Eelmisel nädalal sai kinos kokku 3 korda käidud. Reede õhtul vaatasime filmi „Tema silmades“ vms, ma pole kindel, et see ka eestikeelne tõlge on. Tegemist Argentiina filmiga, mis sai parima välismaise filmi Oscari ka. Oli küll hea film; huvitavad kaadrid ja sisu.
Pühapäeva õhtul veetsime 2 tundi ja 20 minutit „Robin Hood’i“ vaadates. Mulje..bof.. ehk ei midagi erilist. Palju võitlust ja gladiaatorlik Russel Crowe. Ei mingit üllatust ega suuremat muljet. Aga no vähemalt ära nähtud see Cannes’i festivali avafilm.
Laupäeva hommikul tegime väikese poetuuri külmkapi täitmiseks ja ostsime teleka. Kuigi ma väga telekafänn pole ja oleks pigem ilma, aga uudiste ja dvd’e vaatamiseks on see ikkagi kasulik asjandus. Muidugi pole see neti-teleka-telefoni box veel ikka meieni postiga jõudnud. Lubati hiljemalt kolmapäevaks, 19. maiks. Tehnik on juba kaks korda oma tulekut edasi lükanud. Ma jätan jällegi oma kommentaarid lisamata; kui netiga häda ei oleks, siis oleks vist juba naljakas see meie neti-ootamise jura.
Nädala lõpus läksid ilmad veelgi soojemaks, lausa suviseks võib öelda. Sai kleidid ja topid riiuli tagumisest otsast välja otsitud ja paljaste varvastega ringi patseeritud. Pärastlõunal oli isegi palav. Mmmõnus!
Juba hommikul sai rõdul istuda ja ärgata; korteris oli jahedam kui väljas, nii et aknad-uksed olid pärani.
Ostsime väikese elektrigrilli ja esmaspäeva õhtul sai esimene grill tehtud: (öko)lõhe ja köögiviljavardad. Polnudki väga paha see elektriline variant; eks muidugi seda suitsu-grilli maitset pole, aga samas pole ka tuld ja kärsahaisu. Ja ega siin pole vist lubatudki lahtise tulega rõdul grillida.
Mu rõdupõllundus naudib ka sooja ja päikest. Tomat kasvas paari päevaga pea 10 cm ja till on ka lõpuks üles tulnud. Nädala keskel panin kressiseemned mulda; tulid tõesti kiiresti üles ja juba 3. päeva pärast võis neid ampsata; mõnusa, natuke kibeda maiguga; hea võileivale või salatile panna.
Kassimuru või õigemini nisuidud on ka vägevaks puhmaks kasvanud. Indi käib päevas mitu korda seda näksimas. Nüüd kui väljas jalutamas käime, siis ta enam ei tahagi seda õue-heina; eks kodus on parem kraam :)
Esmaspäeval pesime ta puhtaks; kuigi lõikasime tal küüned enne ära, saime ikkagi kriimustada, sest suht paanika tekkis vannis. Hullult karva tuli ära ja pärast tunniajast lakkumist oli meil ilus puhas kiisumiisu. Soft and Shiny nagu šampoonipudelil kirjas :)
Pühapäeval pidime sõitma rannikule, liivaluiteid kaema ja paari linna ka, mis teele jäävad. Teedel olid aga hullud ummikud, sest peale meie oli randaminejaid veel teisigi, tunniga läbisime 25km... Kuna me ei viitsinud oma närve ja aega rohkem kulutada, siis keerasime hoopis Belgia poole. Käisime sellises linnas nagu Ipres, jalutasime seal ringi, sõime väga head jäätist, pidasime linnamüüril piknikku. Tagasitulles sõitsime jälle läbi Mont Noire’st, kus Prantsuse tooted Belgia hindadega.
Eelmisel nädalal leidsin linna raamatukogu üles. Registreerisin end Lille'i elanikuna tasuta kasutajaks. Saan laenutada tasuta kuni 3. nädalaks ühe DVD,CDd ja raamatuid piiranguta. Tagastada võib mistahes teise linnaosa raamatukogusse ja tellida ka neist vajalikke dokumente või raamatuid vms. Tädi, kes süsteemi tutvustas, oli hästi uhke selle ühe, et nii arenenud värk neil :)
Kohapeal on võimalik ka kasutada arvutit nädalas 2 h, wifi piiramata. Proovisin selle järgi ka ja kahjuks pole võimalik sellega ligipääseda ei mailidele ega Facebookile ja ühendus on vääääga aeglaneee, nii et ikka tuleb sammud mäkki seada.
Koduste tuulte kohapealt on nii palju arengut, et omanik saatis meile mingi asjapulga numbri ja too pidi meiega lähipäevil ühendust võtma, et tulla asja kaema. Eile, st esmaspäeval, oli siin püha, nii et ehk nädala lõpupoole on midagi kuulda.
Mitte et ma oleks söögitegemist vahepeal täiesti ära unustanud, lihtsalt internetita on postitamine natuke keeruline.
Oma retseptimärkmikku lehitsedes jäi silma selline retsept. Kuna banaanimuffinitest on isu täis saanud, oli uus idee teretulnud. Tulid väga head muffinid; kellele meeldivad šokolaad ja pähklid, proovige kindlasti.
Pähkli-šokolaadimuffinid
12 tk 150 gr jahu (tegin pool-täisterajahust ja väga ok oli) 70 gr sarapuupähkleid 3 sl kakaod 2 tl küpsetuspulbrit 2 tl vaniljesuhkrut 50 gr toasooja võid 120 gr suhrkut (tegin roosuhkruga) 2 toasooja muna 150 gr hapukoort (pralineesegu pealepuistamiseks)
Rösti pähklid kas ahjus või pannil, et kest lahti tuleks. Haki puhastatud pähklid. Vahusta või suhkruga, lisa ükshaaval munad. Sega kuivained, lisa munavahule, lisa hapukoor. Sega minimaalselt. Täida muffinivormid ja raputa peale nt pralineed või pähklipuru (või pista keskele nt terve pähkel või šokolaaditükk). Küpseta 200 kraadi juures 18-20 min.
Kuna rabarberihooaeg on täies hoos, siis tuleb ju nendest muidugi midagi maitsvat teha. Retsepti leidsin ajalehest, mida natuke tuunisin. Tulemuseks väga mõnus, ka paari päeva pärast mahlane kook, mida teen kindlasti veel.
