Karamelliseeritud banaani- šokolaadikeeks

Väga hea retsept. Banaani maitse tuleb eriti hästi esile jahtunult ning selle eelnev töötlemine ongi selle keeksi saladus.

150 gr pehmet võid (Valio oma on kõige parem)

110 gr suhkrut

3 muna

160 gr jahu

1 tl küpsetuspulbrit

soola

vaniljet

2 küpset banaani

killuke võid

fariinisuhkrut (3 spl)

100 gr tumedat šokolaadi

Koori banaanid ja lõika nt seibideks. Sulata pannil tükk võid, lisa fariinisuhkur ja banaanid. Kuumuta, kuni banaanid pehmenevad. Lase jahtuda.

Vahusta või suhkruga, lisa ükshaaval munad, vahusta. Lisa hoolikalt läbi segatud kuivainesegu ning hakitud šokolaad (ebakorrapärased tükid). Lisa banaanisegu, sega.

Küpseta keeksivormis 180 kraadi juures nii 45 min.

Naudi tassi tee kõrvale :)

kerge eelroog ja orsoto

Juba mõni nädal tagasi valmistasin õhtusöögi, kus kiidusõnu sai just eelroog. Tegemist väga kerge ja värske ampsuga. Lihtne, tervislik ja kiirelt valmistatav pealegi.

Retsepti idee pärineb suvise köögi raamatust, mida siis eestistasin :) Hea on serveerida rooga läbipaistvast kausist või klaasist, et näha erinevaid kihte/ koostisaineid.

Krabi-puuviljasalat
Vaja läheb:
(koguseid panna tunde järgi)

Lumekrabi
Greip
Kiivi
Hapukas õun (nt Granny Smith või veelgi parem, midagi vanaema õunaaiast)
Idusid (nt lutsern)
Sidrun
Oliiviõli
Sool, pipar
Sinepit

Lõika (kooritud, puhastatud) puuviljad suupärasteks tükkideks. Lao need oma soovi järgi kaussi/klaasi. Lumekrabi rebi nt ka parajateks tükkideks.
Sega kastmeks sidrunimahl, sinep, õli, soola ja pipraga maitsesta ka. Vala igale salatiportsule mõni lusikatäis.
Kõige peale pane idusid.


Kuna käes on jälle kõrvitsahooaeg, siis tuli jälle isu aasta tagasi esimest korda tehtud orsoto järele. Kuna tegemist on nii maitsva ja jällegi lihtsa, Eestipärase roaga, siis läheb retsept taas jagamisse ja värskendamisele.

Originaalretsept pärineb Roman Zaštšerinksilt, mida olen natuke jällegi enda järgi teinud (nt kitsejuustu välja jätnud).

Kõrvitsaorsoto
(kogused jällegi umbes-täpselt 3-4-5-le)

350 gr odrakruupe
400 gr kõrvitsat
2 loorberilehte
2 suuremat sibulat
2 küüslauguküünt
võid
oliiviõli
hapukat õunamahla
kuiva valget veini
mõnusa suitsuse mekiga sinki/ peekonit
kanapuljongit (nt Knorri uued puljongikontsentraadid)
sulatatud juustu (nt Atleet)
soola, pipart

Kruubid võib panna nt vette likku, siis keevad nad kiiremini (10 min 20 asemel).

Poti põhjas kuumuta tükk võid ja õli. Lisa hakitud küüslauk ja 1 sibul. Hauta keskmisel kuumusel klaasjaks. Lisa kõrvitsatükid (mida väikesemad, seda kiiremini jällegi läheb). Lase kaane all haududa nii 10-15 min. Siis lisa õunamahl ja puljong; nii palju, et kataks kõrvitsa. Lase veel haududa, kuni kõrvits on pehme. Püreeri segu.

Panegi keema kruubid; vette lisa loorberilehed ja sool. Kui valmis, kurna.

Nüüd tegutse nagu risoto puhul: pane pannile tükike võid ja sorts õli, hauta klaasjaks sibulatükid. Lisa kruubid ja prae neid natuke. Lisa vein, lase alkoholil aurustuda. Lisa osa kanapuljongist, lase sel kruupidesse imenduda. Lisa veel puljongit. Lisa kõrvitsapüree ja lase vedelikul auruda. Kui soovid veel kreemisust, lisa mõned lusikatäied sulatatud juustu. Lisa vajadusel soola.

Serveeri krõbedaks praetud peekoni/ singitükikestega ja värskelt jahvatatud pipraga.

Head isu!

Õunastruudel

Struudli mõte tekkis mul täiesti lambist, spontaanselt lausa võiks öelda. Naabri aiast sain paraja kotitäie parajalt hapukaid õunu ja sõbranna emalt laenatud Õunakookide raamat inspireerisid ahju kuumaks kütma ja käsi jahuseks tegema.

Struudel tundub üks igavesti keeruline küpsetis olema, aga jällegi pole tegelikult üldse nii. No hea küll, tegin seda vaid teist korda, aga mingit peavalu küll ei olnud. Kes vist macarone on proovinud teha, siis muu kõik on käkitegu :)

Jätsin välja rosinad, kuna mu kaas-saiasõltane neid ei armasta. Krõmpsuvat, sooja struudlit maitstes tekkis meil kohe järgmise struudli idee: kirsside ja kohupiimaga. Jaa.. külma piima veel juurde!

Sellest kogusest saab ühe korraliku piraka struudli; no 4-5 maiasmokka peaks saama oma magusalaksu kätte :)

taigen:
250 gr nisujahu
0,5-1 tl toiduäädikat
3 spl õli
soola
1 dl toasooja vett

täidis:
1 kg hapukaid õunu
1 sidruni mahl
80 gr suhkrut
1 tl (kuhjaga) kaneeli
100 gr võid
100 gr riivsaia
pintseldamiseks 100gr sulavõid

Kõigepealt siis see kardetud taigen, mis pole üldse keeruline.
Mõõda lauale või kaussi jahukogus, tee keskele süvend ja sinna vala eelnevalt segatud vesi, sool, õli ja äädikas. Sõtku hoolega kuni taigen on ühtlane, ei jää käte külge kinni ja pole sees jahutükke jne.
Pane nt enne sõtkumist keema pott veega. Kalla vesi ära, kuivata pott kiirelt ja siis aseta taignapallile see kuum pott peale. Lase 30 min nii seista. See lüke muudab taigna elastseks, mis on hilisemal rullimisel väga oluline, sest struudlitainas peab olema paberõhuke.

Rösti pannil võiga riivsai pruuniks. Jahuta.
Koori õunad, viiluta. Vala üle sidrunimahlaga ja siis suhkru-kaneeliseguga. Sega hoolsalt läbi.
Võib lisada muidugi ka rosinaid ja nt röstitud pähklitükid mekiksid ka hea.

Poole tunni möödudes rulli nt küpsetuspaberil tainas lahti, nii õhukeseks kui saad. Pane peale riivsaia segu, nii et äärtest u 5cm jääb vabaks. Siis peale õunaviilud, samamoodi nagu riivsaiasegu. Tõsta õunatükkidele peale taigna küljed, ja siis tagumine osa ja esimene osa. Õunatükid peavad ilusasti peidus olema.

Eelmine kord tegin sellist rullstruudlit, kus keerasin tainast rulli, aga see variant on oluliselt lihtsam. Pintselda pealt sulavõiga ja pane 200 kraadisesse ahju.
Küpsemiseks arvesta 40-45 minutit. Pintselda nii 10-minuti tagant struudlit võiga, see tagab, et küpsetis on tõesti krõbe.
Lase natuke jahtuda, võid sõeluda peale tuhksuhkrut.
Serveeri nt vaniljejäätisega, mis tasakaalustab hästi õunasisu hapukust.

kaneelisaiad

Lõpuks siis lubatud kaneelisaiade retsept. Tegemist tõesti hea taignaga, kuna isegi järgmisel päeval on saiakesed pehmed ja mitte kuivad (imelik on öelda mahlased:)

kogusest saab u poolteist plaaditäit (ise teen topeltkoguse ja õhtul küpsetades jääb hommikuks vaid taldrikutäis ehk alles :)

0,5 kg nisujahu
250 ml sooja vett (soovitavalt kloorivaba)
25 gr värsket pärmi
0,5 tl soola
3 spl suhkrut
3 spl majoneesi
4 spl toiduõli (päevalille)

Sega 230 ml vees sool ja suhkur, majonees. Lahusta pärm ülejäänud soojas vees, kalla kokku. Lisa jahu, sega hästi; lõpus lisa õli; sega veel hästi. Kata puhta rätikuga ja jäta kerkima sooja kohta kuni tainas on kahekordistunud (1- 1,5 h)

Kaneelirullideks vajad võid (sulatatud), suhkrut ja kaneeli- kõike tunde ja maitse järgi.
Rullid taigna jahusel laual lahti: mitte väga õhukeseks ega paksuks ja ühtlaseks. Määri peale või, raputa üle suhkru (mida läheb päris palju) ja kaneeliga.
Rulli toruks ja lõika parajad jupid; aseta ahjuplaadile (kui kannatust on, siis jätta kerkima natukeseks veel)
Määri lahtiklopitud munaga ja küpseta 200-210 kraadi juures nii kümmekond minutit, kuniks saiad pealt kuldsed.
Lase natuke jahtuda ja raputa peale soovi korral tuhksuhkrut.
Naudi soojalt külma piimaga.

mustikajäätis

Mustikajäätis valmis suhteliselt spontaanselt. Pavlovatest oli jäänud üle korralik ports mustikaid, munakollaseid ning laupäevasest dineest pakk vahukoort. Kõik vajalik üheks õigeks jäätiseks, millest juba pikemat aega mõelnud olen.
Tulemus oli väga hea, võimalik et parim jäätis mis ise tehtud. Tekstuur jäi kergelt sorbetine, kerge; värv ja see õige mustikamaitse...

