukse taga, kuna õhtul kontakteerusime agendiga, kes lubas anda võtmed, et saaksime üht sobivat korterit vaatama minna.
Meiega tegeles üks daam, kes aga neid võtmeid üles ei leidnud. Et neid neil lihtsalt polevat.. Aknalt olime aga leidnud veel ühe pakkumise, mis tundus ok olema. Selle võtmed vahetasime Gui juhilubade vastu ning läksime omapäi korterit tšekkima. Hea pool sellise lahenduse juures on see, et saad rahulikult korteriga tutuvuda ning miinuseks see, et kõigepealt tuleb see koht üles leida. Asukohaks vana raudteejaama lähedus, uus arendamisel olev (ja poolenisti valmis) kvartal.
Tänu ehitusmeestele leidsime maja suht kiiresti üles. Tegemist oligi uue hoonega, 3. korrust ning meie huviobjekt asus esimesel. Maja oli mõnus, materjalidest kasutatud puitu ja betooni; keldrikorrusel oli olemas ka koht parkimiseks. (Meie tuttav soovitas Lille's tänavale autot mitte parkida, ning kuna autost loobuda ka ei tahaks, siis on see suur pluss).
Korter nagu uued korterid ikka: heledad seinad, parkett (lõpuks on ka siin tubades külmade kõledate kiviplaatide asemel hakatud parketti kasutama!) minimaalne köögiosa (2-auguga elektripliit ja kraanikauss); lisaks päris suur piklik veranda. Tundus, et siin võiks täitsa elada. Hind oli küll nii 100 eur rohkem, kui esialgu arvestasime, aga plusspooled kaalusid ka selle miinuse üles.
Niisiis jalutasime tagasi agentuuri, et küsida veel paar täpsustavat küsimust. Tädi ei olnud endiselt väga osavõtlik ning küsimustele vastas suht suvalt. Hea küll. Võtsime lähedalasuvas kohvikus tassi kakaod ja otsustasime, et see korter on meie.

Pöördusime siis jälle tagasi agentuuri ning andsime oma soovist proua maaklerile teada. Tema poolt ei olnud mingit positiivset reaktsiooni, vaid kohesed küsimused kas saame maksta kohe kolme tšekiga (jah, siin on endiselt kasutusel iidne paberist tšekiraamatu süsteem!) ühe kuu üüri, agentuurikulud ning garantii. Vastuseks jah saanud, läks paberite täitmiseks.

Vaja läks muidugi meie andmeid (elukoht, suhte staatus, tegevusala..) Kuna Gui polnud veel oma töölepingut allkirjastanud, oli vaja ka kirjalikku tunnistust selle kohta, et ta tööle võetakse. Kuna olime elanud välismaal (ja siin makse mitte maksnud) siis meie üksinda üürida ei saanud; garantiiks ehk siis käendajateks andsid nõusoleku Gui vanemad. Vaja oli nende 2008. aasta maksudeklaratsiooni; kolme viimase kuu palgalehti; muidugi mõlemate vanemate andmed, töökohad; isa (kui erafirma töötaja) firma kinnitus, et teda ei lasta lähemal ajal lahti; muidugi nende mõlemi isikutunnistuste koopiad ja midagi oli vist veel...
Selleks olime valmistunud, et tõenäoliselt on vanemate abi vaja, kuna eelmisel aastal vahetas Gui tädipoeg (35.a) Pariisis korterit (ta on seal elanud ja üürinud üle kümne aasta) ja ka temal oli vaja tagatiseks oma vanemaid, mis sest et ta teenib mitu korda rohkem kui nemad.
Meie tädi torises midagi, et me paneme varsti lõunaks kinni (30 minuti pärast) ja et tuleb veel tagasi tulla.
Igatahes saime esialgse lepingupaki kätte, andsime ära ka kolm tšekki ja lubasime pooleteise tunni pärast allkirjastamiseks tagasi olla.
Leping oli muidugi nagu mingi müügileping, milles oli lisaks tavapärasele nt loodusliku katastroofi riski kaart ja tõenäosus. Kokku 17 lk. Tekst mõlemal pool lehte.

Olime õigeaegselt jälle samas paigas tagasi. Tädi oli aga jätnud kahe silma vahele märkuse meie korteri kohta, et see on Borloo seadusega piiratud. Ühesõnaga on selline seadus, uue kinnisvara soetamiseks, millega kaasneb maksusoodustus ja samas kindlad tingimused. Ehk siis meie puhul ei tohtinud üürilevõtja (ehk siis Gui vanemate) aastased tulud ületada teatud piirmäära. Mis aga täpselt oligi keiss. Vahe oli isegi suht väike, aga see fakti ei muutnud. Korterit me üürida ei saanud.
Tädi ütles, et oi näe ma enne ei vaadanud; siin oli punaselt kirjas, et see korter on selle seadusega piiratud...
Ühesõnaga võite arvata, mis tunded meid valdasid, kui saime aru et oleme tagasi alguses ja pool päeva on olnud mõttetu ajaraiskamine. Kõige rohkem ajaski vihale selle tädi ebaproffesionaalsus; kuidas saab nii oma tööd teha?!? Mina kõndisin välja ja Gui jäi temaga asju lõpetama. Sel hetkel oleks tahtnud suitsu ette panna.
Ühesõnaga kaks õnnetut kõndisid tagasi oma hotelli. Saime õnneks sinna veel üheks ööks jääda ning suurema, 4.le mõeldud toa, sama hinnaga.
Suht raske oli jälle see netileht ette võtta ja kuulutusi vaatama hakata, aga mõtlesin et ju siis polnud see meile. Ega tegelikult see viha kedagi ei aita ja teeb ainult meile endile paha.

Arutasime, et mida teevad need noored, kellel nt vanemaid ei ole? Siis sa ei saagi korterit üürida? Elad hotellis?? Et pole vahet, kas sul on pangaarvel raha olemas, kasvõi mitme aasta üüri jagu. Tööl käid ja raha on, aga üürida ei saa? Ma tõesti ei tea, mida need inimesed teevad? Kellelgi on kogemusi?
Tundub igatahes täiega haige süsteem siin olema.

Õhtul käisime veel ühte korterit vaatamas. Polnud jällegi päris see.
Niisiis sõitsime koju tagasi.

Kuna järgmisel nädalal toimub Lille's mingi suur kongress, on sisuliselt kõik hotellid täis. Gui alustab oma tööd nädal hiljem ning tema firma poolt saime organisatsiooni kontakti, kes aitab meile korterit otsida. Et siis tuleb veel natuke kannatlik olla.

Vaarika-laimi toorjuustukook

2010-03-07T08:53:00.000-08:00

Selle maitsva juustukoogi retsepti sain Angelikalt, kes omakorda sai selle suurest Tordiraamatust. Eriti mõnusalt mõjub selles laimi värkendav mekk.

