Mõned (jõulu)retseptid

Tahtsin juba enne jõulu postitada selle retsepti, aga jäin hiljaks. Tegemist mõnusate itaaliapäraste kuivikutega, mis on mõnusad tee või kohvi kõrvale. Väga lihtne valmistada ning ei võta ka väga kaua aega. Pole ka rasvased. Hea idee kingiks või külakostiks.

Jõulupärased biscottid
180 gr jahu
1 tl küpsetuspulbrit
125 gr (pruuni)suhkrut
2 muna (lahtiklopitud)
natuke soola
1 apelsinikoor
85 gr rosinaid
50 gr (röstitud) mandleid
1-2 tl vürtse (kardemon, ingver, nelk, kaneel..)
Pane ahi 180 kraadile. (rösti mandlid) Sega kuivained, apelsinikoor lisa munad, sega. Lisa ebaühtlasteks (suuremateks) tükkideks lõigatud mandlid ja rosinad. Sega. Segamine on päris raske ja võib tunduda, et vedelikku on vähe, aga lõpuks moodustub selline tihke tainas. Pane küpsetuspaberile (märja) lusikaga peopesasuurune kogus tainast, vajuta lamedaks. Jäta ruumi kerkimiseks. Küpseta 25-30 min, katsu tikuga küpsust. (Mina eelistan lasta seest ära küpseda (kuivada), sest nii on lihtsam lõigata ja tulemus ilusam.) Lõika terava noaga nii 1-2 cm viilakad ja pane grillrestile (küpsetuspaberile); keera ahi 150-140 kr ja lase küpsetistel kuivada ja kuldpruuniks muutuda. Võid lõpus ahjuukse natuke lahti jätta ja biscottid ahju kuivama jätta.
Säilivad niiskuse eest kaitstult kuu või rohkemgi.

Jõulusöömaaja lõpetuseks tegin mitme retsepti seguna (inspiratsioon Goodfoodist) kaks mõnusat, jõulust ja kerget jäist maiust. Suur pluss on ka see, et desserdi võib valmistada kasvõi kuu aega varem.

Väikesed (jõulu)jäätised (4le)
Peotäis rosinaid (võib ka mitme segu)
Pool peotäit kuivatatud v värskeid jõhvikaid
Apelsini, sidruni (riivitud) koor
Mandariin (koor pluss mahl)
Pruuni rummi 4-5 spl
120 gr suhkrut
300 gr (kreeka) jogurtit (nat. jogurt)
100 ml vahukoort
Vaniljet
Valget šokolaadi (50 gr)
Kuumuta potis mandariinimahl, rumm ja suhkur, kuni viimane on lahustunud. Lisa rosinad, jõhvikad ja lase veel vaikselt kuumeneda paar minutit. Lisa tsitrusekoored, seda ja jahuta (kuni üleöö). Vahusta koor, maitsesta vaniljega, sega jogurtiga. Lisa tsitrusesiirup, aga jäta 4 tl kaunistamiseks. Kileta nt jogurtitopsid ning täida seguga. Pane sügavkülma vähemalt paariks-kolmeks tunniks.
Kaunistuseks sulata valge šokolaad ja nt kilekoti abiga joonista küpsetuspaberile tähekesi v muid jõuluseid kujundeid (vormiks nt piparkoogivorm) või siis nt Häid Jõule või iga sööja nimi. Pane sügavkülma.
Enne serveerimist pane jäätised u tund tavalisse külmkappi või tõsta välja sulama. Soojenda nt mikros natuke eraldatud tsitrusesiirupit ja lisa igale magustoidule 1 tl. Valgest šokolaadist kaunistus serveeri otse külmast.

Seda magustoitu tehes võib varieerida, nt kirssidega variant on kindlasti ka väga hea. Suhkrukogust võib igaüks ise vastavalt oma maitsele timmida. Mina tegin ühe kihi magusama ja teised jätsin tasakaaluks neutraalseks.

Kihiline mango-jõuluhalg
(6-7 le)
400 ml kerget koort (kohvikoor)
250 ml vahukoort
300 gr (kreeka) jogurtit
3-4 kardemoniseemet
2 kaneelipulka
5-6 nelgitera
1 vanillikaun
(ingveripulbrit, muskaati)
Suhkrut (maitse järgi)
1 suurem mango
2 munakollast
4-5 kaneeliküpsist (või muud tugevamaitselist küpsist)
3-4 pistaatsiapähklit serveerimiseks
Kuumuta potis vürtse, lisa koor ja poolitatud vaniljekaun (kraabi seemned välja, lisa ka). Lase keema tõusta. Sega samal ajal munakollased ja u 100 gr suhkrut. Lisa kuum koor munasegule, sega hoogsalt. Kalla segu puhtasse potti ja kuumuta vaiksel tulel kuni segu pakseneb. Jahuta täielikult (kuni üleöö intensiivsema maitse saamiseks). Enne vormi panemist eemalda (sõela abil) vürtsid.
Keeda mangotükke kuni pehmed, püreesta ja jahuta.
Vahusta koor (lisa soovi korral suhkrut ja vaniljet).
Kileta neljakandiline piklik keeksivorm ning esimeseks kihiks pane vahukoor (3/4 sellest u), siis kiht purustatud küpsiseid, mangopüree, jogurti ja vahukoore segu. Sügavkülmuta.
Enne serveerimist tõsta tund-poolteist enne tavalisse külma või toatemperatuurile.
Raputa pinnale nt hakitud pistaatsiapähkleid (maitsestamata).

Jõuludest

Ja ongi see kauaoodatud jõuluaeg selleks aastaks möödas. Natuke naljakas, et ühe õhtu (paari päeva) pärast käib mitu kuud selline trall.
Kuna tegemist on suure riigiga, siis erinevad jõulukombed ja -traditsioonid regiooniti päris palju. Näiteks on kõige tähtsam jõulusööming mitte 24. õhtul vaid 25. lõunal ja vaba päev on ainult 25.12. Jõuluvana jätab headele lastele kingitused 25. hommikuks kuuse alla ning Jõululaupäeval võib minna kesköömissale ning jõuludekoratsiooniks on (kodudes, kirikutes..) Jeesuslapse sündi tallis kujutav créche ehk häll (Piiblitseen kujukestega).

Siin, Prantsusmaal, pannakse juba nii novembri lõpus jõulumenüü paika, pluss lauakaunistused jne. See, et toit ja selle valmistamine ja traditsioonid on siinsele rahvale väga tähtsad märgib ka see, et nii paar nädalat enne jõule oli pärastlõunastes uudistes saatelõik perenaistest (erinevatest regioonidest), kes valmistasid oma pere traditsioonide järgi mingi pühaderoa; näidati, kus kohast nad tooraine hangivad, kuidas lauda kaetakse, kaunistatakse ja kuidas kõik perega koos seda nauditakse.

Valik, mida pühadeks pakkuda on päris lai. Eelroogadena võib laualt leida suitsulõhe (rõhutatakse ka selle päritolu: Norra, Šoti, Alaska ja nüüd kiidetakse parimaks Šoti oma), muidugi austrid (mida võib süüa elusalt või siis kergelt kuumutatult), foie gras ehk nuumhane/pardi (parim) maks (kes proovinud ei ole, siis tegemist on väga toitva, et mitte öelda ülirammusa delikatessiga; mida serveeritakse röstsaiaga, lisandiks sobivad väga hästi viigimarjamoos ja nt sibulamoos ning kaaslaseks natuke või siis väga magus valge vein. Ausalt öeldes ei olnud ma enne foie gras maitsmist sellest väga vaimustuses, et mingi hullult rasvane maks, fui :) aga nüüd võin end kindlasti fänniks pidada. Lihtsalt see maitsekooslus veini ja tibakese moosiga on nii nämm.
Foie grad võib osta poest valmiskujul konservina või siis seda ise valmistada (oma pere retsepti järgi). Tahan kindlasti proovida seda isetehtud varianti ja plaan on jaanuari alguses see ka teoks teha. Jaanuari alguses seepärast, et siis on korralikud pühadejärgsed allahindlused ja foie gras on päris kallis: eripakkumise korral 35 Eur kg.

Pearoaks on tavaliselt linnuliha: part, hani, broiler, mida võib täidisega veelgi pühadelikumaks muuta. Aga võib pakkuda ka lõhet, vasika-, lamba-, sealiha.
Magustoiduks on traditsiooniline jõuluhalg ehk selline rullbiskviiti meenutav rohke kreemiga küpsetis.

