Thursday, November 19, 2009

Õunast

Eelmise nädala lõpus tõime koju jälle mitu head kilo õunu, millest valmistasin paar head maiusrooga.
Pariisi õunakoogi nime all olev retsept pärineb Toidutarest, mida natuke enda järgi kohandasin. See on tõesti maitsev ja mahlane, kuna õunu on mõnusalt palju, tainast vähe.

Põhi
100 gr jahu
50 gr pruuni suhkrut (oleneb õunte sordist, magususest)
1 sl küpsetuspulbrit
soola, vaniljet
3 muna
3 sl õli/ võid
1 dl piima
1 kg õunu

Kate:

kaneeli
mandlilaaste
1 muna
suhkrut
Ahju võiks 200 kr peale kuumenema panna. Sega põhja kuivained, lisa munad, või, piim. Koori ja viiluta õhukeselt õunad, sega taignaga. Vala vormi (24 cm) ja küpseta u 25- 40 min. Sega kattematerjal, vala koogile ja küpseta kuni kuldne.

Teine maiusroog, natuke unustatud ja väärib oma lihtsuse ja headuse pärast meeldetuletust ning pärineb Eesti köögi kokaraamatust (aitäh Olivia :) mida ka natuke enda järgi ümber tegin.

Ahjuõunad

4 õuna
paar sl võid
peotäis rosinaid
paar tl rummi
pruuni suhkrut
kaneeli
mett
Ahju keerasin 200 kraadile. Rosinad panin rummiga natukeseks sõbrunema. Õuntel lõikasin südamikud seest (kui südametu minust :) ning panin pisikese tüki põhja alla, et segu paremini sees seisaks. Segasin või, suhkru, kaneeli ja rosinatega ning täitsin tühjad kohad. Ahjus mõnulesid ubinad umbes 50 min (oleneb õunte suurusest; suupistetikuga saab hästi küpsust tšekata).
Ps. maiasmokad serveerivad koos vaniljejäätisega :)

Monday, November 16, 2009

Aeg ärgata!!!

Sattusin täiesti juhuslikult vaatama dokumentaali, mis pani mind jällegi kirjutama. Filmiks "Wake up Call" John Nada'lt.
Ausalt öeldes, olen natuke skeptiline vandenõu-teooria-laadi filmide suhtes, kuna nad tekitavad vahel veelgi rohkem küsimusi, panevad kõiges kahtlema ja lõpuks mind tundma lootusetuna, et mitte öelda masenduna.
Aga viimasel ajal tullakse järjest rohkem lagedale uudistega, mis meid mõtlema panevad. Nt. kuidas me kõik oleme manipuleeritud suurkorporatsioonide poolt, kuidas meie haridussüsteem järjest nõrgeneb ja vormitakse inimesi, kes võimalikult vähe kasutaks oma aju, kuidas meditsiin pole juba ammu selleks, et meid terveks teha, vaid vastupidi; et (pidev) telekavaatamine tapab meie mõtlemis- ja analüüsivõimet ja kuidas see helendav kast meid mõjutatab, justkui hüpnotiseerib.
Oleme järjest rohkem "lõbustatud" kõiksugu vahenditega, et jumala eest ei tekiks hetkeksi aega MÕTLEMISEKS, endaga üksi olemiseks..
Järjest rohkem räägitakse 9/11 ehk siis 11. septembri rünnakute tagamaadest, sõjast Iraagis, kogu sellest terrorismi-poleemikast; tuuakse päevavalgele järjest rohkem fakte eks-president Bushi jt "Maailmaliidrite" kõhedust tekitavatest tegevustest jne.

Selles filmis oli käsitletud mitmeid erinevaid teemasid, mis on tegelikult lihtsalt osa sellest ühest ja põhilisest, mis tegelikult toimub. Lihtsalt kogu lugu oli algusest peale lõpuni jutustatud, pilt kokku pandud.

Mina sain igatahes mõtteainet ja loodan, et ärkajaid on veelgi.

Lisan filmi lõpus jooksnud read:

It may seem like the odds are stacked against us, but this is mere illusion. Great efforts have been made to suppress us, and to stifle our true power and potential, in order to control us. We’ve been conditioned into a state of perpetual apathy, distraction, fear and ignorance. We’ve been dubbed down, brainwashed and misled.

