Eile õhtul tuli siis see uudis, milleks olime valmis- kindlustus ei andnud meie failile heakskiitu. Ühesõnaga, unustagem ära see verandaga korter, milles juba mõttes sees toimetasime.
Jama on see, et kolimine jääb sel nädalavahetusel ära ning kuna peame seda nädala pärast tegema, siis peame ära ütlema pulmakutsest, mida oleme tükk aega oodanud. Gui tore tädipoeg abiellub lõpuks (ja saab üllatuslikult isaks ka sel aastal) ja ma oleks väga tahtnud teist korda Prantsuse pulma näha. Seekord oleks rohkem aru ka saanud, kui aastal 2007, kui ma prantsuse keelt üldse ei osanud.
Täna kell 10 on- üllatus, üllatus- mul jälle korterivaatamised Ann-Sophie'ga. Asuvad kohe selle korteri lähedal, mis laupäeval nägime ehk rongijaamade vahetus läheduses. Ausalt öeldes pole ma üldse elevil, sest vanalinna kant hakkas nii meeldima. Samas muidugi on asukohalt Euralille parem, sest transport on mugavam ja kiirem. Ja nagu Gui ütleb, et me ei pea sinna korterisse kauaks jääma, võime juba paari kuu pärast uue koha otsida, kui üüriturg elavneb. Praegu on nimelt suht kehv aeg üürimiseks, sest kooliaasta käib ja tudengid ei liigu. Juunis läheb olukord ses suhtes lihtsamaks. Nii et eks näis.
Ei tohi lihtsalt (kõrgeid) ootusi olla, siis pole pettumust (onja iss :)
Eile oli ilm päris kole. Hea, et eelmine nädal saabudes ilusam ja soojem oli, sest siis küll oleks tahtnud nutta vist. Vihm, räige tuul, mis pani mu vihmavarju tõsiselt proovile. Tuli see tore tsüklon Inglismaalt, nii et seal oli veel hullem.
Seega ma väga väljas jalutada ei tahtnud ja sõitsin metrooga Lomme'i Ikeasse. Eelmisel laupäeval sai seal käidud küll, aga kuna rahvast oli nii hullult (nagu laupäeval ikka) ja Gui läks sellest närvi, siis peale noa me midagi asjalikku sealt ei leidnud.
Vahelepõikeks Olen nimelt otsinud head (teravat) nuga, päris kaua siin no ja pole õnne olnud. Väga kallist ka ei taha osta, aga selles hinnaklassis nagu nt Fiskars pakutakse siin ainult sakilisi tavalisi variante. Olen ühe noa Ikeast juba ostnud, see osutus mitte just väga heaks, nürines kiiresti. Siis proovisime õnne käsitsi valmistatud nugadega, mis messilt Toursis ostsime. Need lõikasid alguses ülihästi, aga kui nüridaks läksid, siis pärast neid enam sama teravaks ei saanudki. Ei tea kas oli asi teritajas (Gui isal on mingi spets masin ja mulle tundus et see rikkus tera hoopis ära) või teras.
Mõtlesingi siis, et palun kellelgi mulle Eestist järgiproovitud ja tuntud headuses Fiskarsi noad siia saata. Sama firma käärid on siin täiesti olemas ja tuntud, aga nuge miskipärast mitte. Hehe, et siis palun pakiga mulle nuge siia saata :)
Kuna ma kokkan tihti, siis ajab mind räigelt närvi, kui lõikamine võtab kaua aega ja rikub köögivilja ära. Siin hotellis oli meil ainult suur leivanuga (suurte sakkidega) millega ma siis üritasin kokakunsti teha.
Pika jutu lõpuks: see nuga mille Ikeast nüüd ostsime, osutus päris heaks, kohe lust on hakkida ja lõigata. Vist ei tule Eestist saadetist küsida :)
Seega veetsin eile rahuliku pärastlõuna Ikeas ringi uudistades, ideid kogudes ja üles märkides. Seal peab tõesti aega võtma, sest leidsin palju huvitavaid lahendusi, mis olid kas natuke ära peidetud või mida lihtsalt kohe ei märka.
Eile õhtul Biba ajakirja lugedes oli seal teemakohane artikkel soovitustega paarile Ikeasse minekuks, et pärast seda ostlemist mitte vallaliseks jääda :)
Tõsi ta on, ühine kodu sisustamine võib päris keeruline olla, sest eks meil kõigil on ju omad isiklikud eelistused ja maitse. Õnneks vähemalt praegu tundub, et meil arvamused kattuvad ja suuremat draamat pole ette ennustada (vaid voodi koha pealt mina jonnin natuke, sest tahaks uut aset mõnusa madratsiga). Aga no seniks kui mul on ahi ja muud olulisemad esemed, siis võin ju natuke oodata ka.
Wednesday, March 31, 2010
Nädal 2
Nädala alguse plahvatuslikud uudised tuletasid meile kõigile jälle meelde kui palju haigeid inimesi meie ümber on. Kurb igatahes.
Esmaspäeval tegin hommikupoole väikese tiiru linnas. Käisin suurimas raamatupoes Le Furet Nord, mis asub Charles de Gaulle väljakul. Neli või isegi viis korrust, iga raamatusõltlase unistus :) Tsekkisin raamatuid kohalikust kandist, kokandusest ja sisekujundusest. Päris palju uusi ja huvitavaid ökovaldkonna raamatuid on ka ilmunud.
Sel nädalal algab üleriigiline Kestva Arengu nädal (1-7. aprill). Ka siin toimub palju huvitavat. Nt on reedel-laupäeval võimalik külastada tasuta mitmeid ökoloogilisi firmasid jne. Nt ooperimaja katusel peetavaid mesitarusid, ökomajasid, -koole jne. Tahaksin neist ka osa võtta, aga eks näis, kuidas seoses korteriga kujuneb.
Üldse kuuleb ökoteemadest järjest rohkem ja üks väike kohalik ajakiri, mis sel nädalal välja tuli (tasuta) pakub välja ja kirjutab päris paljudest konkreetsetest ja praktilistest ideedest, mis osad juba käiku läinud ja teised algusjärgus. Et üritatakse kaasata järjest rohkemaid inimesi ja tõesti "ära teha" ja mitte ainult sellest rääkida.
Eile sõitsin lähedalasuvasse linnakesse Roubaix'sse. Olime seal esimene kord veebruaris, kui Gui'l olid intervjuud. Asub 20 min metroosõidu kaugusel Lille südamest. Tegemist endise tööstuslinnaga, mis oli spetsialiseerunud tekstiilile. Tegelikult on siiani seal palju kangapoode ja sellega seonduvat.
Linn reklaamib end noorte (moe)disainerite keskusega ja kahe ostukeskusega, kus on nö vabrikuhinnad (outlet). Ehk siis poed, kust leiab eelmiste hooaegade tooteid soodsa hinnaga.
Üks neist, suurim, on l'Usine ehk vabrik ja selletaolisi on siinkandis veel (nagu pärast infovoldikult avastasin). Esindatud on nt Promod, Camaieu, Jules, Etam.. Mitte disainerbutiikide outlet, vaid tavalised (kiirmoe)ketid. Poed olid nagu ikka, suht korralikud ja puhtad ja ka kaup normaalne, mitte mingid katkised ja läbud tooted.
Promodis oligi väljas eelmise hooaja kaup, ehk siis mida ma kõike juba näinud olen. Hinna poolest ei olnud minu jaoks aga väga soodne, sest allahindlushooaja lõpus saime soodsamalt (-60-70%) ja seal oli ale nii 50% kanti. Muidugi olid need riided seal ka sellised, mis meilgi Tallinnas ei müünud (kas ei istunud hästi, olid mingi imeliku lõikega, värviga jne). Aga no kes otsib, see leiab.
Huvitavad olid kodutekstiilipoed, kus kallimate firmade vanade hooaegade tooted. Korralikust, väga heast materjalist (nt voodipesu, käterätikud) sama hinnaga, mis nt Ikeas. Et sinna pöördun veel tagasi, kui lõpuks oma kodu jaoks neid vaja on.
Üks käsitööšokolaadi firma vabrikupood oli seal ka, kus oli ka hea hinnaga šoksi. Õnneks sain kuidagi ostmata seekord sealt tulema :)
Mis eluasemesse puutub, siis oleme siiani teadmatuses. Esmaspäeva õhtul helistas Ann-Sophie ja teatas, et kinnisvarabüroo edastas meie paberid siiski kindlustusele ja nendelt tuleb vastus järgmine päev. Eile tuli jälle omakorda vastus õhtul, et tänaseks selgub, mis nad arvasid.
Eile õhtul helistas Gui sellele omanikule, kelle korterit laupäeval vaatamas käisime, variant B noh. Väike läbirääkimine, et ta hinda alla laseks, sest võrreldes nendega, mida oleme näinud, on natuke ülehinnatud. Mees oli jälle sõbralik ja jutukas, seletasid telefonis jupp aega. Aga ta ütles, et ta naine ei luba hinda alla lasta :D. Helistas paari minuti pärast tagasi ja ütles, et kas te ikka arvestasite sisse külmiku ja nõudepesumasina ka. No eks tal ka huvi korter lõpuks välja üürida ja eks ta nägi, et me oleme asjalikud.
Nii et täna peaks siis midagi selguma lõpuks. Oleme vähem entusiastlikud kui enne, sest need nõmedad jamad ja ootamine väsitab. Sel nädalavahetusel tahaks kolida, st tuua ülejäänud asjad Gui vanemate juurest ja esmaspäeval on siin vaba päev, lihavõtte puhul, ehk siis oleks ideaalne end sisse seada. Mitte ei tahaks seda pikka nädalavahetust lihtsalt niisama veeta. Pluss järjekordne nädal hotellis.. Tahaks normaalselt süüa teha ja kodustuda :)
Aga no kes kannatab, see kaua elab.
Esmaspäeval tegin hommikupoole väikese tiiru linnas. Käisin suurimas raamatupoes Le Furet Nord, mis asub Charles de Gaulle väljakul. Neli või isegi viis korrust, iga raamatusõltlase unistus :) Tsekkisin raamatuid kohalikust kandist, kokandusest ja sisekujundusest. Päris palju uusi ja huvitavaid ökovaldkonna raamatuid on ka ilmunud.
Sel nädalal algab üleriigiline Kestva Arengu nädal (1-7. aprill). Ka siin toimub palju huvitavat. Nt on reedel-laupäeval võimalik külastada tasuta mitmeid ökoloogilisi firmasid jne. Nt ooperimaja katusel peetavaid mesitarusid, ökomajasid, -koole jne. Tahaksin neist ka osa võtta, aga eks näis, kuidas seoses korteriga kujuneb.
