Wednesday, June 9, 2010

mõned kirjutised

Juba mitu korda olen prügikotti konteinerisse visates märganud, et ikka leidub neid, kes ei viitsi nt pitsakarpe jm ümbertöötluseks sobivat vastavasse konteinerisse paigutada. Viimane kord hoidsin end tagasi, et mitte võtta neid 3-4 puhast pappkarpi ja neid teise kogujasse panna. Kas see on tõesti siis NII raske???


Minu meelest on siin asi tehtud väga lihtsaks; on kaks konteinerit: üks segaprügi kottide jaoks ja teine ümbertöötlemiseks mineva kraami (paber, papp, metall, klaas) jaoks. Ei mingit 3-4 kasti süsteemi. Pealegi on pea igal pakendil ka vastav märgis, kaks noolekest ringikujuliselt, mis annavad teada, kas too sobib ümbertöötlemiseks või mitte.


Muidugi on ka pakendeid, nagu nt jogurtitopsid, mida siin miskipärast ümber EI töödelda. Ma kuidagi ei taha neid tühje puhtaid (tänu Indi piimatoodetelembusele) plastiktopse segaprügi hulka visata. Prantslased söövad jogurtit päris hoolega; “Vähemalt 3 piimatoodet päevas” kampaania on olnud edukas, kui toidupoes võõraste kärudesse piiluda. Nii ma mõtlengi, et kurb, et neist tuhandetest topsidest midagi edasi ei saa.

Enamik jogurteid on saadaval vaid väikestes, 100gr topsides, mis on kas 4-8-12-16 või lausa 24- kaupa pakis. Peale Kahe Lehma jogurti pole ma siin rohkem lemmikuid leidnud, sest isegi kui pakil suurelt kirjas : ilma säilitusaineteta, siis natuke värvaineid on ikka ilustamiseks lisatud.

Nii ma mõtlengi, et tuleb jälle asi enda kätte võtta ja ise jogurtit teha. Olen paari vastavat raamatut poes huviga sirvinud ja tundub, et isegi spetsiaalse masinata on see täiesti võimalik. Tuleb vaid häid baktereid leida.


Nagu leivategu, on ka ise jogurtivalmistamine siinmail viimastel aastatel väga popiks tegevuseks saanud ja vastavat kirjandust leiab hulgim. Eks oma osa on ka hinnal, sest majanduslanguse ja kriisi taustal on hakatud rohkem sellele tähelepanu pöörama. Keskmine naturaalse maitsestamata jogurti hind on nii 1,50 4-paki eest. Eks leiab muidugi odavamat ka, nt need värvitud “naturaalsed” jogurtid on tihti supermarketis eripakkumisega soodsad. Kui sul aga just 4-lapselist pere või pole, siis kulub 24. topsi tühjendamiseks rohkem aega kui „kõlblik kuni“ kuupäev lubab.


Olen proovinud ka supermarketi biojogurteid, mis on päris hea hinnaga (ca 2,50 12 topsi eest) aga nende maitse ja tekstuur pole kiita ja kahtlustan, kas nad ikka väga mahedad on.

Üldse eelistatakse siin vist naturaalseid, maitsestamata jogurteid, millele siis igaüks vastavalt maitsele segab juurde nt suhkrut, moosi... Tegelikult on see väga hea, sest nii saame vastavalt tujule ja maitsele just sellise jogurti, mida hetkel hing ihaldab. Pealegi saab timmida magusust ja lisada nt tervislikkuse mõttes kliisid. Nii saab jogurtist üks igati maitsev ja tervislik suutäis.


Eelmisel nädalavahetusel tekkis vajadus päikesekaitsekreemi järgi. Hakkasin siis uurima poodides olevat kaupa no ja muidugi pole ma siiani leidnud sellist toodet, mis ei sisaldaks tervisele kahjulikku keemiat nagu parabeenid, alumiiniumiühendid, parüüm.. nimekiri on pikk.

Kõik, isegi kallite brändide ja „nahasõbralikes“ apteegitoodetes on vähemalt 2-3 punases mittesoovituslikus nimekirjas olevat ühendit. Kuna päikese käes on kõik protsessid intensiivsemad, siis ma kohe kuidagi ei taha enam endale „kaitseks“ peale määrida keemilist kokteili, mis kasu asemel hoopis kahju võib tuua.


Mõtlen, et kas mitte sellepärast pole ka nahavähi jm haiguste juhud nii palju kasvanud ja päike meile nii kardetavaks ja ohtlikuks on muutunud, et me lihtsalt katame end kahjulike ainete kompotiga ja need siis lihtsalt reageerivad päikese toimel ägedalt, mis siis põhjustavadki neid haigusi. Miskipärast pole ma sellist varianti kuskilt lugenud, ikka on kahjuliku kiirguse süüks vaid osoonkihi hõrenemine ja mitte meie naha (ja tervise) nõrgendatud kaitsevõime.


Lugesin paariaastasest artiklist, et lisaks porgandile on ka kala söömine kasulik, kuna sellest moodustuv vitamiin D kaitseb nahka ja on organismile kasulik. Hmm..ei tea kas sellepärast ongi mul viimasel ajal kalatoodete järgi isu olnud? Äkki tõesti.

