Täna hommikul oli õhus kõige parem lõhn: kevade esimese vihma lõhn. Mulla, tärkava muru, tolmu ja niiskuse värske hõng. Õhtupoole hakkas jälle sadama ning avasin jälle akna, et nautida seda võrratut aroomi.
Kevade esimeses vihmas on midagi erilist, see on justkui järjekordne kinnitus, et pikk külm talv on läbi; peseb maha selle talvise rõskuse, raskuse ja sisaldaks justkui mingeid erilisi vitamiine, sest teeb loodusega imet.
Õhk oli jälle lausa suviselt soe, kuigi ma ikka rutiinist pelgan külma ja topin hommikusele kõnnile minnes selga paksu fliisi ning igaks juhuks pistan taskusse õhukesed kindad. Muidugi oli mul nii palav ja kindad jätsin garaaži.
Nende 4 päevaga on loodus uskumatult edasi läinud. Eks need esimesed soojad ilmad on kui stardipauk, mis päästab valla nii kaua edasi lükkunud kevade ja sellega kaasneva.
See õunapuu, millest rääkisin, on nüüd juba üleni õites. Teisi temasuguseid pole rohkem näinud.
Eilsel rattatiirul nägin kraavipervel esimesi nurmenukke ja sealsamas ka maasikaid õitsemas. Jah, täiesti uskumatu, et metsmaasikad juba ka õitsevad! Siniliilia-taolisi lillekesi oli ka üks mäekülg täis ja kannikesi on ka järjest enam. Nartsissid, tulbid ja krookused ehivad pea igat aeda.
Täna lõunatasin jälle väljas, Toursis la Loire jõe kaldal. Seekord juhuslikult leitud toreda eestlannaga, keda kahjuks nägin näost-näkku alles teist korda. Esimene kord oli alguses ikka väga error ajul; rääkida siin kellegagi eesti keeles. Igatahes tore on vestelda emakeeles ja kiruda kohalikke olusid (me eestlased ju pole kunagi millegagi rahul:)
Kuna see piknik oli suht planeerimata, siis tuli valida söögipoolist toidupoest. Kui lõpuks sai ilma igasuguste fantastiliste E-listeta salat (isegi tavaline porgandisalat on tihti mingi ebameeldiva maitsega lisandiga) välja valitud, tuli nentida, et mida aga ei ole, on kahvel. Ja kui Eestis võib valmistoiduleti kõrvalt vastavad tarvikud leida, siis siin mitte. Huvitav, kas siis teised kannavad kahvlit endaga kaasas? (Kui mul suurem käekott oli, siis mingi aeg oligi mul kahvel kaasas. Mitu korda läks vaja.) Ühesõnaga, tuli võileivaga piirduda.
Kingsepa juures käisin ka, oma saabastel järel. Olen juba suht vihane, sest nii kahe nädalaga kuluvad mul kontsaplekid läbi. Ma tõesti ei saa aru, miks nad ei võiks kasutada normaalseid tooteid, mis vastu ka peavad. Praegusel juhul kestsid saabaste originaal- plastist- kontsaplekid kauem, kui need, mis olen hiljem lasknud välja vahetada.
Seekord otsisin netist käsitöölise, ehk siis mitte supermarketis oleva keti-firma ja seletasin oma mure ja küsisin ehk neil on korralikumad vahendid, sest ma tõesti ei viitsi iga natukese aja tagant neid kellegi juurde viia. Tädi ütles aga et ega neilgi on sama lugu, et väikene kontsaplekk kulubki sellise kiirusega ja kõik. Et kui vastupidavat tahad, siis pane plekist. Klõps-klõps ja kiviplaadil ligu lasta- tänan EI!
Kuna ma aga enam otsida ei viitsinud, siis jätsin saapad ikka neile. Vähemalt väliselt oli töö hästi tehtud, kontsaplekk oli kontsaga sama värvi (esimest korda pandi mul beežidele saabastele must plekk alla. jee!) Hind oli ka natuke kallim (8.80 eur) kui eelmistes.
Minu ees olev mees sai kätte oma kingad, millel pandi uued tallad ja midagi veel ja ta maksis selle eest 69 eur! Täiesti nonsenss ju! et maksad paranduse, kõpitsuse eest rohkem või no peaaegu uue paari raha??
