

When we have turned to a right direction, there's nothing else to do than continue
Tegin teisipäeva õhtul viimaks ise pestot. Juba mitu kuud sööks kasvõi iga õhtu pastat, kaaslaseks lihtsalt pesto või mõni köögiviljakaste.
Pesto hakkas mulle meeldima vist paar aastat tagasi, kui Itaalias ühest väikesepoolsest supermarketi kulinaariaosast selle ostsime.Oli teine hästi ilusat säravrohelist karva, mitte nagu need haledad purgi-omad; no ja maitse oli tipp-topp :) Teine hea avastus oli ka lihtsa karbiga müüdav trühvlikreem. Need olidki meie Itaalia puhkuse kõige paremateks kulinaarseteks elamusteks, sest kahjuks kõik söögikohad osutusid pettumuseks (naeruväärselt väikesed portsjonid ja/või maitsetu toit).
Pestoks ostsin ilusa suure basiilikupoti juba eelmise nädala lõpus ning ka seedermänniseemnete leidmine osutus lihtsamaks kui metsapähklite soetamine. Miskipärast on hetkel need viimased juba nädalaid tavalistest toidupoodidest otsas.
Kuna mul uhmrit pole, siis kasutasin püreestamiseks oma mojito-nuia teist otsa ja suurt tassi. See variant töötas täitsa hästi, aga lõpus lasin kõik saumiksriga veel läbi. Tuli küll täitsa nagu see „õige“ pesto, ilus roheline ja mõnusa tugeva maitsega. Katsin pesto purgis oliiviõliga, mis pidavat seda hästi aitama säilitada, kuna kavatsen seda alles järgmisel päeval tarvitada. Läheb äkki veel paremaks? Mm..neelud juba käivad :)
Pesto sisse panin: suure poti basiilikulehti; riivitud parmesani; küüslauguküüs; seedermänniseemneid; soola ja oliiviõli. Koguseid arvestasin maitse ja tunde järgi; las iga pesto ollagi omamoodi.
Juba mitu korda olen prügikotti konteinerisse visates märganud, et ikka leidub neid, kes ei viitsi nt pitsakarpe jm ümbertöötluseks sobivat vastavasse konteinerisse paigutada. Viimane kord hoidsin end tagasi, et mitte võtta neid 3-4 puhast pappkarpi ja neid teise kogujasse panna. Kas see on tõesti siis NII raske???
Minu meelest on siin asi tehtud väga lihtsaks; on kaks konteinerit: üks segaprügi kottide jaoks ja teine ümbertöötlemiseks mineva kraami (paber, papp, metall, klaas) jaoks. Ei mingit 3-4 kasti süsteemi. Pealegi on pea igal pakendil ka vastav märgis, kaks noolekest ringikujuliselt, mis annavad teada, kas too sobib ümbertöötlemiseks või mitte.
Muidugi on ka pakendeid, nagu nt jogurtitopsid, mida siin miskipärast ümber EI töödelda. Ma kuidagi ei taha neid tühje puhtaid (tänu Indi piimatoodetelembusele) plastiktopse segaprügi hulka visata. Prantslased söövad jogurtit päris hoolega; “Vähemalt 3 piimatoodet päevas” kampaania on olnud edukas, kui toidupoes võõraste kärudesse piiluda. Nii ma mõtlengi, et kurb, et neist tuhandetest topsidest midagi edasi ei saa.
Enamik jogurteid on saadaval vaid väikestes, 100gr topsides, mis on kas 4-8-12-16 või lausa 24- kaupa pakis. Peale Kahe Lehma jogurti pole ma siin rohkem lemmikuid leidnud, sest isegi kui pakil suurelt kirjas : ilma säilitusaineteta, siis natuke värvaineid on ikka ilustamiseks lisatud.
Nii ma mõtlengi, et tuleb jälle asi enda kätte võtta ja ise jogurtit teha. Olen paari vastavat raamatut poes huviga sirvinud ja tundub, et isegi spetsiaalse masinata on see täiesti võimalik. Tuleb vaid häid baktereid leida.
Nagu leivategu, on ka ise jogurtivalmistamine siinmail viimastel aastatel väga popiks tegevuseks saanud ja vastavat kirjandust leiab hulgim. Eks oma osa on ka hinnal, sest majanduslanguse ja kriisi taustal on hakatud rohkem sellele tähelepanu pöörama. Keskmine naturaalse maitsestamata jogurti hind on nii 1,50 4-paki eest. Eks leiab muidugi odavamat ka, nt need värvitud “naturaalsed” jogurtid on tihti supermarketis eripakkumisega soodsad. Kui sul aga just 4-lapselist pere või pole, siis kulub 24. topsi tühjendamiseks rohkem aega kui „kõlblik kuni“ kuupäev lubab.