Natuke on retsepti kohendatud ka, sest laimi panin vähem ja küpsised tegin põhjaks ise. Küpsiseid ise tehes pole vaja hiljem võid lisada põhjale ja kuna nagunii on põhjaks vaja küpsisepuru, jääb ka vormidega jändamine ära.

Digestive küpsised kakaoga (põhjaks)
Kogusest saab u pool plaaditäit ehk põhja jagu

50 gr kaerajahu
50 gr täistera nisujahu
25 gr fariinisuhkrut
50 gr pehmet võid
0,5 tl küpsetuspulbrit
nati soola
1 spl kakaod
1-2 spl piima
Sega kõik v.a piim peeneks puruks (lihtsam teha seda masinaga, aga ka hea stressimaandamisviis ;) lisa ainult niipalju piima, et taigen kokku hakkaks. Mätsi pall toidukilesse ja 15 min külmkappi tahenema. Siis rulli kile vahel u 3 mm paksuseks ja küpseta ahjus 180 kraadi juures 15-20 min. Võid jätta ahjuukse lõpus lahti ja lasta nii neil jahtuda. Õhukindlalt seisavad päris hästi. Võid nt piimašokolaadiga pealt katta ja külma piimaga koos maitsevad eriti hästi ;)
Originaalretseptis kakao puudub, aga sellesse kooki passib hästi.

Vaarika-laimi juustukook
200 gr digestive küpsiseid (kakaoga)
800 gr toorjuustu
4 muna + 2 kollast
200 gr (pruuni) suhkrut
vaniljet soovi korral
1 suurema laimi mahl+ koor (pese hästi hoolikalt enne puhtaks!!!)
200 gr vaarikaid

Purusta küpsised (nt kilekotis taignarulliga tampides: jälle hea stressimaandaja :D)
Oma tehtud küpsistele ma võid ei lisanud, kuigi algretseptis on ette nähtud lisada 90 gr sulavõid. Just tehtud küpsiseid ma üle ka ei küpsetanud, sest retsept soovitas võiga küpsisepuru nii kümmekond min küpsetada ka.
Sega toorjuust, kergelt lahti klopitud munad, suhkur, vanilje, laimimahl ja koor hästi läbi. Lisa põhjale vaarikad ning siis toorjuustusegu. Küpseta 200 kraadi juures nii 15-20 min, siis alanda kuumust 180 kraadile ja küpseta kuni tort on tahenenud (kokku umbes tund).

Siis tõsta jahtuma ning jäta kindlasti üleööks seisma. Juustukoogi maitse tulebki alles järgmistel päevadel välja. Enne serveerimist tõsta külmast natuke varem välja.

Öko-olukord Eestis

2010-03-05T05:18:00.000-08:00

Käisin huviga Eesis mahetooteid tšekkimas ja tundub, et olukord on paranemas.

Viljandis leidsin turult hullult hea kohupiima (Pajumäe). Suur, peaaegu kilone karp maksis 45 kr. Väga mõnusa tekstuuriga, juustukoogi sisse sobiks ideaalselt. Aga ka niisama söömiseks ja kamavaht tuli sellest ka maitsev.
Vabalt peetavate kanade munad olid ka täiesti olemas ja kuum kaup.
Mulgi Marketi teisel korrusel on suht ära peidetud Parim Pood. Minu mäletamise järgi asus see enne Tartu tänaval, vana apteegi lähedal, aga nüüd siis ümber kolinud.
Sisse astudes jäi poest natuke segane mulje ja müüja polnud ka väga asjalik, aga leidsin ökoriiulid ilusasti üles. Välismaise kodukeemia hinnad üllatasid, sest sama nõudepesuvahend, mis Prantsusmaal maksis natuke üle 2 eur, küsiti 96 krooni. Kohalikud teraviljatooted olid sama hinnaga mis Maksimarketis.
Maksimarketist leidsin ka maheteraviljatooted (enne leiba-saia) ja huvitav leid oli mahe pähklikreem. Kuna selle hind oli nii odav (400 gr 13.50) siis ei tahtnud ma hästi uskuda. Lisaks polnud mingit ökomärgistust eraldi välja toodud, vaid tootesildil. Igatahes proovisime selle ära ja väga hea toode on. Natuke vähem tugevama pähklilõhnaga kui Nutella, aga täiesti konkureeriv.
(Ps. speltajahust saab väga edukalt kreppe ka teha, lisaks on palju lihtsam taigna segamine, sest tükke ei jää üldse. Piima panna natuke vähem ja tainas jätta ööseks seisma).

Tallinnas külastasin Kaubamaja all asuvat Biomarketit, kus oli parem valik kui Rocca al Mare sama keti poes. Lisandunud oli värske leiva ja mõnede küpsetiste osa ning hea hinnaga olid Biosnacky seemned idandamiseks. Suur valik ja hea aeg kevadväsimuse ennetamiseks väike idu-kuur ette võtta. (pakk seemneid maksis 19 kr ringi; oli ka suuremaid pakke, teise firma seemnetega).
Nõmme turul ostsin putkast hästi toreda tädikese käest ka vabalt peetavate kanade mune. Olid küll head ja hind ka ok.
Kingituseks tõin kaasa Saaremaal valmistatud seepe; GoodKaarma on head tööd teinud- valik ja lõhnad on paremaks läinud!
Ka Rimi oli oma ökotoodetega välja tulnud.
ILU poest Roccast leidsin päris mitu öko-šampooni, jällegi eraldi suurt märgistust polnud, aga silti uurides tuli välja, et täiesti ökotooted. Hinnad ka väga ok, pooleliitrine pudel 60-70 krooni. (Ökopoes tavaliselt 200 ml ligi 200 kr).
Nop-is käisin ka. Väga mõnus ja hubane koht. Hea teenindus ja maitsvad söögid. Kiidan täiega Chai lattet! Poe osa hinnad olid aga päris krõbedad- nt teraviljahelbed, mis Biomarketis maksid 35 kr, olid seal 49 kr.
Stockmannis on samuti järjest rohkem mahetooteid ja üldse leiab igast poest juba arvestava koguse puhtaid, ökoloogilisi tooteid.

Mis puutub prügi sorteerimisse, siis olukord võiks parem olla. Tundub, et alguses hakkasid kõik hullult topsikuid pesema ja näpuga järge ajama, kuidas ja kuhu miski panna ja nüüdseks on käega löödud ja vaid plastikpudelid viiakse taarapunkti.

Kokkuvõtteks: tore, et Eestis on väga hea hinnaga, lai valik kohalikke teraviljatooteid, piimatooteid. Ei pea enam ostma Saksamaa või Itaalia jahu. (Imporditud) kodukeemia ja kosmeetika on suht krõbeda hinnaga ja valik võiks parem olla; samas sellise lühikese aja jooksul (pluss masu :) on asjad läinud paremuse poole.

