Mademoiselle Bricolage

Eelmine nädal möödus töiselt. Teisipäeva hommiku ja pool pärastlõunat veetsin ehituspoodides riiuliteks vajalikku materjali kogudes. Kuna eelmised riiulid olid pandud suurte vahedega ja olid seega väga ebapraktilised, sest poolemeetrised riidehunnikud ei ole just väga kerged käsitleda.

Kruvisin oma uue fantastilise Ikea puuri-kruvikeerajaga vanad riiulid kõik lahti, pahteldasin augud kinni, lihvisin ja värvisin üle ning panin riiulid uuesti seina. Lihtne, onju? Ma mõtlesin ka, et väike töö, aga nagu tihti juhtub, siis tuleb ette igasuguseid takistusi nagu murduvad tüüblid, liiga tugevad seinad (või siis vähevõimas puur) jne.

Teise päeva õhtuks olin päris tige ja kirusin end et selle suure jama ette võtsin. Sest nagu ikka, teen ma kõike korraga ja põhjalikult, st võtsin ette magamistoa-, esikukapi ja kööginurgad; pluss väikesed riiulid kraanikausi alla kööki ja vannituppa. Elamine oli mõnus bazaar (mustlaslaager) ja ma väga tundsin puudust oma meistrimehest isast, kellel kõik need puurimised ja saagimised lähevad suurema vaevata. No hea küll, tal on palju võimsamad riistad ka ja natuke rohkem kogemusi, aga sellegipoolest oleks hea meelega helistanud, et iss, kuule viitsid tule vähe appi?

Õnneks aitas Gui mind pärast tööd kriisist üle ja kolmanda päeva õhtuks olidki riiulid peaaegu seinas. Ma otsustasin nende kandvate seinadega oma vahvat masinat ja ennast mitte rohkem lõhkuda ja liimisin osad pulgad spets liimiga lihtsalt seina. Profi lahendus :) Lisaks sai lahtised põrandaliistud ka korraga sama vahendiga seina külge kinnitatud.

Nüüd peaks suuremate töödega lõpuks ühel pool olema. Ausalt, väga ei viitsi sellist suurt jama enam ette võtta, aga samas on täiega lahe ise oma kätega midagi meisterdada ja lõpptulemust nautida. Katkised ja villis ehitusmehe käed saab Helosaniga paari päevaga korda.

Reede pärastlõunal tulid Gui vanemad meile külla. Tõid ära ülejäänud kola ja meie purrivurri. Õnneks see looduslik tinktuur tegi jälle oma töö ja Indi magas suurema osa teest. Tõime kola autost korterisse ja kui tagasi tulime, oli Indi kadunud. Otsisime päris mitu minutit ja ma mõtlesin, et no pole võimalik, et ta märkamatult uksest välja lipsas, et peab siin kuskil olema. Meie väikeses elamises pole aga väga palju peidukohti ja lõpuks leidsin kellegi sooja ja karvase eluka mikrolaineahju tagant, külmkapi kohalt kõrgelt riiulilt. Eks ta oli natuke närvis selle pika sõidu ja uue koha pärast ja otsis vaikse nurga, kus redutada. Õnneks kohanes ta kiiresti ja juba tunni pärast lõi nurru ja sirutas end mõnusalt vaiba peal ja muidugi uuris kõik kohad oma uudishimuliku ninakesega üle.

Reede õhtul tegime tutuvustava linnatiiru ja sõime „3 Brasseurs“ (3 õllepruulijat) pubis. Teenindus oli seal jälle hästi mõnus, vaba ja sõbralik ning toit maitsev. Selles pubis pakutakse kohapeal valmistatud õlut (vist oli 5. sorti) aga valikus oli muidugi palju rohkem variante.