Koguseid panin umbes-täpselt, ehk suhkru- ja marjakogust võib vastavalt maitsele timmida.

500ml vahukoort (võib ka lahjema koorega teha)
Piima (u. poolteist klaasi)
5 suurt munakollast
suhkrut
vaniljet
mustikaid

Kuumuta koor, piim keemiseni. Siis jahuta. (koore läbikuumutamine jätab parema tulemuse, sest suhu ei jää rasvast järelmaitset).
Vahusta munakollased suhkru ja vaniljega. Lisa munavaht jahtunud (leigele) koorele, pidevalt segades või vispeldades. Siis kalla segu tagasi potti ja lase keskmisel kuumusel pakseneda, ise samaaegselt segades. See etapp vajab tähelepanu, sest liigselt kuumutades võib segu tükki tõmmata ja siis tuleb pikemalt vaeva näha, et neist lahti saada.
Tekstuurilt peaks jääma õige segu nii paksu hapukoore moodi.
Siis lase natuke jahtuda ja sega hulka mustikamammud. Hoia segu nt öö külmkapis ja järgmisel päeval valmista jäätis. Selleks pane segu lihtsalt sügavkülma ja sega seda iga 30min järel.
Kõige paremini maitseb isetehtud jäine maius samal päeval. Pikemalt seistes pole enam nii hea, aga seda probleemi ei peaks tekkima :)

mustikamuffid ja kukeseenepasta

Nonii, tervitused troopilisest Tallinnast!
Täiesti uskumatu, aga Eesti ilm kicks Prantsuse ilma ass-i ja mitte vähe. Nii et minu suvepuhkus on veninud natuke pikemaks kui algselt plaanitud.
Turult olen saanud juba paar korda neid imehäid kukeseeni, millest valmis superhea risotto, mis aga kahjuks jäi jäädvustamata ja seega postitan retsepti hiljem, sest kordusesse läheb see kohe kindlasti.
Mustikad on ka mu teised turulemmikud. Need olid väga sobivad seltsilised minu suve lemmikkoogi- Pavlova maasikapoiste kõrvale.
Nüüd siis tegin mustikamuffineid, retsept segu Goodfoodist ja bob'st. Tulemus postitamist ja kindlasti ka järeleproovimist väärt.

Mustikamuffid (saab 12tk)

100gr täistera nisujahu
200gr nisujahu
50 gr sulavõid
2 tl küpsetuspulbrit
poole sidruni koor ja 1 tl mahla
150gr heledat muscovado suhkrut (Marks& Spencerist nt)
1 küps väike banaan
2 toasooja muna
soola (0,5tl)
210 ml maitsestamata jogurtit
230 gr mustikaid (või tunde järgi)

Pane ahi 200 kraadile soojenema. Sega jahud küpsetuspulbriga, lisa sidrunikoor (küüri enne sidrun põhjalikult puhtaks). Eralda munakollased ja valged. Valged vahusta soolaga, kollased suhkruga. Banaan purusta kahvliga. Sega jahule juurde munakollasevaht, sidrunimahl, jogurt, mustikad, banaan ja lõpus ettevaatlikult valgevaht. Sega jällegi minimaalselt, isegi mõned jahused kohad võivad sisse jääda, need küpsemise ajal kaovad.
Küpseta nii paarkümmend minutit, kuna muffid valmis (testi hambatikuga).

Kukeseenepastast olen juba nii nädal või paar mõtteid mõlgutanud ja nüüd siis sain lõpuks tegudeni. Oli ootamist väärt ja mu maitsemeel ei pettunud mitte natukestki. Pigem oli raske mitte kogu potitäit ära süüa.

Koguseid arvestasin umbes-täpselt tunde järgi
Pastat (penne, linguine...mida eelistad)
Sibul
Küüslauguküüs
Võid
oliiviõli
Kukeseeni
Valget kuiva veini
Soola, pipart
Koort (vahu ikka, sest nii kreemist tulemust lahjemaga ei saa)

Puhasta kukeseened, lõika suuremad väikesemaks. Pane pannile ja prae vedelik välja, siis lisa võid ja õli. Lisa tükeldatud sibul, küüslauk, hauta kuni viimased ka pehmed. Lisa sorts valget veini, lase sel mõnusal aroomil oma meeli vallutada. Kuumuta mõned minutid.
Pasta keeda vastavalt juhisele al dente, kurna.
Kalla seened pastale, lisa koor, kuumuta madalamal kuumusel kuni koor pakseneb ja ümbritseb pastat. Maitsesta soola ja värskelt purustatud pipraga. Lisasin ka peterselli.

Puhkusel

Olen väikesel puhkusel Eestimaal, nii et seepärast polegi juba tükk aega siia blogisse midagi postitanud.
Peatse kohtumiseni ja head suvenautimist :)

Soldes

Täna hommikul punkt kell 8 algas suvine allahindlus. Nimelt on siin kogu see värk reguleeritud, nt ei tohi sõna "soldes" (allahindlus) väljaspool seda kindlaksmääratud perioodi kasutada ja ale kuupäevad on vastavate institutsioonide poolt paika pandud. Lisaks võivad eri departemangud natuke otsustada, nt osad alustavad alles nädala-paari pärast.
Sel aastal küll tehti natuke erandeid, kriisi puhul või nii, et kauplused võisid ühe erakorralise ale teha väljaspool neid kahte suurt talvist ja suvist kampaaniat, mida ka aktiivselt kasutati. Vahepeal oligi tunne, et igal pool on mingid soodustused ja eripakkumised; tegin sellest järelduse, et müüginumbrid vajasid turgutust.
Sel aastal pole ka ilm väga soosiv olnud suvekauba ostmiseks ja sellest tulenevalt on pakutavat rohkelt. Lugesin mitmest artiklist, et seekord alustatakse natuke varem kui tavaliselt (juuli keskel) ja lühemalt, ehk ostupalavik langeb augusti alguses. Küsitluse järgi kavatseb üle 80% inimestest allahindlust kasutada.
Käisin siis minagi täna juba varahommikul tiiru linnas. Rahvast oli tõesti palju ja pakkumised päris head. Palju -50%, aga ka -60% ja -70%, mis pole üldse paha ale alguse kohta. Sellegipoolest suutsin seekord midagi ostmata koju naasta.

Kaubanduskeskuses jagati täna tasuta jäätist Ben&Jerry. Juhtusin just eile raamatukogus ajakirjast neist lugema ja täna siis oligi kohe võimalus nende toodangut maitsta. Vanilje-karamelli ja pähklitega variant oli tõesti maitsev ja naturaalne. Kuigi hind on teistest kallim, on jäätises vähem õhku (20%; teistes isegi 50%), rohkem lisandeid (pähkleid, küpsisetükke..) ning kasutatakse paremat toorainet. Nt pooleliitrine tops on tuntavalt raskem kui teised ja kuna koostis on tihedam, saab ka magusaisu varem rahuldatud. B&J eristub oma põhikonkurendist Häagen-Dazs-st nüüd ka selle poolest, et valmistavad oma jäätised mahepiimast ja ostavad nt pähkleid õiglase kaubanduse tootjatelt. Nii et kokkuvõttes maksad küll rohkem, aga saad ka rohkem.
Mitte et ma nüüd täiega selle firma fänniks olen muutunud, aga olen lihtsalt jäätisegurmaan ja praegu palavate ilmadega on asjakohane.

Tegelikult olen ise jälle mitme väga hea jäise maiusega hakkama saanud, aga kuna fotojäädvustused kaamera haiguse tõttu puuduvad, siis luban, et postitan kookose- ja banaanijäätise retseptid natuke hiljem. Igatahes, kes kõhkleb ise jäätist teha, soovitan kindlasti ära proovida; saab väga edukalt ka ilma masinata hakkama; maitseb nagu poejäätis (ilma emulgaatoritega ja stabiliseerijateta...) ja saad teha just sellist maitset, mis hing ihaldab. Netis leidub küllaga ideid ja seletusi. Nt David Leibovitz'i kodulehel on mitu hästi isuäratavat varianti.

ei üllata; üllatab

Käisid meil siis täna kaks meest katsel kaks paigaldamaks fiibrit. Muidugi see neil ei õnnestunud, sest keegi polnud vahepeal midagi teinud, et see nüüd õnnestuks. Ma ei saa aru, kes üldse saatis jälle need töömehed siia ja meile jälle uue lepingu jne, kui takistust kõrvaldatud pole?
Järjekordne näide tõsistest kommunikatsiooniprobleemidest Orange's.

