Ahhaa!

Aasta alguses, hoolimata uue-aasta-tunde täielikust puudumisest (siiani), tuli mul ka kuidagi peale isu midagi muuta, teistmoodi teha (njah, nagu siiakolimine poleks piisav muutus..) Ei tahtnud anda (paarinädalaseid) klassikalisi uusaastalubadusi stiilis: võtan-kaalust-alla, hakkan-sporti-tegema ja loomade-varjupaigas-vabatahtlikuks vaid midagi rohkemat ja püsivamat.

Algas asi siiski enesetundest, sest kõhutunne ütles, et heade asjade söömisega on liiale mindud. Siin, gurmaanluse maal, on see üsna lihtne juhtuma :)
Igatahes tundus kõiksugu terviseartikleid puhastumisest lugedes, et tahan ka. Tegingi kaks nädalat lihata, saia-leivata, alkoholita, suhkruta (v.a puuviljadest).
Esimesed 3-4 päeva olid kõige raskemad, sest ikka oleks tahtnud harjumuse järgi süüa. Just värske leiva-saia järgi käisid neelud ja enne magamajäämist lugesin mõttes lammaste asemel kooke ja muud maitsvat :D. Liha/kala ei ahvatlenud; ehk ka seepärast, et sai päris pikalt tänu ühele pereliikmele suht selleta läbi aetud. Vahel oleks tahtnud väikese klaasi veini ka õhtul teha, aga piparmünditee sobis ka.
Tuleb vist õige aeg ära tunda või siis end vaimselt ette valmistada: selgeks mõelda, otsustada, miks ja mis eesmärgil midagi teha; siis pole asi üldse raske.

Ja sealt hakkas asi arenema. Leidsin järjest rohkem informatsiooni keskkonna-alaste teemade kohta: netilehed, saated, filmid, messid... Eks vist sama efekt, kui hakkad millelegi tähelepanu pöörama, siis lõpuks näedki igal pool huviorbiidis olevat.

Ühesõnaga, viimased nädalad on minu jaoks olnud kui mingi uue keele õppimine, või sellest aru saama hakkamine. Oleksin nagu mingi tarkuse või saladuse teada saanud. Ja asi muudkui hargneb edasi. Läheb mõnes mõttes keerulisemaks, sest info läheb põhjalikumaks, laiemaks ja tahab seedimist, analüüsimist ja teisest küljest hakkan vägagi loogilist "suur pilt" nägema.
Mul on tunne nagu lapsel, kes tegi suure pahanduse ja füüsilise karistuse asemel on mulle ilusasti selgitatud, mida ma valesti tegin ja miks. Palju efektiivsem kui vitsa-ja-nurka või mis?
Tahaks kõigile rääkida oma avastusest, jagada entusiasmi ning leida mõttekaaslasi.
Ühest küljest olen kurb, et ma varem ei ole viitsinud (jah viitsinud, sest tegelikult on kõik see info minu nina all juba pikemat aega olnud) enda peakest sellega vaevata ja asjasse süveneda...

Vabandus: mul polnud enne aega, ma käisin ju tööl!
Töö-taha saab tänapäeval vist üldse kõik välja vabandada või mis? sõpradele mitte-aega-leidmised; vanematele/perele mitte-helistamised/külastamised, kallimatest, lastest ja elukaaslastest rääkimata.
Igatahes nüüd on mu elus ideaalne aeg (elu üle järele) mõtlemiseks.

Tulles tagasi minu filosoofilisest heietusest..
...teisalt on mul hea meel, sest tahaks loota, et mu elu on ikka alles ees ja saan veel asju parandada või siis paremaks teha ja kunagi pole liiga hilja õppimiseks ja asjade paremaks muutmiseks.
Olen üle saanud sellest esimesest raskest hetkest (mulle tundub et neid tuleb veel), kui kõike seda negatiivset ja reaalset infot saades tundub, et no kõik on nii p--s, et midagi ei anna enam parandada. Minu jaoks on oluline, teha midagi reaalset ära, mitte ainult sellest rääkida ja kaasa noogutada. Väikestest asjadest alustamine aitaski palju.
Ja see on tore, et tegelikult juba NII palju inimesi on selle avastuse ammu enne mind juba teinud ja käivad seda teistmoodi rada. Nad samamoodi ei tea kõiki vastuseid ja otsivad seda õiget.

Igatahes kui soovid, siis võid koos minuga seda avastusretke "Prantsuse võtmes" kaasa teha. Või siis lihtsalt lugeda kuidas ma natuke ära keeran :)
Nagu ütles Ray Bradbury: Life is "trying things to see if they work."