Üldse kuuleb ökoteemadest järjest rohkem ja üks väike kohalik ajakiri, mis sel nädalal välja tuli (tasuta) pakub välja ja kirjutab päris paljudest konkreetsetest ja praktilistest ideedest, mis osad juba käiku läinud ja teised algusjärgus. Et üritatakse kaasata järjest rohkemaid inimesi ja tõesti "ära teha" ja mitte ainult sellest rääkida.
Eile sõitsin lähedalasuvasse linnakesse Roubaix'sse. Olime seal esimene kord veebruaris, kui Gui'l olid intervjuud. Asub 20 min metroosõidu kaugusel Lille südamest. Tegemist endise tööstuslinnaga, mis oli spetsialiseerunud tekstiilile. Tegelikult on siiani seal palju kangapoode ja sellega seonduvat.
Linn reklaamib end noorte (moe)disainerite keskusega ja kahe ostukeskusega, kus on nö vabrikuhinnad (outlet). Ehk siis poed, kust leiab eelmiste hooaegade tooteid soodsa hinnaga.
Üks neist, suurim, on l'Usine ehk vabrik ja selletaolisi on siinkandis veel (nagu pärast infovoldikult avastasin). Esindatud on nt Promod, Camaieu, Jules, Etam.. Mitte disainerbutiikide outlet, vaid tavalised (kiirmoe)ketid. Poed olid nagu ikka, suht korralikud ja puhtad ja ka kaup normaalne, mitte mingid katkised ja läbud tooted.
Promodis oligi väljas eelmise hooaja kaup, ehk siis mida ma kõike juba näinud olen. Hinna poolest ei olnud minu jaoks aga väga soodne, sest allahindlushooaja lõpus saime soodsamalt (-60-70%) ja seal oli ale nii 50% kanti. Muidugi olid need riided seal ka sellised, mis meilgi Tallinnas ei müünud (kas ei istunud hästi, olid mingi imeliku lõikega, värviga jne). Aga no kes otsib, see leiab.
Huvitavad olid kodutekstiilipoed, kus kallimate firmade vanade hooaegade tooted. Korralikust, väga heast materjalist (nt voodipesu, käterätikud) sama hinnaga, mis nt Ikeas. Et sinna pöördun veel tagasi, kui lõpuks oma kodu jaoks neid vaja on.
Üks käsitööšokolaadi firma vabrikupood oli seal ka, kus oli ka hea hinnaga šoksi. Õnneks sain kuidagi ostmata seekord sealt tulema :)
Mis eluasemesse puutub, siis oleme siiani teadmatuses. Esmaspäeva õhtul helistas Ann-Sophie ja teatas, et kinnisvarabüroo edastas meie paberid siiski kindlustusele ja nendelt tuleb vastus järgmine päev. Eile tuli jälle omakorda vastus õhtul, et tänaseks selgub, mis nad arvasid.
Eile õhtul helistas Gui sellele omanikule, kelle korterit laupäeval vaatamas käisime, variant B noh. Väike läbirääkimine, et ta hinda alla laseks, sest võrreldes nendega, mida oleme näinud, on natuke ülehinnatud. Mees oli jälle sõbralik ja jutukas, seletasid telefonis jupp aega. Aga ta ütles, et ta naine ei luba hinda alla lasta :D. Helistas paari minuti pärast tagasi ja ütles, et kas te ikka arvestasite sisse külmiku ja nõudepesumasina ka. No eks tal ka huvi korter lõpuks välja üürida ja eks ta nägi, et me oleme asjalikud.
Nii et täna peaks siis midagi selguma lõpuks. Oleme vähem entusiastlikud kui enne, sest need nõmedad jamad ja ootamine väsitab. Sel nädalavahetusel tahaks kolida, st tuua ülejäänud asjad Gui vanemate juurest ja esmaspäeval on siin vaba päev, lihavõtte puhul, ehk siis oleks ideaalne end sisse seada. Mitte ei tahaks seda pikka nädalavahetust lihtsalt niisama veeta. Pluss järjekordne nädal hotellis.. Tahaks normaalselt süüa teha ja kodustuda :)
Aga no kes kannatab, see kaua elab.
Sunday, March 28, 2010
Regiooni avastamas
Pärastlõunal tegime väljasõidu uue koduregiooni avastamiseks. Sihtpunktiks ajalooline kaevandusmuuseum (Centre Historique Minier de Lewarde) kivisöe kaevanduste ala keskpunktis; suurim kaevandusmuuseum Prantsusmaal ja kõige külastatavam muuseum Nord/Pas-de-Calais regioonis. 2002. aastal arvati see ka Unesco maailmapärandi nimekirja.
Siin, põhjas, ongi väga suur osa mängida (kivisöe)kaevandustel, mis on vägagi oluliselt mõjutanud selle piirkonna arengut ja ajalugu ning mille mõjusid tunneme tänapäevalgi.
See konkreetne kaevandus töötas aastatel 1937- 1990. Ehk siis kõigest paarkümmend aastat tagasi suletud.
Hiigelaegadel töötas seal tuhatkond kaevurit ehk mustlõuga, tahmanägu (pr k gueule noir). Töö toimus kolmes vahetuses, teatud ajajärkudel ööpäev läbi.
Meie ekskursioon (grupiga giidi saatel) algas "ülespoodute saalist" ehk kaevurite vannitoast.
Selle natuke kõhedusttekitava nime andsid ruumile ajakirjanikud, kes pärast suurimat kaevanduskatastroofi tulid reportaaži tegema. Nimi on iseenesest tabav, sest iseloomustab hästi kõrgele lae alla tõmmatud rippuvaid riideid (ja jalatseid).
Süsteem oli selline, et igal kaevuril oli oma number (žetoon) ning ta ostis endale selle koha pesemisruumis (vannituba on kuidagi imelik kasutada, kuna tegemist pigem saaliga kui toaga). Oma isiklikud riided (ja asjad) pani ta konksude otsa ja tõmbas lae alla. Võimalik oli ka keti lukustamine.
Kaevandusest naasnuna, pesi ta end sealsamas ühisdušširuumis puhtaks ja tõmbas tööriided lae alla. See süsteem oli igati praktiline, sest lae all kõrgel on teatavasti soojem, seega kuivasid veest, higist jne märjad riided seal paremini. Samuti võttis selline süsteem vähem ruumi, sest mahutada tuhande inimese riideid ja jalatseid (ja seebikarpi jne) pole lihtne. Lisaks ka praktiline pool koristamiseks, sest ühe vahetuse lahkudes uhuti põrand suure veega üle ja polnud probleemi ees olevate asjadega.
Tööriideid viidi koju pessu ainult kord nädalas, puhkepäeval ehk nädala lõpus. Hiljem muidugi oli see süsteem vabam ning kes tahtis, võis kasvõi iga päev uute puhaste riietega tööle minna.
Järgmisena läksime lambiruumi. Süsteem oli selline, et iga tööline sai oma numbriga lambi oma isikliku žetooni vastu. See võimaldas kontrollida, kes parajasti maa-all töötab.
Lampide eest vastutasid naised, õigemini tüdrukud, sest nad alustasid tööd 12-14 aastaselt kuni 22-25. mil nad jõudsid vastavasse ikka, abiellusid ning sellega lõppes ka nende karjäär. Sealne töö polnud aga sugugi lihtsate killast, kuna lambid pidid olema laitmatus korras, kuna sellest sõltus kaevuril paljugi. Täitmiseks kasutati õlisid, petrooleumi, atsetüleeni. Viimased pole teatavasti kõige tervislikumad, seega ei taha ma väga edasi mõelda nende tüdrukute tervisele, kes neid mürgiseid aure sisse hingasid.
Naisi ja lapsi kasutati üldse kaevanduses tööjõuna päris kaua, kuni suurte katastroofideni, mille järel keelati neile alla teatud vanuse maa-alused tööd. Poisikesed alustasid tööd lausa 7-aastaselt ja eksisteerisid spetsiaalsed kaevurite koolid ning hiljem ka haridusasutused tüdrukutele, kus õpetati neile igapäevaeluks olulist, ehk mis puutub lastesse, koristamisse, söögitegemisse, majapidamisse, arvepidamisse (jah, naiste käes oli raha ja nemad arvestasid kuidas sellega ära elada).
Siis jagas meile ilusad kollased kiivrid endine kaevur, hinnanguliselt 60. eluaasta kanti mees. Temaga sõitsime endisest kaevandusliftist alla ning ekskursioon jätkus põnevamas keskkonnas.
Imelikul kombel polnudki seal "sügaval maa all" palav, nagu peaks.
Kaevurite töötingimused polnud teatavasti kiita: töötada tuli 30-50 kraadises kuumuses, kivisöetolmus, pimeduses (valgust andis vaid isiklik lamp), kaaslasteks hiired ja rotid ning kõrvulukustav masinamüra. Töö oli füüsiliselt väga raske, seda nii tööriistade näol kui ka hiljem masinate käitlemisel. Ühe korraga kaotasid nad kaalus 2-3 kilo.
Sellistes tingimustes olid muidugi sagedased ka õnnetused. (traumad, varingud, plahvatused, tuli..)
Kõige hullemaks neist oli 1906. aasta Courrières'i katastroof, milles hukkus ametlikult 1099 inimest (tegelik nr on aga kindlasti suurem, sest seal olid ka "mitteregulaarsed" töölised). Selle põhjustas lahtise leegiga lamp, mis reageeris paukgaasiga ning edasi levis tuli kivisöetolmuga kokku mööda 110 km käike. Ja see kõik toimus vähem kui kahe minuti jooksul.
Sellest Euroopa suurimast kaevanduskatastroofist sai alguse poliitiline kriis ning sotsiaalne liikumine, millest omakorda sai seaduslikult kohustuslikuks nädalane puhkepäev.
Kaevandustest said alguse ka töölisõigused, ametiühingud, streigid..
Läbisime erinevaid ajajärke, ehk siis oli näha, kuidas erinevatel aegadel töö seal maa all käis. Algselt kasutati käikude toestamiseks puitu, milleks oli põhiliselt mänd. Töölistel oli peas vaid kerge mütsike, seljas linasest püsid ja pluus (sageli vaid püksid, sest nii palav oli) ja jalas riidest-punutud tallaga jalatsid. Ei kindaid, kiivreid...
Hiljem võeti muidugi kasutusele masinad, mis tööd lihtsustasid ja efektiivsemaks muutsid, samas lisandus nendega maa alla ka väga vali müra, mida onu meile ka demonstreeris. 8 tundi päevas seda kuulda, polnud pärast kodus mingit probleemi, kui su naine sinuga õhtu otsa vadistas. Kõrvad olid lihtsalt kurdid.
