Reede õhtul tegime väikese šopingu, Electro Depot’s, kust soetasime eelmine kord pesumasina. Nüüd tulime tolmuimeja järgi, kuna Gui ema käest saadud vähekasutatud tolmukas läks katki; ei tea kas olime tolmukasti valesti tagasi pannud vms, sest kogu sisemus oli tolmu jm täis ja otsaga vist mootorisse jõudnud, sest tegi koledat kiiskavat häält. Gui võttis siis masina lahti ja üritas seda puhastada; õnnetuseks kukkus aga mootor rõdult alla, nii et me rohkem ei hakanud proovima, kas see enam töötab või mitte... Igatahes leidsime uue variandi, päris hea hinnaga ja kodus testisime, et on ikka täiesti asjalik masin; tänu läbipaistvale kogujale (ilma tolmukotita) on kogu sisseimetud kraam näha ka; päris uskumatu, mida silmaga puhtalt vaibalt ja põrandalt tegelikult leida võib.
Siis tegime Ikea tiiru; leidsime oma pisikesele rõdule toolid ja laua ja nagu ikka muud vajalikku kraami ka. Kodus avastasin, et olin võtnud riiuli vales mõõtmes, ehk lähiajal tuleb see ümber vahetada. Ikeasse minnes tuleb väga konkreetne nimekiri kaasa võtta, sest muidu juhtubki see, et kogu selles virrvarris unustad ära need vajalikud asjad, mille järgi tulid ja/või võtad need vales suuruses ja tuled koju hoopis mingite muude asjandustega, mis lihtsalt silma/näppu jäid. Jõudsime koju alles pärast 22; kord nädalas on Ikea sellise hilise tunnini lausa avatud; ja rahvast jätkub.
Laupäeval ärkasime enne kümmet; ei mäletagi, mil nii kaua sai põõnatud. Indi kella viiene äratus oli muidugi ka; ja kell 6 ja 7. Seekord jändas temaga Gui, minu uni oli magusam.
Ennelõunat tegime väikese jalutuskäigu linnas. Tugev tuul tegi olemise aga väga viluks, seega pikalt me ei promeneerinud. Järgnesid kulinaarsed toimetused ehk värsketest rabarberitest kook ja köögiviljalasanje, millega jäin eriti rahule.
1. mai töölispüha puhul ei liikunud täna linnas ühistransport; päris harjumatu oli näha metrood suletuna 
ning tänavaid ilma bussideta. Päeva sümboliks on maikelluke, mida müüakse pea iga nurga peal; kas lihtsalt paar vart lehega või roosiga; pakutakse ka potis variante, mille sain minagi juba nädal tagasi Gui emalt kingiks ja mis peterselli ja tüümianiga rõdul on. Komme on päris vana ja pärineb Louis x-nda käest (mul ei ole numbritele mälu :) ning pidavat õnne tooma. Tõesti oli pea kõigil käes pisike pundike maikellukesi, nii et tratitsioon on vägagi elujõus.
Õhtupoole seadsime sammud Wazemme’i kvartali poole. Sellesama kuulsa turuplatsi kohal toimus järjekorras juba kümnes rahvusvaheline Kuldse Kulbi üritus, ehk nagu nimest järeldada võib, siis on ürituse keskmeks supp. Reklaamist lugesin, et pakutakse erinevate maade leemesid ning toimub ka võistlus Kuldse Kulbi ja Kulbikese auhindadele.
Saabusime natuke üle tunni pärast ürituse ametlikku algust ning kahjuks olid selleks ajaks juba kõik supipotid tühjad. Rivvi seatud laudade taga olidi veel vaid mõned (võistlevad) lõbusad seltskonnad oma tühjade leemeanumatega ning tänavatel olid degusteerimisest mustad plastiktopsid. Et siis järgmisel aastal punkti pealt kohal olla, kui suppi ka näha tahaks.