Mahlane mandline rabarberikook
Põhi: 75 gr toasooja võid 1 toasoe muna 30 gr suhkrut 40 gr kartulijahu e. Tärklist 120 gr nisujahu (tegin pool-täisterast)
Kate: 300 gr rabarbereid (u 3 keskmist vart) 120 gr mandlilaaste või –jahu 3 muna 130 gr suhkrut 400 gr kohupiimapastat
Koori ja haki rabarber. Puista viiludele suhkrut, sega ja jäta seisma. Siis vahusta või suhkru ja munaga; lisa omavahel segatud tärklis ja jahu; sega kõik korralikult kuni saad ühtlase taigna. Rulli taigen vormikujuliselt või vormi kätega (lahtikäiva) ümmargusse koogivormi, nii et ka seinad on kaetud. Tee kahvliga taignasse augud ning küpseta 200 kraadi juures u 10 min. Samal ajal sega katteks suhkur, kohupiim, mandlilaastud ja kohupiim ning püreesta kõik saumiksriga (mandlilaastude korral; mandlijahu kasutades sega niisama). Vala segu eelküpsenud põhjale ning peale puista rabarberiviilud. Küpseta nii 30 min, kuni kate on tardunud. Jätsin koogi avatud uksega ahju jahtuma, ehk oligi sellepärast nii mõnus mahlane.
Nädalavahetusel grüünes piknikku pidades jäid metsaveerel silma ilusad nõgesed. Tõime ilusa suure pundi neid koju ja järmisel päeval valmis üllatavalt maitsev nõgesesupp. Ma kujutan ette, mis näo mu õde selle mõtte peale teeks, et nõgeseid supi sisse panna ja siis veel öelda, et see maitsev on Ega ma ausalt olin ise ka alguses natuke skeptiline, et kas sellest kõrvetavast umbrohust midagi head tuleb, aga kuumutades kadus see spetsiifiline nõgeselõhn ja tõesti oli hea supp. Järgmisel korral võiks nõgeseid quiche’i katteks kasutada. Püreesupi retsept pärineb üllatuslikult Prantsuse kokaraamatust „Suvine köök“, nii et pole see mingi eestlaste leiutis umbrohtu süüa. Kindad on kindlasti väga vajalikud, et mitte ettevalmistusprotsessi valulikuks teha.
Nõgesesupp
Suur punt nõgeseid 4 kartulit 2 sibulat 0,5- 1 l kuuma köögiviljapuljongit 20 cl paksemat hapukoort 50 gr võid soola, pipart
Pese, puhasta nõgesed. Vali supiks ilusad lehed, kuivata need nt salativurriga. Koori, haki kartulid väikesteks kuubikuteks. Koori, haki sibulad. Sulata potipõhjas või, lisa sibulad ja nõgeselehed ning kuumuta u 5 min, aeg-ajalt segades. Lisa kartulikuubikud, kuumuta veel mõni minut. Kalla potti kuum köögiviljapuljong, nii et see kataks kartulid jm. Lase väikesel tulel podiseda 20 min. Püreesta supp; pane tagasi pliidile ning lisa hapukoor. Sega korralikult. Lase kuumaks minna, aga mitte keema. Maitsesta. (ps. Kui pipart rohkem panna, siis jääb mulje, et supp torgib :) Serveeri kuumalt nt grillitud küüslauguga hõõrutud leibadega.
Poes käies tuli mul hull küpsiseisu peale, aga otsustasin neid hoopis ise teha. Valmivad kiiresti ja suurema vaevata. Klassikalised ja maitsevad hea külma piimaga või teega ja nt hommikusöögiks. Retsept pärit „Suvine köök“ raamatust.
Šokolaaditükkidega küpsised ehk chocolate chip cookies (kogusest saab u 9 tk)
90 gr pehmet võid 75 gr valget suhkrut 75 gr pruuni suhkrut 1 muna 225 gr jahu (nt pool-täistera) 1 tl küpsetuspulbrit soola 150 gr tumedat šokolaadi (küpsetamiseks)
Pane ahi 190 kraadile soojenema. Haki šokolaad ebaühtlasteks tükkideks. Vahusta pehme või suhkrutega, lisa muna ja vahusta veel kuni saad ilusa ühtlase vahu. Lisa šokolaaditükid, sega ja sõelu juurdeomavahel segatud jahu ja küpsetuspulber ning näputäis soola. Sega. Tõsta supilusikaga küpsetuspaberile, jättes vahed. Kui soovid pealt krõbedaid ja seest pehmeid küpsiseid, küpseta 8-10 min ja siis tõsta grillrestile ja jäta ahjuuks lahti, ahju jahtuma. Kui soovid ühtlaselt krõbedaid küpsiseid, küpseta kauem, nii 20 min ja jäta samamoodi grillrestiga ahju jahtuma.
Laupäeva hommikul käisime Sebastopol’i teatri kõrval asuval turul, kuhu me polegi enne miskipärast jõudnud. Osad müüjad olid tuttavad Wazemme turult, teised vanalinnast ning oli ka selliseid, kes pole mujal silma jäänud. Leidsime sama pagariäri, mis asus Belgia-Prantsuse piiril asuvas linnakeses ja mida külastasime mõned nädalad tagasi. Ostsime hommikuks šokolaaditükikestega bricohe’i ehk saia ja täisteraleiva. Mõlemad olid tõesti nämmid, nii et on põhjust tagasi minna. Kõik need kolm turgu: Wazemme, vanalinn ja Sebastopol on kõik omamoodi. Vanalinna oma on ehk kõige sümpaatsem, seda pühapäeval, kui kauplejaid on argipäevadest nii 4-5 korda rohkem. Sealt võib leida ka kõige rohkem otse-talunikult, lähikonnast pärinevat toidukraami. Hinnaklassilt kõige kõrgem. Külastaja: keskmisest kõrgema sissetulekuga, haritud pereinimene. Wazemme’i turg on rahvaste pillerkaar ning sealt võib leida igasugust eksootilist kraami; samuti kangaid ja muud tööstuskaupa. Hinnad soodsad, aga ehtsat kohalikku kaupa napib. Külastajaks eelkõige odavat hinda ja „kodust“ pärit kaupa otsiv sisserännanud „araablane“. Sebastopol on umbes sama suur kui vanalinna turg pühapäeval. Leidub nii kohalikku kui imporditud kaupa. Hinnatase keskmine. Külastajaks vanem generatsioon ning keskealised paarid. (Need kirjeldused on minu enda nägemus ja mulje )
Õhtul toimus üle-Euroopaline „Muuseumide Öö“ üritus. Käisime kõigepealt vanalinnas Hospice de Comtesse muuseumis, milleks vana haigla, asutatud 1237. a. Jõudsime täpselt selleks ajaks, et giid alustas oma tuuri. Käisime erinevates ruumides, kuulasime hoone ajalugu ja vaatasime teisel korrusel asuvat kunstikogu. Siis sõitsime Roubaix’sse Tööstus- ja Tekstiilimuuseumisse, kus oli samuti prii sissepääs. Muuseumis olid erinevatest ajastutest pärit kangamasinad, millest töötasid kahjuks vaid 3-4 ja millest üks läks meile demonstratsiooni tehes katki. Samuti oli olemas info tekstiilitööstusest Roubaix’s ja üldiselt. Muuseumis tegutsesid ka 4-5 artisti, kes olid tõmmanud igale poole valgeid ja punaseid linte; kaunistuseks või ma-ei-tea-milleks. Aeg-ajalt toimusid akrobaatilised performance’id (nt laes rippuvate kangastega), millest mõned olid meile natuke liiga kunstilised.