Enne masinaid oli söe väljavedamiseks inimestele abiks ka hobused, kellest osad veetsidki sisuliselt terve oma elu maa all rasket tööd tehes. Onu giid selgitas hobusetopise juures, et see konkreetne (üks viimaseid) loom oli väga tark. Nt kui tema järgi rakendada rohkem kui 12 vagunit (iga neist kaalus poole tonni ligi), siis ta lihtsalt ei liikunud. Et ta oskas lugeda. Ja kui teda veel ekspluateerida taheti, nt söögiajaga manipuleerides vms, siis ta lihtsalt lasi jalga, läks ise oma puhkekohta, kus teda harjati ja toideti. Vot selline suksu.
(Ega tegelikult nende teiste hobuste elu parem olnud, kes vahepeal ka maapeale said, kuna nad olid siis sisuliselt pimedad.)
Kokku käisime mööda 450 m käike. Ning ekskursioon oli päris pikk, poolteist tundi. Kuna minu jaoks oli seal palju uut ja huvitavat, siis möödus see kiirelt. Kahju ainult, et mu keeleoskus andis natuke tunda, kuna onul oli päris tugev aktsent ja kasutas palju spetsiaalseid sõnu ja väljendeid. Gui ütles, et temagi ei saanud päris kõigest aru, nii et huhh :)
Heh, ja ekskursiooni lõpus tuli välja, et tegelikult ei olnudki me maa all, vaid spetsiaalselt kaevurite poolt ehitatud näidis-kaevanduses, maa peal. Liftiaknast oli näha ainult liikuv kardin, nii et sisetunne ei eksinud, et me tegelikult ei sõitnudki kuskile sadade meetrite sügavusele.
Pärast sulgemist on nüüdseks kõik kaevandused täidetud, ehk enam polegi võimalik seda maa-alust elu näha.
Pärast uudistasime veel muuseumis, kus oli väljas ajalugu ja minu jaoks põnevad praktilised asjad. Nt selgitus kodude, hariduse, ajastute, elu-olu jne kohta. Samuti maketid, videod, fotod..
Piirkonna mitmekultuurilisust seletab ka see, et pärast maailmasõda toodi kaevandusse massiliselt tööle (lausa perekondade kaupa) võõrtöölisi, kuna tööd oli palju. Alguses lähedalasuvaid belglasi ning hiljem poolakaid, itaallasi, sakslasi, alžeerlasi, marokolasi... Eks nende järeltulijad ongi siiani paika jäänud. Iga rahvus hoidis kokku ja moodustasid omaette kogukonnad. Poolakate koloonia oli kõige suurem; neil oli isegi oma ajalehed, poed jne. Eks kõik see on jätnud jälje, mida tunneme praeguseni.
Veel üks kaevandus-ajalooline jälg on siinsed elumajad, mis on ehitatud kaevurite peredele. Hiljem, pärast teist ilmasõda kui kaevandused privatiseeriti, hakkasid firmad ehitama spetsiaalseid maju, linnakuid kaevuritele (Erinevatel klassidel muidugi vastavad hooned: inseneridel uhkemad, suuremad ja tavalistel töölistel pisemad, tagasihoidlikumad).
Kaevanduste ümber käiski kogu elu. Kiriku, kõrtsi, kohviku, poodidega.
See muuseumikülastus jättis minusse kindlasti jälje. Ehk seetõttu ka, et tegemist suht hiljaaegu töö lõpetanud kaevanduspiirkonnaga ning tunnetame paremini selle olemust ja mõju. Nt masinaruumis lõhnas õli jm tehnika järgi; "kaevanduses" olid töökorras masinad ja lõhas kivisöe järgi. Giidiks oli mees, kes ise kunagi siin reaalselt seda tööd teinud.
Jäin mõtlema nendele tuhandetele inimestele, kes siinsetes kaevandustes töötasid ning nende natuke kurvale saatusele. Eks olid need ju kõige lihtsamad, tavalisemad inimesed, kes samas tegid ajalugu.
Et oleme ühes vägagi huvitava (kuigi kohati natuke kurva ja rusuva) ajalooga regioonis ning avastamist on. Nii põnev-nii põnev!
Siin, põhjas, ongi väga suur osa mängida (kivisöe)kaevandustel, mis on vägagi oluliselt mõjutanud selle piirkonna arengut ja ajalugu ning mille mõjusid tunneme tänapäevalgi.
See konkreetne kaevandus töötas aastatel 1937- 1990. Ehk siis kõigest paarkümmend aastat tagasi suletud.
Hiigelaegadel töötas seal tuhatkond kaevurit ehk mustlõuga, tahmanägu (pr k gueule noir). Töö toimus kolmes vahetuses, teatud ajajärkudel ööpäev läbi.
Meie ekskursioon (grupiga giidi saatel) algas "ülespoodute saalist" ehk kaevurite vannitoast.
Selle natuke kõhedusttekitava nime andsid ruumile ajakirjanikud, kes pärast suurimat kaevanduskatastroofi tulid reportaaži tegema. Nimi on iseenesest tabav, sest iseloomustab hästi kõrgele lae alla tõmmatud rippuvaid riideid (ja jalatseid).Süsteem oli selline, et igal kaevuril oli oma number (žetoon) ning ta ostis endale selle koha pesemisruumis (vannituba on kuidagi imelik kasutada, kuna tegemist pigem saaliga kui toaga). Oma isiklikud riided (ja asjad) pani ta konksude otsa ja tõmbas lae alla. Võimalik oli ka keti lukustamine.
Kaevandusest naasnuna, pesi ta end sealsamas ühisdušširuumis puhtaks ja tõmbas tööriided lae alla. See süsteem oli igati praktiline, sest lae all kõrgel on teatavasti soojem, seega kuivasid veest, higist jne märjad riided seal paremini. Samuti võttis selline süsteem vähem ruumi, sest mahutada tuhande inimese riideid ja jalatseid (ja seebikarpi jne) pole lihtne. Lisaks ka praktiline pool koristamiseks, sest ühe vahetuse lahkudes uhuti põrand suure veega üle ja polnud probleemi ees olevate asjadega.
Tööriideid viidi koju pessu ainult kord nädalas, puhkepäeval ehk nädala lõpus. Hiljem muidugi oli see süsteem vabam ning kes tahtis, võis kasvõi iga päev uute puhaste riietega tööle minna.
Järgmisena läksime lambiruumi. Süsteem oli selline, et iga tööline sai oma numbriga lambi oma isikliku žetooni vastu. See võimaldas kontrollida, kes parajasti maa-all töötab.
Lampide eest vastutasid naised, õigemini tüdrukud, sest nad alustasid tööd 12-14 aastaselt kuni 22-25. mil nad jõudsid vastavasse ikka, abiellusid ning sellega lõppes ka nende karjäär. Sealne töö polnud aga sugugi lihtsate killast, kuna lambid pidid olema laitmatus korras, kuna sellest sõltus kaevuril paljugi. Täitmiseks kasutati õlisid, petrooleumi, atsetüleeni. Viimased pole teatavasti kõige tervislikumad, seega ei taha ma väga edasi mõelda nende tüdrukute tervisele, kes neid mürgiseid aure sisse hingasid.
Naisi ja lapsi kasutati üldse kaevanduses tööjõuna päris kaua, kuni suurte katastroofideni, mille järel keelati neile alla teatud vanuse maa-alused tööd. Poisikesed alustasid tööd lausa 7-aastaselt ja eksisteerisid spetsiaalsed kaevurite koolid ning hiljem ka haridusasutused tüdrukutele, kus õpetati neile igapäevaeluks olulist, ehk mis puutub lastesse, koristamisse, söögitegemisse, majapidamisse, arvepidamisse (jah, naiste käes oli raha ja nemad arvestasid kuidas sellega ära elada).
Siis jagas meile ilusad kollased kiivrid endine kaevur, hinnanguliselt 60. eluaasta kanti mees. Temaga sõitsime endisest kaevandusliftist alla ning ekskursioon jätkus põnevamas keskkonnas.
Imelikul kombel polnudki seal "sügaval maa all" palav, nagu peaks.
Kaevurite töötingimused polnud teatavasti kiita: töötada tuli 30-50 kraadises kuumuses, kivisöetolmus, pimeduses (valgust andis vaid isiklik lamp), kaaslasteks hiired ja rotid ning kõrvulukustav masinamüra. Töö oli füüsiliselt väga raske, seda nii tööriistade näol kui ka hiljem masinate käitlemisel. Ühe korraga kaotasid nad kaalus 2-3 kilo.
Sellistes tingimustes olid muidugi sagedased ka õnnetused. (traumad, varingud, plahvatused, tuli..)
Kõige hullemaks neist oli 1906. aasta Courrières'i katastroof, milles hukkus ametlikult 1099 inimest (tegelik nr on aga kindlasti suurem, sest seal olid ka "mitteregulaarsed" töölised). Selle põhjustas lahtise leegiga lamp, mis reageeris paukgaasiga ning edasi levis tuli kivisöetolmuga kokku mööda 110 km käike. Ja see kõik toimus vähem kui kahe minuti jooksul.
Sellest Euroopa suurimast kaevanduskatastroofist sai alguse poliitiline kriis ning sotsiaalne liikumine, millest omakorda sai seaduslikult kohustuslikuks nädalane puhkepäev.
Kaevandustest said alguse ka töölisõigused, ametiühingud, streigid..
Läbisime erinevaid ajajärke, ehk siis oli näha, kuidas erinevatel aegadel töö seal maa all käis. Algselt kasutati käikude toestamiseks puitu, milleks oli põhiliselt mänd. Töölistel oli peas vaid kerge mütsike, seljas linasest püsid ja pluus (sageli vaid püksid, sest nii palav oli) ja jalas riidest-punutud tallaga jalatsid. Ei kindaid, kiivreid...
Hiljem võeti muidugi kasutusele masinad, mis tööd lihtsustasid ja efektiivsemaks muutsid, samas lisandus nendega maa alla ka väga vali müra, mida onu meile ka demonstreeris. 8 tundi päevas seda kuulda, polnud pärast kodus mingit probleemi, kui su naine sinuga õhtu otsa vadistas. Kõrvad olid lihtsalt kurdid.
Enne masinaid oli söe väljavedamiseks inimestele abiks ka hobused, kellest osad veetsidki sisuliselt terve oma elu maa all rasket tööd tehes. Onu giid selgitas hobusetopise juures, et see konkreetne (üks viimaseid) loom oli väga tark. Nt kui tema järgi rakendada rohkem kui 12 vagunit (iga neist kaalus poole tonni ligi), siis ta lihtsalt ei liikunud. Et ta oskas lugeda. Ja kui teda veel ekspluateerida taheti, nt söögiajaga manipuleerides vms, siis ta lihtsalt lasi jalga, läks ise oma puhkekohta, kus teda harjati ja toideti. Vot selline suksu.
