Kirjutama ajendas mind artikkel, mis oli liigitatud Fenomeni teema alla. Nimelt oli Ameerika Glamour'i septembrinumbris väike (neljandik leheküljest) retušeerimata pilt alasti poseerivast modellist (Lizzie Miller), kes on natuke suurem kui mannekeenid keda oleme harjunud ajakirja klantspiltidelt vastu vaatama.
Nagu näha, pole pilt šokeeriv, ülepaisutatud. Lihtsalt ilus, seksikas, kompleksivaba naine, kelle naeratusest ja kehakeelest võib lugeda endaga rahulolu; kes kannab suurusnumbrit 42 ja näitab rahumeeli oma pehmet kõhurulli :)
Tänu sellele fotole saadeti ajakirja toimetusele tuhatkond(!) ülipositiivset meili ning kirjutati hiljem artikleid, tehti saateid.. Vastukaja oli entusiastlik: lõpuks ometi võis näha ajakirjas tõelist naist, kes meiega sarnaneb. Kellel on ka liha luudel, nahavead..
Üks kommentaar oli: "Ma jäin sõnatuks... see on kõige erilisem pilt, mida olen naistajakirjas näinud. Sellel ilusal naisel on tõeline kõht ja kas ma tõesti nägin venitusarme?"
Paar kuud hiljem tehti teemale sama ajakirja novembrinumbris kuueleheküljeline järg modellidest nr 42, kus seitse ilusat naist poseerivad paljalt moefotol.. Tulemus: lugejate soov saada seda pilti postrina!
See lugu pani mindki mõtlema, lootma, et kas tõesti hakkavad lõpuks a(s)jad muutuma???
Kas tõesti ei peaks me enam vaatama naisteajakirjades AINULT ideaalseks retušeeritud naha ja kehadega mannekeene, kes panevad meid (alateadlikult) tundma ja mõtlema endast halvemini ja ihalema olema samasugused.
(Alateadlikult) tahaksime olla ka ju sama peenikesed/kõhnad nagu need õnnelikud tüdrukud ajakirjas kes meile ajakirjakaanelt vastu vaatavad.
Võime ju mõistusega aru saada, et need fotod pole elutruud jne, aga tahes-tahtmata hakkab see varem või hiljem ajudele ja mõjutab seda kuidas me ennast (oma keha) näeme ja hindame, kuna lihtsalt norm on selline.
Võib ju soovitada mitte osta neid ajakirju ja vaatata moeshow'sid kui nad komplekse tekitavad; aga samas võib siis kodust peegli ka likvideerida ja minna üldse kuskile mägedesse omaette elama.
Muidugi ei peaks liikuma teise äärmusesse ja näitama, rõhutama ajakirjades ja ka moelavadel ülipakse, ebaterveid inimesi. Lihtsalt näidata erinevaid figuure tõestuseks, et mitte kleidinumber ei tee ilusaks, vaid see, mis tuleb seespoolt.
Kuna söömishäirete ja teiste psüühiliste (kehaga seotud) haiguste numbrid pidevalt kasvavad ja kurb statistika näitab, et järjest nooremad tüdrukud ja juba ka meessugupool hakkab sellesse koledasse tõppe nakatuma, loodan ma väga, et ehk tõesti hakatakse lõpuks ajakirjades esitlema tõelisi naisi. Sest kui juba kümneaastased tüdrukud keelduvad söömast, kuna nad ei taha endale "tagumikku saada", siis oleks kiiremas korras muutust vaja.
Jah, (naiste)ajakirjad panevad meid unistama. Mina hakkasin igatahes unistama ajakirjadest( ja moelavadest), kust vaatavad vastu õnnelikud, terved, igas suurusnumbris ja kehakujuga naised. Just sellised, nagu oleme mina ja sina.
No comments:
Post a Comment