Minu rõõmuks süüakse siin pühadeks (ja niisama) ka verivorsti, mis erineb Eesti omast selle poolest, et koostisest puuduvad tangud. Pühadelauale ostetakse vorst valitud charcuterie'st ehk lihapoest. Lisaks on siin nn valge verivorst (nagu tanguvorst ainult ilma tangudeta) mida võib leida erinevate lisanditega (nt trühvlitega).

Hapukapsad on samuti täiesti olemas. Erinevus selles, et kapsad pole nii palju hautatud, kui Eestis, ehk on valget värvi ning tavaliselt ilma lisanditeta hapukapsaid ei sööda. Poest võib leida konservis hapukapsad sealiha ja vorstidega (Elsassi piirkonnast pärit traditsiooniline variant) ning nt kartuliga, Rieslinguga hautatult. Oma rõõmuks leidsin siiski l'Eclercist (supermarket) ka naturaalse variandi (kadakamarjadega) mida siis jõululaupäeva õhtu lauale "eestistasin" ehk hautasin kuni pruunikad ja lisasin natuke suhkrut. Maitses nagu kodus :)

Loodan, et ka sinu jõulud olid mõnusad ja maitsvad.

Pühad

Mõnusaid rahulikke jõulupühi kõigile!
Nautige oma kallite seltskonda ja kõiki neid maitsvaid roogi, mis armastusega on sinu jaoks/ poolt valmistatud.

Jõulu-eel

Kuna pühad on lähenemas, siis on ka minu retseptid muutunud jõulusemaks.
Juba eelmisel aastal mõtlesin ise Itaalia jõulusaia, Pannetonet teha; nüüd siis lõpuks sai mõttest asja. Kindlasti meeldib see saialine neile, kes väga magusat ei armasta ja need, kellele magusat väheks jääb, võivad suhkrukogust suurendada.
(Sellest kogusest saab kaks väikesemat või ühe suure Pannetone)
450 gr jahu
40 gr pärmi
120 gr suhkrut
1,25 dl piima
4 muna
125 gr pehmet võid
soola
muskaati
kardemoni
(purjus:) rosinaid (rummis seisnud ;)
sidrunikoort
mandlilaaste
kuivatatud/suhkrustatud puuvilju
Väheses soojas piimas pärm lahustada, lisada ülejäänud piim, ning u kolmandik jahukogusest. Katta kilega ja sooja kohta kerkima 30-35 min. Tee lauale (kaussi) jahukuhi, selle keskele lohku lisa munad (toasoojad), maitseained, või. Sega hästi läbi, lisa kerkinud segu, sega veelkord hästi läbi. Lisa puuviljad, sega. Pane tainas ümmargusse vormi. Kata kile ja rätikuga ning jäta u. 2,5-3 h kerkima, kuni tainas on kahekordistunud. (ps jäta kerkimiseks ruumi, sest minul olid pärmipoisid rohkem kui aktiivsed ja tainas kees kergelt üle :) Küpseta 180 kr juures 45-60 min.

Ühest väikesest retseptikogumikust, mille ma mingi ajakirja vahelt leidsin, realiseerisin Jõulukrooni retsepti. Tegemist brioche tüüpi küpsetisega, mis on kergem, tsitrusemaitseline ja ka mitte väga magus. Sellest kogusest saab päris suure pärja.
80 gr võid
80 gr suhkrut
soola
4 cl rummi (pruuni)
riivitud apelsinikoor
sidrunikoor
20 gr pärmi
400 gr jahu
2 muna (+ 1 määrimiseks)
70 gr suhkrustatud puuvilju
Valmista potis siirup: või, suhkur, sool, rumm ja tsitruseliste koored. Lase väikesel tulel sulada siirupiks.
Sega kausis jahu, munad ja väheses vees segatud pärm. Lisa jahtunud siirup, sega kuni tainas on mõnusalt sile ja ühtlane. Lisa puuviljad, sega ja jäta tunniks kerkima.
Tee taignast (jahusel laual v rullimisalusel) vorstikujuline rull ja tee ringikujuliseks. (tee päris suur ring, sest hiljem kerkib tainas päris palju) Lase 1 h kerkida.
Eelsoojenda ahi 180 kr; pintselda lahtiklopitud munaga ja soovi korral tee kääriotstega väikesed sisselõiked kaunistuseks. Küpseta 30-40 min.

Tegin esimest korda ka hõõgveini ja ausalt, palju parem kui poe oma ;)
Pudel tavalist punast veini
3-4 kardemoni
2-3 kaneelipulka
Värsket ingverit 3-4 cm
10 nelgitera
Apelsin
(pruuni) suhkrut (maitse järgi)
(vaniljekaun)
Pane potti kardemoniseemned, nelk, kaneelipulgad, väikesed ingveritükid, (jämedalt riivitud) apelsinikoor, suhkur ja pressitud apelsinimahl. (kui mahla väga vähe tuli, lisa natuke (0,5 kl) vett). Lase vaiksel tulel(!) keema tõusta. Lase 8-10 min keeda vaikselt, siis kurna. Kalla vein potti, lisa vürtsisegu ja kuumuta 70 kraadini. (Kindlasti mitte keema lasta tõusta, sest siis pole maitseomadused enam nii head). Serveeri kuumalt või siis päkapikud villivad pudelisse, kaunistavad sildiga ja panevad kingikotti ;)

Ja kuna meil läks külm(em)aks, siis tuli kange sibulasupi isu. Prantsuse köögi klassik. Lihtsuses peitub võlu.
Originaalvariandis pannakse supp kuumuskindla anumaga koos juustuga üleraputatud saiaviiludega ahju kuniks juust sulanud. Kuna meil aga sellist tirinat polnud, siis tegin lihtsama variandi.
400- 500 gr sibulaid
võid
2 sl jahu
1,3 l vett
1-2 sl kanafondi
kanapuljongikuubik
loorberileht
(0,5 kl valget veini)
(vanemat) baguetti
riivjuustu (emmental nt)
soola, pipart
Haki sibul parajateks tükkideks, lase võiga vaiksel tulel (sibulamaitse tugevam) kuldseks pruunistuda. Lisa jahu, sega. (Lisa vein). Lisa kanapuljong, fond, loorber. Keeda 15 min.
Grilli ahjus juustusaiad. Serveerimisel pane supikaussi/taldrikusse juustusai (iga sööja kohta vähemalt 1). Juustusai liguneb mõnusalt läbi ja seda saab koos supiga süüa.
Bon appetit!!!

Lumi-Neige-Snow!

Eile hommikul ei suutnud ma uskuda, et kas tõesti need pisikesed valged helbekesed, mis õhus lendlevad, on tõesti lumi?!? Aga jaa, pärastlõunaks oli maha sadanud juba arvestatav kogus lund. Ja õhtuks kattis maad juba nii 5 cm lumevaip.
Õhtul tegin lumepallidest kaks lumelaternat ja pisikese lumememme postkasti kaunistama. Kui ma väljas askeldasin, küsis meie uudishimulik naabrimammi, et mis ma seal teen? Suhteliselt keeruline on seletada, mis asi see lumelatern on ja mida ma siin meisterdan :)
Igatahes pimeduse saabudes oli meie maja ees ja taga kaks mõnusat valgusallikat.

Täna hommikul oli minu heameeleks lund natuke juurde tulnud ning ennelõunal tuli päris tihe lumesadu, nii et õhk oli valge. Käisin väikesel jalutuskäigul pagariärisse leiba ostma ja meie väikene linnake oli lumeärevuses. Kesklinna põhitänava väike mäkketõus oli muutunud libedaks, nii et paar kollaste vestidega meest juhtisid neid üksikuid julgeid autojuhte teist tänavat kasutama. Minu jaoks oli imelik, et tänavapuhastusmeeskondi näha polnud, kuigi lumesadu oli ennustatud. Ei tea, kas siin üldse on neil lumelabidad? Poodides pole ma neid ka näinud.. Ühtegi lumesahka pole ma veel ka siiani näinud.

