teise nädala lõpp

Nagu eelmisel pühapäevahommikulgi, läksin pea otse voodist pagariärisse värskete pain au chocolat ehk šokolaadisaiade järgi. Üks päev nädalas võib ju natuke teistmoodi alata :)
Pealegi meeldib mulle inimtühjadel tänavatel unise näoga kõndida. Need hommikud on kuidagi teistmoodi, kui rahvas pole veel ärganud (või vähemalt end välja ajanud) ja mina juba ringi toimetan. Linnud laulsid ka päris kõvasti. Siinkandis polegi ma linnulaulu enne tähele pannud. Ehk seda automüra pärast või siis oli lihtsalt lauluaeg.

Reedel käisin vanalinna turul. Täiesti üllatuslikult leidsin sealt valgeid mune! Olin täiesti üllatunud, sest ma isegi ei lootnud neid mitte-pruune mune siit leida. Eelmine kord Prantsusmaal ostsin kõige valgemaid, ehk hallikaid hanemune, mis muideks tulid sibulakoortega täiesti ilusad kirjud, mingit vahet.
Vot ja nii ma siis ostsingi ühe hästi toreda vanaonu käest neli valget muna ja seletasin talle ka, et ostan värvimiseks ja seda teeme sibulakoortega. Kuna ma seda õiget sõna sibulakoore kohta ei teadnud (pärast kodus vaatasin sõnastikust järgi) siis ta vist väga hästi aru ei saanud, kudamoodi sibulaga saab mune värvida. Aga ta soovis kuraaži selleks tegevuseks :) Järgmised munad vist peaks ka tema käest ostma, väga head olid ja suured, otse farmist. Ja hind ka täiesti ok, isegi odavam kui supermarketi omad.

Nii me siis pärast hommikusööki mässisime kumbki oma kaks munakest sibulakoortega majapidamispaberi tüki sisse ja tõmbasime niidiga ilusasti ümbert kinni. Kuna meil siin käärid puuduvad, siis jätsime niidisaba lahti ja pärast oli väga mugav neid lahti harutada; lihtsalt kerid niiti ja muna vees hargneb lihtsalt lahti. Tavaliselt olen väikeste kääridega jännanud, aga nii on palju kergem ja pole ohtu, et munakoor kannatada saaks.
Munad tulid nagu ikka, ilusad kirjud. Kõige vahvam on ikka see lahtiharutamine ja üllatusmoment, missuguseks mingi muna värvus.
Muide Prantsusmaal pole munade värvimine populaarne, siin süüakse sel pühal (hästi palju) šokolaadi ja peidetakse (nt aeda) šokolaadimune või kujukesi lastele. Pashat ka minu teada ei tehta. Lihtsalt šokolaad ja kevadised (muna-tibu) dekoratsioonid.

Ennelõunat jätsin oma kallima võidusõitu vaatama ja läksin ise- üllatus-üllatus- turule. Ma vist ei pea enam lisama, et mulle seal nii meeldib. Üksi on vist isegi parem selles tohuvabohus seigelda ja rahulikult kaeda kõike seda kraami mis müügiks on. Tulin rediste ja porru järgi, aga muidugi tulid veel mõned etteplaneerimata puuviljad ka koju kaasa.

Müügile oli ilmunud võililled. Jah, needsamad võilillelehed, mis juurelt lõigatud ja mis iga aiapidaja nuhtlus on. Hinda ma kahjuks ei näinud, aga minu ees üks mees just ostis ja tundus et see on päris kuum kaup, sest kastis väga palju enam järel ei olnud. Ei teagi, kas söövad neid niisama salatina või segavad teiste sortidega? Järgmine kord uurin asja.

