Vastal- mardi gras

Eile avastasin, et täna on vastlapäev. Muidugi ei tohi seda tähtpäeva mingil juhul tähistamata jätta, sest millal siis veel on võimalus süüa neid nämme kukleid.

Prantsusmaal tähistatakse täna mardi gras'd. Erinevates regioonides tähistatakse seda nt kreppide söömisega, muretaignast küpsetistega... Lastele (ja lastemeelsetele:) on näomaalingud ja/ või maskid.

Liu laskmisest mul täna kahjuks midagi välja ei tulnud, sest lund on ainult tibake. Ei teagi kuidas mul linad sel aastal kasvavad.. See-eest säras täna päev otsa ilus päike ja hommikul oli päris krõbe -6 kraadi külma. No peaaegu vastal.

Hernesupp meeldib mulle ka väga, aga kahjuks oli täna hommikul poes ainult poolitatud herneid ja tahtsin teha tervete hernestega. Et see jääb teiseks korraks.

Kuklite retsepti leidsin Nam-namist, mida enda järgi kohandasin. Kuklid tulid tõesti maitsvad ja seekord jäin ka kujuga rahule. Leidsin lõpuks viisi, kuidas nad ilusad siledad ja ühtlased jäävad.

Tuli meelde, kuidas aasta-paar tagasi otsisime perega Tallinnas tavalisi kukleid, aga lõpuks vist ei leidnukdi, sest kõikjal oli juba vahukoor ja/või moos vahele pandud. Ei tea miks me siis isetegemisele ei mõelnud? :)

Vastlakuklid (u 15 tk)
2,5 dl sooja piima
400-500 gr jahu (tegin pool täisterast)
25 gr pärmi/ 20 gr nisujuuretist (ma siin kasutan pärmi asemel ja toimib väga hästi)
natuke soola
70 gr sulavõid
1 muna
1,5 spl suhkrut
(0,5 tl kardemoni)
Sega pärm suhkruga, sega kuni pärm sulanud. Lisa leige piim, ning u pool jahukogusest, sega hoolega, et saaksid ilusa ühtlase umbes hapukoorepaksuse segu. Kata rätiga ja lase u 10 min seista kuni pinnale hakkavad mullikesed tekkima.
Lisa klopitud muna, kardemon, jahtunud või, ülejäänud jahu. Sega ja hiljem sõtku kuni tainas lööb kausi küljest lahti. Jahu lisagi vastavalt sellele, kuidas sõtkuda saad. Vähema jahuga saad kergemad kuklid. Kata rätiga/ kilega ja lase soojas kerkida u tunnike, kahekordseks.
Vormi kuklid: võta jahuste kätega u munasuurune kogus tainast, ning tõmba "nahk üle kõrvade" ehk siis keera ilusam pool pealepoole, et jääks ilus sile. Nagu Itaalia pizzataignaga ja baguetti tehes. Raske on seda seletada, aga ehk on ok. Kel soovi, seletan pikemalt :)
Lase kuklikestel kerkida veel u 15 min. Pintselda piima või munaga ja küpseta ahjus 220 kr juures 10-15 min kuni pealt ilusad kuldsed. Lase räti all jahtuda (koorik ei jää kuiv ja kõva nii)

Mulle meeldib vahukoorele lisada kohupiima, sest nii on tulemus vähem rammus ja mõnus hapukas maitse ka man. Vahukoore tegemise õpetust ma vist siinkohal jagama ei pea. Vanilje on ka kindlasti omal kohal.

Jahutnud kuklitel lõika müts ja uurista lusikaga natuke sisu välja, et oleks ruumi kreemile. Jeee :) Sisu saab maiasmokkadele, kes kuklite valmimist ei jõua ära oodata :D
Täida kuklid kreemiga, pane müts tagasi pähe ja kaunista lumega ehk tuhksuhkruga.
Mõned banaanirõngad kreemi all annavad ka mõnusa nüansi.

Head vastlapäeva!

Opéra

Kuu alguses käisin elus teist korda ooperis.
Ei teagi, miks ma pole pärast seda esimest korda, kohustuslikku klassiga külastust, rohkem käinud. Pole vist harjumust ja tuttavaid ooperifänne ka pole. Võib-olla on jäänud ooperist natuke snooblik mulje; et tegemist on vanaprouade ja -härrade meelelahutusega; et ooper on igav ja keeruline mõista?
Igatahes avastasin, et Toursis on ooperimaja ja päris aktiivne programm. Asja tegi veelgi huvitavamaks see, et siin on vägagi hea diil alla 28. aastastele (enamus soodustusi on kuni 25.-aastastele...) ostes pileti 30 min enne etenduse algust, maksab see kõigest 7 eurot, mis on isegi odavam kui kinopilet.

Mõeldud-tehtud.
Pool tundi enne etenduse algust oli peale meie kohal vaid kaks vanemat meesterahvast, kes soovisid oma pileteid edasi müüa, sest olid juba etendust näinud (7.euroga nende pakkumine muidugi võistelda ei suutnud :).
Ooperimaja uksed avati alles 15 min enne etenduse algust. Saime ilusasti oma noortepiletid kätte, istekohad ka täiesti ok. Maja ise on ilus, rohkete kaunistuste, laemaalide jms.
Natuke harjumatu, et riidehoidu kui sellist ei olnud. Talvisel ajal pole saalis just kuigi mugav paksude üleriietega jännata.
Riietumiselt oli ka rahvas tavaline, ei mingeid kleite ega ülikondi, mida võiks ooperimajalt eeldada. Kuulajaskond oli valdavalt hallipäine.

Etendus koosnes kahest osast: la Téléphone, ou l'Amour à Trois (Telefon või armastus kolmele)
ja Amélia va au bal (Amélia läheb ballile). Tegemist oli operettidega, mis on ooperist kergemad, lõbusa, elurõõmsa sisuga.
Esimese tegevus käiski telefoni ümber; lühidalt kokku võttes, siis sellest kuidas me, naised, oma elu veedame telefoniga lobisedes (oma elu ümber jutustades) ja unustame reaalse elu.

Hea, et ka subtiitrid olid olemas, kuigi väga neid vaja ei läinudki.