Eks ma teen kuskile kriipse, et arvestada, mitu korda ma nüüd nendega saan jälle käia... Krt no mul Viljandis on emal küll üks hea kingsepp, kelle juurde viin kõik oma jalatsid ja kontsaplekke vahetan aastas korra-paar. Ja 7 paari parandus läks mul peaaegu sama maksma mis siin see kontsapleki-diil..
Eks vist ongi see krdi Prantsuse mentaliteet, et tööd teeme nii, et see kunagi ei lõpeks.
Eile hommikul tuli meile koju elektrik. Kuna järgmisel nädalal tulevad Ikea-mehed kööginurka paigaldama, siis enne tuli kutsuda elektrik, kes vajalikud tööd teeks. No mina ei tea, ega ma elektriasjandust ei jaga, aga ühe päevaga sai minu hinnangul see mees küll väga vähesega hakkama. Mingi paar pistikupesa sai pandud ja vanad 2 lülitit vahetas uuemate vastu. Täna käis uuesti oma tööd lõpetamas.
Kööginurgaga pidi 2 päeva minema. See tundub mulle ka kuidagi liiga kaua, sest mööblit pole üldse palju ja kõik muu on juba valmis. Ei mingit elektripliidi ühendamist ega muud keerulist. Lihtsalt kapid juppidest kokku panna ja paika. Ah ei tea, me eestlased võib-olla oleme hoopis imelikud, et rabame täiega ja ei puhka enne kui töö lõpule viidud on. Eks see "Vara välja, hilja voodi..." on meile vist sügavuti mällu sööbinud. Mind selleks ajaks siin ei ole, kui nad tulevad, et ma ei saagi mõõta oma skorpioni pilguga nende töö kiirust.
Homme tuleb mul jälle pakkima hakata. Teate küll, kuidas ma seda tegevust armastan. Õnneks seekord 20kg kaalulimiiti ei ole, aga sellegipoolest. Peavalu on välja valida need asjad, mida arvad järgmise 2. nädala jooksul vaja minevat. Ilm on ka suht ettearvamatu; nii naiivne ma ei ole, et usuksin seda 20-kraadise mõnu jätkumist (pikaks ajaks). Et kas võtta kaasa oma talvejope ka ja saapad? Või panustada kergematele kehakatetele?
Kuna elame alguses apartment-tüüpi hotellis, siis tegime täna väikesed ostud ka toidupoolisele jms mõeldes. Pühapäeval on ju teatavasti poed kinni ja väljas söömise asemel eelistan ise kokata.
Vaikselt hakkab kohale jõudma, et peagi algab elus jälle uus etapp. Kauaoodatud omaette elamise-olemise aeg. Viimane omaette-olek lõppes augustis 2007. Tegelikult on mul hea meel, et saime oma vanematega elada. Just nimelt koos elada. Mitte ainult materiaalsetel kaalutustel, vaid sellepärast, et õppisime selle ajaga üksteist tundma.
Sest kui palju me oma vanemaid tegelikult täiskasvanuna näeme? Pühadel, nädalavahetustel.. seda pole palju. Kui palju me nendega räägime, jagame? Eestlastel pole ka selliseid juurdunud tugevaid peresuhteid ja ühtsust nagu nt itaallastel, hispaanlastel ja ka prantslastel.Pigem lävitakse sõpradega.
Et inimest tunda õppida, läheb kauem aega kui (kohustuslik) nädalavahetus. Kuna tunnen oma "ämma-äia" rohkem, siis tänu sellele olen ka tundma õppinud oma elukaaslast. Teda rohkem mõistma, sest eks me ole ju kõik osa oma vanematest. Ja tema omakorda on seda samamoodi teinud. Hea on ka see, et oleme elanud meie mõlemi koduriigis. Mitmekultuurilisele paarile soovitan seda kindlasti. Jällegi, et oleks lihtsam teineteist mõista.
Minu vanaema rõhutas alati seda mõistmise olulisust. Et alati püüda teisest inimesest aru saada. Ehk on see ka nende pikaajalise abielu võti?
Igatahes, olen väga elevil, et lõpuks hakkavad asjad liikuma ja saame ooterežiimist välja. Eks tulebki lihtsalt kannatlik olla, sest asjad lihtsalt lähevad ise paika, siis kui vaja.
No comments:
Post a Comment