Olen avastanud, et siinkandis toimub päris aktiivne muusikaelu. Kahjuks tuleb aga vastavat infot vahel päris pikalt otsida, sest miskipärast ei reklaamita ka nt linna kodulehel üritusi piisavalt ning täpsem info (nt piletite kohta) puudub.
Laupäeva õhtuks sai suht juhuslikult tehtud hea valik, mille tulemuseks mõnus ja huvitav kontserdielamus.
Tegemist oli en Attendant festivali raames toimuva jazzkontserdiga. Toimumispaigaks (Salle Jean Ockeghem) oli ajaloolise hõnguga vana kaarvõlvidega kiriku (Saint-Denis) saal.
Õhtut alustasid Marc Morvan (folk-kitarr, laul) ja Ben Jarry tšellol. Nende muusikastiil on rahulik, ballaadilik, kohati isegi uinutav. Kaks instrumenti ja mõnus hääl. Ideaalne asukoht nende lihtsale võluvale muusikale.
Mehed teevad asja südamega, olid sümpaatsed, tagasihoidlikud, piirdudes laulude vahel vaid tänamisega ning mõne üksiku lausega.
Nende muusikat saad nautida siin: http://www.myspace.com/marcmorvanundbenjarry ning albumi võib leida ka iTunes'st.
Järgnes tibake teistsugune esineja, Liz Green. Väga omapärase ja huvitava (minu jaoks vanaaegse jazz-tämbriga) häälega inglanna.
Hääle ja lugude järgi võiks arvata, et tegemist on hästi rahuliku, pühendunud ja kinnise esinejaga. Aga juba algus oli üllatav, kui naine (nii tahaks öelda tüdruk, sest Liz oli riietunud nukulikku kleidikesse ja ka tema üldine välimus: silmad, soeng, kehakeel iseloomustaksid pigem tüdrukut) hüppas lavalt alla hämarusse ja esitas vabalt ringi kõndides muu saateta, vaid plaksudega rütmitatud pala.
Paari loo pärast kutsus Liz lavale ka oma bändimehed, kontrabassi- ja saksofonimängija. Esimene nägi välja natuke Abba'lik ( pikemad blondid juuksed, lühike habe, velvetpüksid ja vest) ning teine, Ali-baba'lik, kandis turbanit, silmalainerit, pintsakut ja salli. Ühesõnaga hipilikud tüübid.
Bändi omavaheline suhtlemine oli hästi vaba, lõbus. Tundus, et neil kolmel on ka lava taga palju nalja.
Vastupidiselt avaesinejatele, nautis Liz publikuga suhtlemist, pikkides palade vahele inglaslikku ja eneseiroonilist huumorit. Üldse oli kontsert üllatav ja teistsugune.
Oma surmalembust selgitas Liz sellega, et ta vana-vana-vanaisa oli timukas;
Laulud kõnelesid nende ühisest alkohoolikust sõbrast (Andrew oli vist nimi?); sellest, kui hommikul ärkad kellegi tundmatu kõrval, aga vahet pole, sest sul oli hullult lõbus;
Ühe pala esitas Liz'i tema varalahkunud sõber lind Joe (Liz tõmbas pähe riidest linnupea ja laulis läbi maski).
Lisaks kitarrile mängis Liz ka klaverit ja samaaegselt mingit väikest puhkpilli (nime ma kahjuks ei tea, sellise vanaaegse, katkise häälega). Oma kitarri kohta selgitas ta, et ostis selle 15 aastat tagasi ja nüüd peaks vist keeli vahetama, sest nende aeg hakkab mööda saama..
Vee asemel tõstsid kolm lõbusat tegelast topse (publikut tervitades) punase veiniga.
Ka kontserdi lõpuosas otsustas Liz lavavalgusest põgeneda saali, ning lihtsalt laulda.
Tegemist oli paraja kooslusega: natuke kurvavõitu teema ja meloodiaga muusika ning tasakaaluks ekstsentrilised, lõbusad esitajad.
Liz'i muusikat saad kuulata: http://www.myspace.com/lizgreenmusic
Prl Green tegi just jaanuarikuus väikese Euroopa-tuuri, ning võiks järgmine kord ka Eestit külastada. Minu meelest sobiks ta väga hästi NO99 teatri sumedasse keldrisse ja miks mitte ka Viljandi Pärimusmuusika aita?
Igatahes oli super kogemus ning kel võimalust, soovitan kindlasti mõlemat gruppi (eriti viimast) otse kuulata.
No comments:
Post a Comment