Teine osa oli pikem, esitati itaalia keeles. Subtiitrid tulid siin kasuks; õppisin itaaliakeelse sõna pizzo (pitso hld) mis on nagu eesti keeleski pits. Teine osa meeldis mulle rohkem, sest tegevust oli rohkem ja esinejad sümpaatsemad. (Amélia ballile minekut takistab abikaasa, kes saab tema truudusetusest teada ja mida kõike üks naine teeb, et peole, tantsima saada :)

Ma ei tea, kas teiste linnade ooperimajad samuti sellist head võimalust pakuvad, aga uurida tasuks kindlasti.
Sain igati hea üllatuse: ilus muusika (sümfooniaorkestriga), kerge ja humoorikas kava; ilusad kostüümid, lavadekoratsioonid ja esinejad. Igati positiivne kogemus, mis andis tõuke peatselt naasta ja enam mitte ooperivõõras olla.

ja ooperisse tasub minna kaksi, sest siis saab pärast rääkimise asemel laulda pool õhtut "ooperi-stiilis" ja teistele sellega närvidele käia :D

Heeaaad ooo-periiii-elamuuust kõigileeeeeeee!!

Muffinid, knackflarn ja granola

Postitan mõned mõnusad retseptid, mida vahepeal teinud olen.

Muffinid on mõnusad, kerged, kiirelt valmistatavad ja maitsvad. Täistera jahust valmistatuna ka tervislikud. Mõnusad tee kõrvale või hommikuks.

Tervislik banaanimuffin (u 12 tk)

250 gr täistera nisujahu
2 muna
100 gr pruuni suhkrut
2 tl küpsetuspulbrit (või 1 tl soodat ja 1 tl k.pulbrit)
2 küpset banaani
2-3 spl kaerahelbeid + kaunistuseks
kliisid (nt 2 spl)
5 sl õli/ sulavõid (võib ka ilma või vähemaga)
natuke soola
Sega kuivained hoolikalt. Vahusta munad suhkruga tugevaks vahuks. Lisa banaanipüree, rasvaine ning sega kõik võimalikult vähese segamisega kokku. Täida muffinivorm 2/3 ulatuses, puista peale mõned kaerahelbed. Küpseta 18o kraadi juures u 20 min.

Banaani- Šokolaadimuffinid (u 12tk)

70 gr fariinisuhkrut
2 muna
2 küpset banaani
natuke sidrunimahla
100 gr sulavõid
250 gr täistera nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
soola, vaniljet
50 gr tumeda šokolaadi tükke
Sega kuivained. Vahusta munad suhkruga. Lisa sulavõi, sidrunimahlaga segatud banaanipüree, sõelu juurde kuivained, hakitud šokolaaditükid; sega minimaalselt. Täida muffinivormid ja küpseta 180 kr juures u 20 min (võid hambatikuga küpsust testida).
Soovi korral võid katta jahtunud muffinid šokolaadiga.

Ostsime ammu aega tagasi Ikea söögipoest suure karbi maitsvaid krõbedaid kaeraküpsiseid. Kolasin netifoorumites ja leidsin, et nende küpsiste fännid olid juba minu heameeleks juba retsepti leidnud.

Ikea kaeraküpsised (Knackflarn)
(plaaditäis)
75 gr sulavõid
60 gr demerra suhkrut
50 gr (peenemaid) kaerahelbeid
60 gr täistera nisujahu
soola
1 tl küpsetuspulbrit
1 tl vaniljet
2 spl siirupit
2,5 cl piima
u 25 gr tumedat šokolaadi, natuke võid.
Sega kuivained hoolikalt. Lisa sulavõi, siirup, piim. Jaota küpsetuspaberile, jäta vahed, sest küpsised lähevad suuremaks! Küpseta 180 kr kuni enam ei mullita ja pealt ilusad kuldsed. Lase jahtuda.
Sulata šokolaad vesivannil, lisa või tükike, sega kuni šokolaad vedel. Kaunista küpsised šokolaadiga, lase jahtuda. Säilita õhukindlas karbis.

Üldiselt mulle müsli ei meeldi, sest see on kas liiga magus, E-aineid täis või siis on tunne, nagu sööks linnusööki, lihtsalt mingeid lamedaks tambitud teri. Granola, ehk röstitud müsli on aga hoopis teine tera. Maitsev, krõbe ja saad lisada vastavalt oma maitsele kuivatatud puuvilju (või siis serveeri nt värske banaaniga).

Tegin kogused umbkaudu, igaüks võib oma maitse järgi magusust jne timmida, samuti lisandeid. Poemüslit pärast sa enam ei taha ;)

300 gr (täistera) kaerahelbeid (või helveste segu)
2-3 spl maitseta toiduõli
tumedat siirupit u 1 dl (tegin ise: segasin fariinsuhkru veega ja lasin väikesel tulel podiseda kuni muutus kleepuvamaks)
(siirupi asemel võib kasutada ka mett, aga kuna kõrge temperatuuri juures mee head omadused lähevad kaotsi, siis pole väga vahet kui tumedat suhkrut kasutada)
natuke soola ja vaniljet

seemneid: päevalille, seesami, kõrvitsa...
kliisid
rosinaid, banaane, kookoslaaste...

Jahuta siirup, sega juurde õli, vanilje, sool. Sega helvestega. Rösti 150-160 kraadi juures 15 min. Siis sega juurde seemned ja kuivatatud puuviljad ning rösti veel u 15 min kuni segu natuke kulde ja mõnus krõbe. Lase ahjus jahtuda (uks paokil). Kui täielikult jahtunud, pane õhukindlasse purki või kotti.

Valmis-junk-toit

Tundub, et ka siin hakatakse rohkem tähelepanu inimeste toitumisharjumustele pöörama. Nädala jooksul nägin kahte erinevat saadet samal teemal.
Analüüsitakse toitumisekspertidega valmistoitude sisu, tehakse pimeteste jne. Kõik on nõus, et valmistoidud sisaldavad sageli liiga palju soola, rasva, kunstlikke lisaaineid; on tasakaalust väljas ning kindlasti ei tasu neid iga päev tarbida (mida aga väga paljud inimesed just teevad).