Kevadrullid magushapu kastmega

2010-03-05T04:36:00.000-08:00

Tegin neid rulle juba mitu aega tagasi, kui mul hull Hiinaka-isu oli; tulid tõesti maitsvad, kerged ja soovitan kindlasti järgi proovida. Kiirsöögi Hiinakate kevadrullidele teevad täiega ära ;)

(kogusest saab u neljale)
13-14 riisilehte (nt Stockist leiad)
1 suur porgand
jupp porrulauku
küüslauku (1-2 vastavalt maitsele)
jupp ingverit (ka vastavalt maitsele; ise panin u poole väiksema sõrme jagu)
1 paprika
4-5 šampinjoni
hiina kapsast (3-4 lehte)
seesamiseemneid
60 gr riisinuudleid (hästi peenikesi)
natuke sojakastet, õli praadimiseks
Koori, riivi ingver ja küüslauk. Haki peenelt (lihtsam rulli keerata) ka teised köögiviljad. Kuumuta wokis õli (nt päevalille või muu kõrget temperatuuri taluv õli) ja woki kõik köögiviljad kergelt läbi. Tegin seda jaokaupa, et osa kõrbema ei läheks ja liiga pehmeks ei küpseks. Seesamiseemned woki ka läbi. Riisinuudlid valmista pakil oleva õpetuse järgi (mõneks minutiks kuuma vette) ning haki pärast kääridega väikesteks tükkideks. Lõpus sega kõik wokis kokku, lisa sojakastet ja soovi korral ka magusat tšillikastet.
Lihalembelised võivad muidugi lisada ka kana vms.

Pane riisilehed (3-4 korraga) leigesse vette ja oota kuni muutuvad pehmeks. Tõsta riisilehele täidist (u 2-3 spl) mitte päris keskele, pigem natuke ääre poole ja tõsta kõigepealt riisilehe lühem osa üle täidise, siis küljed ja lõpuks rulli lõpuni.
Küpsetada võib kas fritüüris, wokis või siis tervislikum variant ahjus, õliga ülepritsitult. 200-220 kraadi juures kuni kuldsed ja krõbedad. Serveeri koheselt magushapu kastmega.

Magushapu tšillikaste

100 gr pruuni suhkrut (fariini nt)
soola
100 ml vett
60 ml riisiäädikat/ siidriäädikat
tšillipastat või peenelt hakitud tšillikaunu
riivitud küüslauku (vastavalt maitsele)
riivitud ingverijupp
Lahusta suhkur, sool vees. Lisa vürtsid ja kuumuta väikesel tulel, et kaste pakseneks. Soovi korral lisada (külma veega segatud) maisi/kartulijahu paksema kastme saamiseks.
Võib teha suurema koguse ja säilitada külmas.

Tagasi Prantsusmaal

2010-03-05T02:59:00.000-08:00

Viimased kaks nädalat möödusid uskumatul kiirusel. Nii palju tahaks teha ja näha ja isegi vähesest uneajast hoolimata ei jõudnud kõike plaanitut teoks teha.
Igatahes sain väga palju positiivseid emotsioone ja mälestusi! Aitäh teile kõigile!

Ene Rämmeld tõi hea võrdluse, et välismaal elades muutub kodumaa nagu armukeseks, kellega ei pea päevast päeva koos elama ja argipäeva jagama ning kellega kokku saades naudid igat hetke.
Nii see tõesti on, sest Eestist ära olles muutud tema suhtes palju positiivsemaks ja kaitsvamaks. Suured puudused ei tundugi enam nii hullud olema.
Eks sellise talve puhul polegi ju väga midagi vinguda ka või mis? Kuigi mulle tundus, et see lumerookimine on inimesed ära väsitanud; et ikka on põhjust nuriseda.

Hea, et sain ikka oma silmaga need hiigelhanged ka ära näha ja nati õlamusklit ka treenitud. Kes pole veel Harju mäele uisutama jõudnud, siis soovitan kuumalt kasvõi täna õhtul minna. Pärast võtta tassike Chai lattet ja/ või kreppe Nutellaga.
Tõesti super talv!

Sattusin tulema väga heal ajal, sest sain osa võtta ajaloolisest EKA viimasest peost. Olen vist ka hingelt eka-kas, sest nii positiivse energiaga ja inimestega peol pole enne käinud. Täiesti uskumatu kontsentratsioon sõbralikke naeratavaid nägusid.
Kuku klubi peod olid samuti täiesti super. Nagu pidutseks sõpradega.
Üldse tundub, et inimesed on nati sõbralikumaks muutunud, sest nii välismaalased kui kohalikud tõid nii mõnegi positiivse näite eestlaste paranenud suhtlemisoskusest/ tahtmisest.

Õppisin ühe igati praktilise peo-triki Gethelt ka. Alati on probleem, mida peol kotiga teha. Variant on selle ümber põrandal tantsu vihtuda, kuskile kõrvale tõsta või siis muretseda üleõla pika rihmaga variant. Kõige leidlikum on aga hoopis panna telefon, kaart, raha (garderoobinumber) saapasäärde. Eks muidugi oleneb saapa mudelist ka, aga minul toimis suurepäraselt :)

Tagasitulles õnneks Kopenhaagenis lumetormi polnud, nii et kõik läks ladusalt. Pariisis tervitas mind päike ja kevadiselt karge tuul. Rongini oli aega, nii et tegin väikese jalutuskäigu Seine kallastel. Natuke kurb oli näha tänaval sooja õhuga metooaukudel magavat kodutut nooremapoolset meest. Üldse on Pariisi lähistel päris palju papponnide kolooniaid ja telklaid (ning nende ümber prügimäed) neile, kel elukohta pole. Pariis ja selle ilu ja valu.

Rongis juhusin ühes kupees olema ema ja tema tütrega, kel oli mingi haigus. Muidugi sain selle naisega juttu rääkida, bienvenue à France :) Ma ei tea, mis haigus ta tütrel oli, aga tal pidavat kogu aeg nälg olema ja päevas lubatud kalorinormiks midagi üle 1000. Miskipärast osteti aga ikka reisile kaasa šokolaadi ja kui ema magama jäi, sõi tüdruk isukalt ära terve paki värvilisi suhkruga kaetud komme.

Kui Eestis üllatasin mina teisi, siis Guil oli mulle uudis, et sai eile Lille´i tööle. Nüüd läheb kibekiireks korteri otsimiseks ja kolimiseks. Finally!
Ma loodan, et meil seal Põhjas väga külm ei hakka. No krt Eestis oli mul -20 t-särk mantli all ja no ei olnud külm. Ja siin paar miinuskraadi, pika käisega t-särk, kampsun ja sama mantel.. no ja külm on! :)
Ja Eestis köetakse ikka korralikult. Sain aru, et ma ei pane segast, et mul siin jahe on pidevalt, sest Eestis ongi sees soojem. Kodudes kui ka nt kaubanduskeskustes. Ökoloogiliselt mõeldes on hea, et Prantsusmaal samuti ei tehta; enamus kütab ju elektriga. Hmm aga äkki on probleem hoopis soojapidavuses?