There has been an ongoing assault on our perception of reality, on our boundaries or possibility and on our collective sense of self. Most importantly though, we have been divided. The oppression of the many by the few has only been possible because we’ve been manipulated into fighting amongst each other, over trivial differences such as race, gender, age and religion, to divert us from the fact that we are all in the same boat- a boat which is rapidly sinking and will continue to at an even increasing rate until we abandon our petty differences and preconceptions of each other, realize that we all have the same enemy and start working together to take back responsibility and control of our lives.

Realize that the climate of paranoia and fear perpetuated by the mainstream media, which turns us against each other, paints every single person a potential criminal, pedophile, or „terrorist“ and makes us too scared to leave our homes, is illusory, and serves only one purpose- to terrify us into docility and division. A nation of terrified and divided citizens is a manipulator’s wet dream. Stop giving your mind away to the mainstream media. Stop giving your responsibility away to government. Unfortunately, at the highest levels, both of these institutions- as well as most other major institutions, such as banking and mainstream education,- are overrun by corruption and deception, and are a large part of the reason, we’re in this mess in the first place.

Fortunately, millions are now beginning to wake up.

We need to start coming together and doing everything in our power as a collective to raise awareness on these issues. The methods and structure of manipulation can only be effective when the majority of people are kept in ignorance of them. Change that and the entire system of deception and control will collapse.

We can all do something-make leaflets, websites and YouTube videos, write articles, form or join activist organizations, arrange public documentary viewings, give lectures, or even just go out of your way to talk about these issues to friends, family and complete strangers. At first, many will not want to listen, but as things get worse, ad the method of control become increasingly more blatant and desperate, it will prove harder to ignore what is happening any longer, and denial will cease to be an option.

This system that seeks to enslave us, is held together by the co-operation of ordinary people. As soon as we refuse to co-operate with our own enslavement- in a larger scale, non violent way- it will collapse like a house of cards. It is essential that we come together as one and stop allowing the few to dictate the lives of the many. Individually we can be picked one by one, but on mass we are extremely powerful and our manipulators know that.

The film only scratches the surface of what’s going on in our world today. You will be staggered by how far the rabbit hole goes.




Friday, November 13, 2009

Big girls, you are beautiful!

Ostsin täna uue, juba detsembrikuu Glamour'i. See ajakiri on üheks mu lemmikuks siin, lisaks Marie Claire'le, Biba'le, Crazia'le...
Kirjutama ajendas mind artikkel, mis oli liigitatud Fenomeni teema alla. Nimelt oli Ameerika Glamour'i septembrinumbris väike (neljandik leheküljest) retušeerimata pilt alasti poseerivast modellist (Lizzie Miller), kes on natuke suurem kui mannekeenid keda oleme harjunud ajakirja klantspiltidelt vastu vaatama.
Nagu näha, pole pilt šokeeriv, ülepaisutatud. Lihtsalt ilus, seksikas, kompleksivaba naine, kelle naeratusest ja kehakeelest võib lugeda endaga rahulolu; kes kannab suurusnumbrit 42 ja näitab rahumeeli oma pehmet kõhurulli :)

Tänu sellele fotole saadeti ajakirja toimetusele tuhatkond(!) ülipositiivset meili ning kirjutati hiljem artikleid, tehti saateid.. Vastukaja oli entusiastlik: lõpuks ometi võis näha ajakirjas tõelist naist, kes meiega sarnaneb. Kellel on ka liha luudel, nahavead..
Üks kommentaar oli: "Ma jäin sõnatuks... see on kõige erilisem pilt, mida olen naistajakirjas näinud. Sellel ilusal naisel on tõeline kõht ja kas ma tõesti nägin venitusarme?"
Paar kuud hiljem tehti teemale sama ajakirja novembrinumbris kuueleheküljeline järg modellidest nr 42, kus seitse ilusat naist poseerivad paljalt moefotol.. Tulemus: lugejate soov saada seda pilti postrina!