Tõepoolest, supermarketites võtavad järjest suurema osa külmutatud ja valmistoiduletid.
Ükspäev nägin majade vahel ringisõitvat kaubikut, mis toob külmutatud valmistoidud koju kätte. Kui laisaks/mugavaks võib minna?
Tundub, et toidutegemine on meile muutunud nii suureks kohustuseks, et oleme unustanud selle lihtsa põhimõtte, mis selle taga on. Oleme see, mida sööme. Toiduga jagame oma perele armastust ja näitame, et hoolime neist.
Miskipärast on nüüd täiesti ok süüa päevast-päeva x-köögi või y-firma toitu ja vabandada end ajapuudusega välja. (tjah, aga me naised leiame aega oma elust 8 aastat šoppamas käia...sic!)

Saan veel aru pereemadest, kes töötavad täiskohaga ning kel pole tuge ega abi kaaslasest koduste toimetustele ning nad tõesti ei jaksa iga päev kell 20 koju jõudes hullult vaaritada.
Samas on alati variante ja võimalusi; paljugi on lihtsalt tahtmise taga kinni.
Või siis ehk pere ei hinda ema pingutusi ja ehk neile ei maitsegi enam tema toit, kuna on nii ära harjunud selle anonüümse pakitoiduga?
Samas isegi osad vanaemad ei viitsi enam tähtpäevadeks ise kokata. Et näe mul lihtsam, ostsin valmis salatid; mitut sorti ka veel. Ehk nad ka kardavad, et me tänapäeva lapsed ei taha tema maitsega salatit, vaid Selveri või Rimi omat hoopis? või on tõesti ka vanaemad nii laisaks muutunud?

Laiskus ja mugavus.. Kust jookseb see piir?

Mulle tundub,et oleme lihtsalt unustanud söögitegemise ja selle võlu. Et saame ei millestki teha midagi väga head. Ja seetõttu tundubki see nii keeruline ja aeganõudev jne. Mida rohkem me harjutame, seda lihtsamaks asi muutub. Nagu kõikide uute asjadega; nt uue keele õppimisegagi: alguses ei saa midagi aru ja hiljem hakkad seoseid ja suurt pilti nägema ja lõpuks on täiega hea tunne.

Selleks, et hästi ja tervislikult süüa ei pea olema tippkokk; samuti ei ole see kallis.
Iroonilisel kombel pole meil kunagi olnud NII palju igasuguseid imevigureid ja masinaid, gadgeteid kui soovite, mis peaksid tegema söögitegemise (ja elu) lihtsamaks. Samas pole me kunagi enne olnud nii võõrdunud sellest igapäevasest toimingust.

Toidutegemine ei võta ka kaua aega; ja mida rohkem me harjutame ja oma tehnika paika saame, seda libedamalt asi läheb. Muidugi lisan jälle, et abikäed on alati suureks toeks, seda siis kas elukaaslase või laste näol. Koos on lõbusam ka ju.

Lisaks on nüüd ahjud jm taimeriga, mis teevad ka asja lihtsamaks ja kiiremaks.
No ja kui tööpäeva lõpus aega ja energiat tõesti napib, siis võib ju vabal ajal valmistada suurema koguse, mida siis hiljem hõlpsalt soojendada.

Minu meelest on väga tore, et leidub neid, kes on võtnud söögi oma südameasjaks. Nagu kuulus tippkokk Jamie Oliver, kes teeb kampaaniaid koolitoidu tervislikumaks muutmiseks ja promob toidualase hariduse jagamist lastele (ning täiskasvanuile). Sest jah, kui lapsed köögivilju ei tea ja maasika "väkk öeldes" välja sülitavad siis pole ju vaja palju mõelda, mis toidu tarbijad neist sirguvad.

Igatahes mõnusaid ja tegusaid tunde köögis ja oma pere, kallite seltsis.
Head isu ja söögi nautimist!

Lille

Teisipäeva varahommikul võtsime suuna Põhja poole, punktiks B: Lille. Ilm keeras muidugi mõnusalt külmaks ja teel hakkas peenikest lumekest sadama. Pariisini oli kõik ok, aga nagu tavaliselt saime pealinna ümbruses ummikus seista. Isegi läks suht kiirelt, kaotasime umbes tunnikese. Mõtlesin, kui paljud inimesed IGA jumala päev veedavadki (suure) osa päevast kuskil teel passides ja hingates sisse mõnusat heitgaasiaroomi.

Pärast 5. tunnist sõitu olime lõpuks kohal. Tundsin end nagu teises riigis, sest palju oli erinevat võrreldes selle regiooniga, millega harjunud ja mida senini külastanud olen.
Arhitektuuriliselt seostus Lille mulle Hollandi ja Belgiaga, mida põgusalt tean. Valdavalt tellistest ja kivist, väikesemõõdulised (paar korrust), teineteise kõrval asetuvad ja samas välisfassaadilt väga erinevad majad. Tuli meelde ka Inglismaa ja sealne sarnane ehitustiil.
Fassaadid, eriti vanematel majadel, on hästi dekoreeritud, värvilised ja seetõttu huvitavad. Väikesemõõdulisus jätab nukumajade mulje.

Vana Lille on nagu šarmantsed vanalinnad ikka, kitsaste kivisillutatud tänavatega, hubaste poekeste, restoranide, pubide ja väga isuäratavate vaateakendega kohvikutega ja pagariäridega. Põhiväljakuks on Suur Väljak (Grand Place) ehk Place du Général de Gaulle (mis meenutas Praha vanalinna), mille äärest võib leida 17. sajandist pärineva linna kõige ilusamaks monumendiks tituleeritud vana (valuuta)vahetuse hoone (Vielle Bourse), mille sisehoovis kauplevad soojemal ajal lillemüüjad ning praegu vanade raamatutega jms kauplejad. Väljaku ääres tegutseb ka Euroopa suurim raamatupood, Le Furet de Nord, mis oma nelja korrusega, 7000m2 ja 135 000 erineva teosega on ka sissepõikamist väärt.