Olen proovinud ka supermarketi biojogurteid, mis on päris hea hinnaga (ca 2,50 12 topsi eest) aga nende maitse ja tekstuur pole kiita ja kahtlustan, kas nad ikka väga mahedad on.
Üldse eelistatakse siin vist naturaalseid, maitsestamata jogurteid, millele siis igaüks vastavalt maitsele segab juurde nt suhkrut, moosi... Tegelikult on see väga hea, sest nii saame vastavalt tujule ja maitsele just sellise jogurti, mida hetkel hing ihaldab. Pealegi saab timmida magusust ja lisada nt tervislikkuse mõttes kliisid. Nii saab jogurtist üks igati maitsev ja tervislik suutäis.
Eelmisel nädalavahetusel tekkis vajadus päikesekaitsekreemi järgi. Hakkasin siis uurima poodides olevat kaupa no ja muidugi pole ma siiani leidnud sellist toodet, mis ei sisaldaks tervisele kahjulikku keemiat nagu parabeenid, alumiiniumiühendid, parüüm.. nimekiri on pikk.
Kõik, isegi kallite brändide ja „nahasõbralikes“ apteegitoodetes on vähemalt 2-3 punases mittesoovituslikus nimekirjas olevat ühendit. Kuna päikese käes on kõik protsessid intensiivsemad, siis ma kohe kuidagi ei taha enam endale „kaitseks“ peale määrida keemilist kokteili, mis kasu asemel hoopis kahju võib tuua.
Mõtlen, et kas mitte sellepärast pole ka nahavähi jm haiguste juhud nii palju kasvanud ja päike meile nii kardetavaks ja ohtlikuks on muutunud, et me lihtsalt katame end kahjulike ainete kompotiga ja need siis lihtsalt reageerivad päikese toimel ägedalt, mis siis põhjustavadki neid haigusi. Miskipärast pole ma sellist varianti kuskilt lugenud, ikka on kahjuliku kiirguse süüks vaid osoonkihi hõrenemine ja mitte meie naha (ja tervise) nõrgendatud kaitsevõime.
Lugesin paariaastasest artiklist, et lisaks porgandile on ka kala söömine kasulik, kuna sellest moodustuv vitamiin D kaitseb nahka ja on organismile kasulik. Hmm..ei tea kas sellepärast ongi mul viimasel ajal kalatoodete järgi isu olnud? Äkki tõesti.
Ja kreemi saan lõpuks ehk ökopoodidest; netist leidsin isegi paar-kolm firmat, mis toodavad päikesekaitsevahendeid looduslikest ainetest, nagu mineraalid jm. Lootust on :)
Kuna meil telekat, õigemini vastavat ühendust, pole, siis kuulame päris palju muusikat. Pealegi pole ma selle nõmeda ventilatsiooniurramisega ikka veel harjunud, nii et mitte end närvi ajada, on parem midagi meeldivat kõrvale lasta.
Ma pole siiani veel isu päris täis saanud Liisi Koiksoni „Väike järv“ plaadist. Ei tea, kas eesti keele pärast või mispärast, aga täiega südame ja meele järgi olevad laulud on. Sain selle päris mitu head aastat tagasi Marii käest, kui Hilfigeris töötasime. Oh olid ajad...
Oli see vist eelmisel suvel, kui juhtusime Merepäevade raames Liisi kontserdile, kus tulid ettekandmisele needsamad mõnusad lood. Mäletan Gui Itaallasest kolleegi kommentaari, et „Ei oleks uskunud, et ma võiksin eesti/võõrkeelset kontserti niivõrd nautida.“ Oli tõesti selline mõnus kontserdielamus, väike publik ja erinev asukoht, sadamakai vahetus läheduses. Kahjuks pole ma leidnud teateid, kas Liisil plaanis millalgi ka uus plaat välja anda; see oleks väga oodatud igatahes.
Indi on meil ikka üks paras tegelane. Lisaks hommikustele kella 5.-le äratustele kisab ta miskipärast aeg-ajalt ka õhtuti, nii kella 17-18 aegu. Ma ei tea, mis tal viga on, tahab vist välja saada või kutsub Gui’d koju. Igatahes olen ta osadel kordadel, kui kannatus katkeb, lihtsalt vetsu või esikusse kinni pannud. Siis rahuneb ta õnneks suht kiiresti maha.
Käime temaga aeg-ajalt lähedalasuvas pisikeses pargis jalutamas ka. Kuigi väravatel on silt, et koerad on seal keelatud, olen viimasel ajal päris mitut koeraomanikku seal jalutamas näinud. Võiks jääda vähemalt üks kohtki, kus nad oma koeri ei kakataks-pissitaks. Kuigi enamik peremehi (ja –naisi) on normaalsed, st. koristavad oma eluka järgi, siis sellegipoolest on nt meie maja ees olevatel murulapikestel päris palju junne.
