Maailma suurimast marjast

Mulle on alati meeldinud kokata vastavalt hooajale saadaval olevat toorainest. Praegu on siinsel turul saada igasuguseid huvitavaid kõrvitsaid ja kuna kõrvitsasuppi sai eelmisel sügisel päris mitu korda tehtud, otsustasin seekord natuke netiavarustes ringi nuhkida ja leidsin paar uut retsepti, mis osutusid väga edukaks.

Kuldne kõrvitsarisoto

oliiviõli
paar väikesemat šalottsibulat
100 gr kuubikuteks (u. 1,5cm) lõigatud kõrvitsat
0,5 tl kurkumit (eelkõige värviks)
valget kuiva veini
200 gr risotoriisi
1- 2 l kuuma köögiviljapuljongit
50 gr parmesani juustu
natuke (õiget) võid (Prantsuse oma muidugi, :) leiad pea igast tavalisest toidupoest)

Praadisin sibulatükid, kõrvitsa ja riisi kergelt läbi.
Lisasin veini, lasin natuke susiseda, vähendasin kuumust. Lisasin vähehaaval puljongit (kuidagi ettenägelikult polnud ma kõrvitsasupist üle jäänud puljongit ära kallanud) ja segasin ja jälle lisasin vedelikku kui riis kuivaks muutus.
Askeldasin nii kuni kõrvitsatükid pehmed ja risotoriis nagu peab, al dente (u. 20-30 min)
Lisasin või ja parmesani juustu, segasin ja lasin hetke veel potis tõmmata.
Taldrikule lisasin veel jahvatatud pipart ja ai kui hea sai :)
Igatahes sain innustust järgmise risoto tegemiseks.

Kuna kõrvitsat jäi natuke üle, siis otsustasin järgi proovida ka teise meie meisterkoka Imre soovituse. Lõikasin kõrvitsast parajad viilud (u. 2cm) pihustasin oliiviõliga, maitsestasin soola-pipraga, panin ahju (180 kr juures) kuni pealispind ilus kuldne. Siis raputasin peale riivitud parmesani ja veel ahju kuni juust sulanud.
Ka see katsetus sai positiivset tagasisidet.

Nii et kui järgmisel nädalavahetusel vanaema käest hiigelsuure kõrvitsa saad, võid sellele Halloweeniks vahva näo lõigata ja viljalihast nii mitugi maitsvat rooga valmistada.
Kuu aja pärast on Ameeriklaste tänupühad, mille kohustuslikuks osaks on kõrvitsapirukas, mida olen ka kunagi ammu teinud ja kavatsen sel aastal meelde tuletada.

Julgust kõrvitsaga katsetamisel!