Sunday, March 28, 2010

Regiooni avastamas

Pärastlõunal tegime väljasõidu uue koduregiooni avastamiseks. Sihtpunktiks ajalooline kaevandusmuuseum (Centre Historique Minier de Lewarde) kivisöe kaevanduste ala keskpunktis; suurim kaevandusmuuseum Prantsusmaal ja kõige külastatavam muuseum Nord/Pas-de-Calais regioonis. 2002. aastal arvati see ka Unesco maailmapärandi nimekirja.

Siin, põhjas, ongi väga suur osa mängida (kivisöe)kaevandustel, mis on vägagi oluliselt mõjutanud selle piirkonna arengut ja ajalugu ning mille mõjusid tunneme tänapäevalgi.

See konkreetne kaevandus töötas aastatel 1937- 1990. Ehk siis kõigest paarkümmend aastat tagasi suletud.
Hiigelaegadel töötas seal tuhatkond kaevurit ehk mustlõuga, tahmanägu (pr k gueule noir). Töö toimus kolmes vahetuses, teatud ajajärkudel ööpäev läbi.

Meie ekskursioon (grupiga giidi saatel) algas "ülespoodute saalist" ehk kaevurite vannitoast. Selle natuke kõhedusttekitava nime andsid ruumile ajakirjanikud, kes pärast suurimat kaevanduskatastroofi tulid reportaaži tegema. Nimi on iseenesest tabav, sest iseloomustab hästi kõrgele lae alla tõmmatud rippuvaid riideid (ja jalatseid).

Süsteem oli selline, et igal kaevuril oli oma number (žetoon) ning ta ostis endale selle koha pesemisruumis (vannituba on kuidagi imelik kasutada, kuna tegemist pigem saaliga kui toaga). Oma isiklikud riided (ja asjad) pani ta konksude otsa ja tõmbas lae alla. Võimalik oli ka keti lukustamine.
Kaevandusest naasnuna, pesi ta end sealsamas ühisdušširuumis puhtaks ja tõmbas tööriided lae alla. See süsteem oli igati praktiline, sest lae all kõrgel on teatavasti soojem, seega kuivasid veest, higist jne märjad riided seal paremini. Samuti võttis selline süsteem vähem ruumi, sest mahutada tuhande inimese riideid ja jalatseid (ja seebikarpi jne) pole lihtne. Lisaks ka praktiline pool koristamiseks, sest ühe vahetuse lahkudes uhuti põrand suure veega üle ja polnud probleemi ees olevate asjadega.
Tööriideid viidi koju pessu ainult kord nädalas, puhkepäeval ehk nädala lõpus. Hiljem muidugi oli see süsteem vabam ning kes tahtis, võis kasvõi iga päev uute puhaste riietega tööle minna.

Järgmisena läksime lambiruumi. Süsteem oli selline, et iga tööline sai oma numbriga lambi oma isikliku žetooni vastu. See võimaldas kontrollida, kes parajasti maa-all töötab.

Lampide eest vastutasid naised, õigemini tüdrukud, sest nad alustasid tööd 12-14 aastaselt kuni 22-25. mil nad jõudsid vastavasse ikka, abiellusid ning sellega lõppes ka nende karjäär. Sealne töö polnud aga sugugi lihtsate killast, kuna lambid pidid olema laitmatus korras, kuna sellest sõltus kaevuril paljugi. Täitmiseks kasutati õlisid, petrooleumi, atsetüleeni. Viimased pole teatavasti kõige tervislikumad, seega ei taha ma väga edasi mõelda nende tüdrukute tervisele, kes neid mürgiseid aure sisse hingasid.

Naisi ja lapsi kasutati üldse kaevanduses tööjõuna päris kaua, kuni suurte katastroofideni, mille järel keelati neile alla teatud vanuse maa-alused tööd. Poisikesed alustasid tööd lausa 7-aastaselt ja eksisteerisid spetsiaalsed kaevurite koolid ning hiljem ka haridusasutused tüdrukutele, kus õpetati neile igapäevaeluks olulist, ehk mis puutub lastesse, koristamisse, söögitegemisse, majapidamisse, arvepidamisse (jah, naiste käes oli raha ja nemad arvestasid kuidas sellega ära elada).

Siis jagas meile ilusad kollased kiivrid endine kaevur, hinnanguliselt 60. eluaasta kanti mees. Temaga sõitsime endisest kaevandusliftist alla ning ekskursioon jätkus põnevamas keskkonnas.
Imelikul kombel polnudki seal "sügaval maa all" palav, nagu peaks.
Kaevurite töötingimused polnud teatavasti kiita: töötada tuli 30-50 kraadises kuumuses, kivisöetolmus, pimeduses (valgust andis vaid isiklik lamp), kaaslasteks hiired ja rotid ning kõrvulukustav masinamüra. Töö oli füüsiliselt väga raske, seda nii tööriistade näol kui ka hiljem masinate käitlemisel. Ühe korraga kaotasid nad kaalus 2-3 kilo.

Sellistes tingimustes olid muidugi sagedased ka õnnetused. (traumad, varingud, plahvatused, tuli..)
Kõige hullemaks neist oli 1906. aasta Courrières'i katastroof, milles hukkus ametlikult 1099 inimest (tegelik nr on aga kindlasti suurem, sest seal olid ka "mitteregulaarsed" töölised). Selle põhjustas lahtise leegiga lamp, mis reageeris paukgaasiga ning edasi levis tuli kivisöetolmuga kokku mööda 110 km käike. Ja see kõik toimus vähem kui kahe minuti jooksul.
Sellest Euroopa suurimast kaevanduskatastroofist sai alguse poliitiline kriis ning sotsiaalne liikumine, millest omakorda sai seaduslikult kohustuslikuks nädalane puhkepäev.
Kaevandustest said alguse ka töölisõigused, ametiühingud, streigid..