Läheduses asuvad võimsa kellatorniga kommertskoja hoone (Chambre de commerce et d'Industrie), ooperimaja ja Beauregard Row (Rida) (Le Rang du Beauregard), mis kõik samuti vaatamist väärivad.
Vanalinna suurus on selline, et ühe päevaga jõuab rahulikult tiiru peale teha ja ringi vaatata. Kahjuks tegi libe, kohati jäätunud tänav selle ringivaatamise veidi keeruliseks, sest oma turvalisuse huvides eelistasin rohkem oma jalge ette kiigata.

Ja õhus oli tunda mõlemal päeval naljakat, nagu pärmilõhna. Tõenäoliselt pärines see mitte pagariäridest vaid õllevabrikutest. Otsisin natuke ka foorumitest, aga täpset vastust sellele ei saanudki. Kohalikud seda tõenäoliselt ei eristagi ja seetõttu on see vist ainult turistide ninadele erinevuseks.

Lille on tänaseni väga tugevate Flaami mõjutustega, seda kulinaarse poole pealt ning muidugi keele ja nimede osas.
Nagu põhjapoolsele kliimale sobilik, on sealsed toidud mitte just kõige tervislikema killast: friikartulid, vahvlid, krepid (vahukoore ja šokolaadikreemiga); flammenkueche (mille retsepti leiad minu varasematest postitustest); Moules-frites (rannakarbid friikatega), Speculoos (kaneelimaitselised küpsised) ja jookidest muidugi väga lai valik kohalikku õlut.
Nt meie "fariinsuhkur" (la vergeoise) on Prantsusmaal tuntud eelkõige põhjas ning selle leidmisega läks mul päris kaua.

Inimesed on Lille's lihtsad, paljud tõenäoliselt madalama haridus (ja haritus) tasemega. Silma jäävad paljulapselised pered. Supermarketis võis kohata ema, kes oma põrandal maadlevate järeltulijate peale karjus ja teise kärus olid toiduainete vahel lapsukesed, kes kõik midagi nosisid (pisike, u aastane nätsutas koorimata krevette). Mustlaselu.
Tänaval on pilt päris kirju; silma hakkab rohkem heledapealisi; samuti sisse rännanud Marokolasi, Tuneeslasi.. Üldse on noori palju, eks seda tänu ülikoolidele jm teadusasutustele, mis Lille's asuvad.

Võõrtöölised asutasid end siiakanti aastaid tagasi, kui aktiivne elu käis kiviöekaevanduste ümber. Praeguseks on need juba aastaid suletud ning vanu aegu meenutavad võimsad tuhamäed ning paikseks jäänud sisserändajad.

Töötus tundub siin "Prantsuse keskmiselt" suurem probleem olema, sest kerjajaid (mustlasnaised, lapsed ning noored koertega alkohoolikud) jääb silma palju. Nt pole ma enne kohanud siinmaal valgusfoori all autoakendele koputavaid tegelasi ning metroos sõites 4st korrast 2l küsisid raha 5-6 aastased poisiklutid.

Siinkandis on paljude firmade peakontorid, nt Promod, Decathlon, Redoute... Kaubandus tundub väga aktiivne ja oluline haru olema, sest poode on väga palju. Eriti jäi silma valmisriiete kaupluste lai esindatus. Isetegemine on vist ka sealkandis popp, sest kanga-, käsitöö-, kunstitarvete poode leidus rohkem kui tavaliselt.
Juhuslikult leidsin Roubaix's (Lille'i eeslinn, 20 min metroosõidu kaugusel) ühe kangakaupluse, mille valik oli tõeliselt lai ja hinnad normaalsed. Kõigi õmblejate paradiis :) Mõtlesin kohe Nastile ja Liinale.

Ilm oli neil paaril päeval põhjapoolsele asetusele vastav: kolmapäeva hommikul tervitas meid lai lumesadu, mis õnneks lõppes juba enne lõunat ja vahetus külma põhjatuule vastu. See meenutas Tallinna kliimat, külm tuul ja veidi niiske. Brr!
Uudistest kuulsime, et kiireteedel olid korralikud ummikud, kuna osad raskeveokid ei saanud libeduse tõttu mäekesest üles ja blokeerisid teistele liiklejatele tee. Ootamisaeg 4-5 tundi. Vedas, et jäime veel üheks ööks.
Neljapäeva hommikul oli üllatus veelgi suurem, sest maha oli sadanud ilus kohev u 5 cm lumekiht. Õnneks oli suurem lumepaanika juba möödunud ning jõudsime ilusasti õhtuks tagasi Tours'i.

Kel rohkem huvi: www.lilletourism.com

Keemiarünnak!

Nüüd olen siis jõudnud tervisliku toitumise ja kodukeemia juurest sammukese edasi (kuigi seda postitust pole ikka suutnud ära lõpetada..)
Eelmisel nädalal sain nii mõndagi toredat oma kosmeetika kohta teada (kosmeetika all mõtlen šampoone, duššigeeli, hambapastat, kreeme, lõhnaõli, meiki...).
Muidugi ei arvanud ma, et need on hästi kasulikud, aga ma ei uskunud, et tervisele ohtlikku keemiat leiduks kõigis neis ja mitmeid korraga, sest kasutan nö korralike firmade asju.

Võtsin ette kõik tooted, mida kasutan ja hakkasin nende koostist uurima. Ausalt pole ma kunagi enne viitsinud kosmeetika-etikette lugeda ja täitsa kreisi, kui palju aineid sisaldavad! (nt Body Shopi põsepuna 33, sh talk ja 5 parabeeni) Keemiatunnid tulevad meelde, kui neid 4-5-6 sõnalisi ühendeid kokku veerida. Leidsin ka ühe lehekülje mis tegi asja natuke lihtsamaks, kuhu juba paljud tooted on sisestatud ning mis puudu olid, lisasin ise (http://www.cosmeticsdatabase.com/index.php).
Keskmiseks hindeks tuli 6 (10st) ehk siis keskmine ohtlikkus. Aga leidus ka võitjaid: John Frieda kuumakaitse-vedelik juustele ja üks minu lemmiklõhnadest Boss Woman, mis said maksimumhinde.
Üldse jäid parfüümide hinded 8-10 vahele, mis tähendab tervisele väga ohtlikku toodet, mida vältida.

