aasta uus

Nädala lõpus tähistasin järjekordse isikliku aastaringi möödumist. Sammuke lähemale minu scary-age'le ehk siis ümmargusele 30-le.
See oli ilus ja meeldejääv päev. Hea meel, et isegi tuhandeid km eemal olles, jõuavad head soovid sinuni ja tuleb vist jälle tõdeda, et kui oled kaugel, siis huvitaval kombel oled rohkem meeles. Igatahes aitäh kõigile!

Reede õhtu üllatus oli tex-mex restoran. Alustuseks sõime nachosid ja maiustasin Pina Coladaga (mida kavatsen lähipäevil kodus ka teha); valisin pearoaks kana enchilladas, mis maitses väga hea eriti valge sangria ehk Cavaga. Leidsime Gui'ga, et järjekordne suur pluss Prantsusmaa kasuks on see, et ka autojuht saab natuke napsitada :)

Laupäeva hommik möödus köögis. Otsustasin traditsioonilise Eestika kasuks ehk siis kartulisalat ja täidetud munad. Irooniline on see, et tegin siin esimest korda täidetud mune (nagu teisi toite, mida Eestis kunagi pole enne viitsinud teha). Pluss sibula-juustuga kalkunieskalopid kartulipudruga- retseptid näpatud minu emalt. Eelneval päeval olin juba valmis teinud kirssidega Kräsupea koogi, nii et sünnipäevlõuna sai vägev ja hoolimata hapukurgi asendamisest marineeritud kurgiga ja Formeer majoneesi puudumisest, sai kõik väga maitsev. Salatit vaaritades tuli nostalgia, sest seda lõhnade kombnatsiooni olen harjunud Eestis (eriti Viljandi) köögis tundma. oh seda lõhnade-psühholoogiat..

Õhtul läksime As de Trèfle (http://www.as-de-trefle.com/) kontserdile. Soojenduseks esines KKC Orchestra (http://www.myspace.com/lekkcorchestra). Nende muusikastiil on (minu jaoks) originaalne, segu hip-hopist ja elektroonilisest ning soojenduseks sobisid hästi, kuna sütitasid rahva oma energia ja postiivsusega. Pealegi avati kontserdimaja uksed pea 10 min ametlikust avamisajast hiljem, nii et ootasime rõõmsalt sadamahakanud uduvihmas (kampsuni väel, osad kuumaverelised lühkarite ja t-särgiga, kuna sees tõotas palavaks minna) üle poole tunni pluss 40 min saalis.
Kui peaesineja lõpuks lavale tuli, muutus publik hulluks: rahvas laulis valjult esimestest nootidest kaasa (mulle tundus kohati, et isegi valjemalt kui esineja), plaksutas, tantsis... Olin suht rabatud, sest isegi Viljandi folgil ei näe sellist publikut ja esinejal tuli paar korda rahvast rahustada, kuna laulu lõppedes hakati kooris mingit (tuntud) laulu laulma.
Hakkasin kahtlema slõuganis "Eestlased on laulurahvas", kuna siin laulavad inimesed tänaval ka omaette ja igal väiksemalgi pidustusel võetakse lauluviis üles.
Üldse meenutaski mulle see bänd natuke folki, boheemlaslike liikmete ja muusika/instrumentide stiiliga. Kuigi ma polnud varem väga selle grupi muusikat kuulanud, laulsin ja elasin kaasa, kuna lihtsalt võimatu oleks olnud niisama seista ja kuulata.
Mingil hetkel hakati osasid inimesi kätel kandma. No nagu (rock)kontserditel, kus hullud lavalt rahva kätele hüppavad ja siis neid laines edasi kantakse. Kultuuriline erinevus andis jälle tunda :)
Sel õhtul (ja eelneval) lindistati kontsert nende uue plaadi jaoks. Ei tea kas spets sellepärast oligi rahvas nii pöördes?

Pühapäeval ärkasin juba 8st, pärast väikest lõunasööki (petit-déjeuner pr k) otsustasin hoolimata hallikaks muutunud ilmale minna Põhjamaist kõndi ehk siis kepikõndi tegema. Siin pole see spordiala veel väga populaarne, seega olen harjunud, et kohalikud mind huviga vaatavad (vaatasin isegi alguses neid "suusakeppidega" ringijalutavaid entusiaste natuke imelikult).
Kuna mu "GPS" on nüüd tööle hakanud ja olen ümbruskonnaga tutvunud, julgen järgest rohkem trajektoori suurendada ja avastan rõõmuga jälle uusi teid ja radasid, milledel värket õhku ja loodust nautida.

Sel hommikul oli õhk niiskem, õrnale udune ja 5 min sain isegi uduvihmakest. Lehed on pea kõik kollaseks või siis leekivpunaseks värvunud ja kõnniteed on kaetud lehevaibaga. Õhus on mõnus lehekõdu lõhn (mis selle keemilise aine/gaasi? nimi oligi, mida sügisesed lehed eritavad?) ja kõndides sahisevad mõnusalt.

Hea siinse sügis/talve juures on see, et linnulaulu kuuleb ka sel aastaajal. Marianne saputab alati saiapuru verandale ja ka vanema leiva/saia pudistab linnukeste rõõmuks. Lisaks varblastele on tänulikud külalised Rouge Gorge ehk punakurk, tegelikult oranži kõhualusega, roheka seljaga, natuke varblasest suurem tegelane; samuti sinitihased. Indi pole ka selle vastu, et need sulelised verandal saiaga maiustavad.

Pühapäeva lõunal nautisime meie Marianne valmistatud Blanquette de Veau'd ehk vasikaliha kastmes, mille retsepti panin kirja ja postitan ka hiljem siia, kuna see on ülilihtne valmistada, aga maitseb nagu restoranis.

Ja ongi kätte jõudnud uus nädal. Eelmisel nädalal korjasime oma leid-viigipuult viimased viljad, (kuna sel nädalal on siia jõudnud kauaoodatud vihmake) mida sai nii 1,5kg ning keetsin nendest jällegi moosi, seekord siis vanillikaunaga. Ah seda aroomi! Homme hommikul paneme saiale endatehtud viigimarjamoosi. Elul pole viga, ah? :)