Vanem onu oli vähemalt väga lahe, sõbralik ja arusaaja. Ta andis mulle isegi selle maja haldajafirma mingi bossi kontakti, mille ta meie majahoidjalt sai, kinnitusel, et ta seda meiega ei jaga. Onu ütleski, et tema käest pole ma neid andmeid saanud, aga ehk aitab see meil ventilatsioonimuret kiiremini lahendada. Koos kirusime kõik neid kinnisvarafirmasid, kes küll varmalt agentuuritasusid kasseerivad, aga kui nende poolt midagi vaja teha, siis on hoopis teised lood. Hea ikka, kui keegi vahel sind mõistab :)

Hommikul käisin jooksmas, kuigi ilm oli juba päris palav. Üks naine küsiski minult, kas mul palav pole; hehe, mul põhjamaine külm veri, nii et pole hullu midagi.
Eelmisel nädalal avastasin jooksuraja kõrvalt vaarikaid. Täiesti ilusad, suured, punased marjad. Muidugi noppisin kõik, mis valmis, endale kõhtu. Väga mõnus on joosta, kui suus vaarikamaitse on :)
Igatahes täna kiikasin jälle samasse kohta, ise mõeldes, et nagunii sealt täna saaki loota pole, kuna nädalavahetusel oli kindlasti keegi, kes ka vaarikamaias on. Aga nii see polnud, sest sain jälle korraliku peotäie päikesesoojasid mammusid. Igatahes hea motivatsioon end peagi jälle sinnakanti vedada ;)

Paar nädalat tagasi leidsin David Leibovitz'i kodulehelt kodujuustu tegemise õpetuse. Asi hakkas mind huvitama, kuna olen siinsest kaubandusvõrgust leidnud vaid ühe firma, kes seda pakub ja kahjuks pole selles neid mõnusaid suuri tükke, nagu nt Alma kodujuustus.
Nii tekkiski mul kohe soov asi järgi proovida.
Farmi poest varusin liitri toorpiima ja apteegist sain juustujuuretist. Esimene katse läks aga aia taha, sest miskipärast ei muutunud mu piimasegu isegi pärast 6. tundi kallerdavaks.
Mis siis ikka- uurime edasi.
Sain targemaks, et nõu peab olema kas klaasist või metallist (mitte alumiinium) ja toorpiim tuleb 70. kraadini kuumutada ja eemaldada pinnale kogunev koor, mis takistab tükikeste moodustumist.
Nende muudatuste tagajärjel õnnestus mul täna piim ilusasti kallerdavaks saada. Lõikasin segusse noaga ruudukujulised sälgud sisse ja kuumutasin veevanni kohal. Kuigi autor kirjutas, et see võtab vaid paar minutit aega, et tükid vedelikust eralduks, siis mina muidugi mõtlesin, et tahaks ikka neid suuri mahlaseid tükke ja kuumutasin natuke kauem.
Kallasin segu marlisse, et eralduks vedelik. Tahenev segu aga muutus palliks, mis oli ühe vägagi tuttava juustu moodi: mozzarella nimelt, oma natuke kiulise ja svammise, kummise struktuuriga. Mis siis ikka, panin selle pallikese vedelikuga karpi ja külmkappi jahenema. Tänane avastus siis, et kodujuustu asemel oskan ma hoopis mozzarellat teha.

Kahjuks mul pildimaterjal puudub, kuna meie uus fotokas on katki ja parandusse saadetud.
Kes tahab aga proovida kodujuustu teha, siis siit sain mina oma inspiratsiooni:
http://www.davidlebovitz.com/archives/2006/03/la_presure_home_1.html

võimalik et ühenduseta

Peagi tulevad meile Orange'i mehed jälle seda fiiberoptikakaablit paigaldama, mis siis peaks tooma kiire netiühenduse ja ka telekavaatamise võimaluse. Kui neil seekord operatsioon õnnestub, on võimalik et meil 2-3 päeva netti pole. Nii esindusest öeldi.
Ma nüüd väga loodan, et sellest järjekordset jama ei tule ja ootamine paarikuiseks ei veni.
Igatahes siis olen hoiatanud, miks minust kuulda pole.

Seniks mõnusat suvenautimist, sest nii siin- kui sealpool on suvi lõpuks kätte jõudnud. Jejee :)

natuke uudiseid

Mu kirjutamispisik on viimasel ajal vist puhkusele sõitnud. Ei ole kuidagi isu kirja teel seletada. Aga ma natuke nüüd ikka proovin midagi kirja saada.

Jaanipäevast läks ka siin ilm ilusaks. Päike ja sooja mõnusalt üle 20. Nädala lõpus lausa üle 30. Sai jälle kerged kleidid ja topid kaugelt riiulilt alla võetud ja käiku lastud.
Laupäeval sõitisme juba varakult ära, et mitte aega raisata ummikutes. Nimelt on rannikule suunduv maantee siiani teetöödeks osaliselt suletud ja seega on seal järjekorrad kindlustatud. Ärkasin juba enne 7. Käisin pagariäris värske baguette'i järel, millest meisterdasin lõunaks kaasa võileivad.
Teedel oli liiklejaid hõredalt, nii et sõit oli tõrgeteta. Maabusime Bray dunes randa, ehk Bray liivaluidetele. Kuna tuul oli tugev ja jahe, tegi see ka päevitamise viluks. Seadsime end sisse küll väikese künka taha, aga jätsin kerge dressika selga. Pool-päevitamine või nii :)
Pärast lõunast piknikku sõitsime läbi Belgia kodu poole ja tegime peatuse järjekordse sõjamemoriaali juures.
See Prantsuse piiri äärde jääv Belgia on ilus; maaliliste maastikega, kus on kõikjal lehmad, lambad; põllulapid on aktiivses kasutuses: kultuuridest populaarsemad on mais, nisu ja muidugi kartulid, mida siinkandis palju süüakse (eriti friikartulitena:).
Majad on valdavalt tellistest, mitte väga suured ning palju on lilli, ilusaid puid-põõsaid. Hea silmale vaadata, et inimesed hoolivad oma ümbrusest ja hindavad ilu enda ümber.

Pühapäeva hommikul oli juba 9. ajal nii soe, et isegi meie jahedamal majaküljel asuval rõdul oli mõnusalt soe. Hommikusöök rõdul ning siis tegime tiiru vanalinna turul. Rahvast polnudki väga palju, või siis olime varased ja inimesed tulid alles keskpäeval.
Ostsime karbi kohalikke maasikaid (500gr 3 eur) mis olid tõesti head ja grillimiseks mõned šampinjonid. Seal vanalinnaturul on nimelt ka üks seenekaupmees, keda teistel turgudel pole. Lisaks tavalistele šampinjonidele pakub ta igasuguseid huvitavaid seeni. Kukeseened on ka olemas, hinnaga 3,5o 100gr.
Pärastlõunal grillisime köögivilju ja hiljem kui suurem palavus lahtus, tegime mõnusa pooleteisttunnise jalutuskäigu vanalinnas.

Indi on nende soojade ilmadega väga laisk. Magab terve päeva, vahetades aeg-ajalt vaid kohta: rõdutoolilt põrandale, kus siis sirutab end pikalt välja, nii et tagajalad on ka välja sirutatud ja tulemuseks "kassinahk". Eks nii on kõtul hea jahe :) Hommikuti ajab ta meid ikka üles, kella 5. paiku ja sel nädalavahetusel ei lasnud üldse pikalt magada. Üksi on ju igav hommikusööki süüa.
______


21. juunil toimus juba 29. korda üleriigiline üritus Fete de la Musique, ehk Muusikafestival või -pidu. Tegemist igati laheda ettevõtmisega ja asi näeb välja nii, et pea igal tänavanurgal on bänd. Üritus on tasuta ja rahvast palju. Muidugi käib asja juurde kesvamärjuke ja võrdleksin meeleolu Eesti Jaaniga. Koju tulime kesköö paiku, enne kui rahvas liiga lõbusaks muutus.

Kolmapäeval oli märkimisväärne hetk, sest meile tuldi lõpuks ventilatsiooni kaema. Mees tundus päris asjalik, tõdes et see müra pole normaalne ja lubas kiiremas korras lahenduse leida. Selle tuule kohta aga ütles, et see on ok et toas õhk ringleb. Vaidlesin talle muidugi vastu, et kardinate liikumine ja see et külm on, pole ikka tavaline küll. Ta arvas, et ehk on see ühe katkise ventilatsiooni süü ja et teised probleemid leiavad ka siis lahenduse. No eks elame-näeme; loodan et mees on sõnapidaja ja kiiresti midagi ka lõpuks paremuse poole muutub.

Eksperdid

Natuke uudiseid ka. Täna siis lõpuks, poolteist kuud hiljem, tuldi meie probleemi konstateerima. Ma vist juba mainisin, et Gui saatis omanikule laupäeval nats tõsisema kirja, et me läheme siit ära ja eile oligi talle lausa kaks kõnet; üks omanikult ja teine maja haldajafirmalt. Õppetund: kui tahad, et midagi liiguks, kasuta kurjemat tooni. "Minu Pariis" raamatus mainis Urmas ka, et pariislased vinguvad kogu aeg ja teevad igast asjast skandaali, sest ainult nii saavad nad mis tahavad. Tuleb seda külge rohkem arendada ja mitte olla kena ja kannatlik ja leebe. Rhrrrr!