Üllatuseks tuli ka minu Aloe deodorant, (Forever Living products) mille ostsin teadmisega, et head naturaalsed tooted, kehasõbralikud ja ei sisalda alumiiniumsooli (mida seostatakse nt rinnavähiga). Nüüd siis leidsin sildilt, et selline tore asi nagu triklosaan on sees ja muidugi ka fragnance, ehk parfüüm. Niipalju siis looduslikkusest....

Paraku on nii, et isegi kallimad, "hea reputatsiooniga" apteegi-tooted on samasugust jama täis.
Nt need, mis kasutavad oma toodetes looduslikku, tervistavat vett (La Roche-Posay, Uriac, Avène..) Algus on etiketil ilus: x thermal water, looduslikud ekstraktid ja lõpus on ikka need parabeenid ja kui veab siis parfume ka.. Vahel on pakendi esiküljel ka märgitud, et ei sisalda nt parfüümi, aga samas ikka 3-4 parafeeni.
Siin müüakse kosmeetikat nimelt apteegis (Pharmacie, kust saab osta ka ravimeid ja tavaliselt natuke odavam ja ravimiteta Parapharmacie) Muidugi on supermarketis laiatarbe-kosmeetika olemas, aga tavaliselt seatakse sammud ikka apteeki. No ja sul ei tuleks pähegi, et ostad apteegist korralikku, kallist kosmeetikat ja saad lõppkokkuvõttes ikka samade kahjulike keemiliste ühenditega toote. No ehk neid on seal koguseliselt vähem, aga fakti see ei muuda.

Kõike seda teada saades, tuli tunne, et ei tahaks enam ühtegi neist toodetest päevagi kasutada. Samas pole vist väga öko neid lihtsalt minema visata ka?

Vähemalt on järjest rohkem firmasid, kes toodavad puhtaid, looduslikest koostisainetest tooteid, mille vastu plaaningi vajalikud tooted vahetada. Ma loodan, et need rikuvad keha normaalset tasakaalu vähem, et saaks hakkama peapesuga nt korra nädalas.
Eks raporteerin kuidas läheb.

Toon välja mõned levinumad ja olulisemad kahjulikumad keemilised ühendid, mida tasuks kindlasti vältida (täpsemat infot saad lugeda alltoodud linkidelt):

Sodium Laureth Sulfate (SLS)/ Sodium Lauryl Sulfate (SLES)
Ammonium Laureth/Lauryl Sulfate
Triklosaan (nt hambapastas)
Butüülhüdroksütolueen BHT (E321)
1,4 Dioxane
Dioxin
Parabeenid
Alumiiniumkloorhüdraat
PG propüleenglükool
Ksüleen
Tolueen
Ftalaadid
Talc
PEG polyethylene glycol
DEA diethanolamine
Glycerin
Collagen
PABA/oxybenzone/benzobhenone

Allikad, huvitavad ja põhjalikud leheküljed:
http://www.bioneer.ee/eluviis/ilu/Ohtlikud_ained_tarbijatoodetes.aid-1963
http://www.safecosmetics.org/index.php
http://www.inspiredliving.com/organic/skincare/a~skincarechemicals.htm

Küsid ehk, miks ma oma elu nii keeruliseks teen? Ajan taga E-sid ja mingeid tundmatuid ühendeid, pööran oma harjumused peapeale. Et tervisekaitse jm ei lubaks ju selliseid tooteid turule, mis meile kahjulikud on?
Paraku aga ei tea keegi, kuidas kõik need keemilised ühendid koos meile mõjuvad. Oleme sisuliselt ise katsejänesteks. Seda teame aga ju kõik, et oleme järjest haigemad, nõrgemad ning eriti lastel on üha enam allergiaid, ülitundlikkust ja toidu(aintete)talumatust.

Minu jaoks ei ole see elu keeruliseks tegemine.
Tervisehädad ja haiged järeltulijad-see on keeruline elu.

Ahhaa!

Aasta alguses, hoolimata uue-aasta-tunde täielikust puudumisest (siiani), tuli mul ka kuidagi peale isu midagi muuta, teistmoodi teha (njah, nagu siiakolimine poleks piisav muutus..) Ei tahtnud anda (paarinädalaseid) klassikalisi uusaastalubadusi stiilis: võtan-kaalust-alla, hakkan-sporti-tegema ja loomade-varjupaigas-vabatahtlikuks vaid midagi rohkemat ja püsivamat.

Algas asi siiski enesetundest, sest kõhutunne ütles, et heade asjade söömisega on liiale mindud. Siin, gurmaanluse maal, on see üsna lihtne juhtuma :)
Igatahes tundus kõiksugu terviseartikleid puhastumisest lugedes, et tahan ka. Tegingi kaks nädalat lihata, saia-leivata, alkoholita, suhkruta (v.a puuviljadest).
Esimesed 3-4 päeva olid kõige raskemad, sest ikka oleks tahtnud harjumuse järgi süüa. Just värske leiva-saia järgi käisid neelud ja enne magamajäämist lugesin mõttes lammaste asemel kooke ja muud maitsvat :D. Liha/kala ei ahvatlenud; ehk ka seepärast, et sai päris pikalt tänu ühele pereliikmele suht selleta läbi aetud. Vahel oleks tahtnud väikese klaasi veini ka õhtul teha, aga piparmünditee sobis ka.
Tuleb vist õige aeg ära tunda või siis end vaimselt ette valmistada: selgeks mõelda, otsustada, miks ja mis eesmärgil midagi teha; siis pole asi üldse raske.

Ja sealt hakkas asi arenema. Leidsin järjest rohkem informatsiooni keskkonna-alaste teemade kohta: netilehed, saated, filmid, messid... Eks vist sama efekt, kui hakkad millelegi tähelepanu pöörama, siis lõpuks näedki igal pool huviorbiidis olevat.

