kõndimis-mõtted

Veetsin õhtupoolikul kaks mõnusat tundi iseendaga. Vahel on jube raske see enda kere liikumasaamine. Et palju lihtsam on ju tooli peal edasi istuda kui riidesse panna ja välja jaheda kätte minna. Kui sellest punktist aga üle saab, siis edasi on ainult mõnus.

Täna täpselt nii oligi. Ilm oli selline helehalli karva. Kerge pilvitus, sooja 5-6 kraadi. Tuul, mis mitu päeva tugevalt puhunud on, jäi ka lõpuks puhkama. Kuulasin, kuidas linnukesed mu akna taga nii rõõmsalt siristasid ja otsustasin ka et tuleb väljas väike tiir teha.

Minu eelistatud kaaslasteks on kepid, millega harjun järjest enam ning nendega liikumine on sujuvam ja loomulikum kui mõni aeg tagasi. Jälgin, et ma nendega liigselt ei vehiks, vaid lihtsalt mõnusalt terve kere liikuma saaksin. Siin pole teisi kepikõndijaid veel kohanud ja eks uudistavaid pilke on. Kord küsis üks tädike minult, kas ma suusatan. Selgitasin siis talle, millega tegu on (marché Nordic, ehk Põhjamaa-kõnd ja miks need kepid vajalikud on). Teinekord lasteaiast möödudes hõikas üks mudilane, et näe tüdruk suusatab! :) Enam mind see ei sega, et tegelen millegi teistsugusega kui teised. Ongi tore kui ehk ka mõni avastab, et keppidega on palju mõnusam ja efektiivsem liigutada.
No eks ma ise olin ka alguses skeptiline nende keppide suhtes. Tundus suht koomiline ja mittevajalik, aga tänu emale proovisin ära ja hakkas meeldima.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Väljas oli täna nii mõnus õhk; värskuse hõng oli õhus. Selline karge mulla ja värske muru lõhn.
Kevadine lõhn. See mõjutab mind igatahes sügavamalt kui lihtsalt lõhna-tasemelt, sest teeb mõtted ja olemise kergemaks. Lootusrikamaks, annab energiat, uusi ideid ja jõudu edasi liikuda. Täna tuli meelde miskipärast väikesena kevadine koolitee. Kui mõnus on see tunne, et talv on seljataha jäänud; päike paitab põski ja lihtsalt nii hea on olla.

Nagu varakevadel ikka, tegid kõige kõvemat häält kuni päikeseloojanguni rasvatihased.
Lumikellukesed on õitsemist juba lõpetamas. Nartsissid on varjulistemas kohtades lähipäevil avanemas. Nägin ka lumeroosi õitsemas. Lõunapoolsed kaldapealsed on hästi ilusad rohelised, hein on seal juba päris pikaks veninud. Nägin ka võililli õitsemas.
Maapind on täiesti kuivaks tõmbunud, lausa väikesed lõhed, nagu kõrbes, on sees. Sellest hoolimata, et tegelikult sadas talvel siin päris palju ja mitmel pool põldudel uputas. Kõndisin mööda põldudevahelisi radu ja nautisin, et jalatsid ei saanudki poriseks.
Hiljutist tormi meenutavad mõned ümberkokkunud, murdunud puud, oksad ja leherisu. Väga suurt kahju siinne kant õnneks ei kannatanud.

Olen selle väikese linnakese/alevi päris risti-rästi läbi jalutanud-jooksnud. Tean vist seda nüüd isegi paremini kui mõni kohalik. Alguses võttis aega, et julgeda kõik need pisikesed rajad ja teed läbi käia. Ma pole oma sisemises GPSis väga kindel ka. Vahel tundub nagu viiks see rada ei kuhugi või kellegi hoovi, aga tegelikult avastad jälle ühe uue shortcuti või kandi.
Mulle meeldib eriti üks mäest allaminek, kus paremat kätt jääb väike viinamarjakasvatus. Sügisel avanes sealt lummav pilt, kui öökülmad olid viinamarjade lehed puna-kollaseks maalinud. Fotoaparaadiga ma kahjuks seda jäädvustada ei jõudnud. Peas on see pilt aga olemas.
Teine lemmikkoht on mul üks kitsuke mäkketõus puudevilus. See asub natuke elumajadest eemal. Sügisel oli seal hästi palju kollaseid (vahtra)lehti. Autodel oli tegemist, et sealt vihmaste ilmadega üles saada.

Üksinda on mõnus kõndida. Saab mõtteil vabalt lennata lasta. Tihtilugu tuleb neil jalutuskäikudel pähe palju ideid, aga hiljem kodus on (suurem)osa neist haihtunud. Jäävad vist kuhugi maha. Peaks vist paberi-pliiatsi taskusse pistma?
Vahel oma mõtetes rännates ei pane ajakulu tähelegi. Et juba paar tundi olen kuskil ringi konnanud. Teinekord ei ole jälle pea lahti ja juba 10. minuti pärast tahaks koju tagasi pöörduda.
Ainult kõndides märkan ka neid väikesi muutusi, mis looduses toimuvad. Need pisikesed asjad, mis on väärt tähelepanu ja mis tuletavad meelde, et oleme kõik osake loodusest. Kuigi sellest vahel nii ära lõigatud ja kunstlikult põgenenud.

Siin on kombeks inimestel teineteist kohates tervitada. Jah, täiesti võõras inimene tuleb sulle nt kuskil teel vastu, rattur või jooksja või koeraga jalutaja ja siis ei vaadata teineteisest mööda, vaid silma ja tervitatakse. Vahel vahetatakse paar sõna rohkemgi. Stiilis "oi kuidas täna tuul puhub!" Naeratus käib (tavaliselt) ka selle tervituse juurde.
Alguses oli see mulle imelik, et nii võõraid kuskil looduses kohates teretad. Rootsis oli vist esimene kokkupuude, kus kõik rõõmsalt sulle Hej! hõikasid. Nüüdseks on see aga täiesti normaalseks muutunud. No ja eks me ju tegelt ikka kiikame neid kes meile vastu tulevad ja miks siis mitte neile silma vaadata?
Hea küll, mõni päev kui tahaks lihtsalt omaette vaikiv eestlane olla, ja korraga tuleb sulle mitu 4-5 liikmelist gruppi vastu, siis see viisakus häirib natuke. Õnneks linnatänavatel siin kõiki ei tervitata. Hmm aga tegelikult kui kellegagi silmside tekib, siis ikka on ette tulnud..

Sel aastal kevad ja see õige soe viibib. Paar aastat tagasi olid juba veebruaris põõsad õites ja loodus samal maal, mis praegu. Ihkan seda aega, et saaks ilma üleriieteta välja minna. Külmavaresena tuleks mul Põhja asemel vist ikka hoopis kuskile Lõuna poole elama asutada.

Mõnusaid kevadisi mõtteid ja mine ka nädalavahetusel õue. Pane soojalt riidesse ja mine. Kasvõi üksi, kui endaga olekut ei karda.