See lugu pani mindki mõtlema, lootma, et kas tõesti hakkavad lõpuks a(s)jad muutuma???
Kas tõesti ei peaks me enam vaatama naisteajakirjades AINULT ideaalseks retušeeritud naha ja kehadega mannekeene, kes panevad meid (alateadlikult) tundma ja mõtlema endast halvemini ja ihalema olema samasugused.
(Alateadlikult) tahaksime olla ka ju sama peenikesed/kõhnad nagu need õnnelikud tüdrukud ajakirjas kes meile ajakirjakaanelt vastu vaatavad.
Võime ju mõistusega aru saada, et need fotod pole elutruud jne, aga tahes-tahtmata hakkab see varem või hiljem ajudele ja mõjutab seda kuidas me ennast (oma keha) näeme ja hindame, kuna lihtsalt norm on selline.
Võib ju soovitada mitte osta neid ajakirju ja vaatata moeshow'sid kui nad komplekse tekitavad; aga samas võib siis kodust peegli ka likvideerida ja minna üldse kuskile mägedesse omaette elama.
Muidugi ei peaks liikuma teise äärmusesse ja näitama, rõhutama ajakirjades ja ka moelavadel ülipakse, ebaterveid inimesi. Lihtsalt näidata erinevaid figuure tõestuseks, et mitte kleidinumber ei tee ilusaks, vaid see, mis tuleb seespoolt.
Kuna söömishäirete ja teiste psüühiliste (kehaga seotud) haiguste numbrid pidevalt kasvavad ja kurb statistika näitab, et järjest nooremad tüdrukud ja juba ka meessugupool hakkab sellesse koledasse tõppe nakatuma, loodan ma väga, et ehk tõesti hakatakse lõpuks ajakirjades esitlema tõelisi naisi. Sest kui juba kümneaastased tüdrukud keelduvad söömast, kuna nad ei taha endale "tagumikku saada", siis oleks kiiremas korras muutust vaja.

Jah, (naiste)ajakirjad panevad meid unistama. Mina hakkasin igatahes unistama ajakirjadest( ja moelavadest), kust vaatavad vastu õnnelikud, terved, igas suurusnumbris ja kehakujuga naised. Just sellised, nagu oleme mina ja sina.

Thursday, November 12, 2009

Sushi

Juba pikemat aega käisid neelud sushi järele. Õnneks leidsin suurema vaevata kõik vajalikud komponendid supermarketist ja Hiina poest.
Natuke läks aega kreemjuustu leidmisega, kuna siinsest tohutust juustuletist ei leidnud ma Philadelphia toorjuustu ning alternatiivi oli natuke keeruline kohe leida. Valisin topsikus naerva lehma ehk La Vache qui Rit juustu, mis tuligi välja, on nagu meie sulatatud juust ja sobis sushisse imehästi.
Sushi tegemiseks läheb vaja palju kannatust, (tühja kõhuga seda teha ei soovita:) hästi head tervat nuga, (köögiviljade lõikamiseks ja muidugi suupäraste tükkide lõikamiseks) head sojakastet (Kikkomani oma on tõesti hea) ja muidugi tänulikku publikut, kes seda vaevarikast toimingut hindab.
Tavalistele makidele eelistan nüüd California roll'i, mis on siis põhimõtteliselt täpselt sama, ainult riis on väljapoole ja nori maitse ei ole nii tugev.
Esimest korda tegin ka nigiri sushit, ehk siis (kalaga kaetud) riisipalli, mis on ülilihtne. Lihtsalt tugevalt peab riisipalli kokku pigistama ja siis natuke näputööd, et anda ilus (hiire:) kuju peopesas. Lihtsam on seda teha, pannes peopessa tükikese köögikilet, siis ei kleepu kõik käte külge.
Minu lemmikuks on salatilehe, krevettide ja
kreemjuustuga California rull. Seesamiseemneid ka peale muidugi :)
Järgmisena tahan teha Chirashi sushit, ehk siis ilma rullimise vaevata, kõik komponendid ilusasti kihiti laotuna ja omletiga sushit. Mmm!

Sunday, November 8, 2009

juba november!

Nädala alguses käisime jälle oma õunavaru täiendamas lähedalasuvas puuviljakasvatuses. Ostsime kompotiks erinevaid õunu (50 senti kg) ning söömiseks samuti. Kuna tegemist on väiketootjaga, on puuviljad vähem igasuguse keemiaga töödeldud ning seda on ka maitsest tunda. Kahjuks need Goldenid jm sordid, mis Eesti turule jõuavad, pole pooltki nii maitsvad kui need, mis kohalikule turule jäävad.
Reede hommikupoolikul käisime Mariannega Igapäevase Kunsti (L'Art Quotidien) näitusel Toursis. Kaasaegse vabaajakeskuse mitmele korrusele oli kokku tulnud palju käsitöölisi, kes olid väljas oma parimate töödega, mida sai sealtsamast ka (laadahinnaga) osta.
Leidus igasuguste erinevate tehnikatega, materjalidega tegelevaid kunstnikke nt. klaas, vill, vilt, metall, vanadest autokummidest ümbertöödeldud tooted (kotid, ehted..) Lisaks maalikunstnikele, skulptoritele ja keraamikutele olid esindatud olid nii riiete-, ehete-, kottide-, peakatete-, jalatsite-, mööbli valmistajad.
Meelde jäid nooremapoolsete naiste leiutatud huvitavad pehmest plastikust ehted, isuäratavalt lõhnavad (dekoratiiv)seebid ning miniatuursete eriteemaliste poekeste/tubade maketid laias pildiraamis.
Lahkusime laadalt paari käsitsi tehtud kööginugadega ning kotitäie erinevate küpsetistega, mis hilisemal degusteerimisel osutusid muidugi väga maitsvateks.