Pühapäeva hommikul tegime väljasõidu. Esimeseks peatuseks Arras. Tegemist on ilusa linnakesega, mille teevad eriliseks kaks suurt väljakut, mida ääristavad ilusad ühtemoodi majad. Hoonete ees on sammastega võlvkaared, et kaitsta kaupu, kuna juba ammusest ajast tegutsesid seal kaupmehed. Praegugi toimub igal laupäeval väljakul suur turg ning platsi ääres on mitmeid poekesi ja ärisid. Ronisime ka kellatorni, kust avanes linnale ilus vaade. Ilm oli ilus päikesepaisteline, ainult suur tuul tegi olemise natuke jahedaks.
Pärastlõunal pidasime piknikku linnast väljas, juhuslikult leitud metsaveerel. Kõhutäiteks Eesti kartulisalat, mis maitses värskes õhus hea.
Artois’i regioonis toimus Esimese Maailmasõja ajal palju veriseid lahinguid, mida meenutavad nüüd surnuaiad, memoriaalid, monumendid, ühishauad. Sõitsime Vimy’sse, Kanada rahvuslikku mälestuspaika, kus asub võimas monument sõjas langenud Kanada sõduritele ja infokeskus. Maastik oli täis kaevikuid, auke ja kraatreid (nagu kuumaastik) ning tee kõrval olid hoiatussildid lõhkekekehade olemasolust. Päris kõhe... Ametlikult olime Kanadale kuuluvatel maadel, mille Prantsuse riik neile heldelt oli pärast sõja lõppu andnud. Tundus tõesti, nagu oleksime Kanadas, sest ümberringi kuulis palju inglise keelt ja ka keskuse töötajad olid kanadalased. Valisime inglisekeelse tuuri, mis muide oli tasuta, ja meie giidiks oli üliõpilane Jessica, kes tuli siia neljaks kuuks praktikale. Ekskursiooni põnevaim osa oli maa-alustes tunnelites käimine, mis olid kaevatud sõdurite peitmiseks enne otsustavat lahingut aprillis 1917. Kokku oli sinna mahutatud pooleteiseks päevaks peaaegu tuhat meest. Umbes tunniajane tuur oli päris põhjalik ja huvitav. Igatahes saime hea ülevaate jällegi ühest natuke kurvast seigast ajaloos. Siis tegime veel põike Notre-Dame-de-Lorette sõjasurnuaiale, kus puhkavad 40 051 soldatit. Valgete ristide väli oli päris muljetavaldav ja jällegi natuke rusuv. Aga mis teha, selline on olnud ajalugu.
Nädala alguses läksid ilmad ka natuke soojemaks, ulatudes peaaegu 20 kraadini. Käisin ühel hommikul kepikõndi tegemas ja üks mees peatas oma auto, et küsida, milleks need kepid kasulikud on. Teine onu seletas oma kaasjooksjatele minust möödudes, et näete, see ongi Nordic walking Siin pole teatavasti see spordiala tuntud. Joostakse ja sõidetakse rattaga. Citadelle park, mis ei jää meie kodust väga kaugele, on mõnus paik jalutamiseks ja sportimiseks. Hommikul on pargis näha mitmel pool jänkusid; kanali ääres on haigrud ja parki läbival jõekesel pisikesed piilud. Mõnusad on sellised pargid, kus ununeb linnamüra ja stress ja tunned end mõnusalt looduses.
Internetist niipalju, et Cijia Ricson sai teisipäeval oma lepingu postiga kätte ja neljapäeva hommikul peaks tulema tehnik. Praeguse seisuga pole tal aga midagi siin teha, kuna lubatud pakk kaablite ja box-ga pole veel ikka saabunud. Laupäeval käisime Guiga jälle seal esinduses, sest pangakontolt oli võetud selgituseta 49 euri. Rääkisime jälle selle asjalikuma mehega, kes, tuli välja, on seal juhataja. Ta nentis ka, et meie lugu pole väga normaalne, aga muidugi ei saa ta omalt poolt midagi teha, et asjad kiiremini liiguksid. Hingame sügavalt sisse ja välja.
Ventilatsiooniprobleemiga pole ka mingit uudist ja meie korteris ulub endiselt tuul. Olen nüüd veel täheldanud, et lõuna paiku tuleb mingite naabrite juurest meile toidulõhnu: ükspäev praetud sibulad ja teinekord Hiina söögi aroomid. Üldse närvi ei aja. Gui lubas omanikule jälle helistada, sest midagi ei liigu. Ausalt tundub mulle nii, et ega siin midagi ei muutu ja meil tuleb lihtsalt uus elamine otsida. Juunis-juulis peaks korteriturg elavnema ka, sest kooliaasta lõpeb ja on ehk lootust parema elamise peale sattuda. Kahju muidugi kõigest sellest tööst ja vaevast, mis nähtud on.
