mai keskpaik

Laupäeva hommikul käisime Sebastopol’i teatri kõrval asuval turul, kuhu me polegi enne miskipärast jõudnud. Osad müüjad olid tuttavad Wazemme turult, teised vanalinnast ning oli ka selliseid, kes pole mujal silma jäänud. Leidsime sama pagariäri, mis asus Belgia-Prantsuse piiril asuvas linnakeses ja mida külastasime mõned nädalad tagasi. Ostsime hommikuks šokolaaditükikestega bricohe’i ehk saia ja täisteraleiva. Mõlemad olid tõesti nämmid, nii et on põhjust tagasi minna.
Kõik need kolm turgu: Wazemme, vanalinn ja Sebastopol on kõik omamoodi. Vanalinna oma on ehk kõige sümpaatsem, seda pühapäeval, kui kauplejaid on argipäevadest nii 4-5 korda rohkem. Sealt võib leida ka kõige rohkem otse-talunikult, lähikonnast pärinevat toidukraami. Hinnaklassilt kõige kõrgem. Külastaja: keskmisest kõrgema sissetulekuga, haritud pereinimene.
Wazemme’i turg on rahvaste pillerkaar ning sealt võib leida igasugust eksootilist kraami; samuti kangaid ja muud tööstuskaupa. Hinnad soodsad, aga ehtsat kohalikku kaupa napib. Külastajaks eelkõige odavat hinda ja „kodust“ pärit kaupa otsiv sisserännanud „araablane“.
Sebastopol on umbes sama suur kui vanalinna turg pühapäeval. Leidub nii kohalikku kui imporditud kaupa. Hinnatase keskmine. Külastajaks vanem generatsioon ning keskealised paarid. (Need kirjeldused on minu enda nägemus ja mulje )

Õhtul toimus üle-Euroopaline „Muuseumide Öö“ üritus. Käisime kõigepealt vanalinnas Hospice de Comtesse muuseumis, milleks vana haigla, asutatud 1237. a. Jõudsime täpselt selleks ajaks, et giid alustas oma tuuri. Käisime erinevates ruumides, kuulasime hoone ajalugu ja vaatasime teisel korrusel asuvat kunstikogu.
Siis sõitsime Roubaix’sse Tööstus- ja Tekstiilimuuseumisse, kus oli samuti prii sissepääs.
Muuseumis olid erinevatest ajastutest pärit kangamasinad, millest töötasid kahjuks vaid 3-4 ja millest üks läks meile demonstratsiooni tehes katki. Samuti oli olemas info tekstiilitööstusest Roubaix’s ja üldiselt.
Muuseumis tegutsesid ka 4-5 artisti, kes olid tõmmanud igale poole valgeid ja punaseid linte; kaunistuseks või ma-ei-tea-milleks. Aeg-ajalt toimusid akrobaatilised performance’id (nt laes rippuvate kangastega), millest mõned olid meile natuke liiga kunstilised.

Pühapäeva hommikul tegime väljasõidu. Esimeseks peatuseks Arras. Tegemist on ilusa linnakesega, mille teevad eriliseks kaks suurt väljakut, mida ääristavad ilusad ühtemoodi majad. Hoonete ees on sammastega võlvkaared, et kaitsta kaupu, kuna juba ammusest ajast tegutsesid seal kaupmehed. Praegugi toimub igal laupäeval väljakul suur turg ning platsi ääres on mitmeid poekesi ja ärisid.
Ronisime ka kellatorni, kust avanes linnale ilus vaade. Ilm oli ilus päikesepaisteline, ainult suur tuul tegi olemise natuke jahedaks.

Pärastlõunal pidasime piknikku linnast väljas, juhuslikult leitud metsaveerel. Kõhutäiteks Eesti kartulisalat, mis maitses värskes õhus hea.