See-eest oli rahvast kui murdu ning liikumine oli kohati suht raskendatud. Mitmel pool olid esinejad; 
lavadel, tänavanurkadel, muruplatsidel. Lastele olid üles seatud erinevad (puust) mängud; sellised vanaaegsed, puust, ühele või mitmele mängijale; à la kuulikeste täpsusveeretamine erineva punktisummaga aukudesse.
Meeleolu ja hõng oli kvartalile kohaselt boheem-tšill-hipi. Rahvas oli riides kirjult ja originaalselt. Kogu see jämm meenutas vägagi Viljandi folki, osalejate ja olemusega. No ja sealgi on Salvesti supipoti-kiosk esindatud.
Kuna supp oli otsas, siis asendati see vedela leiva ja käärinud viinamarjamahlaga. Arutlesime, et kui kella 18st on rahvas juba sellises ülemeelikus tujus, siis millega see keskööl (ürituse ametlik lõpp) lõpeb... Kokkuvõttes oli aga päris mõnus üritus, kuigi jah, oodatud hiigelsuur supitirin jne olid olemata.
Pühapäeval tegin nagu meeldivaks tavaks saanud, tiiru turul. Ilm oli päris jahe, seda jälle tänu tuulele. Hommikul/öösel oli sadanud ning õhk lõhnas värskelt, nautisin neid vihmajärgse õhu sõõme. Kuigi taevas oli päris hall ja ähvardav, sain õnneks vaid paar piiska ja kuivalt koju. Seekord sain turult pundi spargleid, mille hooaeg parajasti on; salatipea ja minu rõdukollektsiooni lisandus kirsstomati taimeke.
Koju jõudes rääkis Gui mulle Indi väikesest seiklusest; nimelt oli magamistoa aken õhutamiseks lahti ja tema tegeles oma asjadega. Natukese aja pärast: kassi ei kusagil. Otsis toad läbi, mikrolaineahju taga polnud ka kedagi, krõbistas toidupakiga- ei midagi. Selge- kass on aknast jalutama läinud. Krõbinate hääle peale tegi keegi haleda mjäu kaugelt naabrite rõdult. Meie aknast alla meetri kaugusel on nende kõrge piirdega rõdu, mille peenikese toru peale pidi päris keeruline olema hüpata. Muidugi oli Indi otsaga juba teise naabri rõdul (mida eraldab kerge vahesein). Kutsumise peale ta õnneks tuligi, aga tagasisaamisega oli natuke keeruline. Gui ronis siis aknast välja ja meelitas; Indi lõpuks tegigi hüppe ja Gui sai tast õnneks kinni, sest muidu oleks ta alla prantsatanud.
Jälle tõestus, et sai nimega, Indi nagu Indiana Jones, täppi pandud (juba päris pisikese rotikesena oli tema neljast kõige hakkajam ja uudishimikum). Sellegipoolest, enam me akent lahti ei jäta.
Pärastlõunal sõitsime seekord autoga Roubaix’sse. Tegime tiiru linna peaväljakul toimuval lillelaadal ning minu rõõmuks oli ootamine ära tasunud, sest hinnad ja taimed olid huvitavamad kui Lille’s nähtud. Nüüd
ootavad istutamist punased petuuniad (järgmine kord siis pelargonid), piparmündipõõsas ja pisike basiilik.
Teel muuseumisse saime väikese sahmaka vihma. La Piscine ehk (Bassein, Kunsti ja Tööstusmuuseum) on 9 aastat tagasi transformeeritud muuseumiks, mille pärliks on art déco stiilis bassein, mida peetakse kõige ilusamaks Euroopas. Basseini suurust on vähendatud, vaid keskele on jäetud purskkaevuga madala veega osa, mille mõlemal pool küljes on skulptuurid.
Tegemist oli tõesti meeldejääva endise ujulaga, kus samuti alles endisaegsed riietuskabiinid, vannid ja duššid, mille vahel asusid nüüd eksponaadid. Ehitise funktsiooni meenutasid ka aeg-ajalt lastavad nö ujulahääled: inimsumin, laste kilked ja plärtsatused. Kõik see andis hästi edasi tunnet, et viibid tõepoolest vanas basseinikompleksis. Nüüdisajaga võrreldes oli ehk tegemist rohkem spa’ga, kuna pakuti ka erinevaid tervendavaid vanne ja protseduure.