Teisipäeval kasutasime viimast päeva soodsa kinopileti pakkumist (3,50) ja käisime õhtul kahte filmi vaatamas: Camping 2, mis oli popi prantsuse komöödia teine osa ning siis Elite of Brooklyn, mis polnud sugugi naljakas, vaid hoopis natuke masendav. Verest ja raskest sisust hoolimata oli hea film. Järgmisel nädalal peab ära ostma SATC 2 filmi esilinastuse pileti. Ei suuda uskuda, et viimaks ometi ongi see kauaoodatud hetk käes. Ja lugesin, et juba käivad 3. osa ettevalmistused ka. Jee :)
Reede pärastlõunal avastasin „majatagust“ kanti, ehk jalutasin Lille’st väljapoole mööda pikka tänavat, mis meie maja taha jääb. Leidsin Mons en Bareuil’st ilusa suure pargi ja araablaste pagariärist ostsin suure ümmarguse teraviljaleiva, mis osutus maitselt suht mittemidagiütlevaks; plussiks see, et säilib hästi.
Prantslaste leib (baguette) ei taha teatavasti päevagi värske seista: isegi kilekotis hoides muutub kiiresti kuivaks ja maitsetuks. Muidugi oleneb ka palju, millisest pagariärist leib pärineb. Olen aru saanud, et väga suur vahe on käsitsi tehtud/käsitöö leival (pagariäridel) ja neil, mis lihtsalt standardsest valmissegust oma toodangut valmistavad. Esimesed võivad küll tunduda kallimad, aga tegelikult on leib tihedam, kaalub rohkem, on palju maitsvam ja säilib ka paremini. Supermarketist võib küll pika baguette’i saada vaid paarikümne sendi eest, aga tegelikult on see vaid õhku täis koorik, mille toiteväärtus pole kiita.
Olen uues elamises ka juba paar-kolm leiba küpsetanud. Natuke tahab uus ahi harjumist ja kerkimiseks tuleb sobiv koht leida. Rukkijuuretis on ka otsa saanud ning selleks pean väikese tuuri kaugemasse ökopoodi tegema. Lähimates on küll tatra, nisu ja odrajuurt, aga rukki oma miskipärast puudub.
Laupäeval käisime Õiglase Kaubanduse Rahvusvahelisel foorumil. Kuna olime kohal enne lõunat, siis polnud peale erinevate õiglase kaubanduse tooteid müüvate firmade väljapanekute seal midagi huvitavat. Konverentsid jms algasid alles pärastlõunat, seega jäi meie viibimine seal suht lühiajaliseks.
Lõpuks on hakatud tähelepanu pöörama kestvale arengule (development durable) ehk julgustama tarbijat valima selliseid tooteid, mis pärinevad võimalikult lähedalt ja toetavad kohalikku tootjat.
Jah, need õiglase kaubanduse põhimõtted on tõesti väga asjakohased ja head, aga osade toodete puhul, mida kasvatatakse/valmistatakse siinsamas, ei pea ma nende ostmist õigeks. Teine aspekt on ka see, et tihti pole õiglased tooted mahedad. Ehk kasutatud on väetisi, mürke jne. Kohvi, kakao jne puhul on muidugi asi õigustatud.
Kohalikke tooteid leiab muidugi turult. Need „õige“ kauba müüjad tuvastab selle järgi, et nende kaubakastid (ja väikebussid) on lihtsad ja mullased. Tihti on seesama kasvataja ise ka müüja rollis ning jagab head nõu, kuidas nt mingit köögivilja valmistada.
Hiljaaegu on ka avatud selline pood nagu Farm Linnas, kust võib samuti leida kohalike väiketootjate produkte. Hinnad on üllatavalt normaalsed, konkureerides kohati isegi supermarketiga. Ma pole veel pihta saanud, millal sinna kaupa tuuakse, sest valik on olnud minu külastuste ajal suht kehvapoolne.
Kahjuks ongi tihti värske kohaliku toodangu juures see suur miinus, et selle hind on mitu korda kallim. Minu jaoks pole see üldse loogiline, kuidas saab olla kallim see toode, mis pärit siitsamast; mida pole uhkesse pakendisse pandud, tuhandeid kilomeetreid sõidutatud jne. Aga no meie tarbimismaailmas ongi päris palju väga mitteloogilisi ja –ratsionaalseid aspekte... Eks need kunagi- ma loodan peagi- muutuvad.
Siis avastasime natuke Lille’i, Pariisi ukse/värava kanti. Nagu nimi ütleb, ongi selle kvartali hooned nagu Pariisis: 4-5 korruselised, Prantsuse (sepistatud) rõdudega ja dekoratsioonidega. Naljakas, kuidas ühel suhteliselt väikesel linnal on nii mitu erinevat nägu.
Jõudsime veel linnasüdames asuva kaubandus- tööstuskoja ruumides toimuvale „Belglased on siin“ üritusele. Tegemist oli väikese naabermaad tutvustava messiga, kus väljas erinevate maakondade turismiinfo, muuseumide, parkide jne esindajad. Saime paar päris huvitavat brožüüri ja mõtet väikeseks nädalalõpureisiks.
Kuna ilm oli vilu, siis pärastlõunal käisime paaris aiapoes. Sain lõpuks kaks rõdukasti oma petuuniatele ning istutasin nad ära.Väike asi, aga tegi tuju heaks :)
Ühes poes oli lemmikloomade nurgas klaasist puuris üks täiega lahe kuts, väike taks. Oli teine nii kurvalt seal üksi; mängisin temaga ja meil oli täiega tore. Kuts liputas täiega saba, muutus kohe nähtavalt rõõmsaks. Kui poleks olnud Gui’d siis ma oleks vist tunde võinud temaga mängida. Tal olid nii armsad silmad ja tundus, et meil tekkis täiega klapp. Ei tea miks, aga kuts oli kaks korda alla hinnatud 690 pealt 590 ja nüüd siis 490 peale. Kuna meil pole kohe kindlasti plaani oma pärdikule veel lisaks koera võtta, siis loodan et ta leiab endale peagi hea hoolitseva pere. Mind võlus ta igatahes täiega ära.
Õhtuks valmistasin natuke erilisema söögi, kuna meil täitus kuu uues kodus. Eelroaks sai makra-guacamole klaas (ma ei teagi, kuidas Verrine’i tõlkida; tegemist (kihiti) klaasi serveeritud eelroaga, mis on siin juba mõnda aega popp); pearoaks turskaurutatud kartulitega ja magusaks rabarberi-maasika tartaletid. Kahjuks unustasin pilte teha, et retsepte jagan teine kord.
