Tegelikult on kolimise juures hea asi see, et saab kogu oma kola üle vaadata ja mittevajalikust lahti. Ja juba mõni aeg enne ärasõitu on hea enne planeeritavat ostu endalt veelgi kriitilisemalt küsida, kas mul seda asja TÕESTI vaja on.
Lõpuks siis suutsime tänu Gui organeerimisoskustele laadida auto nii, et kassile jäi ka natuke ruumi ja rattad päris koopas kinni ei olnud.
Alustasime oma reisi 21. septembril. Kuna mõte meie väikesest ülekoormatud autost Poola seiklusrikastel teedel natuke hirmutav oli, otsustasime valida rahulikuma variandi läbi Rootsi.
Lahkumisega on nii, et lihtsam on hüvasti jätta nautraalsel pinnal, nt sadamas, lennujaamas ja mitte koduuksel. Kuna mina suutsin veel lahkumispäeva hommikul endale suveniiriks korraliku külmetuse kaasa saada, hoidis mu nina mind ka tegevuses ja viis mõtted mujale.
Kuna meie reisiseltskonnas oli ka üks karvane tegelane, kes autosõidust väga vaimustatud ei ole, siis otsisime vahendeid, et teha see reis meile kõigile kergemaks.
Saime apteegist looduslikud tilgad, mis aitavad lemmikutel ärevust ja stressi maandada ning lubasid isegi tekitada hea tunde hormoone, et loomale muidu vastumeelne tegevus (autosõit, kodus üksiolek) või sündmus (ilutulestik) meeldima hakkaks. Ma hormoonide kohta öelda ei oska, aga kasu oli sellest medikamendist igatahes, kuna uni oli magus. Ja kõrvalnähtudest võis täheldada vaid tavapärasest rohkemat nurrumist.
Tallinn- Stockholmi sõitsime Baltic Queen´iga. Tegemist on uue laevaga (alustas reise kevadel 2009) Kõik on veel puhas ja uus. Kuna hooaeg on lõppemas, siis polnud ka muidu kruiisidel tavaliseid öö läbi lällavaid purjus seltskondi.
Tuli välja, et Indi on "merekass", kuna talle tõesti laevas meeldis; eriti vaipkate, millel end rullida ja see, et sai kõrgele hüpata ja igal pool oli huvitavaid kohti pikutamiseks
Lemmikloomaga reisijatele teadmiseks, et kindlasti peab olema lemmikul oma pass (Europass), mida saab veterinaarilt. Laevasõiduks tuleb oma karvasele sõbrale osta eraldi pilet ja vastav lemmikloomakajut (B klass; ei ole mingi eraldi kajut koerahaisune ja karvane :) või siis paigutada ta laevas puuri.
Rootsis tegime peatuse Jönköpingus, ehk linnas kust meie lugu 4 aastat tagasi alguse asi. Imelik on olla tagasi kohas, kust on pärit nii paljud suurepärased mälestused. Kõik on peaagu sama, natuke on ka muutunud (meie ühikas on muudetud korralikuks kortermajaks). Igatahes viis see külaskäik jälle mõttele, et 5. aasta kokkutulek tuleks korraldada, nagu kunagi sai kokku lepitud, just siin.
Rootsi on ilus; loodus mõnusalt sügisene, natukese vihmaga ja värviliste lehtedega.
Taani viis meid sild (u. 35 Eur) ning meelde on jäänud suured linnu(hane)parved, kes olid valmistumas äralennuks soojematele maadele.
Saksamaale viis meid parvlaev (reis 45 min) mille vältel sai Indi taanlastest vanapaari lemmikuks, kui ta pea kõigi ootesaalis istunutega julgelt sõprust sobitama asutas.
Esimese pika päeva õhtuks oli meie peatuspaik Etap hotell Lübeckis. Lemmiklooma eest tuli maksta 4 Eur.
Kuna meie sõiduk oli natuke ülekaaluline, siis Saksa kiirteede kiiruspiiranguteta vabadust nautida ei saanud.
Hollandis tegime (minu rõõmuks) tänu teetöödele väikese ümbersõidu läbi külade. Minu jaoks on sealsed elumajad nagu nukumajad: väikesed, maitsekalt kaunistatud, aiakestega ja igal pool kasvab veel sügiselgi palju lilli. Mõtlesin, et mu emale peaks siin meeldima ja mõtlesin ka Mariile, kelle maa see praegu ja juba mitu aastat on.
Belgias olid tee ääres lõbusate nägudega friikartuli-tuutude reklaamid. Prantsuskeelsed raadiod andsid tunnistust, et sihtpunkt on lähenemas.
Prantsusmaa tervitas meid tasulise kiirteega. Pariisi lähedusse jõudsime ebasobival ajal, kella 18:30 paiku ja saime tubli tunni (mis pidi isegi kiire olema, saime hiljem teada) liikuda töölt kojuruttajatega üheskoos. Mootorratturid muidugi kasutavad oma väikeseid gabariite ära ja vuravad teosammul liikuvate autoridade vahelt täie hooga läbi. Igatahes jäin mõtlema, mis kell kõik need inimesed lõpuks koju jõuavad.
Pärast Pariisi läks gaasipedaal kuidagi automaatselt rohkem alla. Eks kodu-läheduse sündroom..
Jõudsime natuke läbiraputatutena, kuid õnnelikult, kõik me kolm, oma Prantsuse koju enne 22 ning veel samal õhtul jõudsime koorma maha laadida ja hispaaniapäraselt hilisest söömaajast osa võtta.
No comments:
Post a Comment