Ühesõnaga, viimased nädalad on minu jaoks olnud kui mingi uue keele õppimine, või sellest aru saama hakkamine. Oleksin nagu mingi tarkuse või saladuse teada saanud. Ja asi muudkui hargneb edasi. Läheb mõnes mõttes keerulisemaks, sest info läheb põhjalikumaks, laiemaks ja tahab seedimist, analüüsimist ja teisest küljest hakkan vägagi loogilist "suur pilt" nägema.
Mul on tunne nagu lapsel, kes tegi suure pahanduse ja füüsilise karistuse asemel on mulle ilusasti selgitatud, mida ma valesti tegin ja miks. Palju efektiivsem kui vitsa-ja-nurka või mis?
Tahaks kõigile rääkida oma avastusest, jagada entusiasmi ning leida mõttekaaslasi.
Ühest küljest olen kurb, et ma varem ei ole viitsinud (jah viitsinud, sest tegelikult on kõik see info minu nina all juba pikemat aega olnud) enda peakest sellega vaevata ja asjasse süveneda...

Vabandus: mul polnud enne aega, ma käisin ju tööl!
Töö-taha saab tänapäeval vist üldse kõik välja vabandada või mis? sõpradele mitte-aega-leidmised; vanematele/perele mitte-helistamised/külastamised, kallimatest, lastest ja elukaaslastest rääkimata.
Igatahes nüüd on mu elus ideaalne aeg (elu üle järele) mõtlemiseks.

Tulles tagasi minu filosoofilisest heietusest..
...teisalt on mul hea meel, sest tahaks loota, et mu elu on ikka alles ees ja saan veel asju parandada või siis paremaks teha ja kunagi pole liiga hilja õppimiseks ja asjade paremaks muutmiseks.
Olen üle saanud sellest esimesest raskest hetkest (mulle tundub et neid tuleb veel), kui kõike seda negatiivset ja reaalset infot saades tundub, et no kõik on nii p--s, et midagi ei anna enam parandada. Minu jaoks on oluline, teha midagi reaalset ära, mitte ainult sellest rääkida ja kaasa noogutada. Väikestest asjadest alustamine aitaski palju.
Ja see on tore, et tegelikult juba NII palju inimesi on selle avastuse ammu enne mind juba teinud ja käivad seda teistmoodi rada. Nad samamoodi ei tea kõiki vastuseid ja otsivad seda õiget.

Igatahes kui soovid, siis võid koos minuga seda avastusretke "Prantsuse võtmes" kaasa teha. Või siis lihtsalt lugeda kuidas ma natuke ära keeran :)
Nagu ütles Ray Bradbury: Life is "trying things to see if they work."

Kevad purgist taldrikule

Nädalapäevad tagasi sattus üht ökopoodi avastades minu kätte pakike seemneid. Meenutasin, et tõepoolest sai mingi aeg tagasi Tallinnas ka supermarketist karbike idudega ostetud. Ei tulnud meelde, mis seemnetega tegu oli. Miskipärast ühe korra ostuks see jäigi.
Võib-olla on asi selles, et pole kunagi viitsinud asjasse süveneda ja kuskilt on jäänud seos idusööjatest kui veidrikest, taimetoitlastest. Ja teatud inimeste "iduks" sõimamine just ka positiivsust ei lisa.

Aga koju ma selle paki Mild Aromatic Mix'i tõin ja hakkasin netist täpsemalt uurima, kuidas idandamine käib. Kaupluses oli seemnete kõrval olemas ka spetsiaalne idandamisalus, aga mõtlesin, et veendun enne, kas mulle üldse see idandamine meeldib, kui hakkan atribuutikat lisama.

Tuli välja, et nagu ikka, on asi kardetust lihtsam. Loputasin 1,5 spl seemneid kergelt vee all ja panin pooleliitrisesse (pooltäis) purki ööseks ujuma (seemnete kohta vähemalt neljakordne kogus vett).
Katteks lõikasin köögipaberist 1/4 suuruse tüki, mille kinnitasin kummiga.
(Paberi asemel võib kaitseks ärakuivamise ja tolmu eest kasutada ka nt marlit, (puhast) köögilappi või muud riidetükki. Paberrätiku häda on selles, et tuleb suht sageli vahetada, kuna puruneb ja vahel tõmbab vaakumisse, et vesi ei voola purgist ära)



Järgmisel päeval kallasin vee läbi paberi ära (lillekastmiskannu), et seemned jäid niiskeks, aga mitte vette.
Sättisin purgi väikese taldriku abil külili, väikese nurga alla, et liigne vesi saaks ära nõrguda ja paigutasin köögis varjulisemasse kohta.

Päeva jooksul loputasin oma pisikesi paar-kolm korda. Juba teise päeva hommikul oli näha väikest muutust: osade seemnete kestad hakkasid avanema.

Peaaegu valmis idu-ussid :)

Idud on valmis söömiseks, kui lehed on tärganud. Olenevalt seemne suurusest ja sordist jne võtab see 2-7 päeva. (Minu Biosnacky läätse-mungaoa-valge redise segul läks 4 päeva). Tõstsin purgi idu-ussikestega pooleks päevaks aknalauale klorofülli tootma.
Päevas on soovitav süüa 1-2 spl idusid (liiga palju head head ei tee).
Ülejäägi võib panna karbiga külmkappi, kus nad seisavad kuni nädala. Enne tarvitamist võib värskuse mõttes kergelt loputada.

Oled, mida sööd

Maitset ei anna nende halekahvatute poeidudega võrreldagi; eriti mõnusa mekiga on rediseidud, mis on natuke kibedad. Lisasin neid endatehtud rukkipala leivale, püreesupile, värskele salatile ja nokkisin niisama.
Panin juba samal päeval uued seemned idanema ja äraproovimist ootavad ka nisuterad ja päevalilleseemned. Tundub, et järjekordne pisik on mind nakatanud :)

Beebitaimedel on väga palju häid omadusi:
sisaldavad rikkalikult looduslikke vitamiine, proteiine, kiudaineid, ensüüme, mikroelemente.
Ergutavad ainevahetust, parandavad seedimist, vereloomet, turgutavad immuunsust
Sobivad hästi organismi puhastamiseks jääkainetest ja toonuse tõstmiseks.