Läbisime erinevaid ajajärke, ehk siis oli näha, kuidas erinevatel aegadel töö seal maa all käis. Algselt kasutati käikude toestamiseks puitu, milleks oli põhiliselt mänd. Töölistel oli peas vaid kerge mütsike, seljas linasest püsid ja pluus (sageli vaid püksid, sest nii palav oli) ja jalas riidest-punutud tallaga jalatsid. Ei kindaid, kiivreid...
Hiljem võeti muidugi kasutusele masinad, mis tööd lihtsustasid ja efektiivsemaks muutsid, samas lisandus nendega maa alla ka väga vali müra, mida onu meile ka demonstreeris. 8 tundi päevas seda kuulda, polnud pärast kodus mingit probleemi, kui su naine sinuga õhtu otsa vadistas. Kõrvad olid lihtsalt kurdid.

Enne masinaid oli söe väljavedamiseks inimestele abiks ka hobused, kellest osad veetsidki sisuliselt terve oma elu maa all rasket tööd tehes. Onu giid selgitas hobusetopise juures, et see konkreetne (üks viimaseid) loom oli väga tark. Nt kui tema järgi rakendada rohkem kui 12 vagunit (iga neist kaalus poole tonni ligi), siis ta lihtsalt ei liikunud. Et ta oskas lugeda. Ja kui teda veel ekspluateerida taheti, nt söögiajaga manipuleerides vms, siis ta lihtsalt lasi jalga, läks ise oma puhkekohta, kus teda harjati ja toideti. Vot selline suksu.
(Ega tegelikult nende teiste hobuste elu parem olnud, kes vahepeal ka maapeale said, kuna nad olid siis sisuliselt pimedad.)

Kokku käisime mööda 450 m käike. Ning ekskursioon oli päris pikk, poolteist tundi. Kuna minu jaoks oli seal palju uut ja huvitavat, siis möödus see kiirelt. Kahju ainult, et mu keeleoskus andis natuke tunda, kuna onul oli päris tugev aktsent ja kasutas palju spetsiaalseid sõnu ja väljendeid. Gui ütles, et temagi ei saanud päris kõigest aru, nii et huhh :)
Heh, ja ekskursiooni lõpus tuli välja, et tegelikult ei olnudki me maa all, vaid spetsiaalselt kaevurite poolt ehitatud näidis-kaevanduses, maa peal. Liftiaknast oli näha ainult liikuv kardin, nii et sisetunne ei eksinud, et me tegelikult ei sõitnudki kuskile sadade meetrite sügavusele.
Pärast sulgemist on nüüdseks kõik kaevandused täidetud, ehk enam polegi võimalik seda maa-alust elu näha.

Pärast uudistasime veel muuseumis, kus oli väljas ajalugu ja minu jaoks põnevad praktilised asjad. Nt selgitus kodude, hariduse, ajastute, elu-olu jne kohta. Samuti maketid, videod, fotod..

Piirkonna mitmekultuurilisust seletab ka see, et pärast maailmasõda toodi kaevandusse massiliselt tööle (lausa perekondade kaupa) võõrtöölisi, kuna tööd oli palju. Alguses lähedalasuvaid belglasi ning hiljem poolakaid, itaallasi, sakslasi, alžeerlasi, marokolasi... Eks nende järeltulijad ongi siiani paika jäänud. Iga rahvus hoidis kokku ja moodustasid omaette kogukonnad. Poolakate koloonia oli kõige suurem; neil oli isegi oma ajalehed, poed jne. Eks kõik see on jätnud jälje, mida tunneme praeguseni.

Veel üks kaevandus-ajalooline jälg on siinsed elumajad, mis on ehitatud kaevurite peredele. Hiljem, pärast teist ilmasõda kui kaevandused privatiseeriti, hakkasid firmad ehitama spetsiaalseid maju, linnakuid kaevuritele (Erinevatel klassidel muidugi vastavad hooned: inseneridel uhkemad, suuremad ja tavalistel töölistel pisemad, tagasihoidlikumad).
Kaevanduste ümber käiski kogu elu. Kiriku, kõrtsi, kohviku, poodidega.

See muuseumikülastus jättis minusse kindlasti jälje. Ehk seetõttu ka, et tegemist suht hiljaaegu töö lõpetanud kaevanduspiirkonnaga ning tunnetame paremini selle olemust ja mõju. Nt masinaruumis lõhnas õli jm tehnika järgi; "kaevanduses" olid töökorras masinad ja lõhas kivisöe järgi. Giidiks oli mees, kes ise kunagi siin reaalselt seda tööd teinud.

Jäin mõtlema nendele tuhandetele inimestele, kes siinsetes kaevandustes töötasid ning nende natuke kurvale saatusele. Eks olid need ju kõige lihtsamad, tavalisemad inimesed, kes samas tegid ajalugu.

Et oleme ühes vägagi huvitava (kuigi kohati natuke kurva ja rusuva) ajalooga regioonis ning avastamist on. Nii põnev-nii põnev!

No comments:

Post a Comment