Pärastlõunal tegime poetiiru, kuna erakorraliselt on sel aastal enne jõule allahindlused ja Indi oli kõik oma hiired kas ära söönud või ülihästi ära peitnud. Leidsime üles ka hiina poe, kust ostsin sushiks materjali ning turuhoonest leidsime super vürtsivalikuga poekese, kus oli olemas ka rukkijahu, millest järgmisel päeval panin käima oma esimese juuretise (kokandusalane väljakutse nr 2)

Juba on linna üles pandud ka jõulukaunistused, mis pole veel sisse lülitatud. Ma juba ootan jõuluturu algust, et saaks mekkida maitsvat kuuma veini :)

Laupäeva hommikul tegime, nagu harjumuseks saanud, sisseoste supermarketis. Kuna mitu päeva käivad neelud sushi järgi, ostsin selleks materjali (ps. jällegi on siin hinnad soodsmad kui Tallinnas) ja ajakirja vahelt leitud sügisese lasanje retsepti tarbeks ka.

Pärastlõuna möödus laiseldes ja internetis surfates. Minu suured abilised, sirgendajad, otsustasid nimelt otsad anda ja nüüd olengi oma lõbusate lokkidega jälle sina peal. Netist foorumeid lugenud ja tooteinfoga tutvunud, olen veelgi suuremas segaduses, kui alguses, kuna variante on nii palju. Kas osta järgmisena korralikum (kallim), profi sirgendaja, või saab hakkama tavalisemaga. Millist katet eelistada: turmaliin, teemant, iooniline, keraamiline, riidest... Kuigi kaldun turmaliini poole, sest see sai paljudelt kiitust, jättes juuksed hästi siledaks ja pikaks ajaks sirgeks, otsustasin tülitada oma juuksurit, Kristjanit e-mailiga. Eks näis, mida proff soovitab :)

Õhtul oli meil kohtumine Gui ülikooli-sõpradega, kes olid nädalavahetuseks Pariisist Loire lossidega tutvust tegema sõitnud. Kuna väljas oli natuke jahedavõitu, tegime ühes pubis dringi ning sööma suundusime ühte neist paljudest Tours'i kreperii'sse (créperie). Kuna tegemist on kõige parema crèperie'ga (Bigouden) siin linnas, pidime õnneks ainult 5-10 min väljas ootama, kui laud vabanes. Mekkisime sellesügisest siidrit (magusam ja ainult 2 vol). Valisin tatrajahu krepi (ehk galett) Marie Loise (seente, bechamel kastme, singitüki ja gryére juustuga) ning magustoiduks (nisujahu krepp) sulatatud šokolaadi, kookoshelveste ja kookosjäätisega. Mmm!!! Meie kaaslased ei suutnud ka kolmandast krepist ära öelda. ;)
Pärast seda maitsvat kõhutäidet, tegime korraliku linnaga tutvumise tiiru. Meie giid Guillaume viis meid kohtadesse, kuhu minagi polnud varem sattunud. Mulle meeldib öine linn; paljud hooned ja ehitised on tänu valgustusele huvitavamad kui päevavalguses.

Pühapäeva hommikul paistis päike, sellest hoolimata, et öösel sadas päris korralikult ja ilmajaam lubas vihma ka päevaks. Kuna temperatuur pole veel väga madal, nii 10-15 kraadi ringi, siis otsustasime perega metsa seenele sõita.
Umbes 20 min autosõitu hiljem olimegi kohal. Mets lõhnas nii mõnusalt- vanade puulehtede, niiskuse, kõdu järgi. Valdavaks puuliigiks oli tamm.
Sahistasime lehtedes päris tükk aega, enne kui leidsime söögikõlblikke seeni, milleks osutusid suured sirmikud. Minul oli miskipärast kõige rohkem õnne neid kübarikke märgata. Lõpuks sai meie saagiks nii 25-30 ilusat suurt seent.