Päraslõunased uudised olid ka 90% lumest ja sellega seonduvast kaosest. 54 maakonnas on lumi ja seega märgistatud kui ohuala.
Minu jaoks oli üllatav ja südantsoojendav suurlinna(de)s korraldatud kampaania vanurite abistamiseks à la Aita naabrit! Eesmärgiks vanurite abistamine, näiteks söögipoolise toomisega, kuna tänavate libeduse tõttu ei riski paljud memmed-taadid õue minna.
Kuna täna on jõuluvaheaja algus, siis muidugi on kaos ka transpordiga. Lennujaamades on 20% lendudest tühistatud ning paljud lennud mitme tunni võrra edasi lükkunud. Paljud reisijad veetsid tänase öö lennujaamapõrandal. Kiirteedel on ummikud; kiirrongide kiirust on piiratud ja inimestel soovitatakse oma reisiplaane edasi lükata.
Ühesõnaga: lumi=täielik kaos :)

Uued lumelaternad on õhtuhämarust ootamas ja uut lumesadu ennustab ilmajaam juba pühapäevaks.
Kestaks see külm ja lumi veel nädalakese- oleks see alles jõulukink!

Jõuluootuses

Kaks aastat tagasi Prantsusmaal elades tegin esimest korda piparkoogitainast. Kuna siis ma ei suutnud leida jahvatatud nelki ja veskit mul ka polnud, siis mäletan siiani kuidas ma üritasin nelgiteri igat pidi pulbriks tampida. Ja taigen ei õnnestunud; oli selline koledat värvi, ja imeliku konsistensiga, nii et minu mäletamist see prügikastis oma koha leidis :(
Seekord olin ma paremini ette valmistunud. Minu õnneks leidsin Tours'i turuhoonest vahva vürtsipoe, mis lõhnab idamaiselt ja kust võib lisaks maitseainetele leida igasugu muud kraami: jahud (100% rukkijahu ka ;), tee, oliivid.. Ühesõnaga: jahvatatud nelk ja kardemon: olemas!

Kuna esimine kord ei õnnestunud ja isegi mu vanaemal pole õnne olnud päris "seda õiget" tainast teha, siis võttis see projekt natuke vaimset ettevalmistust :) Uurisin netist mitmeid retsepte, nagu mulle ikka meeldib teha, et end täielikku valikuvõimalustesegadusse ajada.

Valmistasin end põhjalikult ette: kaalusin koostisained, segasin vürtsid.. Potti panin 200 gr pruuni suhkrut ja natuke (u 100 gr) tavalist ja lasin vaikselt sulada.
Suhkrut ei tohi ära kõrvetada, seega hakkasin kohe segama kui esimesed mullid tekkisid. Segu muutus ilusaks karameljaks, lasin veel natuke kuumeneda. Veekeetjas oli valmis paras kogus (1,3 dl) kuuma vett, mille lisasin ettevaatlikult (pajakindad olid omal kohal, sest vee lisades tulikuumale suhkrule tõuseb korralik aurupahvak!), hästi vähehaaval, kogu aeg segades.
Kui kogu vesi lisatud, lisasin või (150 gr) ja vürtsisegu (1 tl kaneeli, kardemoni, nelki; 0,5 tl ingverit, pipart, muskaati) ja lasin veel natuke kuumeneda (väikesel tulel). Siis panin poti külmaveevanni ja jahutasin.
Kui segu natuke leige oli, lisasin hapukoore (2 suurt lusikatäit), segasin korralikult ja lisasin muna. Segasin jälle. Lisasin küpsetuspulbriga (1 tl) segatud jahu (450-500 gr) ja segasin u 5 min korralikult, sest pikemal segamisel pidid krõbedad piparkoogid tulema.
Taigna panin kilekotti ja külmkappi. Taignal lasta vähemalt päev seista, maitsestuda.

Et päris aus olla, siis katse kaks läks natuke untsu, kuna ma kirjutasin retsepti valesti maha, st dl asemel l ehk siis lisasin kümme korda rohkem vett kui vaja. Vaatasin küll, et taigen tuli kahtlaselt vedel. Lisasin jahu juurde, aga ikka tundus imelik. Kuna aga taigna maitse oli nämm, siis ei tahtnud ma seda ära visata, vaid lisasin paar muna ja panin ahju ja sellest tuli päris maitsev untsuläinud piparkoogitaignakook :)

Piparkoogivormide leidmine oli päris keeruline. Ma olin juba suht lootuse kaotanud, leida selliseid jõululikke vorme ja kui ma siis eelmise nädala reedel lõpuks leidsin supermarketist 8 erineva kujuga komplekti, siis olin ma rohkem kui rahul :D

Laupäeval tõime kuuse. Ei, mitte metsast, vaid... IKEAst :D Siin on selline diil, et ostad 20 Eur kuuse ja kui tood selle jaanuari alguses tagasi, saad vastu 19 Eur kinkekaardi ja see 1 Eur läheb puude istutamise kampaaniaks. Kuna kuused on kõik võrgus, siis on suht põrsa kotis ostmise variant. Õnneks saime päris ilusa puu.
Siin ei ole sellist asja nagu kuusejalg (kaubandusvõrgus seda siin ei eksisteeri).
Variant on osta kas juurepalliga kuuseke ja siis see pärast nt oma aeda või metsa istutada või siis on "kuusejalaks" puupakust lõigatud ümmargune ratas, mille keskel auk.
Kuna me tahaks, et ikka kuusel aastavahetuseks ka okkad küljes oleks, siis meisterdasin plastikpudelist ja lillepotist kuusele aluse, kuhu saab vett ka panna.

Kui kuusk ehitud, tuli isu asi veelgi jõulusemaks ajada ning lõpuks Diana Kralli jõulumeloodiate saatel piparkooke küpsetada.
Kolm on kohtuseadus, ehk tainas oli super: kergesti (isegi väga õhukeseks) rullitav, õiget värvi ja tõesti maitsev. Tegin korraga poole taignakogusest (2 plaaditäit) sest mul on alati terve paki küpsetamisest lõpuks kopp ees.
Tegin nelja värvi glasuuri ka, sest kõige lõbusam osa on ju piparkookide kaunistamine.

Kas sina oled juba piparkooke küpsetanud?

Kõrvitsamoos

Veel paar aastat tagasi tegin kõrvitsast retseptide peale "iuu" nagu mu õde ;) aga sel sügisel võin kõrvitsa kindlasti mu lemmikköögiviljaks tituleerida. Menüüs on olnud kõrvitsa risoto, orsoto, supp, kook. Lõpuks jõudsin ka moosini, mille idee sain Angelikalt.
Tuhnisin netis ringi ja lõpuks otsustasin teha kahesugust kõrvitsamoosi: üks kõrvitsa, õunte, ingveri, laimi ja nelgi-kaneelikoorega ning teine kõrvitsa, porgandi, ingveri ja apelsiniga.
Kogused panin jällegi tunde ja maitse järgi.
Kõrvitsa hakkisin tükkideks (kõrvitsaseemned loputasin ja hiljem kuivatasin ahjus krõmpsuks- no waste :) Porgandi, õuna koorisin ja lõikasin ka tükkideks. Laimilt ja apelsinilt riivisin koore ning pigistasin mahla. Ingveri koorisin ja hakkisin pisikesteks tükkideks.
Keetmisega läks päris kaua aega u 2 h, aga maitsesid mõlemad väga hästi ja värv on super.
Ingverijuur annab mõnusa vürtsika ja idamaise nüansi ning apelsini-nelgi-kaneeli-kombinatsioon annab jõuluse aroomi.
Igatahes sobib kõrvitsamoos väga hästi Prantslasliku hommikusöögi jaoks saiale või siis eestipäraselt pudrule. Usu, Päts, isegi sina sööks :)

Trühvlid

Eelmisel reedel oli ammuoodatud sõit pealinna. Peapõhjuseks ühe dokumendi tellimine saatkonnast (hääletada saame ID-kaardiga ja allkirjastada ja kõike muud ka, aga ühe paberikese pärast tuleb kohale minna. grhh!) ja samas külastada meie sõbrannat Marie'd, kes juba paar aastat parisienne on.
Kuna meie ahi juba pea kolm nädalat katki on, siis ma üldse ei hakanud mõtlemagi macaronide valmistamisele, vaid tegin teoks oma ammuse mõtte kingiks ise trühvleid valmistada.
Netis on ideid-retsepte oi-kui-palju, nii et lõpuks olin ma päris kimbatuses, mida täpselt teha. Tahtsin lihtsalt, et oleks erinevaid maitseid ja tekstuure, et oleks huvitavam ja mitmekülgsem.
Käisin mitmes erinevas poes koostisaineid varumas, sest valik ja hinnatase erines kohati päris palju.
Kuna ma ei teinud retseptikoguseid, ei viitsinud ma hakata kõiki koostisaineid üle kaaluma-arvutama ja tegin tunde järgi. Neile, kes soovivad, toon siiski kogused ka välja. Aga muidugi oleneb palju šokolaadist, sest mina nt ei pannud üldse võid juurde, kuigi retseptis oli antud ja koort panin ka palju vähem. Lihtsalt sulatada šokolaad kuuma koorega ja segu peaks olema ilus, läikiv, ühtlane ja mitte väga vedel.

