Ökomess

Külastasime vihmasel laupäeva pärastlõunal järjekordset messi, teemaks Environment Durable ehk vastupidav, jätkusuutlikum keskkond vms- ühesõnaga ökomess. Asukohaks üks mõnus väiksemat sorti loss, Chateau de Cangè.
Esindatud olid erinevate keskkonnasõbralike lahendustega firmad, nt maja soojapidavuse parandamiseks, veesüsteemide efektiivsemaks muutmiseks, päikesepatareid/paneelid. Lisaks ökoloogilised puhastustooted ja muidugi selle regiooni mahetoidu-/ökotootjad.

Puhtjuhuslikult sattusime maitsmise workshopile. Meie grupile (12 inimest) pidas selgitava loengu maitsmise olemusest, tehnikast üks tore onu, kes ongi elukutselt maitsekoolitaja, degusteerija. Tema jutust jäid mulle meelde mõned päris huvitavad teadmised, mõtted.

Tegelikult on maitse kirjeldamiseks vaid 4 sõna: soolane, magus, hapu ja kibe. Kõik teised kirjeldused on analoogid (vürtsikas, puuviljane jne), mille abil me püüame maitset selgitada, teistest eristada.
Testisime ka oma maitsemeelt. Nimelt oli meie õpetaja seganud tavalise kraaniveega needsama neli põhimaitset ja proovisime, millist me kõigepealt tunneme ja mida üldse mitte.
Mina tundsin eelkõige soolast maitset (nagu merevesi) ja kõige vähem mõrut. Selgitus: maitse mida me esmalt tundsime, on see mille suhtes me tundlikud ei ole. (ehk siit siis selgitus, miks ma soolan tihti toidud osade sööjate jaoks üle :) ja vastupidiselt siis see mida me ei tundud, oleme tundlikumad, vastuvõtlikumad.

Tihti ei tee me vahet maitsel ja aroomil, sest suus tunneme tegelikult söögi aroomi ja mitte maitset. Nt kui meil on nina kinni, siis kaneelisaia süües me ei tunne nt kaneeli maitset, aga magusat tunneme ikka.
Sageli teeme järelduse juba enne maitsemist, (nagu eelarvamus, eelmaitse) nt nähes õuna, me juba teame, eeldame, mis maitsega see on ja ei süvenegi selle maitse erinevustesse. (ehk vaid süües pöörame tähelepanu selle tekstuurile, krõmpsuv, pehme...)
Nt veini degusteerijad teevad tihti punast veini vaadeldes järelduse, et maitses on punased marjad ja tammemaitse, kuna see on nö seostub värvi ja veiniga.

Tegime ka pimetesti: sildistamata pudelites olid erinevad lõhnad (kümmekond erinevat) ja tegelikult oli päris keeruline ära arvata, millega tegu. Tihti tuli mõttesse enne mingi konkreetne toode, nt martsipan ja siis alles jõudsid mandlilõhnani.

Onu ütles ka, et pole häid ega halbu maitseid (vähemalt nende proffide maailmas:) (maitse üle ei vaielda onju ;) ja miks meile mingi toiduaine, õigemini konkreetne maitse ei meeldi, on seepärast, kuna meil on selle ainega mingi ebameeldiv mälestus, kokkupuude jne. Näiteks tõi ta nelgilõhna, mis paljudele seostub hambaarstiga ja seetõttu on negatiivne.
Mõtlesin, et sageli meie maitsemeel muutub, sest me kas unustame või asendme seda (alateadlikku) negatiivset kogemust. Tõepoolest, sageli ei maitse/meeldi meile enam mingi toit, kuna selle söömisega seostub midagi halba. Nt. sundsöömine (koolis või kodus); ussikese või mõne muu "lisandi" leidmine; negatiivne sündmus... Pähe tuli ka näide sarjast „Sõbrad“ Chandler, kes ei söönud tänupüha sööke, kuna sellega seostus talle lapsepõlvetrauma, vanemate lahutus.

Õpikoja viimaseks praktiliseks osaks oli (mahe)šokolaadi maitsmine. Onu lubas, et pärast seda kogemust, ei söö me enam šokolaadi endistviisi.