Muuseumi kollektsiooni kuuluvad maalid, skulptuurid; keraamika, mis on omapäraselt kokku kogutud pigem anglo-saksi kui prantsuse mudeli järgi ehk vältides hierarhiat eksponaatide vahel. Mulle meeldisid aga enim tööstusmuuseumi alla kuuluvad kotikollektsioon (eriti Nina Ricci) ning vanade kanganäidiste raamatud, mida leidub seal lausa tuhandeid ning mida tänapäevalgi kopeeritakse.
Olen vist juba varem maininud, et Roubaix oli omal ajal väga kuulus ja edukas tänu kõrgelt arenenud tekstiilitööstusele, -vabrikutele ja on praeguseni samal kursil. Kohe muuseumi vahetus läheduses asuvad noorte disainerite butiikidega Moemajad ja Loojate Kvartal ning linn reklaamib end „Mood armastab Roubaix’d“ slõuganiga. Järgmisel korral plaaningi teha tiiru neis poekestes ja kangakauplustes, mida linnas on päris mitmeid (ja väga hea valikuga).
Linnas ringi sõites on hästi aru saada, kus elasid/elavad nö töölised ja kus ülemused. Viimaste elamised on vägagi uhked ning annavad selget tunnistust linnakese rikkusest (aastaid tagasi). Kui kasutada Eestist laenatud väljendit, siis „teine Roubaix“ ajab läbi päris erinevates tingimustes: tihedalt üksteise kõrvale pikitud väikese fassaadiga kehekorruselistes punastest tellistes vabrikantide elamutes, mis ääristavad tänavaid kohati päris pikalt; ei mingeid uhkeid puid-põõsaid, muruplatse ega lilli. Natuke kurb, aga c’est la vie, ega kõik saagi ju ühtemoodi elada.
Jällegi tänu ajaloole on Roubaix elanikeks palju sisserännanuid; eriti Marokost ja Alžeeriast ja silma jääb palju (kerjus)mustlasi. Kuigi linnasüda on suhteliselt ok, siis on natuke kaugemal selliseid kvartaleid, kuhu turvalisuse huvides ka päeval ringi uitama minna ei tasu (seda kinnitas ka põline Lille’kas Ann-Sophie).
Pühapäeva õhtupoolik möödus rahulikult. Lugesin jälle „Küpsiseparadiisi“, mis on päris mõnus ajaviide, lisaks hea puhkus ajule, et teksti tõlkima ei peagi. Aitäh kingitegijale ;)
Uueks nädalaks plaanis päris mitmed väikesemad projektid, peamiselt kodu(sisustuse) teemadel. Gui lubas pärast tööd minna tagasi Orange’i ja teha kurjemat häält, et lõpuks netiühenduse saaks. Facebook’i kommentaaride järgi võime aga selleks veel kõvasti kannatust varuda, sest kogenumad hoiatasid. Et siis jätkub õppetund: kes kannatab, see kaua elab.
Ilmataat on saanud alanud nädala ilmale saanud inspiratsiooni nähtavasti Inglismaalt (või siis Eestist:). Sooja on lausa alla 10 kraadi, 7 täpsemalt näitab hetkel keskväljakul asuv infotabloo ning taevas on hall ja aeg-ajalt sajab päris tugevalt. Pluss, nagu ikka, see kõle tuul. Peaväljak on turistidest tühi ning purskkaevu ümber ei istu, lõunata keegi. Väliterrassid on inimtühjad ning osad on ümbritsetud läbipaistvate plastikseinadega, et suitsetajad tuleks ikka nende juurde istuma.
Nädalataguse ilma ja oluga võrreldes päris suur erinevus. Palun keerake soe tagasi. Aitääh :)
No comments:
Post a Comment