Alustasin valge šokolaadi- kookose trühvlitega.
Valge šokolaad (kondiitri) 100 gr
Rõõsk koor 50 ml
Kookoshelbed u. 4 sl
Selleks sulatasin valge šokolaadi tükid mikros, lisasin kuuma koore, lasin natuke kaetult seista, segasin korralikult ja panin kilega kaetult külmkappi 3-4 tunniks tahenema. Järgmine kord lisaksin koort vähem, kuna isegi 4 tunni pärast oli segu veel suhteliselt pehme ja keeruline vormida. (Eks oleneb šokolaadist ka, kui paks või vedel segu jääb.)
Röstisin osad kookoshelbed ahjus pruunikaks, sest maitse on pärast huvitavam ja segasin pärast tavalistega.
Võtsin kahe teelusika abil suupärase osa šokolaadi ja veeretasin kookoshelveste sees.

Tšilli trühvlid
Tumedat šokolaadi (kakaosisaldus üle 60%) (100gr)
Koort (100 ml)
(punast)Tsillipastat (pulbrit) 0,5 tl või maitse järgi
Kakaopulbrit (naturalset) veeretamiseks 1 suur sl
Jällegi sulatasin šokolaadi kuuma koorega mikros, segasin, lisasin tšillipasta, segasin ja jätsin külma hanguma.(olenevalt kogusest ja külmkapi külmast pool tundi kuni paar tundi)
Võtsin lusikaga segu, veeratasin kakaos ja vormisin palliks.

Röstitud mandlilaastu- tumeda šokolaadi trühvlid
Mandlilaaste 100 gr
Tumedat šokolaadi 100 gr
Koort
(kaunistuseks mandlijahu)
Röstisin mandlilaastus ahjus küpsetuspaberil helepruuniks (maitse on oluliselt parem!) ja segasin šokolaadi-kooreseguga. Jällegi hanguma külmkappi. Hangunud segust veeretasin pallikesed ja kaunistasin mandlijahuga.

Rummi-rosina trühvlid
Rosinaid (peotäis)
Rummi (1-2 sl)
Tumedat šokolaadi (100 gr)
Koort
Kakaopulbrit
Rosinad hakkisin väikesemaks, valasin peale rummi ja lasin natuke seista.
Segasin šokolaadiseguga, jätsin hanguma. Vormisin segust pallikesed, mida veeretasin kakaos ja kaunistasin paari hakitud rosinaga.

Röstitud metsapähkli- vahvli-piimašokolaadi trühvlid
Metspähkleid
Tavalist vahvlit
Piimašokolaadi
koort
Röstisin pähklid ahjus (nutella maitse:), jahutasin, hakkisin väikesemaks. Purustasin vahvlilehe. Sulatasin šokolaadi koorega, segasin pähklid ja vahvlitükid ja jätsin hanguma. Pallikesi veeretasin vahvlipurus.

Konjaki- pralinee trühvlid
Tumedat šokolaadi
Konjakit (1-2 sl)
Koort
Pralineesegu (1-2 sl)
Sulatasin šokolaadi koorega, lisasin konjaki, segasin ja jätsin hanguma. Pallikesi veeretasin pralineesegus.

Martsipani-pallike
Pähkleid
Mandleid
Martsipani
Piima/tumedat šokolaadi
Röstitud pähkli/mandli peitsin martsipanimassi sisse, voolisin palli- või ovaalse-kujuliseks ning kastsin hambatiku abil sulatatud šokolaadi sisse, jätsin küpsetuspaberiga külmkappi hanguma.

Väikesed Bounty-d
Kookoshelbeid 100 g
Koort 1 dl
Võid 25 gr
50 gr suhkrut
Piimašokolaadi 100 gr
koort
Või, suhkur, koor potis keeta u 5 min. lisasin kookoshelbed, segasin ühtlaseks. Segu tõstsin küpsetuspaberile ja lasin jahtuda, hanguda. Lõikasin väikesed tükid, mis voolisin kas ümmarguseks, kandiliseks või südamekujuliseks. Kastsin sulašokolaadi sisse hambaorgiga ja tõstsin küpsetuspaberile hanguma.

Kindlasti lasta trühvlitel külmkapis (öö) seista, siis nad tahenevad ja maitse on parem. Degusteerida toatemperatuuril. Kapis seisavad 3-4 päeva, et palju varem ka mitte valmis teha.

Päkapikkudele: ilusasse karpi pakituna on trühvlid maisev ja südamest tulnud kingitus, mis iga maiasmoka suule naeratuse toob ;)

Õunast

Eelmise nädala lõpus tõime koju jälle mitu head kilo õunu, millest valmistasin paar head maiusrooga.
Pariisi õunakoogi nime all olev retsept pärineb Toidutarest, mida natuke enda järgi kohandasin. See on tõesti maitsev ja mahlane, kuna õunu on mõnusalt palju, tainast vähe.

Põhi
100 gr jahu
50 gr pruuni suhkrut (oleneb õunte sordist, magususest)
1 sl küpsetuspulbrit
soola, vaniljet
3 muna
3 sl õli/ võid
1 dl piima
1 kg õunu

Kate:
kaneeli
mandlilaaste
1 muna
suhkrut
Ahju võiks 200 kr peale kuumenema panna. Sega põhja kuivained, lisa munad, või, piim. Koori ja viiluta õhukeselt õunad, sega taignaga. Vala vormi (24 cm) ja küpseta u 25- 40 min. Sega kattematerjal, vala koogile ja küpseta kuni kuldne.

Teine maiusroog, natuke unustatud ja väärib oma lihtsuse ja headuse pärast meeldetuletust ning pärineb Eesti köögi kokaraamatust (aitäh Olivia :) mida ka natuke enda järgi ümber tegin.

Ahjuõunad
4 õuna
paar sl võid
peotäis rosinaid
paar tl rummi
pruuni suhkrut
kaneeli
mett
Ahju keerasin 200 kraadile. Rosinad panin rummiga natukeseks sõbrunema. Õuntel lõikasin südamikud seest (kui südametu minust :) ning panin pisikese tüki põhja alla, et segu paremini sees seisaks. Segasin või, suhkru, kaneeli ja rosinatega ning täitsin tühjad kohad. Ahjus mõnulesid ubinad umbes 50 min (oleneb õunte suurusest; suupistetikuga saab hästi küpsust tšekata).
Ps. maiasmokad serveerivad koos vaniljejäätisega :)

Aeg ärgata!!!

Sattusin täiesti juhuslikult vaatama dokumentaali, mis pani mind jällegi kirjutama. Filmiks "Wake up Call" John Nada'lt.
Ausalt öeldes, olen natuke skeptiline vandenõu-teooria-laadi filmide suhtes, kuna nad tekitavad vahel veelgi rohkem küsimusi, panevad kõiges kahtlema ja lõpuks mind tundma lootusetuna, et mitte öelda masenduna.
Aga viimasel ajal tullakse järjest rohkem lagedale uudistega, mis meid mõtlema panevad. Nt. kuidas me kõik oleme manipuleeritud suurkorporatsioonide poolt, kuidas meie haridussüsteem järjest nõrgeneb ja vormitakse inimesi, kes võimalikult vähe kasutaks oma aju, kuidas meditsiin pole juba ammu selleks, et meid terveks teha, vaid vastupidi; et (pidev) telekavaatamine tapab meie mõtlemis- ja analüüsivõimet ja kuidas see helendav kast meid mõjutatab, justkui hüpnotiseerib.
Oleme järjest rohkem "lõbustatud" kõiksugu vahenditega, et jumala eest ei tekiks hetkeksi aega MÕTLEMISEKS, endaga üksi olemiseks..
Järjest rohkem räägitakse 9/11 ehk siis 11. septembri rünnakute tagamaadest, sõjast Iraagis, kogu sellest terrorismi-poleemikast; tuuakse päevavalgele järjest rohkem fakte eks-president Bushi jt "Maailmaliidrite" kõhedust tekitavatest tegevustest jne.