Täna on ilm samuti päikeseline; tegin hommikul mõnusa jooksutiiru tuttavatel radadel. Õhk on veelgi kevadisem, linnulaul valjem ja muru rohelisem. Nii kerge ja positiivne on olla. Ma loodan, et see energia, mis Eestist sain ei lahtu niipea.
Kallid teile kõigile!

Vastal- mardi gras

2010-02-16T09:21:00.000-08:00

Eile avastasin, et täna on vastlapäev. Muidugi ei tohi seda tähtpäeva mingil juhul tähistamata jätta, sest millal siis veel on võimalus süüa neid nämme kukleid.

Prantsusmaal tähistatakse täna mardi gras'd. Erinevates regioonides tähistatakse seda nt kreppide söömisega, muretaignast küpsetistega... Lastele (ja lastemeelsetele:) on näomaalingud ja/ või maskid.

Liu laskmisest mul täna kahjuks midagi välja ei tulnud, sest lund on ainult tibake. Ei teagi kuidas mul linad sel aastal kasvavad.. See-eest säras täna päev otsa ilus päike ja hommikul oli päris krõbe -6 kraadi külma. No peaaegu vastal.

Hernesupp meeldib mulle ka väga, aga kahjuks oli täna hommikul poes ainult poolitatud herneid ja tahtsin teha tervete hernestega. Et see jääb teiseks korraks.

Kuklite retsepti leidsin Nam-namist, mida enda järgi kohandasin. Kuklid tulid tõesti maitsvad ja seekord jäin ka kujuga rahule. Leidsin lõpuks viisi, kuidas nad ilusad siledad ja ühtlased jäävad.

Tuli meelde, kuidas aasta-paar tagasi otsisime perega Tallinnas tavalisi kukleid, aga lõpuks vist ei leidnukdi, sest kõikjal oli juba vahukoor ja/või moos vahele pandud. Ei tea miks me siis isetegemisele ei mõelnud? :)

Vastlakuklid (u 15 tk)
2,5 dl sooja piima
400-500 gr jahu (tegin pool täisterast)
25 gr pärmi/ 20 gr nisujuuretist (ma siin kasutan pärmi asemel ja toimib väga hästi)
natuke soola
70 gr sulavõid
1 muna
1,5 spl suhkrut
(0,5 tl kardemoni)
Sega pärm suhkruga, sega kuni pärm sulanud. Lisa leige piim, ning u pool jahukogusest, sega hoolega, et saaksid ilusa ühtlase umbes hapukoorepaksuse segu. Kata rätiga ja lase u 10 min seista kuni pinnale hakkavad mullikesed tekkima.
Lisa klopitud muna, kardemon, jahtunud või, ülejäänud jahu. Sega ja hiljem sõtku kuni tainas lööb kausi küljest lahti. Jahu lisagi vastavalt sellele, kuidas sõtkuda saad. Vähema jahuga saad kergemad kuklid. Kata rätiga/ kilega ja lase soojas kerkida u tunnike, kahekordseks.
Vormi kuklid: võta jahuste kätega u munasuurune kogus tainast, ning tõmba "nahk üle kõrvade" ehk siis keera ilusam pool pealepoole, et jääks ilus sile. Nagu Itaalia pizzataignaga ja baguetti tehes. Raske on seda seletada, aga ehk on ok. Kel soovi, seletan pikemalt :)
Lase kuklikestel kerkida veel u 15 min. Pintselda piima või munaga ja küpseta ahjus 220 kr juures 10-15 min kuni pealt ilusad kuldsed. Lase räti all jahtuda (koorik ei jää kuiv ja kõva nii)

Mulle meeldib vahukoorele lisada kohupiima, sest nii on tulemus vähem rammus ja mõnus hapukas maitse ka man. Vahukoore tegemise õpetust ma vist siinkohal jagama ei pea. Vanilje on ka kindlasti omal kohal.

Jahutnud kuklitel lõika müts ja uurista lusikaga natuke sisu välja, et oleks ruumi kreemile. Jeee :) Sisu saab maiasmokkadele, kes kuklite valmimist ei jõua ära oodata :D
Täida kuklid kreemiga, pane müts tagasi pähe ja kaunista lumega ehk tuhksuhkruga.
Mõned banaanirõngad kreemi all annavad ka mõnusa nüansi.

Head vastlapäeva!

Opéra

2010-02-13T06:37:00.000-08:00

Kuu alguses käisin elus teist korda ooperis.
Ei teagi, miks ma pole pärast seda esimest korda, kohustuslikku klassiga külastust, rohkem käinud. Pole vist harjumust ja tuttavaid ooperifänne ka pole. Võib-olla on jäänud ooperist natuke snooblik mulje; et tegemist on vanaprouade ja -härrade meelelahutusega; et ooper on igav ja keeruline mõista?
Igatahes avastasin, et Toursis on ooperimaja ja päris aktiivne programm. Asja tegi veelgi huvitavamaks see, et siin on vägagi hea diil alla 28. aastastele (enamus soodustusi on kuni 25.-aastastele...) ostes pileti 30 min enne etenduse algust, maksab see kõigest 7 eurot, mis on isegi odavam kui kinopilet.

Mõeldud-tehtud.
Pool tundi enne etenduse algust oli peale meie kohal vaid kaks vanemat meesterahvast, kes soovisid oma pileteid edasi müüa, sest olid juba etendust näinud (7.euroga nende pakkumine muidugi võistelda ei suutnud :).
Ooperimaja uksed avati alles 15 min enne etenduse algust. Saime ilusasti oma noortepiletid kätte, istekohad ka täiesti ok. Maja ise on ilus, rohkete kaunistuste, laemaalide jms.
Natuke harjumatu, et riidehoidu kui sellist ei olnud. Talvisel ajal pole saalis just kuigi mugav paksude üleriietega jännata.
Riietumiselt oli ka rahvas tavaline, ei mingeid kleite ega ülikondi, mida võiks ooperimajalt eeldada. Kuulajaskond oli valdavalt hallipäine.

Etendus koosnes kahest osast: la Téléphone, ou l'Amour à Trois (Telefon või armastus kolmele)
ja Amélia va au bal (Amélia läheb ballile). Tegemist oli operettidega, mis on ooperist kergemad, lõbusa, elurõõmsa sisuga.
Esimese tegevus käiski telefoni ümber; lühidalt kokku võttes, siis sellest kuidas me, naised, oma elu veedame telefoniga lobisedes (oma elu ümber jutustades) ja unustame reaalse elu.

