tuuline nädal

Nädalavahetus möödus rahulikult.

Reede pärastlõunal avastasin „majatagust“ kanti, ehk jalutasin Lille’st väljapoole mööda pikka tänavat, mis meie maja taha jääb. Leidsin Mons en Bareuil’st ilusa suure pargi ja araablaste pagariärist ostsin suure ümmarguse teraviljaleiva, mis osutus maitselt suht mittemidagiütlevaks; plussiks see, et säilib hästi.

Prantslaste leib (baguette) ei taha teatavasti päevagi värske seista: isegi kilekotis hoides muutub kiiresti kuivaks ja maitsetuks. Muidugi oleneb ka palju, millisest pagariärist leib pärineb. Olen aru saanud, et väga suur vahe on käsitsi tehtud/käsitöö leival (pagariäridel) ja neil, mis lihtsalt standardsest valmissegust oma toodangut valmistavad. Esimesed võivad küll tunduda kallimad, aga tegelikult on leib tihedam, kaalub rohkem, on palju maitsvam ja säilib ka paremini. Supermarketist võib küll pika baguette’i saada vaid paarikümne sendi eest, aga tegelikult on see vaid õhku täis koorik, mille toiteväärtus pole kiita.

Olen uues elamises ka juba paar-kolm leiba küpsetanud. Natuke tahab uus ahi harjumist ja kerkimiseks tuleb sobiv koht leida. Rukkijuuretis on ka otsa saanud ning selleks pean väikese tuuri kaugemasse ökopoodi tegema. Lähimates on küll tatra, nisu ja odrajuurt, aga rukki oma miskipärast puudub.

Laupäeval käisime Õiglase Kaubanduse Rahvusvahelisel foorumil. Kuna olime kohal enne lõunat, siis polnud peale erinevate õiglase kaubanduse tooteid müüvate firmade väljapanekute seal midagi huvitavat. Konverentsid jms algasid alles pärastlõunat, seega jäi meie viibimine seal suht lühiajaliseks.

Lõpuks on hakatud tähelepanu pöörama kestvale arengule (development durable) ehk julgustama tarbijat valima selliseid tooteid, mis pärinevad võimalikult lähedalt ja toetavad kohalikku tootjat.

Jah, need õiglase kaubanduse põhimõtted on tõesti väga asjakohased ja head, aga osade toodete puhul, mida kasvatatakse/valmistatakse siinsamas, ei pea ma nende ostmist õigeks. Teine aspekt on ka see, et tihti pole õiglased tooted mahedad. Ehk kasutatud on väetisi, mürke jne. Kohvi, kakao jne puhul on muidugi asi õigustatud.

Kohalikke tooteid leiab muidugi turult. Need „õige“ kauba müüjad tuvastab selle järgi, et nende kaubakastid (ja väikebussid) on lihtsad ja mullased. Tihti on seesama kasvataja ise ka müüja rollis ning jagab head nõu, kuidas nt mingit köögivilja valmistada.

Hiljaaegu on ka avatud selline pood nagu Farm Linnas, kust võib samuti leida kohalike väiketootjate produkte. Hinnad on üllatavalt normaalsed, konkureerides kohati isegi supermarketiga. Ma pole veel pihta saanud, millal sinna kaupa tuuakse, sest valik on olnud minu külastuste ajal suht kehvapoolne.

Kahjuks ongi tihti värske kohaliku toodangu juures see suur miinus, et selle hind on mitu korda kallim. Minu jaoks pole see üldse loogiline, kuidas saab olla kallim see toode, mis pärit siitsamast; mida pole uhkesse pakendisse pandud, tuhandeid kilomeetreid sõidutatud jne. Aga no meie tarbimismaailmas ongi päris palju väga mitteloogilisi ja –ratsionaalseid aspekte... Eks need kunagi- ma loodan peagi- muutuvad.

Siis avastasime natuke Lille’i, Pariisi ukse/värava kanti. Nagu nimi ütleb, ongi selle kvartali hooned nagu Pariisis: 4-5 korruselised, Prantsuse (sepistatud) rõdudega ja dekoratsioonidega. Naljakas, kuidas ühel suhteliselt väikesel linnal on nii mitu erinevat nägu.

Jõudsime veel linnasüdames asuva kaubandus- tööstuskoja ruumides toimuvale „Belglased on siin“ üritusele. Tegemist oli väikese naabermaad tutvustava messiga, kus väljas erinevate maakondade turismiinfo, muuseumide, parkide jne esindajad. Saime paar päris huvitavat brožüüri ja mõtet väikeseks nädalalõpureisiks.