Siin mõned soovitused:
Korraga idandada väike kogus seemneid, sest nad mitmekordistuvad ja muidu jäävad osad idanemata.
Et idud hallitama ei läheks ja ära ei kuivaks, tuleb neid päevas (olenevalt sordist) 2-3 korda loputada või niisutada. (et neid mitte ära unustada, aseta purgike nt kraanikausi lähedusse)
Seemned peavad olema niisked kogu idanemisaja.
Enamik sorte tahab pimedas areneda ja ainult natuke enne söömist tõsta valguse kätte, et omandaksid ilusa roheka värvitooni.
Idanemisaeg sõltub ka ruumi temperatuurist ja niiskustasemest. Idanema panna seemned sooja, köetud ruumi, aga mitte otsese soojusallika lähedale (risk kuivada on suur).
Idandamiseks sobivad pea kõik seemned: lutsern, mungauba, rukis, nisu, oder, brokoli...
Teatud idusid tuleks enne söömist kuumtöödelda (oad, läätsed (v.a.punased) ja kikerherned), teisi lisada kuumale toidule alles lõpus, et mitte kaotada väärtuslikke toitaineid.
Seemneid osta kindlasti mahepoodidest, sest need on orgaaniliselt kasvatatud, ilma "lisanditeta".

Lisalugemist:
http://aiaklubi.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=183&Itemid=25
http://paber.ekspress.ee/viewdoc/DC6756BC24C33DEBC22572A4003B0BC8

all that jazz

Olen avastanud, et siinkandis toimub päris aktiivne muusikaelu. Kahjuks tuleb aga vastavat infot vahel päris pikalt otsida, sest miskipärast ei reklaamita ka nt linna kodulehel üritusi piisavalt ning täpsem info (nt piletite kohta) puudub.
Laupäeva õhtuks sai suht juhuslikult tehtud hea valik, mille tulemuseks mõnus ja huvitav kontserdielamus.
Tegemist oli en Attendant festivali raames toimuva jazzkontserdiga. Toimumispaigaks (Salle Jean Ockeghem) oli ajaloolise hõnguga vana kaarvõlvidega kiriku (Saint-Denis) saal.
Õhtut alustasid Marc Morvan (folk-kitarr, laul) ja Ben Jarry tšellol. Nende muusikastiil on rahulik, ballaadilik, kohati isegi uinutav. Kaks instrumenti ja mõnus hääl. Ideaalne asukoht nende lihtsale võluvale muusikale.
Mehed teevad asja südamega, olid sümpaatsed, tagasihoidlikud, piirdudes laulude vahel vaid tänamisega ning mõne üksiku lausega.
Nende muusikat saad nautida siin: http://www.myspace.com/marcmorvanundbenjarry ning albumi võib leida ka iTunes'st.

Järgnes tibake teistsugune esineja, Liz Green. Väga omapärase ja huvitava (minu jaoks vanaaegse jazz-tämbriga) häälega inglanna.
Hääle ja lugude järgi võiks arvata, et tegemist on hästi rahuliku, pühendunud ja kinnise esinejaga. Aga juba algus oli üllatav, kui naine (nii tahaks öelda tüdruk, sest Liz oli riietunud nukulikku kleidikesse ja ka tema üldine välimus: silmad, soeng, kehakeel iseloomustaksid pigem tüdrukut) hüppas lavalt alla hämarusse ja esitas vabalt ringi kõndides muu saateta, vaid plaksudega rütmitatud pala.
Paari loo pärast kutsus Liz lavale ka oma bändimehed, kontrabassi- ja saksofonimängija. Esimene nägi välja natuke Abba'lik ( pikemad blondid juuksed, lühike habe, velvetpüksid ja vest) ning teine, Ali-baba'lik, kandis turbanit, silmalainerit, pintsakut ja salli. Ühesõnaga hipilikud tüübid.
Bändi omavaheline suhtlemine oli hästi vaba, lõbus. Tundus, et neil kolmel on ka lava taga palju nalja.
Vastupidiselt avaesinejatele, nautis Liz publikuga suhtlemist, pikkides palade vahele inglaslikku ja eneseiroonilist huumorit. Üldse oli kontsert üllatav ja teistsugune.
Oma surmalembust selgitas Liz sellega, et ta vana-vana-vanaisa oli timukas;
Laulud kõnelesid nende ühisest alkohoolikust sõbrast (Andrew oli vist nimi?); sellest, kui hommikul ärkad kellegi tundmatu kõrval, aga vahet pole, sest sul oli hullult lõbus;
Ühe pala esitas Liz'i tema varalahkunud sõber lind Joe (Liz tõmbas pähe riidest linnupea ja laulis läbi maski).
Lisaks kitarrile mängis Liz ka klaverit ja samaaegselt mingit väikest puhkpilli (nime ma kahjuks ei tea, sellise vanaaegse, katkise häälega). Oma kitarri kohta selgitas ta, et ostis selle 15 aastat tagasi ja nüüd peaks vist keeli vahetama, sest nende aeg hakkab mööda saama..
Vee asemel tõstsid kolm lõbusat tegelast topse (publikut tervitades) punase veiniga.
Ka kontserdi lõpuosas otsustas Liz lavavalgusest põgeneda saali, ning lihtsalt laulda.

Tegemist oli paraja kooslusega: natuke kurvavõitu teema ja meloodiaga muusika ning tasakaaluks ekstsentrilised, lõbusad esitajad.

Liz'i muusikat saad kuulata: http://www.myspace.com/lizgreenmusic
Prl Green tegi just jaanuarikuus väikese Euroopa-tuuri, ning võiks järgmine kord ka Eestit külastada. Minu meelest sobiks ta väga hästi NO99 teatri sumedasse keldrisse ja miks mitte ka Viljandi Pärimusmuusika aita?

Igatahes oli super kogemus ning kel võimalust, soovitan kindlasti mõlemat gruppi (eriti viimast) otse kuulata.

La Chandeleur ehk crêpe'de püha

Kuna ma jäin aasta alguses ühe toidutähtpäeva kajastamisega hiljaks, (Fête des rois, ehk kuningate püha, mille puhul küpsetatakse galette des rois ehk siis kuningate kook) siis homsest kirjutan juba täna, et saaksid seda toredat päeva samuti tähistada.