Pühapäeval magasime peaaegu kümneni; kord nädalas ju võib. Väljas oli nii harjumatult valge. Käisime seekord vanalinna turul, mis on Wazemme’ga võrreldes hoopis teistsugune. Rahvas, ümbruskkonna elanikud, on muidugi ka teisest klassist, jõukamad ning mitte nii etniliselt kirju taustaga. Lisaks tavalistele grillkana ja Aasia toidu pakkujatele, olid seal ka sushi, itaalia söögi (värske pasta) ja Poola köögi letid. Viimane tuletaski meelde, et võiks otsida üles mõne Poolakate poe, sest kuulu järgi pidavat sealt vahel isegi Karumsi kohukesi olema.
Lillemüüjad pakkusid pojenge ja veel on ka sirelioksad kuum kaup. Kuna temperatuur on suht jahe, õitsevad nad meie rõõmuks kauem.
Pärastlõunal sõitsime Roubaix’sse. Jalutasime park Barbieux’s. Tegemist päris suure pargiga, mida läbib väike jõgi ja kus on päris palju erinevat liiki puid. Nägime ka väikeseid piilusid ja kollaseid hanepoegi.
Kuna jälle oli väljas nõme tuul, mis tegi väljasolemise mitte-nii-meeldivaks, sõitsime koju tagasi ja käisime mäkis internetis.
Esmaspäeval oli mul tööbüroos kohtumine. See asus kodust vaid kümnekonna minuti jalutuskäigu kaugusel. Kõigepealt kohtusin ühe naisega, kes tegeles administratiivse poolega. Tuli välja, et mul on õigus saada töötutoetust, kuna olen töötanud ELs. Vaja on vaid spetsiaalset vormi või tõendit. Imelik, sest Gui’le öeldi Tours’i tööbüroos, et tal pole mingit õigust toetusele.. Siis tegeles minuga teine naine, kellega arutasime töö leidmist jne. Minu CV ja küsimuste põhjal koostas ta minu profiili, et mis tööd otsin, millised on kogemused jne. Prantsuse keele oskuseks märkis ta hea, kiitis ja julgustas, et väljendan end hästi. Lahkusin päris suure paberikaustaga, sest kõik lisatud info prinditi mulle ka välja. Kokku läks mul seal tund ja nüüd olen siis Prantsusmaal töötuna kirjas.
Järgmine kohtumine määrati juuni algusesse. Aga ega ma ausalt öeldes oota-looda nende peale, tahaks ikka ise sobivat tööd otsida. Kui vaid see internet lõpuks ka saabuks...
Sain lõpuks kontakti selle mehega, kes minuga aprilli lõpus fiiberoptika kaabli paigaldamiseks ühendust võttis. Ta vabandas, et meid on ära unustatud; nad ootavat maja haldajalt luba teha mingeid auke vms, et saaks majja selle kiire ühenduse. Ma selgitasin närviliselt, et neljapäeval saab meil kuu aega oodatud ja suva, missugune, aga me tahame netti ja kohe. Meiega pidavat keegi lähima 48 h jooksul adsl-i saamiseks ühendust võtma.
_____
Netiga on nii, et peaksime järgmisel nädalal saama pakiga vajalikud asjandused ja hiljemalt 2. nädala jooksul ühenduse. Ma olen kõigest sellest jamast ja ootamisest täiega väsinud. Sest tuleb välja, et nüüd saame sama hinna eest mingi sellise paketi, mis meid üldse ei rõõmusta: aeglane nett ja mingid mõttetud teleprogrammid.. See naine, kes minuga asju ajas, ütles et kõik on täpselt sama, mis me enne tellisime, ainult fiiberoptilise neti asemel on adsl. Gui uuris asja ja muidugi pole see nii. Järgmisel nädalal saab jälle esindusse minna ja seda jura muutma hakata. Ja muideks minu tähthaaval öeldud nimeks sai Cijia Ricton.
Üldse see nädal pole väga fun olnud. Esmaspäeval tulin koju ja mingi hull vuhin oli korteris. Sain aru, et vannitoas ja vetsus oli ventilatsioon tööle hakanud. See töötas aga nüüd sellise hooga, et tekitab toas tuuletõmbuse; esiku ukse vahelt tuleb sellise hooga külma õhku sisse, et paberileht lendab hooga minema. Pluss akende, uste vahelt ja isegi elektripistikutest ja aukudest (nt radiaatiori tagant) imeb välisõhku tuppa. Pluss dušši all on külm, sest õhk nii liigub ja vetsus on ka jahe. Pluss magamistoas tõmbab elektrikapist ei-tea-kust õhku, sest see haiseb sigareti järgi. Üldse on kogu korter külm, nagu mingi tuulekoridoris ela, pluss vilisev hääl esikus, mis lisaks köögivendile teeb magamajäämise raskeks.
Teisipäeval rääkisin majahoidjaga. Ta tuli minuga koos asja uurima. Vaatas ka köögiventi, ütles et ei oska midagi selle müra vastu ette võtta. Välisukse all olevat tihendit parandas natuke, aga nüüd hakkas õhk sisse vuhisema mitte ukse alt, vaid kõrvalt.
Ta helistas meie maja haldaja firmale ja palus, et keegi vaatama tuleks. Mingit konkreetset kohtumist ta muidugi ei saanud.
Teisipäeva õhtul jooksis mul juhe sellest kuradi tuulest toas nii kokku, et oleks hea meelega kellelegi helistanud ja väga kuri olnud.
Omanikule helistas Gui neljapäeval, jälle ja jättis sõnumi. Reedel võtsin ise selle haldajafirmaga ühendust ja nemad vastasid, et see on ainult meie korteri probleem, et võtke omanikuga ühendust ja tellige firma, kes teeb asjad korda. Gui helistas omanikule uuesti ja ma ütlesin talle, et ta oleks konkreetne, et kui midagi ette ei võeta, hakkame uut elamist otsima, sest nii me jätkata ei saa. Kurat, siin peabki vist täiega vihaseks minema, et midagi lõpuks liikuma hakkaks!
Neljapäeval oli siin vaba päev; jälle mingi kristlik püha, Jeesuse taevaminemise puhul. Ebatavaliselt olid kõik poed lahti, seega tegime väikese poetuuri diivani otsimiseks. Ei olnud midagi normaalset ja sobivat. Üks Ikea variant on enam-vähem, ainult ruumiga läheb nats kitsaks, sest pistikute jms planeerimisega pole väga vaeva nähtud.
Indi ajab meid ikka hommikul vara üles. Mina enam õnneks ei kuule, Gui paneb ta nüüd kõrvaltuppa kinni ja tavaliselt rahuneb ta maha ja aktiviseerub alles pärast 7, kui hommikusöögiga enam kuidagi kannatada ei saa.