Indile igatahes seal pargis meeldib, sest saab võimalikult tolmuses kohas püherdada, ümbrust uudistada, kõrkjate vahel „džunglis“ passida. Ma ausalt väga ei viitsi temaga üksi seal käia, sest mul on igav. Peaks lugemist kaasa võtma, siis oleks huvitavam.
Uueks lemmikkohaks on tal nüüd põõnata rõdutooli pehmel padjal, nagu printsessile (nii me teda kutsume:) kohane on. Nädalavahetuse palavate ilmadega usaldasime jätta rõduukse paokile, nii et ta saaks ikka värsket õhku hingamas käia. Ptüi-ptüi-ptüi, aga need paar päeva ta seda usaldust kurjalt ei tarvitanud.
Rõdu on selles suhtes ikka hea küll, et saab loom ka iga päev värsket õhku ja näha on, et talle meeldib seal uudistada. Muidugi ühe pättusega sai ta üks õhtu hakkama, nimelt oli roninud lillekasti ja paar minu ilusat petuuniat ära murdnud. Kuradi pärdik! Ma loodan, et ta rohkem enam sinna ei roni; ei tea, mis tal pähe hakkas.
Ja siis kui vihma sajab, voolab rõdupõrandale tasapisi väike ojake, mida Indi kasvõi tund aega huviga jälgib, nagu oleks tegemist mingi eluka või putukaga. Odav lõbu ongi see kõige parem :)
Juuni esimene nädal tõi meie rõõmuks ka suvisemaid ilmu. Nädala lõpupoole oli päeval pea 30 kraadi sooja, nii et lausa palav oli.
Kolmapäeva varahommikul käisin tööbüroos väikesel kohustuslikul koolitusel, teemaks takistused töö leidmisel. Peale minu oli osalejaid veel 4; kaks umbes minuvanust naist, 1 u. 30.-aastane mees ning üks vanem naine. Pärast sissejuhatavat, selgitavat juttu täitsime isikliku küsimustiku, millest siis hiljem selgus, millistel aladel meil abi vaja läheb. Sellele järgnes lahtirääkimine iga teema kohta. Ausalt polnud mul sellest paaritunnisest aktsioonist väga kasu, sest minu tööotsinguid takistab hetkel põhiliselt vaid internetiühenduse puudumine. Ühe huvitava fakti võrra sain küll targemaks, et 75% tööpakkumistest on “varjatud” ehk sellised, mida firmad ei kuuluta. Et tuleb ise sobivatele/potentsiaalsetele firmadele oma CV ja kaaskiri saata, kuna statistiliselt on võimalus tööd leida suurem. Ja et keskmiselt tuleb saata 100. kohta oma avaldus, et lõpuks töö saada. Jõudu!
Kolmapäeva õhtul hakkas mul kurk valutama ning järgmisel hommikul olin haige. Veetsin päeva sisuliselt magades, sest jaksu rohkemaks ei olnud. Ei teagi, kas tegu mingi viirusega või lihtsalt külmetusega. Seks ja linna filmi vaadates istus mu kõrval üks naine, kes pidevalt köhis, et tea kas sain temalt mingi toreda pisiku..
Tõbisest olekust hoolimata tegime laupäeval väljasõidu. Hommikul juba kella 7.30 ajal, kui pagariärisse jalutasin, oli väljas nii soe, et paras t-särgiga olla. Sõitsime nii 120 km kaugusele põhjarannikule, Côte d’Opale’i.
Maastik on seal maaliline, lauged künkad, haritud põllulapid, rannikul kohati päris kõrged kaljud.
Tegime esimese peatuse Wimereux, mis on väike šarmantne linnake, mis pulbitseb elust suvekuudel. Talvel võib seal mere ääres külma ja tuulega muidugi päris kõle olla.
Meelde jäid kapitaolised kabiinid või kajutid, mis asusid kohe rannapromenaadil ning mis vastavalt omaniku maitse- või ilumeelele olid kaunistatud. Enamik muidugi värvitud valgeks-meresiniseks. Paar-kolm omanikku olid end oma pisikese putka ette rannatooli asutanud. Vahvad olid ka eriilmelised majad, millest osad andsid väikese lossi mõõtmed.
Siis tegime väikese jalutuskäigu liivaluidetel ja järgmiseks peatuseks oli Cap Gris-Nez ehk “hallnina tipp”, kust avanes lummav vaade merele. Natuke nägime ka Inglismaa rannikut, mis vaid natuke üle 30 km kaugusel. Paar päeva hiljem lugesin lehest, et see on popp koht pulmapiltide tegemiseks.
Lõunast piknikku pidasime natuke edasi sõites, Cap Blanc-Nez’l ehk valgenina tipus. See kriitvalgete kaljuseinaga rannikutipp oli veel kuulsam kui eelmine ning ka vaade 134 m kõrguselt oli tõesti ilus.