(Ega tegelikult nende teiste hobuste elu parem olnud, kes vahepeal ka maapeale said, kuna nad olid siis sisuliselt pimedad.)
Kokku käisime mööda 450 m käike. Ning ekskursioon oli päris pikk, poolteist tundi. Kuna minu jaoks oli seal palju uut ja huvitavat, siis möödus see kiirelt. Kahju ainult, et mu keeleoskus andis natuke tunda, kuna onul oli päris tugev aktsent ja kasutas palju spetsiaalseid sõnu ja väljendeid. Gui ütles, et temagi ei saanud päris kõigest aru, nii et huhh :)
Heh, ja ekskursiooni lõpus tuli välja, et tegelikult ei olnudki me maa all, vaid spetsiaalselt kaevurite poolt ehitatud näidis-kaevanduses, maa peal. Liftiaknast oli näha ainult liikuv kardin, nii et sisetunne ei eksinud, et me tegelikult ei sõitnudki kuskile sadade meetrite sügavusele.
Pärast sulgemist on nüüdseks kõik kaevandused täidetud, ehk enam polegi võimalik seda maa-alust elu näha.
Pärast uudistasime veel muuseumis, kus oli väljas ajalugu ja minu jaoks põnevad praktilised asjad. Nt selgitus kodude, hariduse, ajastute, elu-olu jne kohta. Samuti maketid, videod, fotod..
Piirkonna mitmekultuurilisust seletab ka see, et pärast maailmasõda toodi kaevandusse massiliselt tööle (lausa perekondade kaupa) võõrtöölisi, kuna tööd oli palju. Alguses lähedalasuvaid belglasi ning hiljem poolakaid, itaallasi, sakslasi, alžeerlasi, marokolasi... Eks nende järeltulijad ongi siiani paika jäänud. Iga rahvus hoidis kokku ja moodustasid omaette kogukonnad. Poolakate koloonia oli kõige suurem; neil oli isegi oma ajalehed, poed jne. Eks kõik see on jätnud jälje, mida tunneme praeguseni.
Veel üks kaevandus-ajalooline jälg on siinsed elumajad, mis on ehitatud kaevurite peredele. Hiljem, pärast teist ilmasõda kui kaevandused privatiseeriti, hakkasid firmad ehitama spetsiaalseid maju, linnakuid kaevuritele (Erinevatel klassidel muidugi vastavad hooned: inseneridel uhkemad, suuremad ja tavalistel töölistel pisemad, tagasihoidlikumad).
Kaevanduste ümber käiski kogu elu. Kiriku, kõrtsi, kohviku, poodidega.
See muuseumikülastus jättis minusse kindlasti jälje. Ehk seetõttu ka, et tegemist suht hiljaaegu töö lõpetanud kaevanduspiirkonnaga ning tunnetame paremini selle olemust ja mõju. Nt masinaruumis lõhnas õli jm tehnika järgi; "kaevanduses" olid töökorras masinad ja lõhas kivisöe järgi. Giidiks oli mees, kes ise kunagi siin reaalselt seda tööd teinud.
Jäin mõtlema nendele tuhandetele inimestele, kes siinsetes kaevandustes töötasid ning nende natuke kurvale saatusele. Eks olid need ju kõige lihtsamad, tavalisemad inimesed, kes samas tegid ajalugu.
Et oleme ühes vägagi huvitava (kuigi kohati natuke kurva ja rusuva) ajalooga regioonis ning avastamist on. Nii põnev-nii põnev!
Thursday, March 25, 2010
Esimene nädal
Olen sel nädalal väga palju kõndinud. Liigagi vist, sest neljapäeva õhtul hakkas mul jalg valutama. Naljakast kohast, sääre eespoolt jalalabast natuke ülespoole. Mäletan, et Rootsis oli mul sama lugu, seal sai ka palju liigutud. Õnneks järgmisel päeval oli ok.
Linn on paraja suurusega, sest kõikjale jõuab jala ja paari päevaga sain orinteerumise ka paika. Gps töötab :)
Mulle tõesti meeldib, et inimesi, eriti noori on palju. Õhtuti on põhitänavad rahvast täis; inimesed istuvad kohvikutes, baarides. Elu, energia. Ca bouge! See kõik annab mulle ka energiat.
Ja tunnen end juba päris koduselt ja kindlalt. Eks avastamist ikka jätkub, aga põhikohad on selged. Erinevad linnaosad on muidugi oma näoga ja see kõik teebki selle linna huvitavaks.
Kolmapäeval käisin jälle vanalinnas, sinna tõmbab kohe. Ilm oli ka mõnus, päikeseline ja soe. Nagu vanalinnades tihtipeale, on seal mingi seletamatu šarm, mis võlub. Sealsetele tänavatele on koondunud kallimate brändide esinduspoed (isegi Louis Vuitton ja Hermés) ning disaini, kunstipoed. Leidsin väikese traditsioonilise turu ka.
Pärastlõunal uudistasin Gambetta tänavat (Wazemme piirkond). Sinna on koondunud odavamat sorti poed, discounterid jms. Kes otsib, leiab sealt vägagi hea hinnaga tooteid. Lihtsalt ettevaatust, et mitte osta odavuse tuhinas mingit mõttetut kräppi.
Inimesed on siin tõesti kenad. Seda märkab igal pool. Tänaval, kui inimesega silmside tekib, siis tavaliselt naeratatakse. Autojuhid lasevad jalakäijaid lahkelt üle tee. Kaupmehed on siiralt sõbralikud ja nendega on lust suhelda.
Neljapäeva hommikul käisin jälle Wazemme kirjul turul. Ostsin varajaseid kartuleid (Prantsuse omad) ja pool kilo maasikaid (Hispaaniast). Õhtuks sai keedukartult kurgi-tomati-hapukoore salatiga. Ja magustoiduks maasikaid šokolaadiga. Väga nämm oli :)
Nüüd siis meie kodu-otsingutest.
Kolmapäeva õhtul käisime Gui ja agendiga veel selles uues majas vanalinnas uudistamas. Vaatasime üle veel ühe korteri, mis oli ka päris ok. Neljas korrus, pika pikliku rõduga ja kööginurk oli eraldi, aknad tänava poole. Kuna valgust oli natuke vähem ja köök polnud väga praktiline, siis eelistasime siiski teist. Tahtsime veel üle vaadata suure terrassiga korteri, aga agendil olid korteri nr-d segi läinud (507 asemel 517), seega vaatasime seda väljast. Kodus arutasime veel Guiga ja otsustasime, et see verandaga pleiss on meie :)
Neljapäeva ennelõunal käisin Ann-Sophie'ga veel ühte korterit vaatamas. Asus tsipake linnast väljas ning suurim pluss oli aiake. Natuke vana olemisega ja hinnavahe uuega väike.
Käisime veel terrassiga korterit vaatamas. Sain veel kinnituse, et see on meie uus kodu. Mõte hakkas kohe jooksma, mis taimed kõik verandale kohe kasvama panna; kuidas Indi mõnuleks päikese käes ja uudistaks ringi; mis mööbel ja kuhu paigutada jne. Läksime kinnisvarabüroosse ja tegime eel-reserveeringu. Sealne agent ütles, et tulge laupäeval lõplikult registreerima, sest siis on lahtiste uste päev seal majas ja agentuuri hind -25%. Seletas ära ka, mis pabereid vaja läheb ja ütles, et pole pb. No super.
Laupäeva hommikul olime 5 min pärast avamist kohal. Meiega tegeles üks noor kutt. Kõik oli ok; ta arvas, et pole isegi käendajaid vaja, sest Gui palgaindeks tuli piisav. Me siiski palusime üle kontrollida, kuna meie eelmine kogemus ei olnud väga positiivne ja las olla neid pabereid rohkem kui vähem.
Lisaks arvas ta, et sissesaamisega võib minna kuni ülejärgmise nädalani. Et meie kausta, paberid kontrollib üle üks teine firma pluss 5. aprill on püha jne. Seletasime, et meil on hotell järgmise pühapäevani, et ehk saaks märkida, et meil suht kiire. Kutt ütles, et teeb omalt poolt mis saab.
Saime osad asjad juba alla kirjutatud, reserveering oli ametlikult tehtud. Jäi veel leping. Kutt aga ütles, et ta vabandab, aga tal kohtumine ja tema kolleeg tegeleb meiega lõpuni. Olime seal juba üle tunni olnud.
Ootasime veel umbes 10 min kuni teine agent vabanes. Küsisime temalt käendajate kohta üle. Ta ütles, et oi aga selle maja korterid on sellise seaduse all, et käendajaid ei arvestata ja palgaindeks peab olema vähemalt 3. Huhh, meil täpselt oligi 3. Korra käis juba jõnks läbi.
Siis küsis, millal Gui tööd alustas. Sel esmaspäeval. Aa.. siis te olete katseajal? Jah, neli kuud. Oi aga siis me teile seda korterit üürida ei saa.
Me ei suutnud seda lauset JÄLLE kuulda. Et mis mõttes?? Et oleme terve nädala jälle raisanud mittemillegi peale??? Oleme jälle nii lähedal ja uks läheb nina all kinni. Gui üritas seletada ka, et mis mõttes selline olukord? Miks keegi seda enne ei öelnud? Tüdruk ütles, et aa sorry, aga jah nii see on.
Kõndisin jälle lihtsalt välja, sest ei suutnud seal edasi istuda. Gui tuli ka. Helistasime kohe Ann-Sophie'le ja Gui jättis talle sõnumi, mis toimub.
Teel hotelli helistas Gui ühele kontaktile, kelle korterit pidime suht alguses vaatama minema, aga ajad ei sobinud. Juhtumisi oli ta täna just korterit näitamas. 40 min pärast olime seal. Korter asus rongijaama(de) läheduses, uus kvartal. Kõik oli muidu ok, seinad vajasid veidi värskendust. Eks on teine asi, näha uut korterit ja sellist, kus inimesed juba elanud. Köök oli väga ok, suure uue külmikuga, pliidi, ahju ja isegi nõudepesumasinaga.
Omanik oli väga sõbralik ja tore. Rääkisime päris pikalt ja tunda oli, et ta oli ka meist huvitatud. Ütles ka, et need bürood ja seadused on täiesti ebainimlikud ja haiged. Tema poolt saaks sisse kasvõi samal päeval; mingit agentuuritasu ega muud jura.