Ta on hakanud rohkem lähedust otsima, tuleb ise sülle ja voodis ronib kõhu peale tuttu või siis lihtsalt ronib sinu otsa ja vaatab hästi nunnude silmadega otsa, ise kõvasti nurrudes. Reede hommikul tulin dušši alt ja pärdik oli rõdu võrest üle roninud ja nüüd jalutas väljaspool võret oleva ääre peal. Krõbistasin küll söögipakiga, aga ta ei osanud enam tagasi hüpata; ulatasin tal õnneks turjast kinni ja tõstsin tagasi. Ma loodan, et ta seal ääre pealt alla ei hakka hüppama, sest siis on jama.
Reede õhtul käisime ooperit vaatamas. Ooperimaja ette oli püstitatud suur ekraan, millelt sai otse Carmenit vaadata. Päris lahe kogemus oli; oleks pidanud ainult kas padja vms istumise alla kaasa võtma, sest kivitreppidel oli mitu tundi istuda lõpuks natuke ebamugav. Rahvast oli olnud 5000 ja Gui vanemad, kes hetkel Hispaanias puhkamas, olid meid uudistest näinud.
Laupäeval on muuseumide öö, ehk paljud muuseumid on hiliste tundideni avatud, toimuvad erinevad üritused ja sissepääs prii või soodne. Meilgi plaanis paari külastada.
Loodan, et ilusad soojad ilmad Eestis kestavad, nautige täiega :)
Koledad ja külmad sügisilmad jätkuvad. Päeval jäävad soojakraadid 10 ja 15 vahele, hommikul 3-5; taevas on tihti halli karva ja nagu ikka on kohal Monsieur Tuul. Kolmapäeval sadas lõunas (jah, Lõuna- Prantsusmaal) lausa päris arvestatav lumekiht maha; lisaks hull tuul ja torm. Ei taha ilmamees me soove kuulda võtta ja suvesooja saata.
Teisipäeval läksin Guiga hommikul koos Villeneuve’i, kuna jälle oli koju kraami vaja.
Sain lõpuks rõdule linoleumi; eelmistel kordadel oli see täpselt otsa saanud. Kassas oli väike üllatus, sest hind oli 4 korda suurem kui arvasin; asja uurides nägin hinnasildilt, et m ehk meetri tähise kohal on piiiisike 2, ehk siis hind ruutmeetri kohta. No aga mis enam ikka teha. Teinekord võtan luubi kaasa.
Kodus möllasingi rõduga. Lõikasin linoleumi parajaks; sellega oli päris palju jamamist. Tegin jälle oma käed, mis vahepeal ära jõudnud paraneda, katki. No ei ole harjumust kindaid kätte panna. Kuigi vist peaks; oleks tervislikum.
Kui põrand valmis, hakkasin võrele pilliroost matti ette panema. Kuna elame esimesel korrusel, pole olemine kuigi privaatne. Õhukesi kardinaid ka päev otsa ees ei taha hoida, sest siis oleks toad liiga hämarad. Maja ees kasvavatel puudel on nüüd suured lehed, ehk ongi nii nagu ma ennustasin, valgusega pole väga kiita.
Jändasin oma kattega, kui rõdu alla ilmus meie majahoidja. Ütles, et see mida ma teen on reeglite vastane. Ma siis seletasin, et aga naabritel ju on täpselt sama asi rõdul ees; neil on suur terrass kohe meist paremal, maja küljel, ja kogu võre on pillirooga ümbritsetud. Lisaks teistel naabritel ka. Härra majahoidja aga ajas ikka vastu, et ta neil palus ka kenasti seda madalamaks võtta ja et kuigi ta saab aru privaatsusest jne, pole maja haldajafirma selliste isetegevustega nõus. Lubasin siis seepeale ka oma matti lühemaks võtta. See ei läinud muidugi ka nii libedalt kui arvasin, sest vastav varustus puudus. Lõpuks sain ikka oma multifunktsionaalsete kääridega 3 meetrit pilliroogu lühemaks hakitud. Tulemuseks kõverad lemmikkäärid ja paha tuju.
Õhtul vaatasin siis täpsemalt naabrite rõdusid ja kõigi kate on sama kõrge kui meie oma alguses.Ghrrr! Tegelikult ma tahan, et keegi haldajafirmast tuleks mölisema, sest siis saaksin lõpuks otsekontakti nendega, kes pole meie probleemi ikka veel lahendanud. Nimelt on meil köögis, vannitoas ja wc-s sundventilatsioon või õhutus, mis töötab nonstop ja seda me ise reguleerida ei saa. Vannitoas see enam miskipärast ei tööta, hoopis õhkab külma õhku ja köögis teeb vägagi häirivat undavat häält, mis käib närvidele eriti enne magamaminekut. Lisaks tekitab see nö vaakumi, ehk väljast, õhutuskastidest, välisukse alt ja elektrikapist tuhiseb sisse külm õhk. Viimane on eriti häiriv, kuna tõmbab õhu ma-ei-tea-kust, suitsuruumist vms, sest haiseb sigareti järele.
Olen juba majahoidjat ammu teavitanud ja tema andnud edasi mure haldajafirmale; teistel 3-4 korteril pidi ka sarnane mure olema. Siiani muidugi keegi ühendust pole võtnud, nii et tore.
Kolmapäeval lõpetasin ära kardinaprojekti, ehk paigutasin kardinapuud mõlemas toas ümber. Proovisin köögi seina panna Ikeast ostetud metallreelingut, kuhu igast asju riputada, aga kuna sein on betoonist, polnud see üldse lihtne. Kuna puurimine üldse ei edenenud, sain aru, et tugevamat puuri otsa on vaja. Ehituspoest selle saingi; lisaks leidsin duššikinnituse seinale. Olen seda pikemat aega igatsenud, et saaks mugavalt pead pesta. Paigaldus läks seekord probleemideta (kipssein, jee:) ja õhtul mõnulesin täiega.
Neljapäeval käisin Ikeas; vahetasin mõned asjad ümber ja nagu ikka, vedasin pessa veel vajaminevat kraami. Kodus sai jälle puuritud-kruvitud. Köök on peaaegu valmis, vaid mõned väikesed parandused veel jäävad.