Ringsõidu lõpetasime Calais linna külastusega, kus oli uhke linnavalitsuse hoone ning lähedalasuvas pargis oli üles pandud huvitav selgitavate infotabloode ja ilusate looduspiltidega keskkonnateemaline fotonäitus (vabas õhus).
Pühapäeval ärkasime müristamise peale; väljas sadas ladinal. Õnneks oli õhk soe ning märjast hoolimata tegime tiiru vanalinna turule, kust tõime koju värskeid kartuleid ja nagu ikka, mune. Ostsime lähedalasuvast kondiitri-pagariärist (aux Merveilleux) paar koogikest, mis selle äri hittideks: iga pühapäev lookleb nende ukse taga tänavale pikk, nii 20.-25. inimesest koosenev saba.
Kuna seekord oli halb ilm oma töö teinud, siis saime lõpuks pikema ootamiseta ka need maitsvad koogid ära proovitud. Tegu kreemiga kaetud beseega, mis kaetud peenikese šokolaadipuruga. Arvasin, et kindlasti on see hästi rammus suutäis, aga üllatuseks oli kreem väga kerge ja õhuline ning ei jätnud suhu rasvast maiku. Nii et üks igati meeldiv pühapäevalõuna teekõrvane. Mõtlesin kohe, et peaks netist uurima, kas keegi ehk selle kreemi retsepti ka netti riputanud on, et saaks ise järgi teha., sest besee ja šokolaadilaastudega saab hakkama.
Selle retsepti või õigemini idee sain kunagi ühelt toredalt Selveri müüjalt, kui ma tervet lõhet osta ei tahtnud, sest palju läheb raisku. Ta soovitas siis teha järgijäävatest osadest suppi ning sellest ajast olengi kõik lõhed ja forellid lõpuni ära kasutanud.
Nagu suppide puhul tihti, on koostisaineid suht vähe ja tulemus maitsev. Valmib vähese vaevaga ja kiirelt.
Kalasupiks (3-4. sööjale) on vaja :
Ühe lõhe või forelli jääke : pea, sabaosa, uimeümbrused…
Loorberileht
Paar pipratera
2 porgandit
1 sibul
2 kartulit
soola
tilli
Pane korralikult pestud kalaosad loorberilehega keema. Koori ja haki juurviljad väikesteks tükkideks (nii valmib roog kiiremini ning säilib rohkem vitamiine). Prae pannil vähese või või õliga sibul ja porgand. Kala keeda kuni liha tuleb kergelt luude küljest
Maasikatartaletid või –korvikesed
Need klassikalised maiused on pea iga kondiitriäri aknal ahvatlemas. Esimest korda tegin neid paar aastat tagasi Prantsusmaal elades, samuti suve alguses, kui maasikad turule ilmusid. Nüüd siis tuli jälle isu neid ilusaid ja maitsvaid korvikesi teha.
Retsept on iseenesest väga lihtne ning võib teha kas ühe suure koogi või siis individuaalsed portsjonid (väiksem kiusatus pool kooki korraga ära süüaJ ) Kui on kiire, siis küpsetada korvikesed varem, säilitada õhukindlas karbis ja kasutada täidiseks lihtsalt vaniljejäätist.
Põhi: muretaigen
250 gr jahu
100 gr pehmet võid
tiba soola
natuke külma vett
(soovi korral suhkrut)
Sega võitükid hästi jahu ja soolaga; lisa ainult niipalju vett, et taigen kokku hakkaks. Keera toidukilesse ja pane külmkappi tunniks seisma.
Rulli taigen õhukeseks ja vooderda sellega madal pirukavorm või väikesed vormid. Torka taignasse kahvliga augud ning eelküpseta 200 kraadi juures 5-10 minutit.
Täidis: vaniljekreem
¼ l piima
1 muna
30 gr jahu (või pooleks tärklisega)
40 gr suhkrut
vaniljekaun või –suhkrut
Pane piim poolitatud vaniljekaunaga (või –suhkruga) tasasel tulel keema. Sega muna suhkruga kuni kleepub, lisa jahu, sega uuesti. Kui piim on keema läinud, eemalda poolelt kaunalt seemned, lisa piimale. Nirista, samal ajal segades, kuum piim munasegule. Siis pane segu väiksele tulele ning pidevalt segades oota kuni segu pakseneb, ära lase keema minna. Lase jahtuda.
Katteks: maasikaid ning (värvitut) tarretist
Tõsta jahtunud vaniljekreem korvikestesse või põhjale, kaunista maasikaviiludega. Et saada kondiitriäri-efekti, kata koogi pind tarretisega ja lase sel külmas taheneda. Serveeri tartalette toatemperatuuril.