Degusteerisime kolme erinevat varianti. Kõigepealt vaatlesime värvi, nuusutasime ning üritasime leida eristada lõhnu,. Alguses mõtlesin ka, et šokolaad lõhnab nagu šokolaad ja kõik, aga tähelepanelikumalt nuusutades, võis eristada vägagi mitmeid lõhnu nt vanilje, pipar, apelsin.. ja maitsmisel innustati meid jällegi välja tooma erinevaid aroome, mis meie ajju jõudsid.

Tõepoolest, kolm esmapilgul täpselt samasugust šokolaaditükikest kannavad endaga vägagi erinevaid maitseid.

See väike õpituba pani mind mõtlema sellele, et tavaliselt šokolaadi (või mistahes muud toitu/jooki) maitstes, kui vähe pööran tähelepanu sellele mitmekesisele infole, mis mu keelelt ajju jõuavad. Tegeleme ju söömise kõrval mitmete asjadega: vaatame telekat, vestleme..

Kui haarame magusaisus nt šokolaadi järele, siis tegelikult võiksime samahästi suhkrut süüa; ühest tükist võib saada rohkem meeltenaudingut kui mitmesaja grammi allakugistamisest.

Ehk saab tänu sellele praktilisele, värskendavale kogemusele natuke lähemale oskusele, sööki NAUTIDA.

Osalesime ka supikoolitusel. Jah, see kõlab eesti keeles naljakalt, atelier de potage, kui soovite prantsuskeelselt.

Seekord õpetas meid tore naine, kes ametilt dietoloog, ehk siis toitumisspetsialist suppi tegema. Ja mitte lihtsalt kartul-porgand-patta vaid näidata, et supp võib olla piisav roog/toit, kõhutäide. Selgituseks: prantslaste jaoks on supp kerge püree (vees keedetud köögivili-paar), mida serveeritakse eelroana; mida tihti juuakse. Minu jaoks on see suht lurr, nagu puljong.

Samuti pöörati tähelepanu erinevate huvitavate seemnete ja (minu jaoks suhteliselt tundmatute) vürtside kasutamisele, millega saab kõige tavalisemale ja lihtsamale roale anda huvitava ja uudse, maitsva aspekti.

Siin oli teoreetilist osa alguses natuke vähem ja asusime asja kallale. Ehk siis köögivilja koorima. Ma ei olnud elu sees LILLAT kartulit näinud. (Pr k vitelotte) Muidu kartul nagu kartul ikka, ainult kollase asemel on violetne. Ka ei olnud ma enne pastinaaki söönud (supis) ja maapirni samuti.

Valmistasime 4 erinevat suppi:

meie meeskonna valmistada oli:

Maapirnivaht Touraine (piirkonna) kitsejuustu pulkadega (gressin’itega)

400 gr maapirne

Natuke võid

250 ml vett

750 ml piima (mina paneks vähem, kuna vedelik peaks ainult katma köögivilja)

1 spl (paksu) hapukoort (creme fraiche)

Soola, pipart, muskaati

Pulkadeks:

250 gr täistera jahu

75 gr võid

100 gr kitsejuustu

1 spl köömneid

1 munakollane

(soola)

Natuke oliiviõli (pintseldamiseks)

Koori, tükelda maapirn u 3cm tükkideks. Pruunista kergelt natukese võiga. Lisa piim, vesi, et vedelik ainult kataks;lisa hapukoor ja lase podiseda kuni pehme. Püreesta (nii et läheks vahtu) Siis alles maitsesta.

(NB! Soola lisada söökidele alati lõpus, kuna väljutab vett ja hiljem lisades on toiduainete naturaalne maitse rohkem esile tulnud, nii et vajame vähem soola.)

Saiapulkadeks sega pehmed võitükid jahuga, lisa munakollane, kitsejuust, köömned, sega. Vormi peenikesed pulgad (nt tee keerdudega), pintselda või pihusta õliga ja küpseta ahjus 200 kr u 15 min kuni kuldsed.

Serveeri vahuse supi juurde.