Indi näugus õhtupoole miskipärast närviliselt; süüa-juua oli, mängida ei tahtnud, käis igal pool (kohta) otsivalt ringi. Rääkisin temaga ja üritasin lõbustada, aga lõpuks viskas mul üle ja panin ta natukeseks vetsu kinni. See õnneks aitas. Nagu lapsega jända: ainult kempsu kinni panemisega olukorda sel puhul ei lahenda (vist) :D
Sain postiga teate, et juba esmaspäeval on mul tööhõiveametis kohtumine. Nädala alguses registreerisin end töötuna, sest lõpuks on meil aadress ja töötutõendiga saab mitmel pool soodustust. Kuna meil kodus netti veel ikka pole, siis on mu tööotsingud komplitseeritud. Loodan, et kohtumine tuleb asjalik ja saan head nõu ja ideid.
Netiga oleme ka ootel. Käisime seal firmas jälle, aga ütlesid et nemad ei saa midagi teha, et me oleme järjekorras ja ei ole muud teha kui oodata.
Nädala lõpus on päris mitmeid huvitavaid üritusi toimumas, et tõotab tulla aktiivne nädalavahetus. Tahaks midagi head süüa teha, sest meil saab laupäeval üks kuu uues kodus juba oldud.
Nädala lõpuks, pärast lühikest äikesetormi, muutusid ilmad tagasi jahedaks.
Reede õhtul tegime väikese šopingu, Electro Depot’s, kust soetasime eelmine kord pesumasina. Nüüd tulime tolmuimeja järgi, kuna Gui ema käest saadud vähekasutatud tolmukas läks katki; ei tea kas olime tolmukasti valesti tagasi pannud vms, sest kogu sisemus oli tolmu jm täis ja otsaga vist mootorisse jõudnud, sest tegi koledat kiiskavat häält. Gui võttis siis masina lahti ja üritas seda puhastada; õnnetuseks kukkus aga mootor rõdult alla, nii et me rohkem ei hakanud proovima, kas see enam töötab või mitte... Igatahes leidsime uue variandi, päris hea hinnaga ja kodus testisime, et on ikka täiesti asjalik masin; tänu läbipaistvale kogujale (ilma tolmukotita) on kogu sisseimetud kraam näha ka; päris uskumatu, mida silmaga puhtalt vaibalt ja põrandalt tegelikult leida võib.
Siis tegime Ikea tiiru; leidsime oma pisikesele rõdule toolid ja laua ja nagu ikka muud vajalikku kraami ka. Kodus avastasin, et olin võtnud riiuli vales mõõtmes, ehk lähiajal tuleb see ümber vahetada. Ikeasse minnes tuleb väga konkreetne nimekiri kaasa võtta, sest muidu juhtubki see, et kogu selles virrvarris unustad ära need vajalikud asjad, mille järgi tulid ja/või võtad need vales suuruses ja tuled koju hoopis mingite muude asjandustega, mis lihtsalt silma/näppu jäid. Jõudsime koju alles pärast 22; kord nädalas on Ikea sellise hilise tunnini lausa avatud; ja rahvast jätkub.
Laupäeval ärkasime enne kümmet; ei mäletagi, mil nii kaua sai põõnatud. Indi kella viiene äratus oli muidugi ka; ja kell 6 ja 7. Seekord jändas temaga Gui, minu uni oli magusam.
Ennelõunat tegime väikese jalutuskäigu linnas. Tugev tuul tegi olemise aga väga viluks, seega pikalt me ei promeneerinud. Järgnesid kulinaarsed toimetused ehk värsketest rabarberitest kook ja köögiviljalasanje, millega jäin eriti rahule.
1. mai töölispüha puhul ei liikunud täna linnas ühistransport; päris harjumatu oli näha metrood suletuna ning tänavaid ilma bussideta. Päeva sümboliks on maikelluke, mida müüakse pea iga nurga peal; kas lihtsalt paar vart lehega või roosiga; pakutakse ka potis variante, mille sain minagi juba nädal tagasi Gui emalt kingiks ja mis peterselli ja tüümianiga rõdul on. Komme on päris vana ja pärineb Louis x-nda käest (mul ei ole numbritele mälu :) ning pidavat õnne tooma. Tõesti oli pea kõigil käes pisike pundike maikellukesi, nii et tratitsioon on vägagi elujõus.
Õhtupoole seadsime sammud Wazemme’i kvartali poole. Sellesama kuulsa turuplatsi kohal toimus järjekorras juba kümnes rahvusvaheline Kuldse Kulbi üritus, ehk nagu nimest järeldada võib, siis on ürituse keskmeks supp. Reklaamist lugesin, et pakutakse erinevate maade leemesid ning toimub ka võistlus Kuldse Kulbi ja Kulbikese auhindadele.
Saabusime natuke üle tunni pärast ürituse ametlikku algust ning kahjuks olid selleks ajaks juba kõik supipotid tühjad. Rivvi seatud laudade taga olidi veel vaid mõned (võistlevad) lõbusad seltskonnad oma tühjade leemeanumatega ning tänavatel olid degusteerimisest mustad plastiktopsid. Et siis järgmisel aastal punkti pealt kohal olla, kui suppi ka näha tahaks.
See-eest oli rahvast kui murdu ning liikumine oli kohati suht raskendatud. Mitmel pool olid esinejad; lavadel, tänavanurkadel, muruplatsidel. Lastele olid üles seatud erinevad (puust) mängud; sellised vanaaegsed, puust, ühele või mitmele mängijale; à la kuulikeste täpsusveeretamine erineva punktisummaga aukudesse.
Meeleolu ja hõng oli kvartalile kohaselt boheem-tšill-hipi. Rahvas oli riides kirjult ja originaalselt. Kogu see jämm meenutas vägagi Viljandi folki, osalejate ja olemusega. No ja sealgi on Salvesti supipoti-kiosk esindatud.
Kuna supp oli otsas, siis asendati see vedela leiva ja käärinud viinamarjamahlaga. Arutlesime, et kui kella 18st on rahvas juba sellises ülemeelikus tujus, siis millega see keskööl (ürituse ametlik lõpp) lõpeb... Kokkuvõttes oli aga päris mõnus üritus, kuigi jah, oodatud hiigelsuur supitirin jne olid olemata.
Pühapäeval tegin nagu meeldivaks tavaks saanud, tiiru turul. Ilm oli päris jahe, seda jälle tänu tuulele. Hommikul/öösel oli sadanud ning õhk lõhnas värskelt, nautisin neid vihmajärgse õhu sõõme. Kuigi taevas oli päris hall ja ähvardav, sain õnneks vaid paar piiska ja kuivalt koju. Seekord sain turult pundi spargleid, mille hooaeg parajasti on; salatipea ja minu rõdukollektsiooni lisandus kirsstomati taimeke.