Kuna ilm oli vilu, siis pärastlõunal käisime paaris aiapoes. Sain lõpuks kaks rõdukasti oma petuuniatele ning istutasin nad ära.Väike asi, aga tegi tuju heaks :)

Ühes poes oli lemmikloomade nurgas klaasist puuris üks täiega lahe kuts, väike taks. Oli teine nii kurvalt seal üksi; mängisin temaga ja meil oli täiega tore. Kuts liputas täiega saba, muutus kohe nähtavalt rõõmsaks. Kui poleks olnud Gui’d siis ma oleks vist tunde võinud temaga mängida. Tal olid nii armsad silmad ja tundus, et meil tekkis täiega klapp. Ei tea miks, aga kuts oli kaks korda alla hinnatud 690 pealt 590 ja nüüd siis 490 peale. Kuna meil pole kohe kindlasti plaani oma pärdikule veel lisaks koera võtta, siis loodan et ta leiab endale peagi hea hoolitseva pere. Mind võlus ta igatahes täiega ära.

Õhtuks valmistasin natuke erilisema söögi, kuna meil täitus kuu uues kodus. Eelroaks sai makra-guacamole klaas (ma ei teagi, kuidas Verrine’i tõlkida; tegemist (kihiti) klaasi serveeritud eelroaga, mis on siin juba mõnda aega popp); pearoaks tursk aurutatud kartulitega ja magusaks rabarberi-maasika tartaletid. Kahjuks unustasin pilte teha, et retsepte jagan teine kord.

Pühapäeval magasime peaaegu kümneni; kord nädalas ju võib. Väljas oli nii harjumatult valge. Käisime seekord vanalinna turul, mis on Wazemme’ga võrreldes hoopis teistsugune. Rahvas, ümbruskkonna elanikud, on muidugi ka teisest klassist, jõukamad ning mitte nii etniliselt kirju taustaga. Lisaks tavalistele grillkana ja Aasia toidu pakkujatele, olid seal ka sushi, itaalia söögi (värske pasta) ja Poola köögi letid. Viimane tuletaski meelde, et võiks otsida üles mõne Poolakate poe, sest kuulu järgi pidavat sealt vahel isegi Karumsi kohukesi olema.

Lillemüüjad pakkusid pojenge ja veel on ka sirelioksad kuum kaup. Kuna temperatuur on suht jahe, õitsevad nad meie rõõmuks kauem.

Pärastlõunal sõitsime Roubaix’sse. Jalutasime park Barbieux’s. Tegemist päris suure pargiga, mida läbib väike jõgi ja kus on päris palju erinevat liiki puid. Nägime ka väikeseid piilusid ja kollaseid hanepoegi.

Kuna jälle oli väljas nõme tuul, mis tegi väljasolemise mitte-nii-meeldivaks, sõitsime koju tagasi ja käisime mäkis internetis.

Esmaspäeval oli mul tööbüroos kohtumine. See asus kodust vaid kümnekonna minuti jalutuskäigu kaugusel. Kõigepealt kohtusin ühe naisega, kes tegeles administratiivse poolega. Tuli välja, et mul on õigus saada töötutoetust, kuna olen töötanud ELs. Vaja on vaid spetsiaalset vormi või tõendit. Imelik, sest Gui’le öeldi Tours’i tööbüroos, et tal pole mingit õigust toetusele.. Siis tegeles minuga teine naine, kellega arutasime töö leidmist jne. Minu CV ja küsimuste põhjal koostas ta minu profiili, et mis tööd otsin, millised on kogemused jne. Prantsuse keele oskuseks märkis ta hea, kiitis ja julgustas, et väljendan end hästi. Lahkusin päris suure paberikaustaga, sest kõik lisatud info prinditi mulle ka välja. Kokku läks mul seal tund ja nüüd olen siis Prantsusmaal töötuna kirjas.

Järgmine kohtumine määrati juuni algusesse. Aga ega ma ausalt öeldes oota-looda nende peale, tahaks ikka ise sobivat tööd otsida. Kui vaid see internet lõpuks ka saabuks...

Sain lõpuks kontakti selle mehega, kes minuga aprilli lõpus fiiberoptika kaabli paigaldamiseks ühendust võttis. Ta vabandas, et meid on ära unustatud; nad ootavat maja haldajalt luba teha mingeid auke vms, et saaks majja selle kiire ühenduse. Ma selgitasin närviliselt, et neljapäeval saab meil kuu aega oodatud ja suva, missugune, aga me tahame netti ja kohe. Meiega pidavat keegi lähima 48 h jooksul adsl-i saamiseks ühendust võtma.