Artois’i regioonis toimus Esimese Maailmasõja ajal palju veriseid lahinguid, mida meenutavad nüüd surnuaiad, memoriaalid, monumendid, ühishauad. Sõitsime Vimy’sse, Kanada rahvuslikku mälestuspaika, kus asub võimas monument sõjas langenud Kanada sõduritele ja infokeskus. Maastik oli täis kaevikuid, auke ja kraatreid (nagu kuumaastik) ning tee kõrval olid hoiatussildid lõhkekekehade olemasolust. Päris kõhe...
Ametlikult olime Kanadale kuuluvatel maadel, mille Prantsuse riik neile heldelt oli pärast sõja lõppu andnud. Tundus tõesti, nagu oleksime Kanadas, sest ümberringi kuulis palju inglise keelt ja ka keskuse töötajad olid kanadalased.
Valisime inglisekeelse tuuri, mis muide oli tasuta, ja meie giidiks oli üliõpilane Jessica, kes tuli siia neljaks kuuks praktikale. Ekskursiooni põnevaim osa oli maa-alustes tunnelites käimine, mis olid kaevatud sõdurite peitmiseks enne otsustavat lahingut aprillis 1917. Kokku oli sinna mahutatud pooleteiseks päevaks peaaegu tuhat meest. Umbes tunniajane tuur oli päris põhjalik ja huvitav. Igatahes saime hea ülevaate jällegi ühest natuke kurvast seigast ajaloos.
Siis tegime veel põike Notre-Dame-de-Lorette sõjasurnuaiale, kus puhkavad 40 051 soldatit. Valgete ristide väli oli päris muljetavaldav ja jällegi natuke rusuv. Aga mis teha, selline on olnud ajalugu.

Nädala alguses läksid ilmad ka natuke soojemaks, ulatudes peaaegu 20 kraadini. Käisin ühel hommikul kepikõndi tegemas ja üks mees peatas oma auto, et küsida, milleks need kepid kasulikud on. Teine onu seletas oma kaasjooksjatele minust möödudes, et näete, see ongi Nordic walking  Siin pole teatavasti see spordiala tuntud. Joostakse ja sõidetakse rattaga.
Citadelle park, mis ei jää meie kodust väga kaugele, on mõnus paik jalutamiseks ja sportimiseks. Hommikul on pargis näha mitmel pool jänkusid; kanali ääres on haigrud ja parki läbival jõekesel pisikesed piilud. Mõnusad on sellised pargid, kus ununeb linnamüra ja stress ja tunned end mõnusalt looduses.

Internetist niipalju, et Cijia Ricson sai teisipäeval oma lepingu postiga kätte ja neljapäeva hommikul peaks tulema tehnik. Praeguse seisuga pole tal aga midagi siin teha, kuna lubatud pakk kaablite ja box-ga pole veel ikka saabunud.
Laupäeval käisime Guiga jälle seal esinduses, sest pangakontolt oli võetud selgituseta 49 euri. Rääkisime jälle selle asjalikuma mehega, kes, tuli välja, on seal juhataja. Ta nentis ka, et meie lugu pole väga normaalne, aga muidugi ei saa ta omalt poolt midagi teha, et asjad kiiremini liiguksid. Hingame sügavalt sisse ja välja.

Ventilatsiooniprobleemiga pole ka mingit uudist ja meie korteris ulub endiselt tuul. Olen nüüd veel täheldanud, et lõuna paiku tuleb mingite naabrite juurest meile toidulõhnu: ükspäev praetud sibulad ja teinekord Hiina söögi aroomid. Üldse närvi ei aja.
Gui lubas omanikule jälle helistada, sest midagi ei liigu. Ausalt tundub mulle nii, et ega siin midagi ei muutu ja meil tuleb lihtsalt uus elamine otsida. Juunis-juulis peaks korteriturg elavnema ka, sest kooliaasta lõpeb ja on ehk lootust parema elamise peale sattuda. Kahju muidugi kõigest sellest tööst ja vaevast, mis nähtud on.

Teisipäeval kasutasime viimast päeva soodsa kinopileti pakkumist (3,50) ja käisime õhtul kahte filmi vaatamas: Camping 2, mis oli popi prantsuse komöödia teine osa ning siis Elite of Brooklyn, mis polnud sugugi naljakas, vaid hoopis natuke masendav. Verest ja raskest sisust hoolimata oli hea film.
Järgmisel nädalal peab ära ostma SATC 2 filmi esilinastuse pileti. Ei suuda uskuda, et viimaks ometi ongi see kauaoodatud hetk käes. Ja lugesin, et juba käivad 3. osa ettevalmistused ka. Jee :)