Hea, et ka subtiitrid olid olemas, kuigi väga neid vaja ei läinudki.

Teine osa oli pikem, esitati itaalia keeles. Subtiitrid tulid siin kasuks; õppisin itaaliakeelse sõna pizzo (pitso hld) mis on nagu eesti keeleski pits. Teine osa meeldis mulle rohkem, sest tegevust oli rohkem ja esinejad sümpaatsemad. (Amélia ballile minekut takistab abikaasa, kes saab tema truudusetusest teada ja mida kõike üks naine teeb, et peole, tantsima saada :)

Ma ei tea, kas teiste linnade ooperimajad samuti sellist head võimalust pakuvad, aga uurida tasuks kindlasti.
Sain igati hea üllatuse: ilus muusika (sümfooniaorkestriga), kerge ja humoorikas kava; ilusad kostüümid, lavadekoratsioonid ja esinejad. Igati positiivne kogemus, mis andis tõuke peatselt naasta ja enam mitte ooperivõõras olla.

ja ooperisse tasub minna kaksi, sest siis saab pärast rääkimise asemel laulda pool õhtut "ooperi-stiilis" ja teistele sellega närvidele käia :D

Heeaaad ooo-periiii-elamuuust kõigileeeeeeee!!

Muffinid, knackflarn ja granola

2010-02-13T05:37:00.000-08:00

Postitan mõned mõnusad retseptid, mida vahepeal teinud olen.

Muffinid on mõnusad, kerged, kiirelt valmistatavad ja maitsvad. Täistera jahust valmistatuna ka tervislikud. Mõnusad tee kõrvale või hommikuks.

Tervislik banaanimuffin (u 12 tk)

250 gr täistera nisujahu
2 muna
100 gr pruuni suhkrut
2 tl küpsetuspulbrit (või 1 tl soodat ja 1 tl k.pulbrit)
2 küpset banaani
2-3 spl kaerahelbeid + kaunistuseks
kliisid (nt 2 spl)
5 sl õli/ sulavõid (võib ka ilma või vähemaga)
natuke soola
Sega kuivained hoolikalt. Vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks. Lisa banaanipüree, rasvaine ning sega kõik võimalikult vähese segamisega kokku. Täida muffinivorm 2/3 ulatuses, puista peale mõned kaerahelbed. Küpseta 18o kraadi juures u 20 min.

Banaani- Šokolaadimuffinid (u 12tk)

70 gr fariinisuhkrut
2 muna
2 küpset banaani
natuke sidrunimahla
100 gr sulavõid
250 gr täistera nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
soola, vaniljet
50 gr tumeda šokolaadi tükke
Sega kuivained. Vahusta munad suhkruga. Lisa sulavõi, sidrunimahlaga segatud banaanipüree, sõelu juurde kuivained, hakitud šokolaaditükid; sega minimaalselt. Täida muffinivormid ja küpseta 180 kr juures u 20 min (võid hambatikuga küpsust testida).
Soovi korral võid katta jahtunud muffinid šokolaadiga.

Ostsime ammu aega tagasi Ikea söögipoest suure karbi maitsvaid krõbedaid kaeraküpsiseid. Kolasin netifoorumites ja leidsin, et nende küpsiste fännid olid juba minu heameeleks juba retsepti leidnud.

Ikea kaeraküpsised (Knackflarn)
(plaaditäis)
75 gr sulavõid
60 gr demerra suhkrut
50 gr (peenemaid) kaerahelbeid
60 gr täistera nisujahu
soola
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl vaniljet
2 spl siirupit
2,5 cl piima
u 25 gr tumedat šokolaadi, natuke võid.
Sega kuivained hoolikalt. Lisa sulavõi, siirup, piim. Jaota küpsetuspaberile, jäta vahed, sest küpsised lähevad suuremaks! Küpseta 180 kr kuni enam ei mullita ja pealt ilusad kuldsed. Lase jahtuda.
Sulata šokolaad vesivannil, lisa või tükike, sega kuni šokolaad vedel. Kaunista küpsised šokolaadiga, lase jahtuda. Säilita õhukindlas karbis.

Üldiselt mulle müsli ei meeldi, sest see on kas liiga magus, E-aineid täis või siis on tunne, nagu sööks linnusööki, lihtsalt mingeid lamedaks tambitud teri. Granola, ehk röstitud müsli on aga hoopis teine tera. Maitsev, krõbe ja saad lisada vastavalt oma maitsele kuivatatud puuvilju (või siis serveeri nt värske banaaniga).

Tegin kogused umbkaudu, igaüks võib oma maitse järgi magusust jne timmida, samuti lisandeid. Poemüslit pärast sa enam ei taha ;)

300 gr (täistera) kaerahelbeid (või helveste segu)
2-3 spl maitseta toiduõli
tumedat siirupit u 1 dl (tegin ise: segasin fariinsuhkru veega ja lasin väikesel tulel podiseda kuni muutus kleepuvamaks)
(siirupi asemel võib kasutada ka mett, aga kuna kõrge temperatuuri juures mee head omadused lähevad kaotsi, siis pole väga vahet kui tumedat suhkrut kasutada)
natuke soola ja vaniljet

seemneid: päevalille, seesami, kõrvitsa...
kliisid
rosinaid, banaane, kookoslaaste...

Jahuta siirup, sega juurde õli, vanilje, sool. Sega helvestega. Rösti 150-160 kraadi juures 15 min. Siis sega juurde seemned ja kuivatatud puuviljad ning rösti veel u 15 min kuni segu natuke kulde ja mõnus krõbe. Lase ahjus jahtuda (uks paokil). Kui täielikult jahtunud, pane õhukindlasse purki või kotti.

Valmis-junk-toit

2010-02-13T04:01:00.000-08:00

Tundub, et ka siin hakatakse rohkem tähelepanu inimeste toitumisharjumustele pöörama. Nädala jooksul nägin kahte erinevat saadet samal teemal.
Analüüsitakse toitumisekspertidega valmistoitude sisu, tehakse pimeteste jne. Kõik on nõus, et valmistoidud sisaldavad sageli liiga palju soola, rasva, kunstlikke lisaaineid; on tasakaalust väljas ning kindlasti ei tasu neid iga päev tarbida (mida aga väga paljud inimesed just teevad).

Tõepoolest, supermarketites võtavad järjest suurema osa külmutatud ja valmistoiduletid.
Ükspäev nägin majade vahel ringisõitvat kaubikut, mis toob külmutatud valmistoidud koju kätte. Kui laisaks/mugavaks võib minna?
Tundub, et toidutegemine on meile muutunud nii suureks kohustuseks, et oleme unustanud selle lihtsa põhimõtte, mis selle taga on. Oleme see, mida sööme. Toiduga jagame oma perele armastust ja näitame, et hoolime neist.
Miskipärast on nüüd täiesti ok süüa päevast-päeva x-köögi või y-firma toitu ja vabandada end ajapuudusega välja. (tjah, aga me naised leiame aega oma elust 8 aastat šoppamas käia...sic!)