Tagasiteel helistas Ann-Sophie, kes oli ka suht šokeeritud; ta oli 45 min veetnud agentuuri direktoriga rääkides; et nendepoolne asjaajamine on vastuvõetamatu jne. Direktor lubas meie faili uuesti esmaspäevaks üle vaadata ja teada anda. Kuna me pabereid sinna ei jätnud, siis ta kolleeg sõitis meie juurest läbi ja viis need sinna. Et siis esmaspäeval kuuleb.
Olime psühholoogiliselt päris väsinud järjekordsest jamast. Mõtlesin, et no järelikult siis pole jälle meile see korter. Kuigi kurb, sest olime jälle mõtetes juba sisse kolinud ja kõik oli super.
Pärastlõunal sõitsime lähedalsusvasse linnakesse, kus oli ka Ikea. Tegime seal väikese tiiru, kuigi jah, mis sa vaatad mööblit kui kodugi veel ei ole.
Täna hommikul võtsime vastu otsuse, et KUI selle uue korteriga nad homme ütlevad, et kõik ok, siis jääme selle juurde. Kui aga peame veel ootama ja teadmatuses olema, siis võtame ühendust selle mehega, kelle korterit eile nägime ja kaupleme hinda alla. Kui ta nõus, siis võtame selle korteri.
Vot nii.
Hommikul jalutasin pagariärisse ja ostsin Guile (kes vormelit vaatas) pain au chocolat (šokolaadisai) ja endale šokolaaditükkidega pärmitaignast pikliku saia. Pole viga sellisel päeva algusel. Päike paistis ka :)
Siis käisime Wazemme turul. See oli täna veelgi suurem ja kirjum kui nädala sees. Ostsime igast köögivilju ja puuvilju. Unustasin kahjuks fotoka koju, aga järgmine kord tahaks kindlasti pilti ka teha. Järgmine kord tahaks koju lilli osta; need on tõesti hea hinnaga ja ilusad, värsked.
Päike on kahjuks pilve taha läinud ja tundub, et ilmajaama ennustus vihma kohta läheb tõeks. Vaatab, kas teeme väikese väljasõidu või ei.
Loodetavasti järgmine nädal tuleb korteri suhtes parem ja pettumusteta.
Linn on paraja suurusega, sest kõikjale jõuab jala ja paari päevaga sain orinteerumise ka paika. Gps töötab :)
Mulle tõesti meeldib, et inimesi, eriti noori on palju. Õhtuti on põhitänavad rahvast täis; inimesed istuvad kohvikutes, baarides. Elu, energia. Ca bouge! See kõik annab mulle ka energiat.
Ja tunnen end juba päris koduselt ja kindlalt. Eks avastamist ikka jätkub, aga põhikohad on selged. Erinevad linnaosad on muidugi oma näoga ja see kõik teebki selle linna huvitavaks.
Kolmapäeval käisin jälle vanalinnas, sinna tõmbab kohe. Ilm oli ka mõnus, päikeseline ja soe. Nagu vanalinnades tihtipeale, on seal mingi seletamatu šarm, mis võlub. Sealsetele tänavatele on koondunud kallimate brändide esinduspoed (isegi Louis Vuitton ja Hermés) ning disaini, kunstipoed. Leidsin väikese traditsioonilise turu ka.
Pärastlõunal uudistasin Gambetta tänavat (Wazemme piirkond). Sinna on koondunud odavamat sorti poed, discounterid jms. Kes otsib, leiab sealt vägagi hea hinnaga tooteid. Lihtsalt ettevaatust, et mitte osta odavuse tuhinas mingit mõttetut kräppi.
Inimesed on siin tõesti kenad. Seda märkab igal pool. Tänaval, kui inimesega silmside tekib, siis tavaliselt naeratatakse. Autojuhid lasevad jalakäijaid lahkelt üle tee. Kaupmehed on siiralt sõbralikud ja nendega on lust suhelda.
Neljapäeva hommikul käisin jälle Wazemme kirjul turul. Ostsin varajaseid kartuleid (Prantsuse omad) ja pool kilo maasikaid (Hispaaniast). Õhtuks sai keedukartult kurgi-tomati-hapukoore salatiga. Ja magustoiduks maasikaid šokolaadiga. Väga nämm oli :)
Nüüd siis meie kodu-otsingutest.
Kolmapäeva õhtul käisime Gui ja agendiga veel selles uues majas vanalinnas uudistamas. Vaatasime üle veel ühe korteri, mis oli ka päris ok. Neljas korrus, pika pikliku rõduga ja kööginurk oli eraldi, aknad tänava poole. Kuna valgust oli natuke vähem ja köök polnud väga praktiline, siis eelistasime siiski teist. Tahtsime veel üle vaadata suure terrassiga korteri, aga agendil olid korteri nr-d segi läinud (507 asemel 517), seega vaatasime seda väljast. Kodus arutasime veel Guiga ja otsustasime, et see verandaga pleiss on meie :)
Neljapäeva ennelõunal käisin Ann-Sophie'ga veel ühte korterit vaatamas. Asus tsipake linnast väljas ning suurim pluss oli aiake. Natuke vana olemisega ja hinnavahe uuega väike.
Käisime veel terrassiga korterit vaatamas. Sain veel kinnituse, et see on meie uus kodu. Mõte hakkas kohe jooksma, mis taimed kõik verandale kohe kasvama panna; kuidas Indi mõnuleks päikese käes ja uudistaks ringi; mis mööbel ja kuhu paigutada jne. Läksime kinnisvarabüroosse ja tegime eel-reserveeringu. Sealne agent ütles, et tulge laupäeval lõplikult registreerima, sest siis on lahtiste uste päev seal majas ja agentuuri hind -25%. Seletas ära ka, mis pabereid vaja läheb ja ütles, et pole pb. No super.
Laupäeva hommikul olime 5 min pärast avamist kohal. Meiega tegeles üks noor kutt. Kõik oli ok; ta arvas, et pole isegi käendajaid vaja, sest Gui palgaindeks tuli piisav. Me siiski palusime üle kontrollida, kuna meie eelmine kogemus ei olnud väga positiivne ja las olla neid pabereid rohkem kui vähem.
Lisaks arvas ta, et sissesaamisega võib minna kuni ülejärgmise nädalani. Et meie kausta, paberid kontrollib üle üks teine firma pluss 5. aprill on püha jne. Seletasime, et meil on hotell järgmise pühapäevani, et ehk saaks märkida, et meil suht kiire. Kutt ütles, et teeb omalt poolt mis saab.
Saime osad asjad juba alla kirjutatud, reserveering oli ametlikult tehtud. Jäi veel leping. Kutt aga ütles, et ta vabandab, aga tal kohtumine ja tema kolleeg tegeleb meiega lõpuni. Olime seal juba üle tunni olnud.
Ootasime veel umbes 10 min kuni teine agent vabanes. Küsisime temalt käendajate kohta üle. Ta ütles, et oi aga selle maja korterid on sellise seaduse all, et käendajaid ei arvestata ja palgaindeks peab olema vähemalt 3. Huhh, meil täpselt oligi 3. Korra käis juba jõnks läbi.
Siis küsis, millal Gui tööd alustas. Sel esmaspäeval. Aa.. siis te olete katseajal? Jah, neli kuud. Oi aga siis me teile seda korterit üürida ei saa.
Me ei suutnud seda lauset JÄLLE kuulda. Et mis mõttes?? Et oleme terve nädala jälle raisanud mittemillegi peale??? Oleme jälle nii lähedal ja uks läheb nina all kinni. Gui üritas seletada ka, et mis mõttes selline olukord? Miks keegi seda enne ei öelnud? Tüdruk ütles, et aa sorry, aga jah nii see on.
Kõndisin jälle lihtsalt välja, sest ei suutnud seal edasi istuda. Gui tuli ka. Helistasime kohe Ann-Sophie'le ja Gui jättis talle sõnumi, mis toimub.
Teel hotelli helistas Gui ühele kontaktile, kelle korterit pidime suht alguses vaatama minema, aga ajad ei sobinud. Juhtumisi oli ta täna just korterit näitamas. 40 min pärast olime seal. Korter asus rongijaama(de) läheduses, uus kvartal. Kõik oli muidu ok, seinad vajasid veidi värskendust. Eks on teine asi, näha uut korterit ja sellist, kus inimesed juba elanud. Köök oli väga ok, suure uue külmikuga, pliidi, ahju ja isegi nõudepesumasinaga.
Omanik oli väga sõbralik ja tore. Rääkisime päris pikalt ja tunda oli, et ta oli ka meist huvitatud. Ütles ka, et need bürood ja seadused on täiesti ebainimlikud ja haiged. Tema poolt saaks sisse kasvõi samal päeval; mingit agentuuritasu ega muud jura.
Tagasiteel helistas Ann-Sophie, kes oli ka suht šokeeritud; ta oli 45 min veetnud agentuuri direktoriga rääkides; et nendepoolne asjaajamine on vastuvõetamatu jne. Direktor lubas meie faili uuesti esmaspäevaks üle vaadata ja teada anda. Kuna me pabereid sinna ei jätnud, siis ta kolleeg sõitis meie juurest läbi ja viis need sinna. Et siis esmaspäeval kuuleb.
Olime psühholoogiliselt päris väsinud järjekordsest jamast. Mõtlesin, et no järelikult siis pole jälle meile see korter. Kuigi kurb, sest olime jälle mõtetes juba sisse kolinud ja kõik oli super.
Pärastlõunal sõitsime lähedalsusvasse linnakesse, kus oli ka Ikea. Tegime seal väikese tiiru, kuigi jah, mis sa vaatad mööblit kui kodugi veel ei ole.
Täna hommikul võtsime vastu otsuse, et KUI selle uue korteriga nad homme ütlevad, et kõik ok, siis jääme selle juurde. Kui aga peame veel ootama ja teadmatuses olema, siis võtame ühendust selle mehega, kelle korterit eile nägime ja kaupleme hinda alla. Kui ta nõus, siis võtame selle korteri.
Vot nii.
Hommikul jalutasin pagariärisse ja ostsin Guile (kes vormelit vaatas) pain au chocolat (šokolaadisai) ja endale šokolaaditükkidega pärmitaignast pikliku saia. Pole viga sellisel päeva algusel. Päike paistis ka :)
Siis käisime Wazemme turul. See oli täna veelgi suurem ja kirjum kui nädala sees. Ostsime igast köögivilju ja puuvilju. Unustasin kahjuks fotoka koju, aga järgmine kord tahaks kindlasti pilti ka teha. Järgmine kord tahaks koju lilli osta; need on tõesti hea hinnaga ja ilusad, värsked.