Koju jõudes rääkis Gui mulle Indi väikesest seiklusest; nimelt oli magamistoa aken õhutamiseks lahti ja tema tegeles oma asjadega. Natukese aja pärast: kassi ei kusagil. Otsis toad läbi, mikrolaineahju taga polnud ka kedagi, krõbistas toidupakiga- ei midagi. Selge- kass on aknast jalutama läinud. Krõbinate hääle peale tegi keegi haleda mjäu kaugelt naabrite rõdult. Meie aknast alla meetri kaugusel on nende kõrge piirdega rõdu, mille peenikese toru peale pidi päris keeruline olema hüpata. Muidugi oli Indi otsaga juba teise naabri rõdul (mida eraldab kerge vahesein). Kutsumise peale ta õnneks tuligi, aga tagasisaamisega oli natuke keeruline. Gui ronis siis aknast välja ja meelitas; Indi lõpuks tegigi hüppe ja Gui sai tast õnneks kinni, sest muidu oleks ta alla prantsatanud.
Jälle tõestus, et sai nimega, Indi nagu Indiana Jones, täppi pandud (juba päris pisikese rotikesena oli tema neljast kõige hakkajam ja uudishimikum). Sellegipoolest, enam me akent lahti ei jäta.
Pärastlõunal sõitsime seekord autoga Roubaix’sse. Tegime tiiru linna peaväljakul toimuval lillelaadal ning minu rõõmuks oli ootamine ära tasunud, sest hinnad ja taimed olid huvitavamad kui Lille’s nähtud. Nüüd ootavad istutamist punased petuuniad (järgmine kord siis pelargonid), piparmündipõõsas ja pisike basiilik.
Teel muuseumisse saime väikese sahmaka vihma. La Piscine ehk (Bassein, Kunsti ja Tööstusmuuseum) on 9 aastat tagasi transformeeritud muuseumiks, mille pärliks on art déco stiilis bassein, mida peetakse kõige ilusamaks Euroopas. Basseini suurust on vähendatud, vaid keskele on jäetud purskkaevuga madala veega osa, mille mõlemal pool küljes on skulptuurid.
Tegemist oli tõesti meeldejääva endise ujulaga, kus samuti alles endisaegsed riietuskabiinid, vannid ja duššid, mille vahel asusid nüüd eksponaadid. Ehitise funktsiooni meenutasid ka aeg-ajalt lastavad nö ujulahääled: inimsumin, laste kilked ja plärtsatused. Kõik see andis hästi edasi tunnet, et viibid tõepoolest vanas basseinikompleksis. Nüüdisajaga võrreldes oli ehk tegemist rohkem spa’ga, kuna pakuti ka erinevaid tervendavaid vanne ja protseduure.
Muuseumi kollektsiooni kuuluvad maalid, skulptuurid; keraamika, mis on omapäraselt kokku kogutud pigem anglo-saksi kui prantsuse mudeli järgi ehk vältides hierarhiat eksponaatide vahel. Mulle meeldisid aga enim tööstusmuuseumi alla kuuluvad kotikollektsioon (eriti Nina Ricci) ning vanade kanganäidiste raamatud, mida leidub seal lausa tuhandeid ning mida tänapäevalgi kopeeritakse.
Olen vist juba varem maininud, et Roubaix oli omal ajal väga kuulus ja edukas tänu kõrgelt arenenud tekstiilitööstusele, -vabrikutele ja on praeguseni samal kursil. Kohe muuseumi vahetus läheduses asuvad noorte disainerite butiikidega Moemajad ja Loojate Kvartal ning linn reklaamib end „Mood armastab Roubaix’d“ slõuganiga. Järgmisel korral plaaningi teha tiiru neis poekestes ja kangakauplustes, mida linnas on päris mitmeid (ja väga hea valikuga).
Linnas ringi sõites on hästi aru saada, kus elasid/elavad nö töölised ja kus ülemused. Viimaste elamised on vägagi uhked ning annavad selget tunnistust linnakese rikkusest (aastaid tagasi). Kui kasutada Eestist laenatud väljendit, siis „teine Roubaix“ ajab läbi päris erinevates tingimustes: tihedalt üksteise kõrvale pikitud väikese fassaadiga kehekorruselistes punastest tellistes vabrikantide elamutes, mis ääristavad tänavaid kohati päris pikalt; ei mingeid uhkeid puid-põõsaid, muruplatse ega lilli. Natuke kurb, aga c’est la vie, ega kõik saagi ju ühtemoodi elada.
Jällegi tänu ajaloole on Roubaixelanikeks palju sisserännanuid; eriti Marokost ja Alžeeriast ja silma jääb palju (kerjus)mustlasi. Kuigi linnasüda on suhteliselt ok, siis on natuke kaugemal selliseid kvartaleid, kuhu turvalisuse huvides ka päeval ringi uitama minna ei tasu (seda kinnitas ka põline Lille’kas Ann-Sophie).
Pühapäeva õhtupoolik möödus rahulikult. Lugesin jälle „Küpsiseparadiisi“, mis on päris mõnus ajaviide, lisaks hea puhkus ajule, et teksti tõlkima ei peagi. Aitäh kingitegijale ;)
Uueks nädalaks plaanis päris mitmed väikesemad projektid, peamiselt kodu(sisustuse) teemadel. Gui lubas pärast tööd minna tagasi Orange’i ja teha kurjemat häält, et lõpuks netiühenduse saaks. Facebook’i kommentaaride järgi võime aga selleks veel kõvasti kannatust varuda, sest kogenumad hoiatasid. Et siis jätkub õppetund: kes kannatab, see kaua elab.
____
Ilmataat on saanud alanud nädala ilmale saanud inspiratsiooni nähtavasti Inglismaalt (või siis Eestist:). Sooja on lausa alla 10 kraadi, 7 täpsemalt näitab hetkel keskväljakul asuv infotabloo ning taevas on hall ja aeg-ajalt sajab päris tugevalt. Pluss, nagu ikka, see kõle tuul. Peaväljak on turistidest tühi ning purskkaevu ümber ei istu, lõunata keegi. Väliterrassid on inimtühjad ning osad on ümbritsetud läbipaistvate plastikseinadega, et suitsetajad tuleks ikka nende juurde istuma.
Nädalataguse ilma ja oluga võrreldes päris suur erinevus. Palun keerake soe tagasi. Aitääh :)