Pastinaagi- Aed-piprarohu supp peekonitšipsidega

200 gr pastinaaki

Natuke võid

Kuivatatud aed-piprarohtu (tüümian ajab ka asja ära)

2 spl hapukoort

1 viil peekonit ja 1 suitsusinki sööja kohta.

1 spl Pika pipra Poivre long kaseurbasid meenutav pipraline, mis hõõrutakse uhmris peeneks)

0,5 l vett

0,5 l piima

Koori, tükelda pastinaak, pruunista natukese võiga kergelt keskmisel tulel. Lisa vedelik, pool aed-piprarohust ja piprast, keeda kuni pehme. Püreesta ja lisa koor. Küpseta ahjus/pannil peekon/sink (tükid) krõbedaks. Kuumuta suppi veel natuke, et pakseneks. Serveeri lihakrõpsudega ja ülejäänud maitseainetega.

Violetne Dubarry (lillkapsa ja kartuli) supp

Pool lillkapsast

5-6 lillat kartult (kollaste kartulitega maitseb sama)

0,5 l piima

0,5 l vett

Natike võid

4 spl paksu hapukoort

Tükelda lillkapsas, koori kartulid, tükelda.Pruunista natuke võis, kalla vedelik, et kataks köögivilju, keeda kuni pehmed. Lisa hapukoor, püreesta, maitsesta.

Punapeedi ja piparkoogi vaht mooniseemnetega.

(magustoiduks)

300 gr keedupeeti

Piima

3+2 viilu piparkoogi-leiba (Pain d’epices on põhimõtteliselt sama maitsega leivaline, mis meie piparkook)

Mooniseemneid

(mett)

Koori, tükelda peet u 3cm, kata piimaga, lisa 3 viilu/ piparkooki, lase podiseda u 15 min. Püreesta. Lisa mooniseemned, maitse järgi veel piparkooki või/ja mett.

(ausalt, minu maitsemeelele (ja teised polnud ka väga vaimustuses) oli kahjuks see väga dekoratiivne supp liiga peedine. Lisaksin rohkem neutraliseerivat piima v koort; miks mitte kohupiimapastat). Proovida- katsetada tasub kindlasti.

Ootamisel vastas Vanessa, koolituse läbiviija, meie küsimustele. Nt selgitas ta, miks piima tuleks tarbida. Paljudel tänapäeva inimestel on probleeme piima(toodetega) liigse töötlemise tõttu ja sellepärast meie keha tõrjubki. Ta lisas, et pooled inimesed kes hakkavad väiketalunike, vähetöödeldud piima(tooteid) tarbima, unustavad selle häda.

Et paljuski on „süüdistada“ soja-“piima“ kampaaniat, mille eesmärgiks oli inimestele pähe panna, et kuna nad tavalist piima enam ei talu, siis alternatiiviks on super-naturaalne soja“piim“. Tegelikult on piimast, naturaalsusest ja tervislikkusest asi kaugel. Aga ajaks, kui piima nimetuse kandmine lubati ainult loomset päritolu toodetele, olid kahjuks paljude inimeste arusaamad juba piisavalt mõjutatud.

Tegin väikese otsingu internetis ja mina pole enne kahjuks kuskilt soja kohta sellist/ tõelist infot saanud. Ehk tuleb ka teile üllatusena, et (kääritamata) soja on tervisele väga ohtlik. Kirjutan selle kohta pikemalt järgmistes postitustes.

Üles kerkis ka nisu-küsimus. Et miks paljudele tekitab nisutoodete tarbimine probleeme. (prantslased teatavasti tarvitavad igapäevaseks toiduks nisujahust leiba, ehk baguetti)

Loodan et sain õigesti aru, et üheks selgituseks on see, et nisu seob endaga keemilisi taimekaitseaineid (ja Prantsusmaa on kahjuks pestitsiidide kasutamises esikohal) ja seetõttu tekibki paljudes kehades tõrge.

Igatahes sain väga palju energiat ja mõtlemisainet sellelt pisikeselt, reklaamimata ürituselt ja kõike seda täiesti tasuta :)