Selles filmis oli käsitletud mitmeid erinevaid teemasid, mis on tegelikult lihtsalt osa sellest ühest ja põhilisest, mis tegelikult toimub. Lihtsalt kogu lugu oli algusest peale lõpuni jutustatud, pilt kokku pandud.

Mina sain igatahes mõtteainet ja loodan, et ärkajaid on veelgi.

Lisan filmi lõpus jooksnud read:

It may seem like the odds are stacked against us, but this is mere illusion. Great efforts have been made to suppress us, and to stifle our true power and potential, in order to control us. We’ve been conditioned into a state of perpetual apathy, distraction, fear and ignorance. We’ve been dubbed down, brainwashed and misled.

There has been an ongoing assault on our perception of reality, on our boundaries or possibility and on our collective sense of self. Most importantly though, we have been divided. The oppression of the many by the few has only been possible because we’ve been manipulated into fighting amongst each other, over trivial differences such as race, gender, age and religion, to divert us from the fact that we are all in the same boat- a boat which is rapidly sinking and will continue to at an even increasing rate until we abandon our petty differences and preconceptions of each other, realize that we all have the same enemy and start working together to take back responsibility and control of our lives.

Realize that the climate of paranoia and fear perpetuated by the mainstream media, which turns us against each other, paints every single person a potential criminal, pedophile, or „terrorist“ and makes us too scared to leave our homes, is illusory, and serves only one purpose- to terrify us into docility and division. A nation of terrified and divided citizens is a manipulator’s wet dream. Stop giving your mind away to the mainstream media. Stop giving your responsibility away to government. Unfortunately, at the highest levels, both of these institutions- as well as most other major institutions, such as banking and mainstream education,- are overrun by corruption and deception, and are a large part of the reason, we’re in this mess in the first place.

Fortunately, millions are now beginning to wake up.

We need to start coming together and doing everything in our power as a collective to raise awareness on these issues. The methods and structure of manipulation can only be effective when the majority of people are kept in ignorance of them. Change that and the entire system of deception and control will collapse.

We can all do something-make leaflets, websites and YouTube videos, write articles, form or join activist organizations, arrange public documentary viewings, give lectures, or even just go out of your way to talk about these issues to friends, family and complete strangers. At first, many will not want to listen, but as things get worse, ad the method of control become increasingly more blatant and desperate, it will prove harder to ignore what is happening any longer, and denial will cease to be an option.

This system that seeks to enslave us, is held together by the co-operation of ordinary people. As soon as we refuse to co-operate with our own enslavement- in a larger scale, non violent way- it will collapse like a house of cards. It is essential that we come together as one and stop allowing the few to dictate the lives of the many. Individually we can be picked one by one, but on mass we are extremely powerful and our manipulators know that.

The film only scratches the surface of what’s going on in our world today. You will be staggered by how far the rabbit hole goes.

Big girls, you are beautiful!

Ostsin täna uue, juba detsembrikuu Glamour'i. See ajakiri on üheks mu lemmikuks siin, lisaks Marie Claire'le, Biba'le, Crazia'le...
Kirjutama ajendas mind artikkel, mis oli liigitatud Fenomeni teema alla. Nimelt oli Ameerika Glamour'i septembrinumbris väike (neljandik leheküljest) retušeerimata pilt alasti poseerivast modellist (Lizzie Miller), kes on natuke suurem kui mannekeenid keda oleme harjunud ajakirja klantspiltidelt vastu vaatama.
Nagu näha, pole pilt šokeeriv, ülepaisutatud. Lihtsalt ilus, seksikas, kompleksivaba naine, kelle naeratusest ja kehakeelest võib lugeda endaga rahulolu; kes kannab suurusnumbrit 42 ja näitab rahumeeli oma pehmet kõhurulli :)

Tänu sellele fotole saadeti ajakirja toimetusele tuhatkond(!) ülipositiivset meili ning kirjutati hiljem artikleid, tehti saateid.. Vastukaja oli entusiastlik: lõpuks ometi võis näha ajakirjas tõelist naist, kes meiega sarnaneb. Kellel on ka liha luudel, nahavead..
Üks kommentaar oli: "Ma jäin sõnatuks... see on kõige erilisem pilt, mida olen naistajakirjas näinud. Sellel ilusal naisel on tõeline kõht ja kas ma tõesti nägin venitusarme?"
Paar kuud hiljem tehti teemale sama ajakirja novembrinumbris kuueleheküljeline järg modellidest nr 42, kus seitse ilusat naist poseerivad paljalt moefotol.. Tulemus: lugejate soov saada seda pilti postrina!

See lugu pani mindki mõtlema, lootma, et kas tõesti hakkavad lõpuks a(s)jad muutuma???
Kas tõesti ei peaks me enam vaatama naisteajakirjades AINULT ideaalseks retušeeritud naha ja kehadega mannekeene, kes panevad meid (alateadlikult) tundma ja mõtlema endast halvemini ja ihalema olema samasugused.
(Alateadlikult) tahaksime olla ka ju sama peenikesed/kõhnad nagu need õnnelikud tüdrukud ajakirjas kes meile ajakirjakaanelt vastu vaatavad.
Võime ju mõistusega aru saada, et need fotod pole elutruud jne, aga tahes-tahtmata hakkab see varem või hiljem ajudele ja mõjutab seda kuidas me ennast (oma keha) näeme ja hindame, kuna lihtsalt norm on selline.
Võib ju soovitada mitte osta neid ajakirju ja vaatata moeshow'sid kui nad komplekse tekitavad; aga samas võib siis kodust peegli ka likvideerida ja minna üldse kuskile mägedesse omaette elama.
Muidugi ei peaks liikuma teise äärmusesse ja näitama, rõhutama ajakirjades ja ka moelavadel ülipakse, ebaterveid inimesi. Lihtsalt näidata erinevaid figuure tõestuseks, et mitte kleidinumber ei tee ilusaks, vaid see, mis tuleb seespoolt.
Kuna söömishäirete ja teiste psüühiliste (kehaga seotud) haiguste numbrid pidevalt kasvavad ja kurb statistika näitab, et järjest nooremad tüdrukud ja juba ka meessugupool hakkab sellesse koledasse tõppe nakatuma, loodan ma väga, et ehk tõesti hakatakse lõpuks ajakirjades esitlema tõelisi naisi. Sest kui juba kümneaastased tüdrukud keelduvad söömast, kuna nad ei taha endale "tagumikku saada", siis oleks kiiremas korras muutust vaja.

Jah, (naiste)ajakirjad panevad meid unistama. Mina hakkasin igatahes unistama ajakirjadest( ja moelavadest), kust vaatavad vastu õnnelikud, terved, igas suurusnumbris ja kehakujuga naised. Just sellised, nagu oleme mina ja sina.

Sushi

Juba pikemat aega käisid neelud sushi järele. Õnneks leidsin suurema vaevata kõik vajalikud komponendid supermarketist ja Hiina poest.
Natuke läks aega kreemjuustu leidmisega, kuna siinsest tohutust juustuletist ei leidnud ma Philadelphia toorjuustu ning alternatiivi oli natuke keeruline kohe leida. Valisin topsikus naerva lehma ehk La Vache qui Rit juustu, mis tuligi välja, on nagu meie sulatatud juust ja sobis sushisse imehästi.
Sushi tegemiseks läheb vaja palju kannatust, (tühja kõhuga seda teha ei soovita:) hästi head tervat nuga, (köögiviljade lõikamiseks ja muidugi suupäraste tükkide lõikamiseks) head sojakastet (Kikkomani oma on tõesti hea) ja muidugi tänulikku publikut, kes seda vaevarikast toimingut hindab.
Tavalistele makidele eelistan nüüd California roll'i, mis on siis põhimõtteliselt täpselt sama, ainult riis on väljapoole ja nori maitse ei ole nii tugev.
Esimest korda tegin ka nigiri sushit, ehk siis (kalaga kaetud) riisipalli, mis on ülilihtne. Lihtsalt tugevalt peab riisipalli kokku pigistama ja siis natuke näputööd, et anda ilus (hiire:) kuju peopesas. Lihtsam on seda teha, pannes peopessa tükikese köögikilet, siis ei kleepu kõik käte külge.
Minu lemmikuks on salatilehe, krevettide ja
kreemjuustuga California rull. Seesamiseemneid ka peale muidugi :)
Järgmisena tahan teha Chirashi sushit, ehk siis ilma rullimise vaevata, kõik komponendid ilusasti kihiti laotuna ja omletiga sushit. Mmm!

juba november!