Saan veel aru pereemadest, kes töötavad täiskohaga ning kel pole tuge ega abi kaaslasest koduste toimetustele ning nad tõesti ei jaksa iga päev kell 20 koju jõudes hullult vaaritada.
Samas on alati variante ja võimalusi; paljugi on lihtsalt tahtmise taga kinni.
Või siis ehk pere ei hinda ema pingutusi ja ehk neile ei maitsegi enam tema toit, kuna on nii ära harjunud selle anonüümse pakitoiduga?
Samas isegi osad vanaemad ei viitsi enam tähtpäevadeks ise kokata. Et näe mul lihtsam, ostsin valmis salatid; mitut sorti ka veel. Ehk nad ka kardavad, et me tänapäeva lapsed ei taha tema maitsega salatit, vaid Selveri või Rimi omat hoopis? või on tõesti ka vanaemad nii laisaks muutunud?

Laiskus ja mugavus.. Kust jookseb see piir?

Mulle tundub,et oleme lihtsalt unustanud söögitegemise ja selle võlu. Et saame ei millestki teha midagi väga head. Ja seetõttu tundubki see nii keeruline ja aeganõudev jne. Mida rohkem me harjutame, seda lihtsamaks asi muutub. Nagu kõikide uute asjadega; nt uue keele õppimisegagi: alguses ei saa midagi aru ja hiljem hakkad seoseid ja suurt pilti nägema ja lõpuks on täiega hea tunne.

Selleks, et hästi ja tervislikult süüa ei pea olema tippkokk; samuti ei ole see kallis.
Iroonilisel kombel pole meil kunagi olnud NII palju igasuguseid imevigureid ja masinaid, gadgeteid kui soovite, mis peaksid tegema söögitegemise (ja elu) lihtsamaks. Samas pole me kunagi enne olnud nii võõrdunud sellest igapäevasest toimingust.

Toidutegemine ei võta ka kaua aega; ja mida rohkem me harjutame ja oma tehnika paika saame, seda libedamalt asi läheb. Muidugi lisan jälle, et abikäed on alati suureks toeks, seda siis kas elukaaslase või laste näol. Koos on lõbusam ka ju.

Lisaks on nüüd ahjud jm taimeriga, mis teevad ka asja lihtsamaks ja kiiremaks.
No ja kui tööpäeva lõpus aega ja energiat tõesti napib, siis võib ju vabal ajal valmistada suurema koguse, mida siis hiljem hõlpsalt soojendada.

Minu meelest on väga tore, et leidub neid, kes on võtnud söögi oma südameasjaks. Nagu kuulus tippkokk Jamie Oliver, kes teeb kampaaniaid koolitoidu tervislikumaks muutmiseks ja promob toidualase hariduse jagamist lastele (ning täiskasvanuile). Sest jah, kui lapsed köögivilju ei tea ja maasika "väkk öeldes" välja sülitavad siis pole ju vaja palju mõelda, mis toidu tarbijad neist sirguvad.

Igatahes mõnusaid ja tegusaid tunde köögis ja oma pere, kallite seltsis.
Head isu ja söögi nautimist!

Lille

2010-02-11T09:21:00.000-08:00

Teisipäeva varahommikul võtsime suuna Põhja poole, punktiks B: Lille. Ilm keeras muidugi mõnusalt külmaks ja teel hakkas peenikest lumekest sadama. Pariisini oli kõik ok, aga nagu tavaliselt saime pealinna ümbruses ummikus seista. Isegi läks suht kiirelt, kaotasime umbes tunnikese. Mõtlesin, kui paljud inimesed IGA jumala päev veedavadki (suure) osa päevast kuskil teel passides ja hingates sisse mõnusat heitgaasiaroomi.

Pärast 5. tunnist sõitu olime lõpuks kohal. Tundsin end nagu teises riigis, sest palju oli erinevat võrreldes selle regiooniga, millega harjunud ja mida senini külastanud olen.
Arhitektuuriliselt seostus Lille mulle Hollandi ja Belgiaga, mida põgusalt tean. Valdavalt tellistest ja kivist, väikesemõõdulised (paar korrust), teineteise kõrval asetuvad ja samas välisfassaadilt väga erinevad majad. Tuli meelde ka Inglismaa ja sealne sarnane ehitustiil.
Fassaadid, eriti vanematel majadel, on hästi dekoreeritud, värvilised ja seetõttu huvitavad. Väikesemõõdulisus jätab nukumajade mulje.

Vana Lille on nagu šarmantsed vanalinnad ikka, kitsaste kivisillutatud tänavatega, hubaste poekeste, restoranide, pubide ja väga isuäratavate vaateakendega kohvikutega ja pagariäridega. Põhiväljakuks on Suur Väljak (Grand Place) ehk Place du Général de Gaulle (mis meenutas Praha vanalinna), mille äärest võib leida 17. sajandist pärineva linna kõige ilusamaks monumendiks tituleeritud vana (valuuta)vahetuse hoone (Vielle Bourse), mille sisehoovis kauplevad soojemal ajal lillemüüjad ning praegu vanade raamatutega jms kauplejad. Väljaku ääres tegutseb ka Euroopa suurim raamatupood, Le Furet de Nord, mis oma nelja korrusega, 7000m2 ja 135 000 erineva teosega on ka sissepõikamist väärt.

Läheduses asuvad võimsa kellatorniga kommertskoja hoone (Chambre de commerce et d'Industrie), ooperimaja ja Beauregard Row (Rida) (Le Rang du Beauregard), mis kõik samuti vaatamist väärivad.
Vanalinna suurus on selline, et ühe päevaga jõuab rahulikult tiiru peale teha ja ringi vaatata. Kahjuks tegi libe, kohati jäätunud tänav selle ringivaatamise veidi keeruliseks, sest oma turvalisuse huvides eelistasin rohkem oma jalge ette kiigata.

Ja õhus oli tunda mõlemal päeval naljakat, nagu pärmilõhna. Tõenäoliselt pärines see mitte pagariäridest vaid õllevabrikutest. Otsisin natuke ka foorumitest, aga täpset vastust sellele ei saanudki. Kohalikud seda tõenäoliselt ei eristagi ja seetõttu on see vist ainult turistide ninadele erinevuseks.