Homme, 2. veebruaril on la Chandeleur ehk küünlapäev ning selleks puhuks küpsetatakse õhukesi ülepannikooke, crêpe (kreppe). Ma ei taha küll kuidagi crêpe asemel sõna pannkook kasutada, kuna sellega seostuvad meile vanaema paksud pannkoogid, aga keeruliseks läheb selle käänamine ja pööramine.

Natuke ajaloost:
5. sajandil (p.k.) asendas katoliku kirik (Rooma jumala) Lupercus'e paganliku püha chandeleur'ga. Küünal (pr k chandelle) on seotud valgusega, kuna talve kõige pikem ja pimedam osa on läbi ning päevad muutuvad nüüdsest tunduvalt pikemaks.

Crêpe valmistati, et kindlustada aastaks rikkalik viljasaak ja heaolu ning et lahti saada ebaõnnest, kasutada ära suur kogus eelmise aasta nisujahu, et uus viljasaak saaks tulla rikkalik.
Traditsiooni järgi visatakse pannkook õhku, hoides panni paremas käes ning vasakus raha/kullatükki/šokolaadi ning kui esimene katse maandub kõrgel kapi otsas, siis see on hea märk tulevatest saakidest.
Samuti võib põletada küünlaid (et neutraliseerida koogiküpsetamise lõhnu ja hoida krepialust soojana).
Traditsiooniliselt valmistatakse magusaid kreppe nisujahust ja soolaseid tatrajahust. Magusatele võib lisada kaneeli, apelsiniõevett, vaniljet.. mida keegi soovib.

Nüüd siis praktilisemaks. Krepitainas oleks soovitatav valmistada varakult, lasta nt öö läbi (külmkapis) seista. (Aga olen ka koheselt küpsetanud ja polnud hullu midagi.)
Küpsetamise teeb lihtsamaks spetsiaalne madala äärega pann, mida võib ka nt omleti jms valmistamisel kasutada. Alustada on lihtsam väikesema panniga ning hiljem soovi korral muretseda suur krepipann (Tefal'i oma on Tallinnas ka täitsa olemas).
Koogi ümber keeramiseks on hea omada spaatlit (pikem lame labidas) aga tavaline puust sirge pannilabidas ajab asja ka ära.

Magusate kreppide tainas:
(u 15-20 tk, olenevalt panni suurusest ja küpsetaja vilumusest)
250 gr nisujahu
50 gr suhkrut
3 muna
0,5 l piima
2 spl sulavõid
tiba soola
Sega kausis jahu, suhkur, sool. Keskele tee "kaev", millesse löö munad. Hakka segama mune, liikudes järjest väljapoole, segades hulka vähehaaval jahu. Kui tainast on raske segada, lisa vähehaaval piima. Sega kuni pole tükke ja tainas ilus ühtlane. Siis lisa sulavõi, sega jälle ning jäta (kaetult) seisma vähemalt tunniks (kuni üleöö). Ps. olen täheldanud, et kauem seistes muutub taigen liiga paksuks, et lisada piima natuke rohkem.
Sulavõile võib lisada sortsu rummi, see annab huvitava maitsenüansi. Ka vanilje sobib hästi.

Lase pann korralikult kuumaks minna. Enne küpsetamist võib panni kergelt õli või võiga määrida (hea panni puhul polegi vaja rasvainet lisada). Võta pann kätte, hoia kaldega enda poole; vala u 2/3 kulbitäit tainast panni ülemisele osale ning tee keerutus, et taigen võrdselt üle panni jaotuks. Täida vajadusel väikesed augukesed taignatilkadega.
Pigem panna tainast vähem kui rohkem, sest "keerutust" on lihtsam teha ning koogid tulevad õhemad.
Kui koogi ääred hakkavad panni küljest lahti tulema, ongi aeg ümberkeeramiseks. Kasuta ettevaatlikult spaatli abi, ning pööra kook ringi. Üldiselt võtab küpsemine ainult mõned minutid, sest kook on õhuke.
Ära muretse, kui alguses koogid ideaalsed ei tule. Esimene läheb peaaegu alati "aia taha" või siis kannatamatute kõhtu :)
Igatahes tasub proovida, sest koogid on mõnusad, kerged ja õhulised (retseptis toodud topeltkogust küpsetan u tund aega).

Crêpe süüakse nagu ikka moosiga ja väga populaarne on Nutella pähklikreemiga (ära kritiseeri enne kui pole proovinud ;) samuti Bretooni piirkonnast pärit soolaka karamellikreemiga.

Soolased, tatrajahust pannkoogid on pärit ka Bretooni piirkonnast ning maitsevad väga hästi. Lisaks tervislikud ja kerged (oleneb muidugi täidisest ka).
Proovisin neid ka Eestis mitu korda teha, aga huvitaval kombel kohaliku tatrajahuga (Veski Mati) see lihtsalt ei õnnestunud (bliinidega pidi sama jama olema). Nii siis lasin aeg-ajalt Prantsusmaalt tatrajahu saata :) Kel isu proovida, siis retsept on ülilihtne:

Galettes ehk soolased crêpe'd
( u 15 tk)
250 gr tatrajahu
50 cl vett (või piima-vett pooleks)
1 spl jämedat meresoola

Sega kausis sool ja jahu, lisa vähehaaval vedelik, kuni kõik on segunenud. Sega tainast hoogsalt kuni hakkavad pinnale tekkima õhumullikesed. Lase kindlasti seista min 2 tundi, sest muidu ei hakka tainas kokku.
Küpseta õhukesed ülepannkoogid. Täida millega soovid (sink, juust, seened, lõhe...)

Minu lemmiktäidiseks on Galette complète ehk tatrapannkook singi, juustu ja munaga.
Pane galett pannile, (lisa koogile natuke võid), löö sellele muna ning aja see nt koogile laiali, et küpseks (võid muna küpsetada ka eraldi pannil); lisa soola, pipart, lisa singiviil, riivjuust (nt emmental) ja lase väikesel tulel soojeneda kuni juust sulanud. Murra pooleks (suure koogi puhul voldi 4 serva sisse, et jääks ruudukujuliseks ja keskelt piiluks nt munasilm).
Serveeri koheselt õige õunasiidriga.

Head küünlapäeva ja edukat krepitegu!