Valmis-junk-toit

Tundub, et ka siin hakatakse rohkem tähelepanu inimeste toitumisharjumustele pöörama. Nädala jooksul nägin kahte erinevat saadet samal teemal.
Analüüsitakse toitumisekspertidega valmistoitude sisu, tehakse pimeteste jne. Kõik on nõus, et valmistoidud sisaldavad sageli liiga palju soola, rasva, kunstlikke lisaaineid; on tasakaalust väljas ning kindlasti ei tasu neid iga päev tarbida (mida aga väga paljud inimesed just teevad).

Tõepoolest, supermarketites võtavad järjest suurema osa külmutatud ja valmistoiduletid.
Ükspäev nägin majade vahel ringisõitvat kaubikut, mis toob külmutatud valmistoidud koju kätte. Kui laisaks/mugavaks võib minna?
Tundub, et toidutegemine on meile muutunud nii suureks kohustuseks, et oleme unustanud selle lihtsa põhimõtte, mis selle taga on. Oleme see, mida sööme. Toiduga jagame oma perele armastust ja näitame, et hoolime neist.
Miskipärast on nüüd täiesti ok süüa päevast-päeva x-köögi või y-firma toitu ja vabandada end ajapuudusega välja. (tjah, aga me naised leiame aega oma elust 8 aastat šoppamas käia...sic!)

Saan veel aru pereemadest, kes töötavad täiskohaga ning kel pole tuge ega abi kaaslasest koduste toimetustele ning nad tõesti ei jaksa iga päev kell 20 koju jõudes hullult vaaritada.
Samas on alati variante ja võimalusi; paljugi on lihtsalt tahtmise taga kinni.
Või siis ehk pere ei hinda ema pingutusi ja ehk neile ei maitsegi enam tema toit, kuna on nii ära harjunud selle anonüümse pakitoiduga?
Samas isegi osad vanaemad ei viitsi enam tähtpäevadeks ise kokata. Et näe mul lihtsam, ostsin valmis salatid; mitut sorti ka veel. Ehk nad ka kardavad, et me tänapäeva lapsed ei taha tema maitsega salatit, vaid Selveri või Rimi omat hoopis? või on tõesti ka vanaemad nii laisaks muutunud?

Laiskus ja mugavus.. Kust jookseb see piir?

Mulle tundub,et oleme lihtsalt unustanud söögitegemise ja selle võlu. Et saame ei millestki teha midagi väga head. Ja seetõttu tundubki see nii keeruline ja aeganõudev jne. Mida rohkem me harjutame, seda lihtsamaks asi muutub. Nagu kõikide uute asjadega; nt uue keele õppimisegagi: alguses ei saa midagi aru ja hiljem hakkad seoseid ja suurt pilti nägema ja lõpuks on täiega hea tunne.

Selleks, et hästi ja tervislikult süüa ei pea olema tippkokk; samuti ei ole see kallis.
Iroonilisel kombel pole meil kunagi olnud NII palju igasuguseid imevigureid ja masinaid, gadgeteid kui soovite, mis peaksid tegema söögitegemise (ja elu) lihtsamaks. Samas pole me kunagi enne olnud nii võõrdunud sellest igapäevasest toimingust.

Toidutegemine ei võta ka kaua aega; ja mida rohkem me harjutame ja oma tehnika paika saame, seda libedamalt asi läheb. Muidugi lisan jälle, et abikäed on alati suureks toeks, seda siis kas elukaaslase või laste näol. Koos on lõbusam ka ju.

Lisaks on nüüd ahjud jm taimeriga, mis teevad ka asja lihtsamaks ja kiiremaks.
No ja kui tööpäeva lõpus aega ja energiat tõesti napib, siis võib ju vabal ajal valmistada suurema koguse, mida siis hiljem hõlpsalt soojendada.

Minu meelest on väga tore, et leidub neid, kes on võtnud söögi oma südameasjaks. Nagu kuulus tippkokk Jamie Oliver, kes teeb kampaaniaid koolitoidu tervislikumaks muutmiseks ja promob toidualase hariduse jagamist lastele (ning täiskasvanuile). Sest jah, kui lapsed köögivilju ei tea ja maasika "väkk öeldes" välja sülitavad siis pole ju vaja palju mõelda, mis toidu tarbijad neist sirguvad.

Igatahes mõnusaid ja tegusaid tunde köögis ja oma pere, kallite seltsis.
Head isu ja söögi nautimist!