Esmaspäeva õhtul juhtusin vaatama üht telesaadet, kus üks Prantsuse kuulus noor kokk, Cyril Lignac, asus võitlusesse, et inimesi taas süüa tegema õpetada. Kuskilt on meelde jäänud, et tema inglasest kolleeg, Jamie Oliver on juba analoogse aktsiooniga välja tulnud, üritades koolisööklates pakutavat toitu tervislikumaks muuta.
Tegelikult oli lausa kaks saadet järjest. Esimeses korraldas Cyril ühes väikelinnas suure koosoleku, jagades infot selle kohta, mis on tema sealolemise mõte (Panna inimesed uuesti süüa tegema); siis moodustas ta kohaletulnutest väikese nö stardigrupi ja nendest valis välja endale liitlase, kes teda hiljem asendas. Siis korraldas ta selle väikese grupi naistega ühise söögitegemise. Iga paar tegi erinevat toitu, suures koguses, mida siis omavahel vahetati, nii et kõik said endale nädala koguse tervislikku valmistoitu, mida kiiresti ainult vaja soojendada.
Paljud osalised ei teinud kodus üldse süüa, vaid omasid suurt sügavkülma-kirstu täis valmistooteid ja mikrolaineahju. Põhjuseks toodi nagu ikka, et on kiire ja pärast tööd ei jõua kokata. Mõned nooremad ei olnud üldse enne köögiviljadest midagi valmistanud ja olid üllatunud, et nii odavalt ja tervislikult läbi saab.
Siis tegid kõik selle grupi liikmed sama oma tutvusringkonnas, korraldasid kooskokkamise pärastlõuna alustades toidupoolise ostmisega ja jagasid pärast valmistatu. Ühesõnaga nagu kettkiri liiguti edasi. Üheskoos toimetati aga sellepärast, et abiks olla ja õpetada; no ja koos on ju lõbusam ka.
Saateosa teiseks projektiks valis Cyril samast linnakesest veel ühe liitlase, kuti kes on noortega"käpp" ja üheskoos sõideti Ameerikamaale, autopealinn Detroiti, linnapõllundusideed kaema.
Jah, sellises suurlinnas nagu Detroit, on kasutusele võetud niisama seisvad omanikuta maalapid otse linna südames, kuhu kõigi soovijate koostööl on rajatud peenramaad. Kõik kes tahavad, löövad kaasa ja kõik võivad minna vabalt ja värskeid köögivilju endale valida.
Peenramaa-idee loojad rääkisid, et see aed on terve selle kvartali elu muutnud; keegi ei lõhu ega laasta; inimesed teavad üksteist rohkem kuna see projekt ühendab neid ja toob rõõmu, kuna paljud polnud kunagi näinud kuidas porgand kasvab või kuidas see mullasena lõhnab..
Olen küll natuke skeptiline, kas see neil tegelikkuses ka tõesti nii töötab; sest nagu teada, alati on ju inimesed, kes ise lillegi ei liiguta ja kasutavad teiste lahkust kurjasti ära. Üks loll teeb ja teised maitsevad vilju.
Aga igatahes tehti sama peenramaa idee teoks ka siis Prantsusmaal (prantslased olid ka suht skeptilised ja enamus ühinesid alles siis kui kuulus kokk neile kahele liitlasele abiks tuli). Peaks netist otsima, kas see läks neil tõesti tööle või oli nö ühekordne projekt telešõu tarbeks.
Teises saates läks Cyril ühte Pariisi-lähedal asuvasse kooli ja jällegi värbas grupi noori (14-15.a) kelle ülimaks väljakutseks sai väga uhke õhtusöögi valmistamine kolmele ministrile (haridus, tervishoid ja kultuur) Muidugi ei osanud tiinekad isegi muna praadida (nagu esimesest tunnist selgus), polnud kokkamisest absoluutselt huvitatud ja nende igapäevamenüü koosnes Kreeklastest ( nii kutsuvad nad kebab'i) külmutatud hamburgeritest, friikartulitest (mida üks plika sõi hommikusöögiks!!!) pizzast ja pastast rääkimata. Ühesõnaga kamp keskmisi heaoluühiskonna võsukesi.
Muidugi läbi naeru ja pisarate ja untsuläinud harjutus-õhtusöögi (vaestele õpetajatele ja klassikaaslastele) suutsid need noored kuu aja pärast tähtsatele ninadele korraliku kolmekäigulise õhtusöögi valmistada.
Asja mõte oli tõestada ministritele, et igas koolis on võimalik ja hädavajalik anda kokandustunde.
Muidugi kõhu täis söönud asjapulgad rääkisid nagu poliitikud ikka, ümbernurgajuttu ja konkreetseid meetmeteid ei mainitud.
Igatahes oli mulle natuke üllatav, et isegi nii vägeva toidukultuuriga maa elanikud, nagu seda on Prantsusmaa, on samamoodi nagu teised lääneriigid nö Ameerikastumas. Et mitte ainult suurlinnaelanikud ei kokka enam ja söövad mis ette juhtub mõtlemata oma (ja laste) tervisele, vaid ka väikesemates asulates elavad kodanikud.
Üks kolmest prantslasest on ülekaalus, 10% rasvunud ja 40% on kaaluga mures.
Äkki ei oskagi prantslased varsti enam kuulsad oma toidu (ja elu)nautimisoskuse tõttu, kui peale tulevad põlvkonnad, kes on üles kasvanud konserv- ja külmutatud kräpi peal ja peavad söögitegemiseks valmistoidu ülessoojendamist mikrolaineahjus?
Päris imelik on mõelda, et inimesed ei oska/viitsi enam absoluutselt süüa teha ja täiskasvanuile tuleb õpetada toitumistõdede abc-d.
No comments:
Post a Comment