Päike on kahjuks pilve taha läinud ja tundub, et ilmajaama ennustus vihma kohta läheb tõeks. Vaatab, kas teeme väikese väljasõidu või ei.
Loodetavasti järgmine nädal tuleb korteri suhtes parem ja pettumusteta.
Monday, March 22, 2010
Koduotsingud vol.2
Pühapäeval sõitsime jälle oma uude kodulinna. Meie kiisumiisu jäi seniks vanavanemate hoole alla. Eks ongi parem kui maja koheselt tühjaks ei jää. Selle poole aastaga oleme senise elukorraldusega ju harjunud.
Lille'i jõudsime pärastlõunal. Tšekkisime end tuttavasse appart-hotelli sisse ja õhtul tegime väikese tiiru linnas.
Eile oli Gui'l esimene tööpäev. Pärastlõunal võttis mind hotellist peale Home Sweet Home agentuuri töötaja, kes aitab meile kodu otsida. Tegmist oli minust ehk 5 aastat vanema hästi meeldiva naisega, kellega tekkis kohe hea klapp ja kes mind kortereid vaatama viis. Kokku nägime 6 kohta.
Esimene asus Wazemme linnaosas, kuulsa Prantsuse suurima turu läheduses. Tegemist 2007. a hoonega. Korter oli väga heas korras, nagu uus. Valgusküllane ja köögis oli isegi 4-auguga pliit. Algus oli hea.
Siis sõitsime vanalinna. Käisime vaatamas üht vanemat korterit. See oli natuke väsinud olemisega ja imelik oli tapeet vannitoas. Pole just kõige praktilisem. Köögis puudus isegi pliit.
Järgmisena külastasime uut maja, kus tööd alles käisid väljas täie hooga ja verandagi polnud veel päris valmis. Korter asus esimesel korrusel (ehk siis Eesti mõistes teine) ning oli väga mõnus. Jällegi palju valgust, aknaid, hele puitparkett (lõpuks kasutatakse ka siin külma kiviplaadi asemel parketti!). Küte oli küll elektriline, aga reguleeritav, ehk siis kodus äraoleku ajaks saab selle välja lülitada. Üllatav oli veranda, mis oli tõesti suur. Aknad olid sisehoovi poole, kuhu tuleb muru ja puid.
Samas majas korrus kõrgemal oli teine korter. Juba sisse astudes meeldis see mulle rohkem. Aknad olid küll tänava poole ning veranda oli palju pisem. Samas oli kuidagi hubasem ja mõnusama lahendusega. Eriti meeldis mulle kööginurk, sest kohe akna alla saaks paigutada tööpinna, kus oleks väga mõnus toimetada. Magamistuba oli ka mõnusalt väike, praktilise sisseehitatud kapiga.
Siis sõitsime Lille'st natuke välja, Madeleine linnaossa. Kuna see asus väga linna lähedal, ei
saanudki väga aru et tegemist eraldi linnaga. Jala minnes on Lille vaid 5 min kaugusel. Vaatasime ühte vanas majas asuvat korterit, mis oli renoveeritud. See oli vist kõige huvitavam korter, teistest väga erinev. Eriliseks tegi selle korteri keskel asuv ruum, kus lagi oli klaasist vitraažidega, samuti vaheuksed. Vitraaž oli tehtud kunstniku poolt, kes oli ka oma nime talletanud. Veel oli suur pluss aiake, müüridega ümbritsetud, aga samas päris suur ja valgusküllane. Indile oleks see meeldinud ja potipõllundust saaks ka kõvasti harrastada. Miinuspooleks kõledus, sest kõrged laed jne ei olnud väga hubased ja soojakindlad. Köök oleks tulnud ka kõik ümber teha ning vannituba polnud praktiline.
Viimane korter asus kesklinnas (République). Suure šopingutänava
läheduses. Korter oli jällegi vastselt renoveeritud. Miskipärast aga ei meeldinud väga. Kõige suurem pluss oligi asukoht.
Vahepeal läksin tagasi hotelli ja õhtul käisime ka Guiga kahte enim meeldinud korterit vaatamas. Esimest ja siis uue maja teist korterit. Talle meeldisid ka mõlemad.
Kell 20 oli meil veel kokku lepitud kohtumine korteri vaatamiseks Euralille kvartalis, sealsamas kus me eelmine kord peaaegu korteri leidsime, vastasmajas. Üürilisteks tudengitepaar, kes olid väga sõbralikud ja lahked. Korter oli päris suur ning kõige suurem pluss oli aed JA veranda. Eks muidugi pole sama asi vaadata korterit, kus inimesed sees elavad ning tühja. Mind häiris see, et nad suitsetasid (toas) ning neil oli kaks kassi ja koer (retriiver). Ja takistuseks sai ka see, et korter vabaneks alles aprilli keskpaigaks. Meil on aga asjaga kiirem.
Vot nii et oli üks produktiivne päev ja lootust kodu leida on.
Õhtul arutasime veel ka mõlemi korteri plusse ja miinuseid ning ei suutnud otsusele jõuda.
Täna hommikul testisin oma gps-i. Seda, mis mul peas on ja mis väga hästi ei funktsioneeri. Ses suhtes olen ma täiesti naine, et enda positsioneerimisega uues linnas läheb mul natuke aega. Pean saama mingi pidepunkti ja kõige parem on jala käies linna avastada.
Kõigepealt võtsin suuna Vazemmes suunas. Natuke tiirutamist muidugi oli, aga leidsin selle turu suht kiiresti üles. Teisipäeva kohta oli see turg päris suur. Ja kirju. Väljas oli igasuguse träni müüjaid: riided, kangad, ehted, kotid, kodutekstiilid... samuti köögiviljad, puuviljad... Rahvas oli multietniline. Kui selline sõna eksisteerib? Ei olnud väga traditsiooniline prantsuse turg. Pakutav kaup oli ka eksootiline; leida võis igasuguseid vürtse, Araabiamaade toiduained; Hallal liha jne. Kaupmehed hõikasid üle turu oma pakkumisi. Üks euro oli lööklause.
Tegin tiiru ka siseturul, kus olid ka kala- ja lihakaupmehed. Samuti oli mitu mahetoodete poodi ja esindust.
Hinnad erinesid päris palju ja tegelikult oli palju soodsaid pakkumisi. Nt kobartomat 1 eur kg (poes oli 3 eur, sama firma ja ka Hispaaniast pärit) Õunakilo varieerus 80 sendist 2-3 euroni, sama sordi eest. Et tasub ringi tiirutada ja võrrelda.
Kolm õuna ostetud, võtsin suuna esimese korteri poole. See jäi turust umbes 5-8 min kaugusele. Kõndisin natuke ümbruskonnas ja uudistasin. Selle piirkonna pluss ongi turg, mis toimub 3 korda nädalas. Lisaks on kohe ümbruskonnas mitu poodi (nt spetsialiseerunud puu-, juur- ja köögiviljale) kus hinna ja kvaliteedi suhe on hea. Kesklinna kõnniks seal umbes 20-25 min.
Tegin peatuse hotellis ja siis võtsin suuna vanalinna poole. Ainult 15 min kõndi ja olingi juba
tuttavas kvartalis. Sealseid vahvaid maju kutsutakse Eurodisney'ks (nagu see naine mulle eile ütles) Seda lõbusate, nagu Disneyland'i pargi hoonete pärast.
Kvartal on tõesti mõnus, vaikne. Nii mõnegi pool on pooleliolevad ehitused. Kondasin jälle piirkonnas ringi. Leidsin kohe korteri lähedalt väikese pargi, kus olid väikesed aiamaad ja linna aed. Kohtasin mitmeid tervisesportlasi ja koeraga jalutajaid. Linna ümber asuv ringtee on kohe sealsamas, aga samas automüra väga ei kuule.
Tagasi kõndisin läbi vanalinna, mis mind järjekordselt ära võlus. Oma pisikeste huvitavate, eriilmeliste majadega, kohvikutega, isuäratavate akendega pagari- ja kondiitriäridega, disainikauplustega, lillepoodidega.. Üks mees küsis minult teed, et tundusin vist kohalikuna.
Siis tegin veel tiiru kesklinnas ja šopingutänaval. Ilm läks ka väga mõnusaks ja päikegi tuli välja. Sooja oli 16 kraadi, päikese käes 23.
Lille on paraja suurusega, jala saab täiesti vabalt ringi liikuda. Olen oma gps-i juba paremini tööle saanud. Paljud kohad on juba tuttavad.
Õhtul lubas see naine meile helistada, sest tal oli täna veel 5 korterit üle vaadata. Ootame-vaatame, mis tal uudist.
Lille'i jõudsime pärastlõunal. Tšekkisime end tuttavasse appart-hotelli sisse ja õhtul tegime väikese tiiru linnas.
Eile oli Gui'l esimene tööpäev. Pärastlõunal võttis mind hotellist peale Home Sweet Home agentuuri töötaja, kes aitab meile kodu otsida. Tegmist oli minust ehk 5 aastat vanema hästi meeldiva naisega, kellega tekkis kohe hea klapp ja kes mind kortereid vaatama viis. Kokku nägime 6 kohta.
Esimene asus Wazemme linnaosas, kuulsa Prantsuse suurima turu läheduses. Tegemist 2007. a hoonega. Korter oli väga heas korras, nagu uus. Valgusküllane ja köögis oli isegi 4-auguga pliit. Algus oli hea.
Siis sõitsime vanalinna. Käisime vaatamas üht vanemat korterit. See oli natuke väsinud olemisega ja imelik oli tapeet vannitoas. Pole just kõige praktilisem. Köögis puudus isegi pliit.
Järgmisena külastasime uut maja, kus tööd alles käisid väljas täie hooga ja verandagi polnud veel päris valmis. Korter asus esimesel korrusel (ehk siis Eesti mõistes teine) ning oli väga mõnus. Jällegi palju valgust, aknaid, hele puitparkett (lõpuks kasutatakse ka siin külma kiviplaadi asemel parketti!). Küte oli küll elektriline, aga reguleeritav, ehk siis kodus äraoleku ajaks saab selle välja lülitada. Üllatav oli veranda, mis oli tõesti suur. Aknad olid sisehoovi poole, kuhu tuleb muru ja puid.
Samas majas korrus kõrgemal oli teine korter. Juba sisse astudes meeldis see mulle rohkem. Aknad olid küll tänava poole ning veranda oli palju pisem. Samas oli kuidagi hubasem ja mõnusama lahendusega. Eriti meeldis mulle kööginurk, sest kohe akna alla saaks paigutada tööpinna, kus oleks väga mõnus toimetada. Magamistuba oli ka mõnusalt väike, praktilise sisseehitatud kapiga.