Nädala alguses käisime jälle oma õunavaru täiendamas lähedalasuvas puuviljakasvatuses. Ostsime kompotiks erinevaid õunu (50 senti kg) ning söömiseks samuti. Kuna tegemist on väiketootjaga, on puuviljad vähem igasuguse keemiaga töödeldud ning seda on ka maitsest tunda. Kahjuks need Goldenid jm sordid, mis Eesti turule jõuavad, pole pooltki nii maitsvad kui need, mis kohalikule turule jäävad.
Reede hommikupoolikul käisime Mariannega Igapäevase Kunsti (L'Art Quotidien) näitusel Toursis. Kaasaegse vabaajakeskuse mitmele korrusele oli kokku tulnud palju käsitöölisi, kes olid väljas oma parimate töödega, mida sai sealtsamast ka (laadahinnaga) osta.
Leidus igasuguste erinevate tehnikatega, materjalidega tegelevaid kunstnikke nt. klaas, vill, vilt, metall, vanadest autokummidest ümbertöödeldud tooted (kotid, ehted..) Lisaks maalikunstnikele, skulptoritele ja keraamikutele olid esindatud olid nii riiete-, ehete-, kottide-, peakatete-, jalatsite-, mööbli valmistajad.
Meelde jäid nooremapoolsete naiste leiutatud huvitavad pehmest plastikust ehted, isuäratavalt lõhnavad (dekoratiiv)seebid ning miniatuursete eriteemaliste poekeste/tubade maketid laias pildiraamis.
Lahkusime laadalt paari käsitsi tehtud kööginugadega ning kotitäie erinevate küpsetistega, mis hilisemal degusteerimisel osutusid muidugi väga maitsvateks.

Pärastlõunal tegime poetiiru, kuna erakorraliselt on sel aastal enne jõule allahindlused ja Indi oli kõik oma hiired kas ära söönud või ülihästi ära peitnud. Leidsime üles ka hiina poe, kust ostsin sushiks materjali ning turuhoonest leidsime super vürtsivalikuga poekese, kus oli olemas ka rukkijahu, millest järgmisel päeval panin käima oma esimese juuretise (kokandusalane väljakutse nr 2)

Juba on linna üles pandud ka jõulukaunistused, mis pole veel sisse lülitatud. Ma juba ootan jõuluturu algust, et saaks mekkida maitsvat kuuma veini :)

Laupäeva hommikul tegime, nagu harjumuseks saanud, sisseoste supermarketis. Kuna mitu päeva käivad neelud sushi järgi, ostsin selleks materjali (ps. jällegi on siin hinnad soodsmad kui Tallinnas) ja ajakirja vahelt leitud sügisese lasanje retsepti tarbeks ka.

Pärastlõuna möödus laiseldes ja internetis surfates. Minu suured abilised, sirgendajad, otsustasid nimelt otsad anda ja nüüd olengi oma lõbusate lokkidega jälle sina peal. Netist foorumeid lugenud ja tooteinfoga tutvunud, olen veelgi suuremas segaduses, kui alguses, kuna variante on nii palju. Kas osta järgmisena korralikum (kallim), profi sirgendaja, või saab hakkama tavalisemaga. Millist katet eelistada: turmaliin, teemant, iooniline, keraamiline, riidest... Kuigi kaldun turmaliini poole, sest see sai paljudelt kiitust, jättes juuksed hästi siledaks ja pikaks ajaks sirgeks, otsustasin tülitada oma juuksurit, Kristjanit e-mailiga. Eks näis, mida proff soovitab :)

Õhtul oli meil kohtumine Gui ülikooli-sõpradega, kes olid nädalavahetuseks Pariisist Loire lossidega tutvust tegema sõitnud. Kuna väljas oli natuke jahedavõitu, tegime ühes pubis dringi ning sööma suundusime ühte neist paljudest Tours'i kreperii'sse (créperie). Kuna tegemist on kõige parema crèperie'ga (Bigouden) siin linnas, pidime õnneks ainult 5-10 min väljas ootama, kui laud vabanes. Mekkisime sellesügisest siidrit (magusam ja ainult 2 vol). Valisin tatrajahu krepi (ehk galett) Marie Loise (seente, bechamel kastme, singitüki ja gryére juustuga) ning magustoiduks (nisujahu krepp) sulatatud šokolaadi, kookoshelveste ja kookosjäätisega. Mmm!!! Meie kaaslased ei suutnud ka kolmandast krepist ära öelda. ;)
Pärast seda maitsvat kõhutäidet, tegime korraliku linnaga tutvumise tiiru. Meie giid Guillaume viis meid kohtadesse, kuhu minagi polnud varem sattunud. Mulle meeldib öine linn; paljud hooned ja ehitised on tänu valgustusele huvitavamad kui päevavalguses.

Pühapäeva hommikul paistis päike, sellest hoolimata, et öösel sadas päris korralikult ja ilmajaam lubas vihma ka päevaks. Kuna temperatuur pole veel väga madal, nii 10-15 kraadi ringi, siis otsustasime perega metsa seenele sõita.
Umbes 20 min autosõitu hiljem olimegi kohal. Mets lõhnas nii mõnusalt- vanade puulehtede, niiskuse, kõdu järgi. Valdavaks puuliigiks oli tamm.
Sahistasime lehtedes päris tükk aega, enne kui leidsime söögikõlblikke seeni, milleks osutusid suured sirmikud. Minul oli miskipärast kõige rohkem õnne neid kübarikke märgata. Lõpuks sai meie saagiks nii 25-30 ilusat suurt seent.

Tõin kaasa ka kimbukese imeilusaid tumeroheliste torkivate lehtede ja punaste marjadega Astelpõõsa oksi. Siin on kombeks jõuluks neid dekoratiivseid oksi tuppa tuua.
Kodus puhastas Domi seened ning praadisime kergelt kohe pannil üle. Hiljem tegin mina paar pannitäit muna-jahuga paneeritult. Keegi polnud enne neid sel viisil valmistatult söönud ning maitseid hästi.
Meie metsas uitamise ajal oli ahjukana vardas juba päris palju tiire teinud. Lisandiks said friteeritud kartulid. Pühapäevalõunal süüakse siin peres alati korralikult. Nii et tavaliselt õhtul enam süüa ei taha ning piirdutakse vaid tassi teega.
Pärastlõunal kohtusime jälle sõpradega, kes oma külaskäigu lõpuks soovisid veinikeldrit külastada. Sõitsime Ambois'i lähedale Montlouis'i (http://www.cave-montlouis.com) ning leidsime veinikeldri, mis on aasta läbi ja ka pühapäeviti avatudi. Cave ehk koobas oli rajatud edsisesse karjääri (Freestone ehk liiva- ja paekivi sarnane materjal, mida kasutati kohalike elumajade ehituseks) Külastasime veinilõhnalisi käike ja nägime tohutusuuri vaate ja tsisterne, milles maitsev märjuke valmib. Lõpus degusteerisime kolme sorti valget veini, millest ostsime kaasa kaks; ühe kuiva ja teise magusamapoolse (liquoreux) Foie gras kõrvale.
Õhtul tuli hirmus kaneelisaia isu peale, seega tuli tainas kerkima panna. Kuna siin pole värsket pärmi lihtne saada, tuli leppida kuivpärmiga. Täidiseks tegin veel paarist õunast keedise, lisades õunatükikestele kaneelikoore, lasin keeda natuke aega ja et tihkem saaks, lisasin veega segatud tärklist ja jätsin jahtuma. Kui taigen kerkinud oli, vormisin ühe portsu kaneeli- ja teise õunasaiu. Hommikuks jäi mõlemast variandist nii 3tk alles. Sellistel pühapäevadel pole viga, ah? :)

aasta uus

Nädala lõpus tähistasin järjekordse isikliku aastaringi möödumist. Sammuke lähemale minu scary-age'le ehk siis ümmargusele 30-le.
See oli ilus ja meeldejääv päev. Hea meel, et isegi tuhandeid km eemal olles, jõuavad head soovid sinuni ja tuleb vist jälle tõdeda, et kui oled kaugel, siis huvitaval kombel oled rohkem meeles. Igatahes aitäh kõigile!