Lille on tänaseni väga tugevate Flaami mõjutustega, seda kulinaarse poole pealt ning muidugi keele ja nimede osas.
Nagu põhjapoolsele kliimale sobilik, on sealsed toidud mitte just kõige tervislikema killast: friikartulid, vahvlid, krepid (vahukoore ja šokolaadikreemiga); flammenkueche (mille retsepti leiad minu varasematest postitustest); Moules-frites (rannakarbid friikatega), Speculoos (kaneelimaitselised küpsised) ja jookidest muidugi väga lai valik kohalikku õlut.
Nt meie "fariinsuhkur" (la vergeoise) on Prantsusmaal tuntud eelkõige põhjas ning selle leidmisega läks mul päris kaua.

Inimesed on Lille's lihtsad, paljud tõenäoliselt madalama haridus (ja haritus) tasemega. Silma jäävad paljulapselised pered. Supermarketis võis kohata ema, kes oma põrandal maadlevate järeltulijate peale karjus ja teise kärus olid toiduainete vahel lapsukesed, kes kõik midagi nosisid (pisike, u aastane nätsutas koorimata krevette). Mustlaselu.
Tänaval on pilt päris kirju; silma hakkab rohkem heledapealisi; samuti sisse rännanud Marokolasi, Tuneeslasi.. Üldse on noori palju, eks seda tänu ülikoolidele jm teadusasutustele, mis Lille's asuvad.

Võõrtöölised asutasid end siiakanti aastaid tagasi, kui aktiivne elu käis kiviöekaevanduste ümber. Praeguseks on need juba aastaid suletud ning vanu aegu meenutavad võimsad tuhamäed ning paikseks jäänud sisserändajad.

Töötus tundub siin "Prantsuse keskmiselt" suurem probleem olema, sest kerjajaid (mustlasnaised, lapsed ning noored koertega alkohoolikud) jääb silma palju. Nt pole ma enne kohanud siinmaal valgusfoori all autoakendele koputavaid tegelasi ning metroos sõites 4st korrast 2l küsisid raha 5-6 aastased poisiklutid.

Siinkandis on paljude firmade peakontorid, nt Promod, Decathlon, Redoute... Kaubandus tundub väga aktiivne ja oluline haru olema, sest poode on väga palju. Eriti jäi silma valmisriiete kaupluste lai esindatus. Isetegemine on vist ka sealkandis popp, sest kanga-, käsitöö-, kunstitarvete poode leidus rohkem kui tavaliselt.
Juhuslikult leidsin Roubaix's (Lille'i eeslinn, 20 min metroosõidu kaugusel) ühe kangakaupluse, mille valik oli tõeliselt lai ja hinnad normaalsed. Kõigi õmblejate paradiis :) Mõtlesin kohe Nastile ja Liinale.

Ilm oli neil paaril päeval põhjapoolsele asetusele vastav: kolmapäeva hommikul tervitas meid lai lumesadu, mis õnneks lõppes juba enne lõunat ja vahetus külma põhjatuule vastu. See meenutas Tallinna kliimat, külm tuul ja veidi niiske. Brr!
Uudistest kuulsime, et kiireteedel olid korralikud ummikud, kuna osad raskeveokid ei saanud libeduse tõttu mäekesest üles ja blokeerisid teistele liiklejatele tee. Ootamisaeg 4-5 tundi. Vedas, et jäime veel üheks ööks.
Neljapäeva hommikul oli üllatus veelgi suurem, sest maha oli sadanud ilus kohev u 5 cm lumekiht. Õnneks oli suurem lumepaanika juba möödunud ning jõudsime ilusasti õhtuks tagasi Tours'i.

Kel rohkem huvi: www.lilletourism.com

Keemiarünnak!

2010-02-04T17:12:00.000-08:00

Nüüd olen siis jõudnud tervisliku toitumise ja kodukeemia juurest sammukese edasi (kuigi seda postitust pole ikka suutnud ära lõpetada..)
Eelmisel nädalal sain nii mõndagi toredat oma kosmeetika kohta teada (kosmeetika all mõtlen šampoone, duššigeeli, hambapastat, kreeme, lõhnaõli, meiki...).
Muidugi ei arvanud ma, et need on hästi kasulikud, aga ma ei uskunud, et tervisele ohtlikku keemiat leiduks kõigis neis ja mitmeid korraga, sest kasutan nö korralike firmade asju.

Võtsin ette kõik tooted, mida kasutan ja hakkasin nende koostist uurima. Ausalt pole ma kunagi enne viitsinud kosmeetika-etikette lugeda ja täitsa kreisi, kui palju aineid sisaldavad! (nt Body Shopi põsepuna 33, sh talk ja 5 parabeeni) Keemiatunnid tulevad meelde, kui neid 4-5-6 sõnalisi ühendeid kokku veerida. Leidsin ka ühe lehekülje mis tegi asja natuke lihtsamaks, kuhu juba paljud tooted on sisestatud ning mis puudu olid, lisasin ise (http://www.cosmeticsdatabase.com/index.php).
Keskmiseks hindeks tuli 6 (10st) ehk siis keskmine ohtlikkus. Aga leidus ka võitjaid: John Frieda kuumakaitse-vedelik juustele ja üks minu lemmiklõhnadest Boss Woman, mis said maksimumhinde.
Üldse jäid parfüümide hinded 8-10 vahele, mis tähendab tervisele väga ohtlikku toodet, mida vältida.

Üllatuseks tuli ka minu Aloe deodorant, (Forever Living products) mille ostsin teadmisega, et head naturaalsed tooted, kehasõbralikud ja ei sisalda alumiiniumsooli (mida seostatakse nt rinnavähiga). Nüüd siis leidsin sildilt, et selline tore asi nagu triklosaan on sees ja muidugi ka fragnance, ehk parfüüm. Niipalju siis looduslikkusest....

Paraku on nii, et isegi kallimad, "hea reputatsiooniga" apteegi-tooted on samasugust jama täis.
Nt need, mis kasutavad oma toodetes looduslikku, tervistavat vett (La Roche-Posay, Uriac, Avène..) Algus on etiketil ilus: x thermal water, looduslikud ekstraktid ja lõpus on ikka need parabeenid ja kui veab siis parfume ka.. Vahel on pakendi esiküljel ka märgitud, et ei sisalda nt parfüümi, aga samas ikka 3-4 parafeeni.
Siin müüakse kosmeetikat nimelt apteegis (Pharmacie, kust saab osta ka ravimeid ja tavaliselt natuke odavam ja ravimiteta Parapharmacie) Muidugi on supermarketis laiatarbe-kosmeetika olemas, aga tavaliselt seatakse sammud ikka apteeki. No ja sul ei tuleks pähegi, et ostad apteegist korralikku, kallist kosmeetikat ja saad lõppkokkuvõttes ikka samade kahjulike keemiliste ühenditega toote. No ehk neid on seal koguseliselt vähem, aga fakti see ei muuda.

Kõike seda teada saades, tuli tunne, et ei tahaks enam ühtegi neist toodetest päevagi kasutada. Samas pole vist väga öko neid lihtsalt minema visata ka?