Tulid siis firma esindaja, noor kutt, vanem mees (mingi tehnik) ja majahoidja. Konstateeriti, et jah see müra, mis köögiventilatsioon teeb, pole normaalne ja lisaks ei ole seal tõmmet. Ehk peaks vuhisema nagu vannitoas ja wc-s.
Ma siis seletasin, et meil on niigi häda, sest juba see praegune tõmme on nii tugev, et tekitab toas väga häiriva õhu liikumise ja imeb õhku sisse igalt poolt mujalt (elektripistikud, radiaatori tagant, elektrikapist (koos fantastiliste suitsuhaisuga)).
Kutt ütles, et see on täiesti normaalne, et korteris on õhu ringlus. Vaidlesin siis vastu, et no ega ikka pole küll, kui mul on toas külm selle tuule pärast ja et kas teistes korterites on samamoodi? Siis muidugi ajas ta mingit muud teemat ja ignoreeris mu küsimust.
Selle elektrikapist tuleva aroomi peale ütles ta ka, et see ei ole normaalne, et mingi koht on kuskilt jäänud ilmselt blokeerimata.
Ja et see, et õhk sisse vuhiseb igast august on termilise isolatsiooni probleem ja EHK augustis-septembris saab see korda, sest on vaja, et tuleksid eksperdid jne.
Ma tõesti ei saa aru, kuidas need "spetsialistid" ei mõista, et tänu sellele hullule ventilatsioonile need probleemid ongi? et see süsteem, et 24h imetakse korterist õhku välja pole normaalne?Muidugi peab olema ruumis õhu liikumine jne, aga mitte kogu aeg ja nii, et see häirib.

Ühesõnaga, sain kinnituse, et midagi siin niipea (kui üldse) ei muutu ja mõtlen hirmuga, mis siis veel saab, kui se köögivent ka täiel võimsusel tööle pannakse.
Nii et jõudu ja edu meile uue korteri leidmiseks.

Pavlova, Caesar ja ciabatta

Üleeile tegin oma õe sünnipäeva puhul esimest korda Pavlova kooki. Olin sellest mitmelt poolt lugenud, aga kunagi ise teinud ega maitsnud. Tegemine tundus kuidagi väga hullu mässamisena ja mõtlesin et tegemist mingi lääge ja mitte väga maitsva maiusega. Tegelikult läks degusteerimiseks alles eile, (sest soovitatakse põhjal seista lasta) ja kahepeale me selle koogi ära sõime nagu naksti. Õele ei jäänudki :) Koogi põhja besee on pealt krõbe, seest aga nätske, natuke meenutab pastilaad. Peal vahukoor (ja kohupiimapasta) värskete marjadega- see kooslus on tõesti super ja väga väga nämm.
Valmistamine on tegelikult suht lihtne, lihtsalt küpsetamisega läheb aega. Kuigi keerasin ahju 100 kr peale, läks besee ikka natuke pruunikaks (tegelikult peaks see täiesti valgeks jääma) no ja natuke pragunes põhi ka mõnest kohast. Aga ega see maitset rikkunud.

Kuna meil maasikaaeg tundub lõppema, sest eile leidsin turult vaid paar müüjat, siis järgmisena tuleks vist aprikooside ja kirssidega proovida.
Võib teha ka väikesed, individuaalkoogid, siis on tulemus veelgi ilusam.

Pavlova kook
(retsept pärineb "Suvise Köögi" saamatust)
(u. neljale või siis kahele suurele maiasmokale:) )

3 suure muna valget
natuke soola
150 gr peent suhkrut
1 tl maisijahu
0,5 tl valgeveiniäädikat/ sidrunimahla
vaniljesuhkrut/ -essentsi
Katteks vahukoort ja/või kohupiimapastat
Suhkrut, vaniljet
Värskeid marju

Võta munavalged juba aegsasti toatemperatuurile soojenema, see hõlbustab oluliselt vahtuminemist. Samuti veendu, et kauss ja vahendid oleksid rasvavabad, parim on klaas ja metall.
Vahusta munavalged soolaga ja kui hakkavad tekkima siirud, lisa vähehaaval suhkur, samaaegselt mikserdades. Siis lisa vanilje, maisijahu ja hape, vahusta kõik tugevaks vahuks.
Küpseta beseed 150 kraadi juures 10 min; siis alanda kuumust 110 peale 1,5 h; järgnevad 30min lase ahjus veel seista, siis võta uks natuke irvakile ja lase põhjal täielikult jahtuda (nt üleöö).
Et vahukoor õnnestuks (millega mul oli siin tükk tegemist, kuna ei tahtnud kuidagi vahtu minna; siin on kõige suurem rasvaprotsent 30%; Eesti 38% pole mul kunagi jama olnud) pane koor kausiga külmkappi või siis 10 minutiks sügavkülma; soovi korral sega kohupiimapastaga või siis pane need eraldi põhjale, maitsesta vanilje ja suhkruga. Kaunista marjadega ja serveeri kohe.


Pühapäeval nägin Wazemme'i turul väga ilusat Rooma salatit: suur pea ja ainult 80 senti. See jäi täiega kripeldama, nii et teisipäeval tõin ta koju ja tegin Caesari salatit, mille kohustuslikuks komponendiks see on. Seekord klassikalist, ilma lihata.

Klassikaline Caesari salat
(retsept pärineb Salatiraamatust)

Rooma salatit
Ciabattat (või mõnda teist saialist)
Oliiviõli
Küüslauguküüs
Parmesani

Kastmeks:
1 munakollane
0,5 tl Dijoni sinepit
4-5 sl oliiviõli
1 küüslauguküüs
0,5 tl Worchesteri kastet
3-4 anšoovisefileed
(natuke jogurtit/hapukoort)
soola, pipart
Kaste valmista kas uhmri või nt saumiksriga. Sega kõik ained kuni saad ühtlase kastme.
Hoia salatit külmas, sest siis hakkab kaste paremini lehtedele külge.
Saiakrutoonid valmista kas ahjus või pannil, hõõrudes saia küüslauguga ja piserdades õliga.

Kuna salatisse läks krutoonideks saia, otsustasin teha Itaalia leiba ciabattat.
Kasutasin pooltäistera nisujahu ning tulemus oli väga hea.

Ciabatta
(kogusest saab 3 väikesemat pätsi)

250 gr jahu
190 ml vett
15 gr värsket pärmi

250 gr jahu
150 ml vett
soola
12 gr pärmi

Lahusta pärm soojas kloorivabas vees (nt filterkannust läbi lastud, sest kloor teatavasti ei aita heade seente-bakterite kasvule kaasa) lisa jahu ning sega hoolega, et saad ühtlase vedelapoolse taigna.Jäta sooja kohta kerkima. Mitmel pool soovitatakse lausa ööseks jätta, aga kuna tahtsin samal päeval leiba saada, siis kergitasin 1,5h ja ma ei oskaks küll kurta, et midagi halvem oleks olnud).
Siis lisa eelkerkinud taignale jälle pärmilahus, jahu, sool; Lisasin jahu natuke rohkem kui retseptis kirjas, sest minu jaoks jäi tainas liiga vedelaks; ehk oleneb ka jahust.
Sega veelkord hoolikalt ja jäta nii tunniks kermima; siis kalla jahusele lauale ja kergita veel pool tundi. Siis jaga taigen kolmeks, venita-vormi 3 pätsikest ja lase seista küpsetuspaberil nii 10-15 min. Küpseta eelsoojendatud ahjus 240 kraadi juures u. 25 min. Jäta grillrestile (avatud) ahju jahtuma.

kurb reaalsus

Üks mu FB kontaktidest postitas täna sellise video. Vaatasin selle ära ja paar korda tulid mulle pisarad silma; et kuidas saavad inimesed/saame olla nii südametud ja julmad elusolendite vastu. Ma saan aru, et see on lihtsalt töö ja mingi aja möödudes muutub see tavaliseks ja keegi peab seda tegema. Jah, sest kuniks on nõudlust, seni jätkub loomade ebainimlik kohtlemine.

Tean, et üldse on maailmas väga palju julma, ebaõiglast ja -inimlikku ja seda samuti inimeste vastu. Aga see, mida/keda sööme on otseselt meie endi valik ja andes raha teatud toodete vastu, anname oma nõusoleku ja soovi, et see toode ka edaspidi saadaval oleks. Ehk siis kiidame heaks nt loomade/lindude masstootmise ja hirmsa tapmise.
Muidugi me ei mõtle sellele, kui oleme näljastena poes ja riiulist vaatab vastu hästi isuäratava pildiga lihatükk; koledaid asju me lihtsalt ei tahagi teada ja pole vaja peakest sellega ka veel koormata. Meil on niigi muresid: kriis ei taha kuidagi üle minna ja suvi ei taha tulla ja sada muud häda veel. Kõige lihtsam ongi neid vastikuid torkivaid mõtteid ignoreerida ja edasi tormata.