_____

Netiga on nii, et peaksime järgmisel nädalal saama pakiga vajalikud asjandused ja hiljemalt 2. nädala jooksul ühenduse. Ma olen kõigest sellest jamast ja ootamisest täiega väsinud. Sest tuleb välja, et nüüd saame sama hinna eest mingi sellise paketi, mis meid üldse ei rõõmusta: aeglane nett ja mingid mõttetud teleprogrammid.. See naine, kes minuga asju ajas, ütles et kõik on täpselt sama, mis me enne tellisime, ainult fiiberoptilise neti asemel on adsl. Gui uuris asja ja muidugi pole see nii. Järgmisel nädalal saab jälle esindusse minna ja seda jura muutma hakata. Ja muideks minu tähthaaval öeldud nimeks sai Cijia Ricton.

Üldse see nädal pole väga fun olnud. Esmaspäeval tulin koju ja mingi hull vuhin oli korteris. Sain aru, et vannitoas ja vetsus oli ventilatsioon tööle hakanud. See töötas aga nüüd sellise hooga, et tekitab toas tuuletõmbuse; esiku ukse vahelt tuleb sellise hooga külma õhku sisse, et paberileht lendab hooga minema. Pluss akende, uste vahelt ja isegi elektripistikutest ja aukudest (nt radiaatiori tagant) imeb välisõhku tuppa. Pluss dušši all on külm, sest õhk nii liigub ja vetsus on ka jahe. Pluss magamistoas tõmbab elektrikapist ei-tea-kust õhku, sest see haiseb sigareti järgi. Üldse on kogu korter külm, nagu mingi tuulekoridoris ela, pluss vilisev hääl esikus, mis lisaks köögivendile teeb magamajäämise raskeks.

Teisipäeval rääkisin majahoidjaga. Ta tuli minuga koos asja uurima. Vaatas ka köögiventi, ütles et ei oska midagi selle müra vastu ette võtta. Välisukse all olevat tihendit parandas natuke, aga nüüd hakkas õhk sisse vuhisema mitte ukse alt, vaid kõrvalt.

Ta helistas meie maja haldaja firmale ja palus, et keegi vaatama tuleks. Mingit konkreetset kohtumist ta muidugi ei saanud.

Teisipäeva õhtul jooksis mul juhe sellest kuradi tuulest toas nii kokku, et oleks hea meelega kellelegi helistanud ja väga kuri olnud.

Omanikule helistas Gui neljapäeval, jälle ja jättis sõnumi. Reedel võtsin ise selle haldajafirmaga ühendust ja nemad vastasid, et see on ainult meie korteri probleem, et võtke omanikuga ühendust ja tellige firma, kes teeb asjad korda. Gui helistas omanikule uuesti ja ma ütlesin talle, et ta oleks konkreetne, et kui midagi ette ei võeta, hakkame uut elamist otsima, sest nii me jätkata ei saa. Kurat, siin peabki vist täiega vihaseks minema, et midagi lõpuks liikuma hakkaks!

Neljapäeval oli siin vaba päev; jälle mingi kristlik püha, Jeesuse taevaminemise puhul. Ebatavaliselt olid kõik poed lahti, seega tegime väikese poetuuri diivani otsimiseks. Ei olnud midagi normaalset ja sobivat. Üks Ikea variant on enam-vähem, ainult ruumiga läheb nats kitsaks, sest pistikute jms planeerimisega pole väga vaeva nähtud.

Indi ajab meid ikka hommikul vara üles. Mina enam õnneks ei kuule, Gui paneb ta nüüd kõrvaltuppa kinni ja tavaliselt rahuneb ta maha ja aktiviseerub alles pärast 7, kui hommikusöögiga enam kuidagi kannatada ei saa.

Ta on hakanud rohkem lähedust otsima, tuleb ise sülle ja voodis ronib kõhu peale tuttu või siis lihtsalt ronib sinu otsa ja vaatab hästi nunnude silmadega otsa, ise kõvasti nurrudes. Reede hommikul tulin dušši alt ja pärdik oli rõdu võrest üle roninud ja nüüd jalutas väljaspool võret oleva ääre peal. Krõbistasin küll söögipakiga, aga ta ei osanud enam tagasi hüpata; ulatasin tal õnneks turjast kinni ja tõstsin tagasi. Ma loodan, et ta seal ääre pealt alla ei hakka hüppama, sest siis on jama.

Reede õhtul käisime ooperit vaatamas. Ooperimaja ette oli püstitatud suur ekraan, millelt sai otse Carmenit vaadata. Päris lahe kogemus oli; oleks pidanud ainult kas padja vms istumise alla kaasa võtma, sest kivitreppidel oli mitu tundi istuda lõpuks natuke ebamugav. Rahvast oli olnud 5000 ja Gui vanemad, kes hetkel Hispaanias puhkamas, olid meid uudistest näinud.

Laupäeval on muuseumide öö, ehk paljud muuseumid on hiliste tundideni avatud, toimuvad erinevad üritused ja sissepääs prii või soodne. Meilgi plaanis paari külastada.

Loodan, et ilusad soojad ilmad Eestis kestavad, nautige täiega :)