Ja muideks täna nägin kõige halvemat müüjat. Turuplatsi ääres asuvad vürtsipoes, kus on vääääga suur valik kõiksugu maitseaineid, teesid, kastmeid jne. Müüjaks oli keskealine meesterahvas, rahvust ma ei oskagi määratleda, igatahes polnud tegemist prantslase ega türklasega.
Mulle tundus, et ta oli Eesti teeninduskursuseid võtnud, sest ta oli tõsiselt sellise olekuga, et palun jätke mind ja mu poega rahule. Ma siiski ostsin kuivatatud kirsse, oma pasha kaunistamiseks. Ma pole kindel, et kaupmees mulle isegi aitäh oleks öelnud. Aga no igatahes teistmoodi teeninduskogemus, kindel see. Ma arvan et lähen eksperimendi huvides teistel kordadel sinna poodi tagasi, et näha kas asi oli lihtsalt ühes halvas päevas või ongi see onu selline.

Turul see tuttav vanamees (kes mind eelmine kord tütrekeseks kutsus) hõikas täna lõbusaid loosungeid: kes salatit sööb, see haigeks ei jää! Kes rediseid ostab, saab taevasse! Selle viimase peale naeratasin ja ta patsutas mulle tuttavlikult õlale. Suur naeratus nagu alati näol. Redised ostsin täna küll teise kaupmehe juurest, sest olid kohalikud ja veel natuke mullased. Nagu päris noh.

Kondasin eneselegi üllatuseks turul peaaegu kaks tundi, nii et Gui hakkas juba muretsema, et ma olen ära kadunud. Siis pidasime väikese lihavõttelõuna, munade, pasha ja (redise, pirni, juustu) salatiga.

Pärastlõunal läksime kaunite kunstide muuseumi (musée des beaux arts), mis asus vaid 7 min jalutuskäigu kaugusel. Iga kuu esimesel pühapäeval on päris paljud muuseumid Prantsusmaal tasuta, mis on minu arvates üks igati hea võimalus kultuurikihi kogumiseks.
Brošüüris oli kirjas, et tegemist on teise kõige suurema (kunsti)muuseumiga Prantsusmaal. Kuna päris mitmed saalid oli restaureerimiseks suletud, siis ei jäänudki väga suure muuseumi muljet, pigem isegi natuke pettumus. Samas maalikogu oli päris asjalik, tuntumates nimedest olid esindatud Rubens, Goya, Reynart, Monet..).

Kuna pärastlõunal hakkas jälle sadama, nagu sel nädalal liigagi tihti, siis veetsime ülejäänud pühapäeva niisama laiseldes.

Esmaspäev on siin vaba päev ja kuna ilm oli päikeseline, siis tegime väikese väljasõidu. Kõigest 15-20 minuti autosõidu kaugusel kodust olimegi juba Belgia piiril. Ega muidu aru ei saakski, et teise riiki oled jõudnud, kui vastavat silti poleks. No ja tee läks ka auguliseks ja kahe sõiduraja vahele tekkisid valguspostid, kuna siin on ju põhimaanteed (pimedas) valgustatud.

Meie sihiks oli väike linnake Tournai, mis on kuulus oma Unesco maailmapärandi nimekirja kuuluva katedraali ja vanalinnaga. Ringi kõndides leidsime ühe pargikese, kus meie üllatuseks elutsesid kuked, pardid ja mõni luik ka. Kõige nunnumad pardipojad olid seal ka. Ma nii oleks tahtnud nad õrnalt peopessa võtta ja põse vastu panna. Kuked jalutasid vabalt autotee ääres ringi ja kiresid kõvasti. Pargi vastas olid suured korrusmajad; mõtlesin et sealsed elanikud ärkavad vist küll iga hommik nagu maal, kukekiremise peale.

Pärast linnale tiiru pealetegemist pöördusime tagasi peaväljakule ja sõime suure portsu kohalikku toitu: friikartuleid. Ma sain tõsise friikakartuli küllastuse ja tundub et mu kõht on tõsises šokis, misasja ma nüüd sisse sõin.
Ma ei saa aru, kuidas inimesed IGA päev friikaid söövad. Jah, siin (põhjas) nad tõesti söövad iga päev friikaid, sest kui nt lõuna paiku inimeste taldikuid kiikad, siis näed seal neid 80% tõenäosusega. Ja mitte ainult friikartulid, vaid majonees, mingi vorst või muu lihaline ja kaaslaseks muidugi kann õlut. Ja magustoiduks vahvel nutella kreemi või vahukoorega. Nädalaajane kalorilaks või mis? Aga vähem või rohkem ülekaalulisi jääb silma siinkandis rohkem ka.