Olen rahul oma otsusega mitte liha süüa ja ma ei postita seda linki, et ka Sina sama teeks.
Igaühel on omad valikud. Lihtsalt, jagan seda kui informatsiooni, et teadvustaksime, mida me sööme ja kuidas on see meie taldrikule jõudnud.

http://networkedblogs.com/4PvA1

köögiviljarisoto, jäätis, porgandid ja Bob

Viimasel ajal on kokkamises hoog sees: nii palju on ideid ja retsepte, mida proovida; turul on valik järjest laiem, mis seega tähendab ka oluliselt suurenenud ideede hulka. Ja ärgem unustagem fantastilist internetti, mis on ammendamatuks allikaks.

Nädalavahetusel käisin lausa mõlemal hommikul turul; minu rõõmuks on lõpuks lettidele jõudnud Prantsuse aprikoosid, mis lõhnavad imehästi ja väikesemad viljad vaid 1,5 eurose kilohinnaga. Kohalik maasikas maksab 6 eur kg; sama imporditud marja leidsin ka 2 eur-ga. Kirsid on valmis, ka väga head, kilohind 3-4 eur. Värske kartul 1,8 eur/kg.

Mitu päev oli risoto isu peal; lõpuks tegin sellise hästi kerge, köögiviljase variandi, mis valmis kiirelt ja nagu ikka, maitses hästi (muidu ma neid retsepte ju ei jagaks :)

Köögiviljarisoto

Risotoriisi (kogust arvesta sööjate järgi)
1 šalottsibul
võid
valget veini
kanapuljongit
Pool suvikõrvitsat
pool baklažaani
1 porgand
pool punast ja kollast paprikat
õli praadimiseks/wokkimiseks
Riivitud parmesani
Soola, pipart

Köögiviljad koorisin/hakkisin väikesteks kuubikuteks ja praadisin eraldi kergelt läbi. Hakitud šalottsibulat kuumutasin võiga kuni see muutus klaasjaks, siis lisasin riisi, segasin ja kuumutasin mõni minut. Siis lisandus sorts valget veini (ah see mõnus lõhnapahvak, mis vallandub!) ja keerasin kuumuse madalamaks ning lasin veinil aurustuda. Siis kallasin pannile natuke kuuma puljongit, lasin sel riisisse imenduda ning kordasin tegevust kuniks riis küps (kokku võttis nii 15-20 min). Riisile segasin juurde köögiviljatükid ning parmesani. Segasin ja maitsestasin.

Tegelikult juba nädal-paar tagasi võtsin lõpuks julguse kokku ja tegin oma lemmikmaiust- jäätist. Seda külma kreemi võiksin ma vist iga päev süüa. Esimeseks katsetuseks sai lihtne maasikajäätis kuumutamata koore variandiga. Oli tõesti lihtne: vahustada koor, lisada sellele kondentspiim, lisand ning segu külmutada. Muidugi tegin ise ka kondentspiima kuna ma pole seda siinsest kaubandusvõrgust leidnud. Tegelikult nüüd ühest hiinakate ärist isegi leidsin, aga seal oli nii palju E-d sees, et ei aitäh. Pealegi pole selle valmistamine sugugi keeruline. Piim ja suhkur potti, tund keetmist ja valmis ta ongi.

Siis tegin šokolaadijäätist, mis Gui'le meeldis, aga ise kirtsutasin nats nina, sest jättis suhu sellise kleepuva koorese meki. Lugesin hiljem netist, et kuumutamata koorest variandid ongi sellised.

Niisiis tuli mõne aja pärast katse 3, mis osutus eelmistest kõige maitsvamaks ning seega jagamist väärt. Pealegi on nende kahe kooslus võrratu ja hooajaline

Maasika-rabarberijäätis

350 ml koort (kohvi või vahu- ise tegin 15%-st)
3 suurt munakollast
u 50 gr suhkrut (vastavalt moka maiusele:)
Vaniljesuhkrut/essentsi
rabarberikeedist
maasikapüreed

Rabarberikeedise valmistasin juba mõni aeg varem; selleks võib siis kas lihtsalt keeta rabarberitükikesi (moosi)suhkruga või siis neid ahjus suhkruga röstida ja siis püreestada.
Maasikapüree tegin ka varem valmis, selleks siis lihtsalt maasikad suhkruga püreeks. Teadjamad aga soovitavad maasikaid glükoosiga segada, et see hiljem külmudes kristalle ei tekitaks ja seega tulemus parem. Minu tavalise suhkruga variant oli aga ka täiesti ok ja need paar kristallikest ei seganud maitsenaudingut.

Kuumutasin koore vaniljega, et see hakkas aurama, tõstsin kõrvale. (Kindlasti mitte keema lasta! ) Samal ajal vahustasin munakollased suhkruga. Nüüd tuli see keeruline osa: ettevaatlikult niristada kuum koor munasegu hulka, samal ajal segades. Siis läks see segu tagasi potti ning madalal kuumusel, pidevalt segades ootasin kuniks see paksenes. Samuti mitte keema lasta, kuna siis tõmbab muna tükki ja jäätis on rikutud. Et siis jälle selline pidevat tähelepanu ja hoolikust vajav etapp.
Siis jahutasin segu külmaveevannis ning panin külmkappi mõneks tunniks seisma (soovitavalt isegi ööks, aga mina nii kaua ei suutnud kannatada seekord). Siis segasin juurde rabarberikeedist (tunde järgi) ja segu läks sügavkülma. Kel jäätisemasin, sel vaeva vähem, aga kuna ma ei taha igast asjandusi endale muretseda, siis saab ka ilma hakkama. St vahustada segu iga poole tunni tagant. Eks vastavalt iga sügavkülma temperatuurile võtab lõpp-produkti saamine erinevalt aega; mul läks nö Itaalia/ masinajäätise tekstuuri saamiseks 3 h.
Pärast viimast vahustamist segasin juurde maasikapüree, mitte väga põhjalikult, et jääks kirjum, ja lasin veel natuke külmuda. Kõige parem on seda süüa samal päeval/õhtul, järgmisel päeval võtta karp varem välja sulama (aga ma kahtlen, kas jäätisefännide puhul selline variant käiku läheb:) )
Igatahes on nüüd jälle üks asi vähem, mida ainult poest hankida ja uute maitsete retseptid juba ootavad.

Sellest lihtsast, prantslaslikust salatist olen vist juba ka varem kirjutanud. Kuskilt blogist lugesin, et osad pariislased ei söö ühtegi köögivilja toorelt, ainukeseks erandiks carottes râpées.
Tutuvusin ise selle salatiga Gui ema vahendusel ja sattusin täielikku vaimustusse, mis ei taha siiani vaibuda.
Kuna värsked porgandid on valmis, tuli jälle uus hoog. Pealegi tasub porgandeid krõmpsutada, sest aitavad kahjulike kiirte eest kaitsta ja pruuniks saada ja jääda. Veel üks pluss on see, et õliga serveeritult omandab organism porganist neid vajalikke vitamiine palju efektiivsemalt, nii et riivid kätte ja salatile!

Prantsuse porgandisalat

porgandeid
peterselli
küüslaugiküüs
veiniäädikat
oliiviõli
(sinepit)
soola, pipart
Riivi puhastatud porgandid; haki küüslauk peenelt ja petersell ning lisa riivitud juurikatele. Sega kastmeks natuke (Dijoni) sinepit, 1 osa äädikat ja 2 osa õli, maitsesta soola, pipraga, sega korralikult kuni saad ühtlase segu. Kalla porganditele, sega läbi ning serveeri kohe (nt värske krõbeda saiaga). Võid serveerida ka hiljem, kuid siis lisa kaste vahetult enne serveerimist, et mahlad välja ei jookseks ja salat värkust ei kaotaks.

Raamatupoes sattus mulle kätte üks tore raamat, "Bob'i muffinid". Kuigi kokandusalaseid teoseid on siinses kaubandusvõrgus tuhandeid, igal teemal, igale kokkajatüübile, igale toidule jne oma raamat. Kuna internetist leiab aga nii palju rohkem ideid ja nii ei võta see ka riiulis ruumi, siis pole ma neid endale koju soetanud, v.a "Suvine Köök", mis on end igati õigustanud.
Aga tagasi Bob'i juurde.. Tegemist new yorklasega, kes nüüdseks elab Pariisis ja peab seal populaarset kohvikut, mille hittideks- üllatus-üllatus: muffinid. Nüüd ongi Bob oma parimad retseptid kaante vahele kogunud, et kõik saaks neid ka kodus teha. Bob'i arvates pannakse liiga palju rõhku muffinite välimusele ja maitse jäetakse tahaplaanile. Eks jah, praeguse cupcake-mood soosib just seda esimest, igasuguste uhkete glasuuride ja kaunistustega. (üks kuulsamaid cupcake'i tegijaid praegu Prantsusmaal, Chloe: http://www.cakechloes.com/ )
Kuna mina eelistan samuti lihtsust ja eelkõige maitset, siis olin intrigeeritud sissejuhatusest ja uurisin edasi. Tema retseptid tundusid kuidagi erinevad ja huvitavad. Kuigi ma suutsin ilma selle saamatuta koju tulla, leidsin netist Bob'i retseptid üles ja proovisin kohe järgi. Tulemuseks tõesti vist kõige paremad muffinid, mida ma söönud olen. Pirni-sidruni kooslus tekitas mingi uue huvitava maitsenüansi ja tekstuur oli super. Rohkem pole vist vaja lisada :)