Siis sõitsime Lille'st natuke välja, Madeleine linnaossa. Kuna see asus väga linna lähedal, ei
saanudki väga aru et tegemist eraldi linnaga. Jala minnes on Lille vaid 5 min kaugusel. Vaatasime ühte vanas majas asuvat korterit, mis oli renoveeritud. See oli vist kõige huvitavam korter, teistest väga erinev. Eriliseks tegi selle korteri keskel asuv ruum, kus lagi oli klaasist vitraažidega, samuti vaheuksed. Vitraaž oli tehtud kunstniku poolt, kes oli ka oma nime talletanud. Veel oli suur pluss aiake, müüridega ümbritsetud, aga samas päris suur ja valgusküllane. Indile oleks see meeldinud ja potipõllundust saaks ka kõvasti harrastada. Miinuspooleks kõledus, sest kõrged laed jne ei olnud väga hubased ja soojakindlad. Köök oleks tulnud ka kõik ümber teha ning vannituba polnud praktiline.Viimane korter asus kesklinnas (République). Suure šopingutänava
läheduses. Korter oli jällegi vastselt renoveeritud. Miskipärast aga ei meeldinud väga. Kõige suurem pluss oligi asukoht.Vahepeal läksin tagasi hotelli ja õhtul käisime ka Guiga kahte enim meeldinud korterit vaatamas. Esimest ja siis uue maja teist korterit. Talle meeldisid ka mõlemad.
Kell 20 oli meil veel kokku lepitud kohtumine korteri vaatamiseks Euralille kvartalis, sealsamas kus me eelmine kord peaaegu korteri leidsime, vastasmajas. Üürilisteks tudengitepaar, kes olid väga sõbralikud ja lahked. Korter oli päris suur ning kõige suurem pluss oli aed JA veranda. Eks muidugi pole sama asi vaadata korterit, kus inimesed sees elavad ning tühja. Mind häiris see, et nad suitsetasid (toas) ning neil oli kaks kassi ja koer (retriiver). Ja takistuseks sai ka see, et korter vabaneks alles aprilli keskpaigaks. Meil on aga asjaga kiirem.
Vot nii et oli üks produktiivne päev ja lootust kodu leida on.
Õhtul arutasime veel ka mõlemi korteri plusse ja miinuseid ning ei suutnud otsusele jõuda.
Täna hommikul testisin oma gps-i. Seda, mis mul peas on ja mis väga hästi ei funktsioneeri. Ses suhtes olen ma täiesti naine, et enda positsioneerimisega uues linnas läheb mul natuke aega. Pean saama mingi pidepunkti ja kõige parem on jala käies linna avastada.
Kõigepealt võtsin suuna Vazemmes suunas. Natuke tiirutamist muidugi oli, aga leidsin selle turu suht kiiresti üles. Teisipäeva kohta oli see turg päris suur. Ja kirju. Väljas oli igasuguse träni müüjaid: riided, kangad, ehted, kotid, kodutekstiilid... samuti köögiviljad, puuviljad... Rahvas oli multietniline. Kui selline sõna eksisteerib? Ei olnud väga traditsiooniline prantsuse turg. Pakutav kaup oli ka eksootiline; leida võis igasuguseid vürtse, Araabiamaade toiduained; Hallal liha jne. Kaupmehed hõikasid üle turu oma pakkumisi. Üks euro oli lööklause.
Tegin tiiru ka siseturul, kus olid ka kala- ja lihakaupmehed. Samuti oli mitu mahetoodete poodi ja esindust.
Hinnad erinesid päris palju ja tegelikult oli palju soodsaid pakkumisi. Nt kobartomat 1 eur kg (poes oli 3 eur, sama firma ja ka Hispaaniast pärit) Õunakilo varieerus 80 sendist 2-3 euroni, sama sordi eest. Et tasub ringi tiirutada ja võrrelda.
Kolm õuna ostetud, võtsin suuna esimese korteri poole. See jäi turust umbes 5-8 min kaugusele. Kõndisin natuke ümbruskonnas ja uudistasin. Selle piirkonna pluss ongi turg, mis toimub 3 korda nädalas. Lisaks on kohe ümbruskonnas mitu poodi (nt spetsialiseerunud puu-, juur- ja köögiviljale) kus hinna ja kvaliteedi suhe on hea. Kesklinna kõnniks seal umbes 20-25 min.
Tegin peatuse hotellis ja siis võtsin suuna vanalinna poole. Ainult 15 min kõndi ja olingi juba
tuttavas kvartalis. Sealseid vahvaid maju kutsutakse Eurodisney'ks (nagu see naine mulle eile ütles) Seda lõbusate, nagu Disneyland'i pargi hoonete pärast.Kvartal on tõesti mõnus, vaikne. Nii mõnegi pool on pooleliolevad ehitused. Kondasin jälle piirkonnas ringi. Leidsin kohe korteri lähedalt väikese pargi, kus olid väikesed aiamaad ja linna aed. Kohtasin mitmeid tervisesportlasi ja koeraga jalutajaid. Linna ümber asuv ringtee on kohe sealsamas, aga samas automüra väga ei kuule.
Tagasi kõndisin läbi vanalinna, mis mind järjekordselt ära võlus. Oma pisikeste huvitavate, eriilmeliste majadega, kohvikutega, isuäratavate akendega pagari- ja kondiitriäridega, disainikauplustega, lillepoodidega.. Üks mees küsis minult teed, et tundusin vist kohalikuna.
Siis tegin veel tiiru kesklinnas ja šopingutänaval. Ilm läks ka väga mõnusaks ja päikegi tuli välja. Sooja oli 16 kraadi, päikese käes 23.
Lille on paraja suurusega, jala saab täiesti vabalt ringi liikuda. Olen oma gps-i juba paremini tööle saanud. Paljud kohad on juba tuttavad.
Õhtul lubas see naine meile helistada, sest tal oli täna veel 5 korterit üle vaadata. Ootame-vaatame, mis tal uudist.
Saturday, March 20, 2010
Laupäev
Tegin silmad täna hommikul juba enne 7t lahti. Seda suuresti tänu Indile, kes kõvasti kurrus. Lisaks nurrumisele harrastab ta juba kiisupojast saati kurrumist. Väga jutukas kass. No ega mul tegelt midagi selle vastu ole, et ta mu uneaja lõpetab; kui uni otsas, mis siis ikka enam voodis vedeleda.
Väljas oli jälle mõnusalt soe, juba hommikul olid soojakraadid üle kümne roninud. Jätsin seekord kõnnitiiru tegemata, sest asjad vajasid kokkupanemist ja lisaks veel muud plaanid.
Pakkimisest tegin endale eelnevalt peas jälle suurema probleemi kui see tegelikult oli; paari tunniga sai suurem kola kokku pandud. Eks ole lihtsam ka kui pole seda neetud kaalulimiiti.
Lõunaks kokkasime meie; äramineku puhul või nii. Menüüs oli grillitud kitsejuustusai Kreeka pähklitega salatil; pearoaks lõhe porru-koorekastmes metsiku riisi, porgandite ja fenkoliga ning magustoiduks vaarika tiramisu. Hindeks anti 19/20st. No et oleks ikka natuke veel edasi püüelda :)
Mõtlesin, et söön ka seekord lõhet, aga endalegi üllatuseks piirdusin vaid paari ampsuga. Rohkem lihtsalt ei tahtnud. Täiesti imelik olen ikka.
Kahjuks tegin pilti ainult esimesest käigust, seega jagan retsepte ehk kunagi edaspidi.
Pärastlõuna möödus ka kokates. Kuna mul oli järel veel igast toiduaineid, mida kaasa ei tahtnud vedada, siis otsustasin olla praktiline ja need ära kasutada. Küpsetasin Ikeast ostetud jahusegust jõhvikaleiva, millele lisasin veel seemneid (kahjuks jõhvikad midagi maitsele juurde ei anna). Siis läksid ahju martsipani-õuna muffinid ning lõpetuseks köögiviljaquiche brokoli, porgandi ja kartuliga. Homme on söögi koha pealt hooleta.
Väga mõnus on see köögis omaette nokitsemine. Tegin akna ka pärani lahti, sest nii soe oli. Väljas sadas terve pärastlõuna; õhtupoole läks aga kohati selgeks ning isegi päikest nägime.
Siis jõudsin veel basseinis käia. Kaardil viimased 2 korda veel kasutamata. Kuna jõudsin tund enne sulgemist, oli seal suht vähe rahvast. Sain esimest korda üksi rajal laiutada. Kahju ainult, et isegi pärast pesemist on hull kloorihais juures. Millal küll leiutatakse mingi uus tervislikum viis (basseini)vee steriliseerimiseks?
Käisime veel naabrimammile ka head-aega ütlemas. Tegime kiirelt, st sisse ei läinud ja vabandasime end pakkimisega välja. Muidu võiks seal vabalt õhtupooliku veeta.
Gui sai õnneks mu arvuti ka töökorda. Ma juba tükk aega mõtlen format c teha, sest no NII kohutavalt aeglaseks on arvuti läinud. Täna hommikult viskas lambist ekraani siniseks ja mingid tekstid ette ja tegi restardi. Ja nii 2 korda järjest. Mu eelmine crash oli nii, et ostsin dvd-d ja mõtlesin et homme kirjutan kõik plaatidele ning üllatus-üllatus, hommikul enam arvuti vunki järgi ei võtnud. Õnneks on olemas Henk, kes päästis kõik mu varanduse. Vist aitas kõvaketta sügavkülma panek..
Ühesõnaga Gui võttis juhtimise üle ja tõmbas kõik oma välisele kõvakettale ja tegi formati. Nüüd on mul nagu uus arvuti, täiesti uskumatult kiire. Eriti veel tema vanust silmas pidades (jõuludel sai 6 aastat ja aku kestab veel üle tunni) Merci encore mon chéri :)
Lõpetasin veel oma kraami pakkimise ja sõin Indiga kohupiima. Ta on täiesti hull ühe mahekohupiima järgi; eks loomad teavad mis on hea ;) Tõmbab oma käpaga mu kätt enda juurde ja siis lakub nii kiiresti, et pritsmeid lendab.
Tundub, et kõik on homseks valmis. Järgmine postitus tuleb juba Lille'st.
Au revoir!
Väljas oli jälle mõnusalt soe, juba hommikul olid soojakraadid üle kümne roninud. Jätsin seekord kõnnitiiru tegemata, sest asjad vajasid kokkupanemist ja lisaks veel muud plaanid.
Pakkimisest tegin endale eelnevalt peas jälle suurema probleemi kui see tegelikult oli; paari tunniga sai suurem kola kokku pandud. Eks ole lihtsam ka kui pole seda neetud kaalulimiiti.