Kuna päike läks pilve taha ja olemine viluks, siis sõitsime tagasi oma lillelisse linna. Tegime seedimist soodustava jalutuskäigu oma tulevast kodukanti Euralille'i kaema.

Neljapäeval käisin ju jälle agendiga kortereid kaemas, mis naljakal kombel asusid samas majas, mis see laupäeval nähtud korter, otse omanikult. Põhimõtteliselt pidin valima kahe vahel, sest rohkem me oodata ei saa, kuna paberimajandusega läheb siin teatavasti aega ja Ann-Sophie ütles, et ta ei suutnud rohkem midagi sobivat meile praegu leida.
Korterid olid enam-vähem. Üks valgusküllane, kahe väikese rõduga. Teine õhtuse päikesega, suure 12m2 terrassiga. Mõlemal oli köögis vaid kraanikauss, st tuleks ise osta pliit, ahi, külmik.. Pluss seinad mõlemal pool üle värvida, kuna tehtud oli parandusi (aukude kinnipanemisel) ja muidugi polnud kõike üle värvitud.
Arutasin teisepoolega ka ja valisime suure terrassiga variandi. Siis helistas meie agent ja ütles, et kahjuks see korter pandi hommikul kinni. Selge, jääb siis teine variant. Järele mõeldes tunduski see parem, sest korter oli valgem, köögis oli vähemalt kaks seinakappigi ja lõhnas värskemalt.
Õhtul läksime siis ka Guiga üle vaatama. Astusime korterist sisse ja...olime selles suure verandaga korteris. Ann-Sophie helistas siis üle ja tuli välja et jah, ikka see on vaba. Nonii.

Gui ei olnud aga ka sellest korterist väga vaimustuses. Et oranžil seinal on valged pahtlilärakad augumätsimisest, köök tuleks kõik sisustada, seinad üle värvida... Ann-Sophie sai ka aru, et me väga rahul pole, aga ütles et no seis praegu selline.
Lisaks pidime agentuurile saatma VEEL rohkem pabereid, mida enne polnud küsitud: lisaks eelnevatele ka 2007. eraisiku tuludeklaratsioonid; pangakonto detailid; maamaksutõendid; meie residentsustõend (hotellist); mõlema käendaja k.a ema (riiditöölise) tööleping (mida siin neil tihti ei olegi, kuna riigitöölistel on omaette tingimused jne. Nt ei saa neid vallandada, et sisuliselt on sul eluks ajaks töökoht kindlustatud. Ma täpselt ei tea, kas praegu ka veel samad tingimused neile kehtivad, kuna siin ikka üritatakse ajast ja arust seadusi muuta, aga kuna see toob koheselt kaasa suured streigid ja protestid, siis tihtipeale ei muutu suurt midagi).

Hotelli jalutades arutasime asja ja mõtlesime välja, et seda korterit me ei taha; esiteks muidugi selle puuduste pärast (korteri seis, tehtavad investeeringud..) ja et mitte tegemist teha nende kinnisvarabüroodega, kes on siin rohkem kui kunni staatuses. Kuna oleme kõigest sellest jamast liiga tüdinud ja läbiväntsutatud, siis võtame uuesti ühendust laupäevase korteri omanikuga ja kui see veel vaba, jääme selle juurde.

Omanik helistas meile reede õhtul tagasi ja panimegi korteri lukku. Järgmiseks laupäevaks lubas kõik paberid korda ajada, et saame lõpuks sisse kolida.
Rõõmustada veel/ enam ei julge; Gui saatis talle vajalikud paberid ära (mis oli ehk 1/3 sellest, mis agentuur nõudis) ja nüüd siis ootame nädalalõppu.