Bob'i sidruni-mooniseemne-pirnimuffinid
(kogusest saab 12 hästi suurt muffinit)
320 gr jahu
3 tl mooniseemneid
1 tl soola
3 tl küpsetuspulbrit
(Pritsimata) sidrun (mahl ja koor)
150 gr suhkrut
125 gr pehmet võid
2 muna (toasooja)
210 ml jogurtit
200 gr (2,5 u) Williams pirne

Pane ahi 200 kraadile kuumenema.
Pese sidrun hoolikalt, riivi koor ja pressi mahl. Sega jahu, seemned, küpsetuspulber, sidrunikoor. Koori ja haki pirnid ning kalla peale sidrunimahl. Vahusta munavalged soolaga, seejärel tee sama munakollastega suhkruga. Sega kollastevaht kuivainetega, siis ettevaatlikult, vahtu rikkumata valged juurde ja siis pirnitükid. (NB! Sega minimaalselt; isegi kui taignasse jäävad mõned jahused kohad, pole sellest hullu, sest küpsemise ajal need kaovad. Liialt segades ei kerki muffinid nii hästi kui vaja. Seda tarkust loen igalt poolt, nii et tasub järgida.)
Täida muffinivormid 2/3 ulatuses ja küpseta nii 20-25 min kuniks need küpsed (katsu puutikuga).

pasta-pesto-pirukas ja midagi veel

Retsepti idee pärineb jällegi "Suvise Köögi" raamatust, mis ma mõni aeg tagasi vaid 3 Eur-i eest soetasin. Harva juhtun sellise kokaraamatu peale, kust tahaks pea kõik söögid järgi proovida, mis on originaalsed ja lihtsalt teostatavad.
Tegemist ühe hästi lihtsa, maitsva ja suhteliselt väheste komponentidega roaga, mida saab sisuliselt teha, kui kodus midagi pole.

Gratineeritud tuunikala-pastaroog (3-4 -le)

250 gr pastat (penne, conchiglioni..)
1 tuunikalakonserv
1 väike purk (kooritud) tomateid
pool sidrunit
30 gr riivitud parmesani
4 spl paksu hapukoort
1-2 küüslauguküünt
värsket basiilikut
soola, pipart, õli

Keeda pasta vastavalt juhisele, al dente.
Pane ahi soojenema.
Haki tomatid; nõruta tuunikala ja haki väikesemateks tükkideks; koori ja haki küüslauk peenelt; haki basiilikulehed.
Kuumuta pannil natuke õli, lisa küüslauk ning kuumuta kergelt läbi. Lisa koor, sega ning lisa tomatid, kala. Maitsesta ja lase nii 5 min väikesel tulel seguneda.
Lisa segu kuuma pasta hulka, sega. Kalla segu ahjuvormi, puista peale parmesani (või mõnda muud juustu) ning lase grillrežiimil küpseda kuni roog on pealt natuke kuldne.
Serveeri värske salatiga.


Järgmine idee tuli mitme retsepti kombineerimisest Salatiraamatust. Kuskussi olen söönud vaid paaril korral ning miskipärast tekkis väga isu selle järgi. Salat valmib kiirelt, sobib hästi ka suurema nälja korral (nt pärast tööpäeva) ning on tervislik. Eelistasin köögiviljad läbi kuumutada, nii sain sooja salati.

Kuskussisalat köögiviljadega
(3-4 -le)
1,5 tassi (u 250 gr) kuskussi
1,5 tassi kuuma vett
2-3 spl balsamiäädikat
1 sidruni mahl (u 2 spl)
soola, pipart
5 spl oliiviõli
1 punane ja 1 kollane paprika
pool suvikõrvitsat
1 suur tomat
pool punast sibulat
4-5 šampinjoni
värsket basiilikut
Grilli pestud ja puhastatud paprikapoolikuid ahjus, koor ülespoole kuni see muutub mustaks või lööb lahti. Pane need siis kohe kas kilekotti või mõnda kaanega suletavasse karpi ja lase seista nii 10min. Siis koori need ja haki suupärasteks tükkideks.
Sega omavahel äädikas, sidrunimahl, sool, pipar, õli ja maitseained ning kuum vesi. Kalla see kuskussile, lase kaane all paisuda 5 min.
Pese, haki, (koori) köögiviljad ning kuumuta need kergelt vähese õliga pannil. Lisa kuskussile ning sega kõik läbi. Serveeri basiilikuga.

Tegin teisipäeva õhtul viimaks ise pestot. Juba mitu kuud sööks kasvõi iga õhtu pastat, kaaslaseks lihtsalt pesto või mõni köögiviljakaste.

Pesto hakkas mulle meeldima vist paar aastat tagasi, kui Itaalias ühest väikesepoolsest supermarketi kulinaariaosast selle ostsime.Oli teine hästi ilusat säravrohelist karva, mitte nagu need haledad purgi-omad; no ja maitse oli tipp-topp :) Teine hea avastus oli ka lihtsa karbiga müüdav trühvlikreem. Need olidki meie Itaalia puhkuse kõige paremateks kulinaarseteks elamusteks, sest kahjuks kõik söögikohad osutusid pettumuseks (naeruväärselt väikesed portsjonid ja/või maitsetu toit).

Niipalju siis meenutuseks...

Pestoks ostsin ilusa suure basiilikupoti juba eelmise nädala lõpus ning ka seedermänniseemnete leidmine osutus lihtsamaks kui metsapähklite soetamine. Miskipärast on hetkel need viimased juba nädalaid tavalistest toidupoodidest otsas.

Kuna mul uhmrit pole, siis kasutasin püreestamiseks oma mojito-nuia teist otsa ja suurt tassi. See variant töötas täitsa hästi, aga lõpus lasin kõik saumiksriga veel läbi. Tuli küll täitsa nagu see „õige“ pesto, ilus roheline ja mõnusa tugeva maitsega. Katsin pesto purgis oliiviõliga, mis pidavat seda hästi aitama säilitada, kuna kavatsen seda alles järgmisel päeval tarvitada. Läheb äkki veel paremaks? Mm..neelud juba käivad :)

Pesto sisse panin: suure poti basiilikulehti; riivitud parmesani; küüslauguküüs; seedermänniseemneid; soola ja oliiviõli. Koguseid arvestasin maitse ja tunde järgi; las iga pesto ollagi omamoodi.

Kirjutasin mõni aeg tagasi, et ostsin turult spinatit ja esimesest portsust tegin piruka. Retseptiks miksisin jälle omavahel mitmeid netiavarustest pärit variante.

Feta-spinatipirukas
Lehttainast
200 gr fetat
200-250 gr spinatit
1 sibul
õli
3 muna
koort/piima/hapukoort
soola, pipart, muskaati
seesamiseemneid
Koori, haki sibul ning prae see õliga kergelt läbi; lisa spinat ning kuumuta segu natuke.
Klopi munad kausis lahti, lisa vastavalt soovile koort, sega ja maitsesta.
Haki feta väikesteks tükkideks.
Pane lehttaigen pirukavormi; kalla taignale fetakiht, siis spinati-sibulasegu ja kalla see üle munaseguga. Katsin piruka ülejäänud taignaribadega ja peale raputasin seesamiseemneid. Küpseta ahjus kuni segu tahenenud; 200kraadi juures nii 30-40 min.
Maitseb hästi nii soojalt kui külmalt.

Värsket pastat polnud ma ise valmistanud. Tundus kuidagi keeruline olema. Aga siis hakkas mulle üks retsept (jällegi "Suvisest Köögist") nii meeldima, et tuli ära teha. Asi võtab küll natuke aega ja kannatust, nii et soovitaksin selle jätta pigem nädalavahetusele kui väsinud õhtusse. Korraga võib teha suurema portsu ja siis jäägi lihtsalt sügavkülmutada.
Maitsevad need ravioolid üllatavalt hästi; kasutasin pool-täisteranisujahu, sellest ka natuke harjumatu tumedam värv.

Ravioolid ricotta ja kuivatatud tomatitega

200 gr jahu
soola
2 suurt muna
1 spl päevalilleõli

250 gr ricottat
150 gr kuivatatud tomateid (õlis)
küüslauguküüs
soo, pipar

parmesani
tomatikastet
soola, pipart, (tšillipulbrit/ Tabasco kastet)

Sega jahu soolaga; tee keskele lohk, kuhu löö munad ja õli ning sega hästi kuni saad ühtlase taigna. Keera toidukilesse ja lase külmkapis seista tunnikese.

Koori, haki küüslauk peenelt; haki tomatid; sega kausis ricotta, lisa tomatid, küüslauk, maitsesta.

Rulli taigen jahusel laual hästi õhukeseks ning vajuta nt klaasi abil ümmargused kettad (u 8 cm). Pane keskele täidist ning vajuta kahvliga ääred kinni. Aseta valmis ravioolid teineteisest eemale ja kergelt jahusele pinnale, kuna kleepuvad hiljem kinni. Üle jäävad ravioolid võid asetada otse sügavkülma, nt küpsetuspaberile, kust saad need hiljem hõlpsalt kotti koguda.

Et kaste ravioole liialt jahutaks, kuumutasin seda kergelt ja maitsestasin.

Keeda ravioole soolaga maitsestatud vees 3 min; aseta maitsestatud tomatikastmega taldrikule/kaussi, lisa veel kastet, raputa peale parmesani ja naudi kohe.

mõned kirjutised

Juba mitu korda olen prügikotti konteinerisse visates märganud, et ikka leidub neid, kes ei viitsi nt pitsakarpe jm ümbertöötluseks sobivat vastavasse konteinerisse paigutada. Viimane kord hoidsin end tagasi, et mitte võtta neid 3-4 puhast pappkarpi ja neid teise kogujasse panna. Kas see on tõesti siis NII raske???

Minu meelest on siin asi tehtud väga lihtsaks; on kaks konteinerit: üks segaprügi kottide jaoks ja teine ümbertöötlemiseks mineva kraami (paber, papp, metall, klaas) jaoks. Ei mingit 3-4 kasti süsteemi. Pealegi on pea igal pakendil ka vastav märgis, kaks noolekest ringikujuliselt, mis annavad teada, kas too sobib ümbertöötlemiseks või mitte.

Muidugi on ka pakendeid, nagu nt jogurtitopsid, mida siin miskipärast ümber EI töödelda. Ma kuidagi ei taha neid tühje puhtaid (tänu Indi piimatoodetelembusele) plastiktopse segaprügi hulka visata. Prantslased söövad jogurtit päris hoolega; “Vähemalt 3 piimatoodet päevas” kampaania on olnud edukas, kui toidupoes võõraste kärudesse piiluda. Nii ma mõtlengi, et kurb, et neist tuhandetest topsidest midagi edasi ei saa.

Enamik jogurteid on saadaval vaid väikestes, 100gr topsides, mis on kas 4-8-12-16 või lausa 24- kaupa pakis. Peale Kahe Lehma jogurti pole ma siin rohkem lemmikuid leidnud, sest isegi kui pakil suurelt kirjas : ilma säilitusaineteta, siis natuke värvaineid on ikka ilustamiseks lisatud.

Nii ma mõtlengi, et tuleb jälle asi enda kätte võtta ja ise jogurtit teha. Olen paari vastavat raamatut poes huviga sirvinud ja tundub, et isegi spetsiaalse masinata on see täiesti võimalik. Tuleb vaid häid baktereid leida.

Nagu leivategu, on ka ise jogurtivalmistamine siinmail viimastel aastatel väga popiks tegevuseks saanud ja vastavat kirjandust leiab hulgim. Eks oma osa on ka hinnal, sest majanduslanguse ja kriisi taustal on hakatud rohkem sellele tähelepanu pöörama. Keskmine naturaalse maitsestamata jogurti hind on nii 1,50 4-paki eest. Eks leiab muidugi odavamat ka, nt need värvitud “naturaalsed” jogurtid on tihti supermarketis eripakkumisega soodsad. Kui sul aga just 4-lapselist pere või pole, siis kulub 24. topsi tühjendamiseks rohkem aega kui „kõlblik kuni“ kuupäev lubab.

Olen proovinud ka supermarketi biojogurteid, mis on päris hea hinnaga (ca 2,50 12 topsi eest) aga nende maitse ja tekstuur pole kiita ja kahtlustan, kas nad ikka väga mahedad on.

Üldse eelistatakse siin vist naturaalseid, maitsestamata jogurteid, millele siis igaüks vastavalt maitsele segab juurde nt suhkrut, moosi... Tegelikult on see väga hea, sest nii saame vastavalt tujule ja maitsele just sellise jogurti, mida hetkel hing ihaldab. Pealegi saab timmida magusust ja lisada nt tervislikkuse mõttes kliisid. Nii saab jogurtist üks igati maitsev ja tervislik suutäis.

Eelmisel nädalavahetusel tekkis vajadus päikesekaitsekreemi järgi. Hakkasin siis uurima poodides olevat kaupa no ja muidugi pole ma siiani leidnud sellist toodet, mis ei sisaldaks tervisele kahjulikku keemiat nagu parabeenid, alumiiniumiühendid, parüüm.. nimekiri on pikk.

Kõik, isegi kallite brändide ja „nahasõbralikes“ apteegitoodetes on vähemalt 2-3 punases mittesoovituslikus nimekirjas olevat ühendit. Kuna päikese käes on kõik protsessid intensiivsemad, siis ma kohe kuidagi ei taha enam endale „kaitseks“ peale määrida keemilist kokteili, mis kasu asemel hoopis kahju võib tuua.

Mõtlen, et kas mitte sellepärast pole ka nahavähi jm haiguste juhud nii palju kasvanud ja päike meile nii kardetavaks ja ohtlikuks on muutunud, et me lihtsalt katame end kahjulike ainete kompotiga ja need siis lihtsalt reageerivad päikese toimel ägedalt, mis siis põhjustavadki neid haigusi. Miskipärast pole ma sellist varianti kuskilt lugenud, ikka on kahjuliku kiirguse süüks vaid osoonkihi hõrenemine ja mitte meie naha (ja tervise) nõrgendatud kaitsevõime.

Lugesin paariaastasest artiklist, et lisaks porgandile on ka kala söömine kasulik, kuna sellest moodustuv vitamiin D kaitseb nahka ja on organismile kasulik. Hmm..ei tea kas sellepärast ongi mul viimasel ajal kalatoodete järgi isu olnud? Äkki tõesti.

Ja kreemi saan lõpuks ehk ökopoodidest; netist leidsin isegi paar-kolm firmat, mis toodavad päikesekaitsevahendeid looduslikest ainetest, nagu mineraalid jm. Lootust on :)

Kuna meil telekat, õigemini vastavat ühendust, pole, siis kuulame päris palju muusikat. Pealegi pole ma selle nõmeda ventilatsiooniurramisega ikka veel harjunud, nii et mitte end närvi ajada, on parem midagi meeldivat kõrvale lasta.

Ma pole siiani veel isu päris täis saanud Liisi Koiksoni „Väike järv“ plaadist. Ei tea, kas eesti keele pärast või mispärast, aga täiega südame ja meele järgi olevad laulud on. Sain selle päris mitu head aastat tagasi Marii käest, kui Hilfigeris töötasime. Oh olid ajad...

Oli see vist eelmisel suvel, kui juhtusime Merepäevade raames Liisi kontserdile, kus tulid ettekandmisele needsamad mõnusad lood. Mäletan Gui Itaallasest kolleegi kommentaari, et „Ei oleks uskunud, et ma võiksin eesti/võõrkeelset kontserti niivõrd nautida.“ Oli tõesti selline mõnus kontserdielamus, väike publik ja erinev asukoht, sadamakai vahetus läheduses. Kahjuks pole ma leidnud teateid, kas Liisil plaanis millalgi ka uus plaat välja anda; see oleks väga oodatud igatahes.

Indi on meil ikka üks paras tegelane. Lisaks hommikustele kella 5.-le äratustele kisab ta miskipärast aeg-ajalt ka õhtuti, nii kella 17-18 aegu. Ma ei tea, mis tal viga on, tahab vist välja saada või kutsub Gui’d koju. Igatahes olen ta osadel kordadel, kui kannatus katkeb, lihtsalt vetsu või esikusse kinni pannud. Siis rahuneb ta õnneks suht kiiresti maha.

Käime temaga aeg-ajalt lähedalasuvas pisikeses pargis jalutamas ka. Kuigi väravatel on silt, et koerad on seal keelatud, olen viimasel ajal päris mitut koeraomanikku seal jalutamas näinud. Võiks jääda vähemalt üks kohtki, kus nad oma koeri ei kakataks-pissitaks. Kuigi enamik peremehi (ja –naisi) on normaalsed, st. koristavad oma eluka järgi, siis sellegipoolest on nt meie maja ees olevatel murulapikestel päris palju junne.

Indile igatahes seal pargis meeldib, sest saab võimalikult tolmuses kohas püherdada, ümbrust uudistada, kõrkjate vahel „džunglis“ passida. Ma ausalt väga ei viitsi temaga üksi seal käia, sest mul on igav. Peaks lugemist kaasa võtma, siis oleks huvitavam.

Uueks lemmikkohaks on tal nüüd põõnata rõdutooli pehmel padjal, nagu printsessile (nii me teda kutsume:) kohane on. Nädalavahetuse palavate ilmadega usaldasime jätta rõduukse paokile, nii et ta saaks ikka värsket õhku hingamas käia. Ptüi-ptüi-ptüi, aga need paar päeva ta seda usaldust kurjalt ei tarvitanud.

Rõdu on selles suhtes ikka hea küll, et saab loom ka iga päev värsket õhku ja näha on, et talle meeldib seal uudistada. Muidugi ühe pättusega sai ta üks õhtu hakkama, nimelt oli roninud lillekasti ja paar minu ilusat petuuniat ära murdnud. Kuradi pärdik! Ma loodan, et ta rohkem enam sinna ei roni; ei tea, mis tal pähe hakkas.

Ja siis kui vihma sajab, voolab rõdupõrandale tasapisi väike ojake, mida Indi kasvõi tund aega huviga jälgib, nagu oleks tegemist mingi eluka või putukaga. Odav lõbu ongi see kõige parem :)

esimene postitus Lille'i kodust

Täna vist oleks pidanud lotopileti ostma, sest tundub, et see oli üks lucky day.
Hommikul võitsin lambi supermarketi loteriiga täiesti korraliku jalka t-särgi. Ma pole vist kunagi midagi võitnud. No ja siis õhtul Gui tuli koju ja ütles, et sai sõnumi, et meie ühendus on aktiveeritud. Natuke jamamist ja ma ei suutnud oma silmi uskuda, kui Delfi lahti lõi. No mul tõesõna käed värisesid heameelest ja rõõmukilked tulid iseenesest. 1 kuu, 3 nädalat ja 2 päeva ootamist ikkagi! Ühendus maailmaga on taastatud! :)
______

Juuni esimene nädal tõi meie rõõmuks ka suvisemaid ilmu. Nädala lõpupoole oli päeval pea 30 kraadi sooja, nii et lausa palav oli.

Kolmapäeva varahommikul käisin tööbüroos väikesel kohustuslikul koolitusel, teemaks takistused töö leidmisel. Peale minu oli osalejaid veel 4; kaks umbes minuvanust naist, 1 u. 30.-aastane mees ning üks vanem naine. Pärast sissejuhatavat, selgitavat juttu täitsime isikliku küsimustiku, millest siis hiljem selgus, millistel aladel meil abi vaja läheb. Sellele järgnes lahtirääkimine iga teema kohta. Ausalt polnud mul sellest paaritunnisest aktsioonist väga kasu, sest minu tööotsinguid takistab hetkel põhiliselt vaid internetiühenduse puudumine. Ühe huvitava fakti võrra sain küll targemaks, et 75% tööpakkumistest on “varjatud” ehk sellised, mida firmad ei kuuluta. Et tuleb ise sobivatele/potentsiaalsetele firmadele oma CV ja kaaskiri saata, kuna statistiliselt on võimalus tööd leida suurem. Ja et keskmiselt tuleb saata 100. kohta oma avaldus, et lõpuks töö saada. Jõudu!

Kolmapäeva õhtul hakkas mul kurk valutama ning järgmisel hommikul olin haige. Veetsin päeva sisuliselt magades, sest jaksu rohkemaks ei olnud. Ei teagi, kas tegu mingi viirusega või lihtsalt külmetusega. Seks ja linna filmi vaadates istus mu kõrval üks naine, kes pidevalt köhis, et tea kas sain temalt mingi toreda pisiku..

Tõbisest olekust hoolimata tegime laupäeval väljasõidu. Hommikul juba kella 7.30 ajal, kui pagariärisse jalutasin, oli väljas nii soe, et paras t-särgiga olla. Sõitsime nii 120 km kaugusele põhjarannikule, Côte d’Opale’i.

Maastik on seal maaliline, lauged künkad, haritud põllulapid, rannikul kohati päris kõrged kaljud.

Tegime esimese peatuse Wimereux, mis on väike šarmantne linnake, mis pulbitseb elust suvekuudel. Talvel võib seal mere ääres külma ja tuulega muidugi päris kõle olla.

Meelde jäid kapitaolised kabiinid või kajutid, mis asusid kohe rannapromenaadil ning mis vastavalt omaniku maitse- või ilumeelele olid kaunistatud. Enamik muidugi värvitud valgeks-meresiniseks. Paar-kolm omanikku olid end oma pisikese putka ette rannatooli asutanud. Vahvad olid ka eriilmelised majad, millest osad andsid väikese lossi mõõtmed.

Siis tegime väikese jalutuskäigu liivaluidetel ja järgmiseks peatuseks oli Cap Gris-Nez ehk “hallnina tipp”, kust avanes lummav vaade merele. Natuke nägime ka Inglismaa rannikut, mis vaid natuke üle 30 km kaugusel. Paar päeva hiljem lugesin lehest, et see on popp koht pulmapiltide tegemiseks.

Lõunast piknikku pidasime natuke edasi sõites, Cap Blanc-Nez’l ehk valgenina tipus. See kriitvalgete kaljuseinaga rannikutipp oli veel kuulsam kui eelmine ning ka vaade 134 m kõrguselt oli tõesti ilus.

Ringsõidu lõpetasime Calais linna külastusega, kus oli uhke linnavalitsuse hoone ning lähedalasuvas pargis oli üles pandud huvitav selgitavate infotabloode ja ilusate looduspiltidega keskkonnateemaline fotonäitus (vabas õhus).

Pühapäeval ärkasime müristamise peale; väljas sadas ladinal. Õnneks oli õhk soe ning märjast hoolimata tegime tiiru vanalinna turule, kust tõime koju värskeid kartuleid ja nagu ikka, mune. Ostsime lähedalasuvast kondiitri-pagariärist (aux Merveilleux) paar koogikest, mis selle äri hittideks: iga pühapäev lookleb nende ukse taga tänavale pikk, nii 20.-25. inimesest koosenev saba.

Kuna seekord oli halb ilm oma töö teinud, siis saime lõpuks pikema ootamiseta ka need maitsvad koogid ära proovitud. Tegu kreemiga kaetud beseega, mis kaetud peenikese šokolaadipuruga. Arvasin, et kindlasti on see hästi rammus suutäis, aga üllatuseks oli kreem väga kerge ja õhuline ning ei jätnud suhu rasvast maiku. Nii et üks igati meeldiv pühapäevalõuna teekõrvane. Mõtlesin kohe, et peaks netist uurima, kas keegi ehk selle kreemi retsepti ka netti riputanud on, et saaks ise järgi teha., sest besee ja šokolaadilaastudega saab hakkama.

supp ja kook

Selle retsepti või õigemini idee sain kunagi ühelt toredalt Selveri müüjalt, kui ma tervet lõhet osta ei tahtnud, sest palju läheb raisku. Ta soovitas siis teha järgijäävatest osadest suppi ning sellest ajast olengi kõik lõhed ja forellid lõpuni ära kasutanud.

Nagu suppide puhul tihti, on koostisaineid suht vähe ja tulemus maitsev. Valmib vähese vaevaga ja kiirelt.

Kalasupiks (3-4. sööjale) on vaja :

Ühe lõhe või forelli jääke : pea, sabaosa, uimeümbrused…

Loorberileht

Paar pipratera

2 porgandit

1 sibul

2 kartulit

soola

tilli

Pane korralikult pestud kalaosad loorberilehega keema. Koori ja haki juurviljad väikesteks tükkideks (nii valmib roog kiiremini ning säilib rohkem vitamiine). Prae pannil vähese või või õliga sibul ja porgand. Kala keeda kuni liha tuleb kergelt luude küljest lahti, olenevalt tükkidest 15-20 min. Tõsta tükid taldrikule ning eemalda söögiks mittekõlblikud osad (nahk maitseb su kiisule hästi J). Võid valada vedeliku läbi sõela, et vältida luude ja soomuste supi sisse sattumist. Siis lisa puljongisse köögiviljad ning kalatükid ning keeda kuni esimesed on pehmed. Maitsesta soola ning tilliga.

Maasikatartaletid või –korvikesed

Need klassikalised maiused on pea iga kondiitriäri aknal ahvatlemas. Esimest korda tegin neid paar aastat tagasi Prantsusmaal elades, samuti suve alguses, kui maasikad turule ilmusid. Nüüd siis tuli jälle isu neid ilusaid ja maitsvaid korvikesi teha.

Retsept on iseenesest väga lihtne ning võib teha kas ühe suure koogi või siis individuaalsed portsjonid (väiksem kiusatus pool kooki korraga ära süüaJ ) Kui on kiire, siis küpsetada korvikesed varem, säilitada õhukindlas karbis ja kasutada täidiseks lihtsalt vaniljejäätist.

Põhi: muretaigen

250 gr jahu

100 gr pehmet võid

tiba soola

natuke külma vett

(soovi korral suhkrut)

Sega võitükid hästi jahu ja soolaga; lisa ainult niipalju vett, et taigen kokku hakkaks. Keera toidukilesse ja pane külmkappi tunniks seisma.

Rulli taigen õhukeseks ja vooderda sellega madal pirukavorm või väikesed vormid. Torka taignasse kahvliga augud ning eelküpseta 200 kraadi juures 5-10 minutit.

Täidis: vaniljekreem

¼ l piima

1 muna

30 gr jahu (või pooleks tärklisega)

40 gr suhkrut

vaniljekaun või –suhkrut

Pane piim poolitatud vaniljekaunaga (või –suhkruga) tasasel tulel keema. Sega muna suhkruga kuni kleepub, lisa jahu, sega uuesti. Kui piim on keema läinud, eemalda poolelt kaunalt seemned, lisa piimale. Nirista, samal ajal segades, kuum piim munasegule. Siis pane segu väiksele tulele ning pidevalt segades oota kuni segu pakseneb, ära lase keema minna. Lase jahtuda.

Katteks: maasikaid ning (värvitut) tarretist

Tõsta jahtunud vaniljekreem korvikestesse või põhjale, kaunista maasikaviiludega. Et saada kondiitriäri-efekti, kata koogi pind tarretisega ja lase sel külmas taheneda. Serveeri tartalette toatemperatuuril.