Reede õhtu üllatus oli tex-mex restoran. Alustuseks sõime nachosid ja maiustasin Pina Coladaga (mida kavatsen lähipäevil kodus ka teha); valisin pearoaks kana enchilladas, mis maitses väga hea eriti valge sangria ehk Cavaga. Leidsime Gui'ga, et järjekordne suur pluss Prantsusmaa kasuks on see, et ka autojuht saab natuke napsitada :)

Laupäeva hommik möödus köögis. Otsustasin traditsioonilise Eestika kasuks ehk siis kartulisalat ja täidetud munad. Irooniline on see, et tegin siin esimest korda täidetud mune (nagu teisi toite, mida Eestis kunagi pole enne viitsinud teha). Pluss sibula-juustuga kalkunieskalopid kartulipudruga- retseptid näpatud minu emalt. Eelneval päeval olin juba valmis teinud kirssidega Kräsupea koogi, nii et sünnipäevlõuna sai vägev ja hoolimata hapukurgi asendamisest marineeritud kurgiga ja Formeer majoneesi puudumisest, sai kõik väga maitsev. Salatit vaaritades tuli nostalgia, sest seda lõhnade kombnatsiooni olen harjunud Eestis (eriti Viljandi) köögis tundma. oh seda lõhnade-psühholoogiat..

Õhtul läksime As de Trèfle (http://www.as-de-trefle.com/) kontserdile. Soojenduseks esines KKC Orchestra (http://www.myspace.com/lekkcorchestra). Nende muusikastiil on (minu jaoks) originaalne, segu hip-hopist ja elektroonilisest ning soojenduseks sobisid hästi, kuna sütitasid rahva oma energia ja postiivsusega. Pealegi avati kontserdimaja uksed pea 10 min ametlikust avamisajast hiljem, nii et ootasime rõõmsalt sadamahakanud uduvihmas (kampsuni väel, osad kuumaverelised lühkarite ja t-särgiga, kuna sees tõotas palavaks minna) üle poole tunni pluss 40 min saalis.
Kui peaesineja lõpuks lavale tuli, muutus publik hulluks: rahvas laulis valjult esimestest nootidest kaasa (mulle tundus kohati, et isegi valjemalt kui esineja), plaksutas, tantsis... Olin suht rabatud, sest isegi Viljandi folgil ei näe sellist publikut ja esinejal tuli paar korda rahvast rahustada, kuna laulu lõppedes hakati kooris mingit (tuntud) laulu laulma.
Hakkasin kahtlema slõuganis "Eestlased on laulurahvas", kuna siin laulavad inimesed tänaval ka omaette ja igal väiksemalgi pidustusel võetakse lauluviis üles.
Üldse meenutaski mulle see bänd natuke folki, boheemlaslike liikmete ja muusika/instrumentide stiiliga. Kuigi ma polnud varem väga selle grupi muusikat kuulanud, laulsin ja elasin kaasa, kuna lihtsalt võimatu oleks olnud niisama seista ja kuulata.
Mingil hetkel hakati osasid inimesi kätel kandma. No nagu (rock)kontserditel, kus hullud lavalt rahva kätele hüppavad ja siis neid laines edasi kantakse. Kultuuriline erinevus andis jälle tunda :)
Sel õhtul (ja eelneval) lindistati kontsert nende uue plaadi jaoks. Ei tea kas spets sellepärast oligi rahvas nii pöördes?

Pühapäeval ärkasin juba 8st, pärast väikest lõunasööki (petit-déjeuner pr k) otsustasin hoolimata hallikaks muutunud ilmale minna Põhjamaist kõndi ehk siis kepikõndi tegema. Siin pole see spordiala veel väga populaarne, seega olen harjunud, et kohalikud mind huviga vaatavad (vaatasin isegi alguses neid "suusakeppidega" ringijalutavaid entusiaste natuke imelikult).
Kuna mu "GPS" on nüüd tööle hakanud ja olen ümbruskonnaga tutvunud, julgen järgest rohkem trajektoori suurendada ja avastan rõõmuga jälle uusi teid ja radasid, milledel värket õhku ja loodust nautida.

Sel hommikul oli õhk niiskem, õrnale udune ja 5 min sain isegi uduvihmakest. Lehed on pea kõik kollaseks või siis leekivpunaseks värvunud ja kõnniteed on kaetud lehevaibaga. Õhus on mõnus lehekõdu lõhn (mis selle keemilise aine/gaasi? nimi oligi, mida sügisesed lehed eritavad?) ja kõndides sahisevad mõnusalt.

Hea siinse sügis/talve juures on see, et linnulaulu kuuleb ka sel aastaajal. Marianne saputab alati saiapuru verandale ja ka vanema leiva/saia pudistab linnukeste rõõmuks. Lisaks varblastele on tänulikud külalised Rouge Gorge ehk punakurk, tegelikult oranži kõhualusega, roheka seljaga, natuke varblasest suurem tegelane; samuti sinitihased. Indi pole ka selle vastu, et need sulelised verandal saiaga maiustavad.

Pühapäeva lõunal nautisime meie Marianne valmistatud Blanquette de Veau'd ehk vasikaliha kastmes, mille retsepti panin kirja ja postitan ka hiljem siia, kuna see on ülilihtne valmistada, aga maitseb nagu restoranis.

Ja ongi kätte jõudnud uus nädal. Eelmisel nädalal korjasime oma leid-viigipuult viimased viljad, (kuna sel nädalal on siia jõudnud kauaoodatud vihmake) mida sai nii 1,5kg ning keetsin nendest jällegi moosi, seekord siis vanillikaunaga. Ah seda aroomi! Homme hommikul paneme saiale endatehtud viigimarjamoosi. Elul pole viga, ah? :)

unustatud postitus

Eile (st mitu nädalat tagasi) käisin Gui emaga (tasuta!) ehetenäitusel. Linnavalitsuse saali oli tehtud ilus väljapanek erinevatest ehetest, mida juveeliärid ja -kunstnikud välja panid. Teemaks oli "Couleur séduction" ehk võrgutav värv. Väljas oli üle 200 kaasaegse ehte.

Mulle jäid meelde, isegi vist rohkem kui ehted, kompositsioonid, millele olid väärtuslikud aksessuaarid presenteeritud. Kasutatud oli igasuguseid tavaelus esinevaid asju, nt telefon, triikraud, naelad, svammid, erikujuline pasta.. Vitriinid olid värvitud erinevatesse toonidesse, tuues hästi välja just konkreetsed ehted (kivid).

Leidus ka normaalse/talutava hinnaga eksemplare; paljud ehteid maksid alla 100 eur. Neist kõige hinnalisem oli 13550 eur maksev pross "kala": natuke ühekroonisest suurem kalakujuline pross, (kollasest) kullast, 35 safiiriga, 3 valge teemantiga ja 9 kollase teemantiga. Ausalt öeldes, poleks ma seda küll kõige kallimaks pidanud. Asjatundmatu silm :)
Kahjuks pole mul näitusest fotojäädvustusi, kuna pilte teha ei võinud.

Pärastlõunal keetsin esimest korda moosi. Kuna eelmisest nädalast oli alles jäänud päris palju viigimarju, siis otsustasin need moosiks keeta, et eelkõige jõulude ajal siis seda foie gras'ga nautida.

Minu üllatuseks on moositegu palju lihtsam kui meelde jäänud. No ok, eks kogused on teised, sest vanaema tegi ikka ju mitukümmend purki korraga.
Kaalusin oma uue ja igati täkkesse läinud digitaalse köögikaaluga viigimarjad üle, sain kokku natuke üle poole kilo.
Lõikasin noaga "sabad" ära ja viilutasin neljaks. Lisasin u 500 gr pruuni suhkrut, segasin ja jätsin päevaks seisma. (segasin ka vahepeal mitu korda)
Järgmiseks päevaks oli suhkur ilusasti mahlaga segunenud, lisasin poole sidruni mahla, kokku sai mõnusalt kleepuv segu.
Lasin korra keema tõusta, siis panin kuumuse minimaalseks ja lasin nii podiseda u 1,5 h, kuni segu "moosiselt" kleepuvaks muutus.
Keetsin oma pisikesed 250gr (sinepi)purgid, kaaned, läbi; jätsin kuivama. Moosi panin kohe kuumalt purki, sulgesin korralikult ja jätsin akna taha jahtuma.
Linnast leidsin lõpuks ka kangapoe, kust sain ilusat ruudulist riiet, moosipurkide "kübarateks".
Ps. üks purk söödi järgmise päeva hommikusöögiks ära, ehk ikka mõni jõuab jõuluni vastu pidada :)

