Opéra

Kuu alguses käisin elus teist korda ooperis.
Ei teagi, miks ma pole pärast seda esimest korda, kohustuslikku klassiga külastust, rohkem käinud. Pole vist harjumust ja tuttavaid ooperifänne ka pole. Võib-olla on jäänud ooperist natuke snooblik mulje; et tegemist on vanaprouade ja -härrade meelelahutusega; et ooper on igav ja keeruline mõista?
Igatahes avastasin, et Toursis on ooperimaja ja päris aktiivne programm. Asja tegi veelgi huvitavamaks see, et siin on vägagi hea diil alla 28. aastastele (enamus soodustusi on kuni 25.-aastastele...) ostes pileti 30 min enne etenduse algust, maksab see kõigest 7 eurot, mis on isegi odavam kui kinopilet.

Mõeldud-tehtud.
Pool tundi enne etenduse algust oli peale meie kohal vaid kaks vanemat meesterahvast, kes soovisid oma pileteid edasi müüa, sest olid juba etendust näinud (7.euroga nende pakkumine muidugi võistelda ei suutnud :).
Ooperimaja uksed avati alles 15 min enne etenduse algust. Saime ilusasti oma noortepiletid kätte, istekohad ka täiesti ok. Maja ise on ilus, rohkete kaunistuste, laemaalide jms.
Natuke harjumatu, et riidehoidu kui sellist ei olnud. Talvisel ajal pole saalis just kuigi mugav paksude üleriietega jännata.
Riietumiselt oli ka rahvas tavaline, ei mingeid kleite ega ülikondi, mida võiks ooperimajalt eeldada. Kuulajaskond oli valdavalt hallipäine.

Etendus koosnes kahest osast: la Téléphone, ou l'Amour à Trois (Telefon või armastus kolmele)
ja Amélia va au bal (Amélia läheb ballile). Tegemist oli operettidega, mis on ooperist kergemad, lõbusa, elurõõmsa sisuga.
Esimese tegevus käiski telefoni ümber; lühidalt kokku võttes, siis sellest kuidas me, naised, oma elu veedame telefoniga lobisedes (oma elu ümber jutustades) ja unustame reaalse elu.

Hea, et ka subtiitrid olid olemas, kuigi väga neid vaja ei läinudki.

Teine osa oli pikem, esitati itaalia keeles. Subtiitrid tulid siin kasuks; õppisin itaaliakeelse sõna pizzo (pitso hld) mis on nagu eesti keeleski pits. Teine osa meeldis mulle rohkem, sest tegevust oli rohkem ja esinejad sümpaatsemad. (Amélia ballile minekut takistab abikaasa, kes saab tema truudusetusest teada ja mida kõike üks naine teeb, et peole, tantsima saada :)

Ma ei tea, kas teiste linnade ooperimajad samuti sellist head võimalust pakuvad, aga uurida tasuks kindlasti.
Sain igati hea üllatuse: ilus muusika (sümfooniaorkestriga), kerge ja humoorikas kava; ilusad kostüümid, lavadekoratsioonid ja esinejad. Igati positiivne kogemus, mis andis tõuke peatselt naasta ja enam mitte ooperivõõras olla.

ja ooperisse tasub minna kaksi, sest siis saab pärast rääkimise asemel laulda pool õhtut "ooperi-stiilis" ja teistele sellega närvidele käia :D

Heeaaad ooo-periiii-elamuuust kõigileeeeeeee!!