Ja kreemi saan lõpuks ehk ökopoodidest; netist leidsin isegi paar-kolm firmat, mis toodavad päikesekaitsevahendeid looduslikest ainetest, nagu mineraalid jm. Lootust on :)

Kuna meil telekat, õigemini vastavat ühendust, pole, siis kuulame päris palju muusikat. Pealegi pole ma selle nõmeda ventilatsiooniurramisega ikka veel harjunud, nii et mitte end närvi ajada, on parem midagi meeldivat kõrvale lasta.

Ma pole siiani veel isu päris täis saanud Liisi Koiksoni „Väike järv“ plaadist. Ei tea, kas eesti keele pärast või mispärast, aga täiega südame ja meele järgi olevad laulud on. Sain selle päris mitu head aastat tagasi Marii käest, kui Hilfigeris töötasime. Oh olid ajad...

Oli see vist eelmisel suvel, kui juhtusime Merepäevade raames Liisi kontserdile, kus tulid ettekandmisele needsamad mõnusad lood. Mäletan Gui Itaallasest kolleegi kommentaari, et „Ei oleks uskunud, et ma võiksin eesti/võõrkeelset kontserti niivõrd nautida.“ Oli tõesti selline mõnus kontserdielamus, väike publik ja erinev asukoht, sadamakai vahetus läheduses. Kahjuks pole ma leidnud teateid, kas Liisil plaanis millalgi ka uus plaat välja anda; see oleks väga oodatud igatahes.


Indi on meil ikka üks paras tegelane. Lisaks hommikustele kella 5.-le äratustele kisab ta miskipärast aeg-ajalt ka õhtuti, nii kella 17-18 aegu. Ma ei tea, mis tal viga on, tahab vist välja saada või kutsub Gui’d koju. Igatahes olen ta osadel kordadel, kui kannatus katkeb, lihtsalt vetsu või esikusse kinni pannud. Siis rahuneb ta õnneks suht kiiresti maha.


Käime temaga aeg-ajalt lähedalasuvas pisikeses pargis jalutamas ka. Kuigi väravatel on silt, et koerad on seal keelatud, olen viimasel ajal päris mitut koeraomanikku seal jalutamas näinud. Võiks jääda vähemalt üks kohtki, kus nad oma koeri ei kakataks-pissitaks. Kuigi enamik peremehi (ja –naisi) on normaalsed, st. koristavad oma eluka järgi, siis sellegipoolest on nt meie maja ees olevatel murulapikestel päris palju junne.

Indile igatahes seal pargis meeldib, sest saab võimalikult tolmuses kohas püherdada, ümbrust uudistada, kõrkjate vahel „džunglis“ passida. Ma ausalt väga ei viitsi temaga üksi seal käia, sest mul on igav. Peaks lugemist kaasa võtma, siis oleks huvitavam.


Uueks lemmikkohaks on tal nüüd põõnata rõdutooli pehmel padjal, nagu printsessile (nii me teda kutsume:) kohane on. Nädalavahetuse palavate ilmadega usaldasime jätta rõduukse paokile, nii et ta saaks ikka värsket õhku hingamas käia. Ptüi-ptüi-ptüi, aga need paar päeva ta seda usaldust kurjalt ei tarvitanud.


Rõdu on selles suhtes ikka hea küll, et saab loom ka iga päev värsket õhku ja näha on, et talle meeldib seal uudistada. Muidugi ühe pättusega sai ta üks õhtu hakkama, nimelt oli roninud lillekasti ja paar minu ilusat petuuniat ära murdnud. Kuradi pärdik! Ma loodan, et ta rohkem enam sinna ei roni; ei tea, mis tal pähe hakkas.


Ja siis kui vihma sajab, voolab rõdupõrandale tasapisi väike ojake, mida Indi kasvõi tund aega huviga jälgib, nagu oleks tegemist mingi eluka või putukaga. Odav lõbu ongi see kõige parem :)



2 comments:

  1. Selle prygisorteerimise teema juurde lihtsalt selgituseks, et mulle tundub, et j22tmek2itlussysteem ei ole yle Prantsusmaa yhtlustatud, sest v2hemalt meie PACA regioonis toimib j2rgnev systeem: kollane (v6i sinine, s6ltuvalt departemangust)konteiner on pakenditele (kusjuures mind h2irib t2pselt samamoodi, et osa piimatoodete pakenditest sinna alla ei kuulu!), roheline konteiner klaasile ning pruun k6igile ylej22nud j22tmetele(segaprygi), mida ei saa taaskasutada. Papp ja paber kuulub yldjuhul pakendij22tmet (kollane) hulka, kuigi m6nedes kommuunides olen isegi m2rganud eraldi konteinerit ka ajalehtedele-ajakirjadele. Ning minu 8kokommuunis on muidugi ka veel kompost :). Nii, et eksisteerib enam kui 2 kategooriat...

    ReplyDelete
  2. on jah erinevad süsteemid; meie eelmises linnas oli meil samuti neid kaste hulgim ja roheline looduslikele jäätmetele oli ka täiesti olemas. aga jah, neid kaste võib seal kasvõi sada olla, aga kuniks inimesed neid õigesti kasutada ei oska/taha, siis pole ju vahet

    ReplyDelete