Vähemalt on järjest rohkem firmasid, kes toodavad puhtaid, looduslikest koostisainetest tooteid, mille vastu plaaningi vajalikud tooted vahetada. Ma loodan, et need rikuvad keha normaalset tasakaalu vähem, et saaks hakkama peapesuga nt korra nädalas.
Eks raporteerin kuidas läheb.

Toon välja mõned levinumad ja olulisemad kahjulikumad keemilised ühendid, mida tasuks kindlasti vältida (täpsemat infot saad lugeda alltoodud linkidelt):

Sodium Laureth Sulfate (SLS)/ Sodium Lauryl Sulfate (SLES)
Ammonium Laureth/Lauryl Sulfate
Triklosaan (nt hambapastas)
Butüülhüdroksütolueen BHT (E321)
1,4 Dioxane
Dioxin
Parabeenid
Alumiiniumkloorhüdraat
PG propüleenglükool
Ksüleen
Tolueen
Ftalaadid
Talc
PEG polyethylene glycol
DEA diethanolamine
Glycerin
Collagen
PABA/oxybenzone/benzobhenone

Allikad, huvitavad ja põhjalikud leheküljed:
http://www.bioneer.ee/eluviis/ilu/Ohtlikud_ained_tarbijatoodetes.aid-1963
http://www.safecosmetics.org/index.php
http://www.inspiredliving.com/organic/skincare/a~skincarechemicals.htm

Küsid ehk, miks ma oma elu nii keeruliseks teen? Ajan taga E-sid ja mingeid tundmatuid ühendeid, pööran oma harjumused peapeale. Et tervisekaitse jm ei lubaks ju selliseid tooteid turule, mis meile kahjulikud on?
Paraku aga ei tea keegi, kuidas kõik need keemilised ühendid koos meile mõjuvad. Oleme sisuliselt ise katsejänesteks. Seda teame aga ju kõik, et oleme järjest haigemad, nõrgemad ning eriti lastel on üha enam allergiaid, ülitundlikkust ja toidu(aintete)talumatust.

Minu jaoks ei ole see elu keeruliseks tegemine.
Tervisehädad ja haiged järeltulijad-see on keeruline elu.

Ahhaa!

2010-02-03T05:28:00.000-08:00

Aasta alguses, hoolimata uue-aasta-tunde täielikust puudumisest (siiani), tuli mul ka kuidagi peale isu midagi muuta, teistmoodi teha (njah, nagu siiakolimine poleks piisav muutus..) Ei tahtnud anda (paarinädalaseid) klassikalisi uusaastalubadusi stiilis: võtan-kaalust-alla, hakkan-sporti-tegema ja loomade-varjupaigas-vabatahtlikuks vaid midagi rohkemat ja püsivamat.

Algas asi siiski enesetundest, sest kõhutunne ütles, et heade asjade söömisega on liiale mindud. Siin, gurmaanluse maal, on see üsna lihtne juhtuma :)
Igatahes tundus kõiksugu terviseartikleid puhastumisest lugedes, et tahan ka. Tegingi kaks nädalat lihata, saia-leivata, alkoholita, suhkruta (v.a puuviljadest).
Esimesed 3-4 päeva olid kõige raskemad, sest ikka oleks tahtnud harjumuse järgi süüa. Just värske leiva-saia järgi käisid neelud ja enne magamajäämist lugesin mõttes lammaste asemel kooke ja muud maitsvat :D. Liha/kala ei ahvatlenud; ehk ka seepärast, et sai päris pikalt tänu ühele pereliikmele suht selleta läbi aetud. Vahel oleks tahtnud väikese klaasi veini ka õhtul teha, aga piparmünditee sobis ka.
Tuleb vist õige aeg ära tunda või siis end vaimselt ette valmistada: selgeks mõelda, otsustada, miks ja mis eesmärgil midagi teha; siis pole asi üldse raske.

Ja sealt hakkas asi arenema. Leidsin järjest rohkem informatsiooni keskkonna-alaste teemade kohta: netilehed, saated, filmid, messid... Eks vist sama efekt, kui hakkad millelegi tähelepanu pöörama, siis lõpuks näedki igal pool huviorbiidis olevat.

Ühesõnaga, viimased nädalad on minu jaoks olnud kui mingi uue keele õppimine, või sellest aru saama hakkamine. Oleksin nagu mingi tarkuse või saladuse teada saanud. Ja asi muudkui hargneb edasi. Läheb mõnes mõttes keerulisemaks, sest info läheb põhjalikumaks, laiemaks ja tahab seedimist, analüüsimist ja teisest küljest hakkan vägagi loogilist "suur pilt" nägema.
Mul on tunne nagu lapsel, kes tegi suure pahanduse ja füüsilise karistuse asemel on mulle ilusasti selgitatud, mida ma valesti tegin ja miks. Palju efektiivsem kui vitsa-ja-nurka või mis?
Tahaks kõigile rääkida oma avastusest, jagada entusiasmi ning leida mõttekaaslasi.
Ühest küljest olen kurb, et ma varem ei ole viitsinud (jah viitsinud, sest tegelikult on kõik see info minu nina all juba pikemat aega olnud) enda peakest sellega vaevata ja asjasse süveneda...

Vabandus: mul polnud enne aega, ma käisin ju tööl!
Töö-taha saab tänapäeval vist üldse kõik välja vabandada või mis? sõpradele mitte-aega-leidmised; vanematele/perele mitte-helistamised/külastamised, kallimatest, lastest ja elukaaslastest rääkimata.
Igatahes nüüd on mu elus ideaalne aeg (elu üle järele) mõtlemiseks.

Tulles tagasi minu filosoofilisest heietusest..
...teisalt on mul hea meel, sest tahaks loota, et mu elu on ikka alles ees ja saan veel asju parandada või siis paremaks teha ja kunagi pole liiga hilja õppimiseks ja asjade paremaks muutmiseks.
Olen üle saanud sellest esimesest raskest hetkest (mulle tundub et neid tuleb veel), kui kõike seda negatiivset ja reaalset infot saades tundub, et no kõik on nii p--s, et midagi ei anna enam parandada. Minu jaoks on oluline, teha midagi reaalset ära, mitte ainult sellest rääkida ja kaasa noogutada. Väikestest asjadest alustamine aitaski palju.
Ja see on tore, et tegelikult juba NII palju inimesi on selle avastuse ammu enne mind juba teinud ja käivad seda teistmoodi rada. Nad samamoodi ei tea kõiki vastuseid ja otsivad seda õiget.

Igatahes kui soovid, siis võid koos minuga seda avastusretke "Prantsuse võtmes" kaasa teha. Või siis lihtsalt lugeda kuidas ma natuke ära keeran :)
Nagu ütles Ray Bradbury: Life is "trying things to see if they work."