Kastanist

Juba nii paar nädalat tagasi tegime väikese tiiru jalgratastega lähiümbruses ning meie saagiks sai korralik kogus kastaneid. Mitte Eestiski kasvavaid hobukastaneid, vaid nende söödavaid sugulasi.
Kuna ma polnud kunagi kastaneid söönud, võtsin natuke hoogu, et nendest midagi maitsvat teha.
Alguses mõtlesin neid traditsiooniliselt ahjus küpsetada, aga enne jõudsid nad natuke liiga ära kuivada, et otsustasin hoopis keeta.
Kuna minu kastanitel oli seistes pealiskest lahti kuivanud, koorisin nad suurema vaevata ära ja panin natukese suhkuga maitsestatud vette u 30 min keema. Valmis on nad siis, kui "nahk" kergelt ära tuleb. Seda aga ainult seniks, kuni kastanid kuumad on. Kogu see koorimisprotsess võttis päris kaua aega ja kannatust.
Avastasin, et eksisteerivad ka "kastaniussid", kes uuristavad väikese käigu, jätavad maha valget puru ja siis asuvad järgmist maitsama/märgistama. Connards! :)
Kastanid on huvitava maitsega. Natuke magusad ja nagu suitsutatud pähklite moodi. Kujutan ette, et soolase söögiga sobivad nad ka imehästi. (leidsin netist, et nt Inglismaal ongi väga populaarne kalkun/kana kastanitäidisega)

Proovisin Itaalia-päritolu retsepti,
Kastanikook

u 500 gr kastanipüreed (vt. eespoolt)
200 gr (pruuni) suhkrut
5 munakollast
100 gr sulavõid
100 gr (tumedat) sulatatud šokolaadi
natuke rummi maitseks
natuke sidruni (laimi)mahla
5 munavalget

Sättisin ahju 180 kraadi peale.
Panin kastanid natukese piimaga köögikombaini ja lasin mõnusaks püreeks (jätsin tükke ka).
Mikserdasin munakollased suhkruga mõnusaks vahuks. Lisasin sulavõi, šokolaadi, kastanipüree, rummi, sidrunimahla. Segasin korralikult.
Mikserdasin munavalged (tibakese soolaga) kõvaks vahuks ja segasin ettevaatlikult taignaga.
Kallasin segu koogivormi ja jätsin umbes tunniks ahju.

See kook on mõnus mahlane ka paari päeva pärast (külmikus hoides).
Kui kastaneid poest ei leia, siis minu meelest võid väga edukalt teha seda küpsetist ka mandlite või pähklitega.
Nagu alati, võivad maiasmokad serveerida vaniljejäätisega või -kreemiga.
Bon appetit!

Maailma suurimast marjast

Mulle on alati meeldinud kokata vastavalt hooajale saadaval olevat toorainest. Praegu on siinsel turul saada igasuguseid huvitavaid kõrvitsaid ja kuna kõrvitsasuppi sai eelmisel sügisel päris mitu korda tehtud, otsustasin seekord natuke netiavarustes ringi nuhkida ja leidsin paar uut retsepti, mis osutusid väga edukaks.

Kuldne kõrvitsarisoto

oliiviõli
paar väikesemat šalottsibulat
100 gr kuubikuteks (u. 1,5cm) lõigatud kõrvitsat
0,5 tl kurkumit (eelkõige värviks)
valget kuiva veini
200 gr risotoriisi
1- 2 l kuuma köögiviljapuljongit
50 gr parmesani juustu
natuke (õiget) võid (Prantsuse oma muidugi, :) leiad pea igast tavalisest toidupoest)

Praadisin sibulatükid, kõrvitsa ja riisi kergelt läbi.
Lisasin veini, lasin natuke susiseda, vähendasin kuumust. Lisasin vähehaaval puljongit (kuidagi ettenägelikult polnud ma kõrvitsasupist üle jäänud puljongit ära kallanud) ja segasin ja jälle lisasin vedelikku kui riis kuivaks muutus.
Askeldasin nii kuni kõrvitsatükid pehmed ja risotoriis nagu peab, al dente (u. 20-30 min)
Lisasin või ja parmesani juustu, segasin ja lasin hetke veel potis tõmmata.
Taldrikule lisasin veel jahvatatud pipart ja ai kui hea sai :)
Igatahes sain innustust järgmise risoto tegemiseks.

Kuna kõrvitsat jäi natuke üle, siis otsustasin järgi proovida ka teise meie meisterkoka Imre soovituse. Lõikasin kõrvitsast parajad viilud (u. 2cm) pihustasin oliiviõliga, maitsestasin soola-pipraga, panin ahju (180 kr juures) kuni pealispind ilus kuldne. Siis raputasin peale riivitud parmesani ja veel ahju kuni juust sulanud.
Ka see katsetus sai positiivset tagasisidet.

Nii et kui järgmisel nädalavahetusel vanaema käest hiigelsuure kõrvitsa saad, võid sellele Halloweeniks vahva näo lõigata ja viljalihast nii mitugi maitsvat rooga valmistada.
Kuu aja pärast on Ameeriklaste tänupühad, mille kohustuslikuks osaks on kõrvitsapirukas, mida olen ka kunagi ammu teinud ja kavatsen sel aastal meelde tuletada.

Julgust kõrvitsaga katsetamisel!

Koogilõhnane nädal

Nädala alguses läks ka meil siin külmemaks. Hommikuti on sooja vaid 3-4 kraadi ja ega kraadiklaasi näit pärastlõunalgi palju üle 10kr ei tõuse. Paar korda on ka autode klaasid kergelt jäätunud. Võrreldes eelnevate nädalatega, tundub see päris krõbe külm :) Tänavatel on näha mütse, kindaid ja kopsakamaid üleriideid.

Loodus on veelgi kirjumaks maalitud. Minu lemmikud on äädikapuu ja luuderohu-sarnane taim, mis müüridel ja majaseintel ronib. Aiamaadelt on koristatud kõrvitsad ja muud külmakartlikumad viljad. Vapratena peavad ilmamuutusele vastu porrulauk, porgandid ja siin-seal on näha natuke nukra olemisega tomatitaimi, mis on veel täis ilusaid, kuid rohelisi vilju. ka viinamarju pole minu rõõmuks kõikjalt veel ära korjatud ning viigimarjad on veelgi magusamaks läinud :)

Kuna alati tuleb sügis-talvel hirmus koogitegemise isu peale, siis olen jõudnud ka vahepeal päris mitu küpsetist edukalt valmistada.
Kuna kahjuks pole veel leiutatud viisi kuidas maitset interneti kaudu üle kanda, ei jäägi muud üle, kui soovi korral retseptid ise järgi proovida.

Tarte aux Mirabelles ehk

Kollaste ploomide kook

Põhi:
(kes tahab, võib osta valmis muretaigna, aga ise tehtud on palju parem ;)
100 gr suhkrut (kasutasin tumedat rafineerimata (pruuni) suhkrut, Eestis vist Demera suhkru nime all, ja maitse sai väga hea)
100 gr pehmet võid
250 gr jahu
2 munakollast

Täidis:
100 gr mandlijahu (võid köögikombainis mandlid purustada kui kodus nt olemas)
40 gr pruuni suhkrut
2 muna

u. 1 kg Kollaseid väikeseid ploome (võib teiste ploomidega ka muidugi teha)

Kõigepealt valmistasin põhja. Selleks segasin kõik põhja ained omavahel korralikult. Kes tahab natuke kergemat (kuid mitte nii krõbedat) põhja, võib võid vähem panna ja lisada natuke külma vett, et taigen koos püsiks.
Rullisin kohe taigna ümmarguseks, suuruse vaatasin vormi järgi (kasutasin klassikalist pirka/quiche'i vormi, madala äärega) et vormi ääred ja vooderdatud saaks.
Siis panin taignaga vooderdatud vormi külmkappi tahenema.
Sättisin ahju 220 kr peale.
Vahepeal eemaldasin ploomidelt luud ja lõikasin pooleks.
Segasin kokku ka täidise.
Tegin taignasse kahvliga augud (et küpsedes üles ei tõuseks) ja panin ahju eelküpsema u. 10 min
Siis kallasin vormi täidise ja sinna ladusin ilusasti ploomipoolikud.
Panin ahju küpsema u. 20 min.

Lasin jahtuda ja voilà!
Ps. see kook on ka külmalt järgmine päev nämma :)