Lille

Teisipäeva varahommikul võtsime suuna Põhja poole, punktiks B: Lille. Ilm keeras muidugi mõnusalt külmaks ja teel hakkas peenikest lumekest sadama. Pariisini oli kõik ok, aga nagu tavaliselt saime pealinna ümbruses ummikus seista. Isegi läks suht kiirelt, kaotasime umbes tunnikese. Mõtlesin, kui paljud inimesed IGA jumala päev veedavadki (suure) osa päevast kuskil teel passides ja hingates sisse mõnusat heitgaasiaroomi.

Pärast 5. tunnist sõitu olime lõpuks kohal. Tundsin end nagu teises riigis, sest palju oli erinevat võrreldes selle regiooniga, millega harjunud ja mida senini külastanud olen.
Arhitektuuriliselt seostus Lille mulle Hollandi ja Belgiaga, mida põgusalt tean. Valdavalt tellistest ja kivist, väikesemõõdulised (paar korrust), teineteise kõrval asetuvad ja samas välisfassaadilt väga erinevad majad. Tuli meelde ka Inglismaa ja sealne sarnane ehitustiil.
Fassaadid, eriti vanematel majadel, on hästi dekoreeritud, värvilised ja seetõttu huvitavad. Väikesemõõdulisus jätab nukumajade mulje.

Vana Lille on nagu šarmantsed vanalinnad ikka, kitsaste kivisillutatud tänavatega, hubaste poekeste, restoranide, pubide ja väga isuäratavate vaateakendega kohvikutega ja pagariäridega. Põhiväljakuks on Suur Väljak (Grand Place) ehk Place du Général de Gaulle (mis meenutas Praha vanalinna), mille äärest võib leida 17. sajandist pärineva linna kõige ilusamaks monumendiks tituleeritud vana (valuuta)vahetuse hoone (Vielle Bourse), mille sisehoovis kauplevad soojemal ajal lillemüüjad ning praegu vanade raamatutega jms kauplejad. Väljaku ääres tegutseb ka Euroopa suurim raamatupood, Le Furet de Nord, mis oma nelja korrusega, 7000m2 ja 135 000 erineva teosega on ka sissepõikamist väärt.

Läheduses asuvad võimsa kellatorniga kommertskoja hoone (Chambre de commerce et d'Industrie), ooperimaja ja Beauregard Row (Rida) (Le Rang du Beauregard), mis kõik samuti vaatamist väärivad.
Vanalinna suurus on selline, et ühe päevaga jõuab rahulikult tiiru peale teha ja ringi vaatata. Kahjuks tegi libe, kohati jäätunud tänav selle ringivaatamise veidi keeruliseks, sest oma turvalisuse huvides eelistasin rohkem oma jalge ette kiigata.

Ja õhus oli tunda mõlemal päeval naljakat, nagu pärmilõhna. Tõenäoliselt pärines see mitte pagariäridest vaid õllevabrikutest. Otsisin natuke ka foorumitest, aga täpset vastust sellele ei saanudki. Kohalikud seda tõenäoliselt ei eristagi ja seetõttu on see vist ainult turistide ninadele erinevuseks.

Lille on tänaseni väga tugevate Flaami mõjutustega, seda kulinaarse poole pealt ning muidugi keele ja nimede osas.
Nagu põhjapoolsele kliimale sobilik, on sealsed toidud mitte just kõige tervislikema killast: friikartulid, vahvlid, krepid (vahukoore ja šokolaadikreemiga); flammenkueche (mille retsepti leiad minu varasematest postitustest); Moules-frites (rannakarbid friikatega), Speculoos (kaneelimaitselised küpsised) ja jookidest muidugi väga lai valik kohalikku õlut.
Nt meie "fariinsuhkur" (la vergeoise) on Prantsusmaal tuntud eelkõige põhjas ning selle leidmisega läks mul päris kaua.

Inimesed on Lille's lihtsad, paljud tõenäoliselt madalama haridus (ja haritus) tasemega. Silma jäävad paljulapselised pered. Supermarketis võis kohata ema, kes oma põrandal maadlevate järeltulijate peale karjus ja teise kärus olid toiduainete vahel lapsukesed, kes kõik midagi nosisid (pisike, u aastane nätsutas koorimata krevette). Mustlaselu.
Tänaval on pilt päris kirju; silma hakkab rohkem heledapealisi; samuti sisse rännanud Marokolasi, Tuneeslasi.. Üldse on noori palju, eks seda tänu ülikoolidele jm teadusasutustele, mis Lille's asuvad.

Võõrtöölised asutasid end siiakanti aastaid tagasi, kui aktiivne elu käis kiviöekaevanduste ümber. Praeguseks on need juba aastaid suletud ning vanu aegu meenutavad võimsad tuhamäed ning paikseks jäänud sisserändajad.

Töötus tundub siin "Prantsuse keskmiselt" suurem probleem olema, sest kerjajaid (mustlasnaised, lapsed ning noored koertega alkohoolikud) jääb silma palju. Nt pole ma enne kohanud siinmaal valgusfoori all autoakendele koputavaid tegelasi ning metroos sõites 4st korrast 2l küsisid raha 5-6 aastased poisiklutid.

Siinkandis on paljude firmade peakontorid, nt Promod, Decathlon, Redoute... Kaubandus tundub väga aktiivne ja oluline haru olema, sest poode on väga palju. Eriti jäi silma valmisriiete kaupluste lai esindatus. Isetegemine on vist ka sealkandis popp, sest kanga-, käsitöö-, kunstitarvete poode leidus rohkem kui tavaliselt.
Juhuslikult leidsin Roubaix's (Lille'i eeslinn, 20 min metroosõidu kaugusel) ühe kangakaupluse, mille valik oli tõeliselt lai ja hinnad normaalsed. Kõigi õmblejate paradiis :) Mõtlesin kohe Nastile ja Liinale.

Ilm oli neil paaril päeval põhjapoolsele asetusele vastav: kolmapäeva hommikul tervitas meid lai lumesadu, mis õnneks lõppes juba enne lõunat ja vahetus külma põhjatuule vastu. See meenutas Tallinna kliimat, külm tuul ja veidi niiske. Brr!
Uudistest kuulsime, et kiireteedel olid korralikud ummikud, kuna osad raskeveokid ei saanud libeduse tõttu mäekesest üles ja blokeerisid teistele liiklejatele tee. Ootamisaeg 4-5 tundi. Vedas, et jäime veel üheks ööks.
Neljapäeva hommikul oli üllatus veelgi suurem, sest maha oli sadanud ilus kohev u 5 cm lumekiht. Õnneks oli suurem lumepaanika juba möödunud ning jõudsime ilusasti õhtuks tagasi Tours'i.

Kel rohkem huvi: www.lilletourism.com