Laupäeval tegime väljasõidu Lille’st natuke üle 60 km kaugusele jäävasse St Omer’i regiooni. Esimesena külastasimegi samanimelist 15 000. elanikuga linnakest. Parajasti oli turupäev ja rahvast palju. Kuigi tegemist on väikese linnaga, oli seal üllatavalt palju poode, isegi Lille’i kesklinnas pole kõik sealsed brändid esindatud. Linna läbivad Aa jõgi (jah, sellise omapärase nimega) ja Neufossé kanal, mida aastakümneid tagasi kasutati aktiivselt kaupade transpordiks. Majad on flaamipäraselt madalad, erinevuseks kollast värvi tellistest (valdav on punane) ning kõige kuulsamaks objektiks on Notre-Dame’i katedraal. Tegime nii pooleteisetunnise tiiru ja siis võtsime suuna lähedalasuva soo (marais) poole. Siinsed „sood“ on meie mõistes ehk lihtsalt väikeste kanalite, jõgede ja ojakestega alad. Ei mingit turvast ega pohli-jõhvikaid. Pidasime ühel kaldapealsel väikese pikniku.

Ilm oli ilus päikeseline ja soe, pärastlõunal isegi natuke üle 20. kraadi, nii et ideaalne eineks murul ja turistluseks.

Järgmiseks peatuseks oli Coupole d’Helfaut ehk Helfaut’i kuppel: ajalooline paik Natside poolt ehitatud betoonist ehitisega salarelvaprogrammi arendamiseks. Tegemist oli mäeküljele ehitatud muljetavaldava, 72.-meetrise läbimõõduga ja 5.meetri paksuse betoonist kupliga. Asukoht oli valitud nii, et saaks rakettidega Londonit pommitada.

Keskus oli alles hiljuti taasavatud, läbinud uuenduskuuri ja oli kaasaegne ja andis päris põhjaliku ülevaatuse piirkonna kurvast ajaloost. Saime iseseisvalt ringi vaadata, abiks audiogiid, mis oli väga mugav, sest kõiki filme ja tutuvustavat informatsiooni sain ka inglise keeles kuulata. Mu prantsuse keele oskus pole kahjuks veel nii arenenud, et spetsiaalsest (sõja/tehnika) sõnavarast aru saada. Igatahes jättis see muuseum/memoriaal tugeva mulje; kõndides neis tohutusuurtes külmades angaarimoodi koridorides, saateks aeg-ajalt kostvad lennukimürin ja pommitamishääled ning muidugi kõik see info filmisest, fotodelt ja muudelt infomaterjalidelt. Ei hakka kõike seda ümber jutustama; lihtsalt järjekordne meeldetuletus piirkonna raskest ajaloost.

Enne kojupöördumist tegime veel peatuse unikaalse Fontinettes’i laevade lifti juures, mis oli võimeline tõstma 300-tonniseid praame Lys ja Aa kanalite dokkidest, mis asetsesid teineteisest 13. meetri kaugusel. Kahjuks oli nüüdseks see asendatud kaasaegse eklüüsiga, aga võimas oli see ehitis sellegipoolest.

Õhtustasime meie uues kodus. Indi oli terve päeva muidugi maganud. Tegin talle kahest karbist ja padjast ajutise aseme magamistoa akna alla, nii et ta saab kardinate vahelt välja piiluda.

Pühapäeval ärkasin juba natuke enne 6. sest meie kallis kassike otsustas üle meie turnida, kõvasti nurruda-kurruda: ühesõnaga tema arust oli aeg hommikusöögiks. Lasin ta rõdule ning seal ta uudistaski terve hommiku linde ja koeri, keda siin pissitatakse.

Käisime vanematega kuulsal Wazemme’i turul. Tegime väikesed sisseostud ka, nagu alati.

Pärastlõunal sõitsid vanemad tagasi koju. Uudistasime Guiga kodukanti, Madeleine ja (ees)linna; leidsime päris mitu mõnusat parki ja nägin paljusid ilusaid õitsvaid puid-põõsaid. Pärastlõunal olin isegi natuke aega lühikese käisega. Esimest korda sel aastal.

Neljapäeval peaks kõigi eelduste kohaselt lõpuks meile neti sisse saama. Et siis peaaegu kuu aega kommunikatsioonita, välja arvatud need paar kiiret Mäki-wifi korda. Esimesed kõned tulevad vist päris pikad. Cannot wait :)