Tõin kaasa ka kimbukese imeilusaid tumeroheliste torkivate lehtede ja punaste marjadega Astelpõõsa oksi. Siin on kombeks jõuluks neid dekoratiivseid oksi tuppa tuua.
Kodus puhastas Domi seened ning praadisime kergelt kohe pannil üle. Hiljem tegin mina paar pannitäit muna-jahuga paneeritult. Keegi polnud enne neid sel viisil valmistatult söönud ning maitseid hästi.
Meie metsas uitamise ajal oli ahjukana vardas juba päris palju tiire teinud. Lisandiks said friteeritud kartulid. Pühapäevalõunal süüakse siin peres alati korralikult. Nii et tavaliselt õhtul enam süüa ei taha ning piirdutakse vaid tassi teega.
Pärastlõunal kohtusime jälle sõpradega, kes oma külaskäigu lõpuks soovisid veinikeldrit külastada. Sõitsime Ambois'i lähedale Montlouis'i (http://www.cave-montlouis.com) ning leidsime veinikeldri, mis on aasta läbi ja ka pühapäeviti avatudi. Cave ehk koobas oli rajatud edsisesse karjääri (Freestone ehk liiva- ja paekivi sarnane materjal, mida kasutati kohalike elumajade ehituseks) Külastasime veinilõhnalisi käike ja nägime tohutusuuri vaate ja tsisterne, milles maitsev märjuke valmib. Lõpus degusteerisime kolme sorti valget veini, millest ostsime kaasa kaks; ühe kuiva ja teise magusamapoolse (liquoreux) Foie gras kõrvale.
Õhtul tuli hirmus kaneelisaia isu peale, seega tuli tainas kerkima panna. Kuna siin pole värsket pärmi lihtne saada, tuli leppida kuivpärmiga. Täidiseks tegin veel paarist õunast keedise, lisades õunatükikestele kaneelikoore, lasin keeda natuke aega ja et tihkem saaks, lisasin veega segatud tärklist ja jätsin jahtuma. Kui taigen kerkinud oli, vormisin ühe portsu kaneeli- ja teise õunasaiu. Hommikuks jäi mõlemast variandist nii 3tk alles. Sellistel pühapäevadel pole viga, ah? :)

Monday, November 2, 2009

aasta uus

Nädala lõpus tähistasin järjekordse isikliku aastaringi möödumist. Sammuke lähemale minu scary-age'le ehk siis ümmargusele 30-le.
See oli ilus ja meeldejääv päev. Hea meel, et isegi tuhandeid km eemal olles, jõuavad head soovid sinuni ja tuleb vist jälle tõdeda, et kui oled kaugel, siis huvitaval kombel oled rohkem meeles. Igatahes aitäh kõigile!

Reede õhtu üllatus oli tex-mex restoran. Alustuseks sõime nachosid ja maiustasin Pina Coladaga (mida kavatsen lähipäevil kodus ka teha); valisin pearoaks kana enchilladas, mis maitses väga hea eriti valge sangria ehk Cavaga. Leidsime Gui'ga, et järjekordne suur pluss Prantsusmaa kasuks on see, et ka autojuht saab natuke napsitada :)

Laupäeva hommik möödus köögis. Otsustasin traditsioonilise Eestika kasuks ehk siis kartulisalat ja täidetud munad. Irooniline on see, et tegin siin esimest korda täidetud mune (nagu teisi toite, mida Eestis kunagi pole enne viitsinud teha). Pluss sibula-juustuga kalkunieskalopid kartulipudruga- retseptid näpatud minu emalt. Eelneval päeval olin juba valmis teinud kirssidega Kräsupea koogi, nii et sünnipäevlõuna sai vägev ja hoolimata hapukurgi asendamisest marineeritud kurgiga ja Formeer majoneesi puudumisest, sai kõik väga maitsev. Salatit vaaritades tuli nostalgia, sest seda lõhnade kombnatsiooni olen harjunud Eestis (eriti Viljandi) köögis tundma. oh seda lõhnade-psühholoogiat..