Lõunaks kokkasime meie; äramineku puhul või nii. Menüüs oli grillitud kitsejuustusai Kreeka pähklitega salatil; pearoaks lõhe porru-koorekastmes metsiku riisi, porgandite ja fenkoliga ning magustoiduks vaarika tiramisu. Hindeks anti 19/20st. No et oleks ikka natuke veel edasi püüelda :)
Mõtlesin, et söön ka seekord lõhet, aga endalegi üllatuseks piirdusin vaid paari ampsuga. Rohkem lihtsalt ei tahtnud. Täiesti imelik olen ikka.
Kahjuks tegin pilti ainult esimesest käigust, seega jagan retsepte ehk kunagi edaspidi.
Pärastlõuna möödus ka kokates. Kuna mul oli järel veel igast toiduaineid, mida kaasa ei tahtnud vedada, siis otsustasin olla praktiline ja need ära kasutada. Küpsetasin Ikeast ostetud jahusegust jõhvikaleiva, millele lisasin veel seemneid (kahjuks jõhvikad midagi maitsele juurde ei anna). Siis läksid ahju martsipani-õuna muffinid ning lõpetuseks köögiviljaquiche brokoli, porgandi ja kartuliga. Homme on söögi koha pealt hooleta.
Väga mõnus on see köögis omaette nokitsemine. Tegin akna ka pärani lahti, sest nii soe oli. Väljas sadas terve pärastlõuna; õhtupoole läks aga kohati selgeks ning isegi päikest nägime.
Siis jõudsin veel basseinis käia. Kaardil viimased 2 korda veel kasutamata. Kuna jõudsin tund enne sulgemist, oli seal suht vähe rahvast. Sain esimest korda üksi rajal laiutada. Kahju ainult, et isegi pärast pesemist on hull kloorihais juures. Millal küll leiutatakse mingi uus tervislikum viis (basseini)vee steriliseerimiseks?
Käisime veel naabrimammile ka head-aega ütlemas. Tegime kiirelt, st sisse ei läinud ja vabandasime end pakkimisega välja. Muidu võiks seal vabalt õhtupooliku veeta.
Gui sai õnneks mu arvuti ka töökorda. Ma juba tükk aega mõtlen format c teha, sest no NII kohutavalt aeglaseks on arvuti läinud. Täna hommikult viskas lambist ekraani siniseks ja mingid tekstid ette ja tegi restardi. Ja nii 2 korda järjest. Mu eelmine crash oli nii, et ostsin dvd-d ja mõtlesin et homme kirjutan kõik plaatidele ning üllatus-üllatus, hommikul enam arvuti vunki järgi ei võtnud. Õnneks on olemas Henk, kes päästis kõik mu varanduse. Vist aitas kõvaketta sügavkülma panek..
Ühesõnaga Gui võttis juhtimise üle ja tõmbas kõik oma välisele kõvakettale ja tegi formati. Nüüd on mul nagu uus arvuti, täiesti uskumatult kiire. Eriti veel tema vanust silmas pidades (jõuludel sai 6 aastat ja aku kestab veel üle tunni) Merci encore mon chéri :)
Lõpetasin veel oma kraami pakkimise ja sõin Indiga kohupiima. Ta on täiesti hull ühe mahekohupiima järgi; eks loomad teavad mis on hea ;) Tõmbab oma käpaga mu kätt enda juurde ja siis lakub nii kiiresti, et pritsmeid lendab.
Tundub, et kõik on homseks valmis. Järgmine postitus tuleb juba Lille'st.
Au revoir!
Friday, March 19, 2010
neljapäev-reede jms
Täna hommikul oli õhus kõige parem lõhn: kevade esimese vihma lõhn. Mulla, tärkava muru, tolmu ja niiskuse värske hõng. Õhtupoole hakkas jälle sadama ning avasin jälle akna, et nautida seda võrratut aroomi.
Kevade esimeses vihmas on midagi erilist, see on justkui järjekordne kinnitus, et pikk külm talv on läbi; peseb maha selle talvise rõskuse, raskuse ja sisaldaks justkui mingeid erilisi vitamiine, sest teeb loodusega imet.
Õhk oli jälle lausa suviselt soe, kuigi ma ikka rutiinist pelgan külma ja topin hommikusele kõnnile minnes selga paksu fliisi ning igaks juhuks pistan taskusse õhukesed kindad. Muidugi oli mul nii palav ja kindad jätsin garaaži.
Nende 4 päevaga on loodus uskumatult edasi läinud. Eks need esimesed soojad ilmad on kui stardipauk, mis päästab valla nii kaua edasi lükkunud kevade ja sellega kaasneva.
See õunapuu, millest rääkisin, on nüüd juba üleni õites. Teisi temasuguseid pole rohkem näinud.
Eilsel rattatiirul nägin kraavipervel esimesi nurmenukke ja sealsamas ka maasikaid õitsemas. Jah, täiesti uskumatu, et metsmaasikad juba ka õitsevad! Siniliilia-taolisi lillekesi oli ka üks mäekülg täis ja kannikesi on ka järjest enam. Nartsissid, tulbid ja krookused ehivad pea igat aeda.
Täna lõunatasin jälle väljas, Toursis la Loire jõe kaldal. Seekord juhuslikult leitud toreda eestlannaga, keda kahjuks nägin näost-näkku alles teist korda. Esimene kord oli alguses ikka väga error ajul; rääkida siin kellegagi eesti keeles. Igatahes tore on vestelda emakeeles ja kiruda kohalikke olusid (me eestlased ju pole kunagi millegagi rahul:)
Kuna see piknik oli suht planeerimata, siis tuli valida söögipoolist toidupoest. Kui lõpuks sai ilma igasuguste fantastiliste E-listeta salat (isegi tavaline porgandisalat on tihti mingi ebameeldiva maitsega lisandiga) välja valitud, tuli nentida, et mida aga ei ole, on kahvel. Ja kui Eestis võib valmistoiduleti kõrvalt vastavad tarvikud leida, siis siin mitte. Huvitav, kas siis teised kannavad kahvlit endaga kaasas? (Kui mul suurem käekott oli, siis mingi aeg oligi mul kahvel kaasas. Mitu korda läks vaja.) Ühesõnaga, tuli võileivaga piirduda.
Kingsepa juures käisin ka, oma saabastel järel. Olen juba suht vihane, sest nii kahe nädalaga kuluvad mul kontsaplekid läbi. Ma tõesti ei saa aru, miks nad ei võiks kasutada normaalseid tooteid, mis vastu ka peavad. Praegusel juhul kestsid saabaste originaal- plastist- kontsaplekid kauem, kui need, mis olen hiljem lasknud välja vahetada.
Seekord otsisin netist käsitöölise, ehk siis mitte supermarketis oleva keti-firma ja seletasin oma mure ja küsisin ehk neil on korralikumad vahendid, sest ma tõesti ei viitsi iga natukese aja tagant neid kellegi juurde viia. Tädi ütles aga et ega neilgi on sama lugu, et väikene kontsaplekk kulubki sellise kiirusega ja kõik. Et kui vastupidavat tahad, siis pane plekist. Klõps-klõps ja kiviplaadil ligu lasta- tänan EI!
Kuna ma aga enam otsida ei viitsinud, siis jätsin saapad ikka neile. Vähemalt väliselt oli töö hästi tehtud, kontsaplekk oli kontsaga sama värvi (esimest korda pandi mul beežidele saabastele must plekk alla. jee!) Hind oli ka natuke kallim (8.80 eur) kui eelmistes.
Minu ees olev mees sai kätte oma kingad, millel pandi uued tallad ja midagi veel ja ta maksis selle eest 69 eur! Täiesti nonsenss ju! et maksad paranduse, kõpitsuse eest rohkem või no peaaegu uue paari raha??
Eks ma teen kuskile kriipse, et arvestada, mitu korda ma nüüd nendega saan jälle käia... Krt no mul Viljandis on emal küll üks hea kingsepp, kelle juurde viin kõik oma jalatsid ja kontsaplekke vahetan aastas korra-paar. Ja 7 paari parandus läks mul peaaegu sama maksma mis siin see kontsapleki-diil..
Eks vist ongi see krdi Prantsuse mentaliteet, et tööd teeme nii, et see kunagi ei lõpeks.
Eile hommikul tuli meile koju elektrik. Kuna järgmisel nädalal tulevad Ikea-mehed kööginurka paigaldama, siis enne tuli kutsuda elektrik, kes vajalikud tööd teeks. No mina ei tea, ega ma elektriasjandust ei jaga, aga ühe päevaga sai minu hinnangul see mees küll väga vähesega hakkama. Mingi paar pistikupesa sai pandud ja vanad 2 lülitit vahetas uuemate vastu. Täna käis uuesti oma tööd lõpetamas.
Kööginurgaga pidi 2 päeva minema. See tundub mulle ka kuidagi liiga kaua, sest mööblit pole üldse palju ja kõik muu on juba valmis. Ei mingit elektripliidi ühendamist ega muud keerulist. Lihtsalt kapid juppidest kokku panna ja paika. Ah ei tea, me eestlased võib-olla oleme hoopis imelikud, et rabame täiega ja ei puhka enne kui töö lõpule viidud on. Eks see "Vara välja, hilja voodi..." on meile vist sügavuti mällu sööbinud. Mind selleks ajaks siin ei ole, kui nad tulevad, et ma ei saagi mõõta oma skorpioni pilguga nende töö kiirust.
Homme tuleb mul jälle pakkima hakata. Teate küll, kuidas ma seda tegevust armastan. Õnneks seekord 20kg kaalulimiiti ei ole, aga sellegipoolest. Peavalu on välja valida need asjad, mida arvad järgmise 2. nädala jooksul vaja minevat. Ilm on ka suht ettearvamatu; nii naiivne ma ei ole, et usuksin seda 20-kraadise mõnu jätkumist (pikaks ajaks). Et kas võtta kaasa oma talvejope ka ja saapad? Või panustada kergematele kehakatetele?
Kuna elame alguses apartment-tüüpi hotellis, siis tegime täna väikesed ostud ka toidupoolisele jms mõeldes. Pühapäeval on ju teatavasti poed kinni ja väljas söömise asemel eelistan ise kokata.
Vaikselt hakkab kohale jõudma, et peagi algab elus jälle uus etapp. Kauaoodatud omaette elamise-olemise aeg. Viimane omaette-olek lõppes augustis 2007. Tegelikult on mul hea meel, et saime oma vanematega elada. Just nimelt koos elada. Mitte ainult materiaalsetel kaalutustel, vaid sellepärast, et õppisime selle ajaga üksteist tundma.
Sest kui palju me oma vanemaid tegelikult täiskasvanuna näeme? