Kunagi enne pole meil olnud nii tohutult võimalusi ja kuigi vabadus otsustada on üldjoontes hea, halvab liigne valikuvabadus meid ebakindlusega ja kahetsusega. Otsus lõpuks langetatud, hakkame muretsema, kahtlema, kas see ikka oli see kõige õigem ning järgneb veelgi suurem rahulolematus. Meile saab kinnisideeks, mida tehtud otsus meie kohta teistele ütleb.
Valikute rohkus edendab samuti isekust ja empaatiavõime vähenemist, kuna inimesed keskenduvad endile ja isiklikele eelistustele selle arvelt, mis on hea ühiskonnale.
Aga ongi nii. Meil on nüüd tohutult võimalusi ja mida aeg edasi, seda rohkem mõistame,et oleme näilise vabaduse asemel hoopis lõksu jäänud. Meie aju on ülekormatud, kuna infot, mida töödelda on nii palju rohkem. Mõni ime siis, et inimesed tunnevad üha enam, et juhe jookseb kokku.
Aastakümned tagasi oli ses suhtes parem, sest me lihtsalt polnud teadlikud kõikidest nendest tuhandetest variantidest.
Ka igapäevaste, väikeste valikute tegemine on läinud ülikeeruliseks. Võtame kasvõi primaarse, söögi. Me ei osanud unistadagi Jaapani, Prantsuse, Itaalia...köögist. Sõime seda, mida saadaval oli ja olime kindlasti rahulolevamad kui praegu. Nüüd ihkab hing sushit, magushaput kana, mozzarella-basiiliku pitsat ja Prantsuse juustu veini kõrvale...
Toidupoes on sama toodet mitmeid variante. Mida oluliseks pidada? Valida hinna või pakendi järgi otsustades või pöörata tähelepanu ka toote koostisele, päritolule, lisaainetele jne. Millisest poest osta? Kas üldse osta??
Minnes veelgi laiemaks:
Maailm on meie ees lahti, võime kolida kuhu tahame. Kas jääda kodumaale või liikuda sinna, kus rohi rohelisem ja päike palavam?
Milline elukaaslane endale valida? Kas teha valik pea- või südame järgi otsustades?
Millal (ja kas üldse) järglasi saada? Kas saada lapsevanemaks noorelt või oodata õiget aega? Millal valida „õige aeg“?
Milline töö endale valida? Kas teha seda, mis meeldib või kalkuleerida rahaliselt küljelt?
Kas elada majas või korteris? Osta või üürida?
Jne jne.
Jäin mõtlema, kui tihti ja kas üldse mõtiskleme nende valikute üle, mida me peame tegema? Järgime lihtsalt teisi, läheme kaasa üldise vooluga ja teeme asju harjumusest. Ehk see on nö automaatne kaitse, et meie aju üle ei kuumeneks? Seda ma olen juba ammu täheldanud, et liige mõtlemine teeb haiget :)
Eks tulebki omakorda teha valik; milliseid otsuseid teha automaatselt ja milliste puhul võtta aega vaagimiseks. Vist on ka lihtsam kui teha üks „suur mõtlemine“ korraga ära. Ja siis aeg-ajalt uuesti värske pilguga oma elu(korraldus) üle vaadata.
Omast kogemustest soovitan (võimalusel) võtta otsuse tegemiseks aega, et rahulikult järele mõelda ja sisetunnet kuulata.
Muidugi lähevad elus asjad tihti iseenesest paika, nii et kõik teooriad lendavad aknast välja :)
Hmm. Ja ometigi pole me sugugi rahul ka sellega, mida me valida ei saa (vanemad, osad kehalised füüsilised parameetrid...) ja ometigi kipume ka nende suhtes olema vägagi rahulolematud.
Meie ülesandeks ongi vist siin elus õppida rahul olemist?
No comments:
Post a Comment