Õhtul läksime As de Trèfle (http://www.as-de-trefle.com/) kontserdile. Soojenduseks esines KKC Orchestra (http://www.myspace.com/lekkcorchestra). Nende muusikastiil on (minu jaoks) originaalne, segu hip-hopist ja elektroonilisest ning soojenduseks sobisid hästi, kuna sütitasid rahva oma energia ja postiivsusega. Pealegi avati kontserdimaja uksed pea 10 min ametlikust avamisajast hiljem, nii et ootasime rõõmsalt sadamahakanud uduvihmas (kampsuni väel, osad kuumaverelised lühkarite ja t-särgiga, kuna sees tõotas palavaks minna) üle poole tunni pluss 40 min saalis.
Kui peaesineja lõpuks lavale tuli, muutus publik hulluks: rahvas laulis valjult esimestest nootidest kaasa (mulle tundus kohati, et isegi valjemalt kui esineja), plaksutas, tantsis... Olin suht rabatud, sest isegi Viljandi folgil ei näe sellist publikut ja esinejal tuli paar korda rahvast rahustada, kuna laulu lõppedes hakati kooris mingit (tuntud) laulu laulma.
Hakkasin kahtlema slõuganis "Eestlased on laulurahvas", kuna siin laulavad inimesed tänaval ka omaette ja igal väiksemalgi pidustusel võetakse lauluviis üles.
Üldse meenutaski mulle see bänd natuke folki, boheemlaslike liikmete ja muusika/instrumentide stiiliga. Kuigi ma polnud varem väga selle grupi muusikat kuulanud, laulsin ja elasin kaasa, kuna lihtsalt võimatu oleks olnud niisama seista ja kuulata.
Mingil hetkel hakati osasid inimesi kätel kandma. No nagu (rock)kontserditel, kus hullud lavalt rahva kätele hüppavad ja siis neid laines edasi kantakse. Kultuuriline erinevus andis jälle tunda :)
Sel õhtul (ja eelneval) lindistati kontsert nende uue plaadi jaoks. Ei tea kas spets sellepärast oligi rahvas nii pöördes?

Pühapäeval ärkasin juba 8st, pärast väikest lõunasööki (petit-déjeuner pr k) otsustasin hoolimata hallikaks muutunud ilmale minna Põhjamaist kõndi ehk siis kepikõndi tegema. Siin pole see spordiala veel väga populaarne, seega olen harjunud, et kohalikud mind huviga vaatavad (vaatasin isegi alguses neid "suusakeppidega" ringijalutavaid entusiaste natuke imelikult).
Kuna mu "GPS" on nüüd tööle hakanud ja olen ümbruskonnaga tutvunud, julgen järgest rohkem trajektoori suurendada ja avastan rõõmuga jälle uusi teid ja radasid, milledel värket õhku ja loodust nautida.

Sel hommikul oli õhk niiskem, õrnale udune ja 5 min sain isegi uduvihmakest. Lehed on pea kõik kollaseks või siis leekivpunaseks värvunud ja kõnniteed on kaetud lehevaibaga. Õhus on mõnus lehekõdu lõhn (mis selle keemilise aine/gaasi? nimi oligi, mida sügisesed lehed eritavad?) ja kõndides sahisevad mõnusalt.

Hea siinse sügis/talve juures on see, et linnulaulu kuuleb ka sel aastaajal. Marianne saputab alati saiapuru verandale ja ka vanema leiva/saia pudistab linnukeste rõõmuks. Lisaks varblastele on tänulikud külalised Rouge Gorge ehk punakurk, tegelikult oranži kõhualusega, roheka seljaga, natuke varblasest suurem tegelane; samuti sinitihased. Indi pole ka selle vastu, et need sulelised verandal saiaga maiustavad.

Pühapäeva lõunal nautisime meie Marianne valmistatud Blanquette de Veau'd ehk vasikaliha kastmes, mille retsepti panin kirja ja postitan ka hiljem siia, kuna see on ülilihtne valmistada, aga maitseb nagu restoranis.

Ja ongi kätte jõudnud uus nädal. Eelmisel nädalal korjasime oma leid-viigipuult viimased viljad, (kuna sel nädalal on siia jõudnud kauaoodatud vihmake) mida sai nii 1,5kg ning keetsin nendest jällegi moosi, seekord siis vanillikaunaga. Ah seda aroomi! Homme hommikul paneme saiale endatehtud viigimarjamoosi. Elul pole viga, ah? :)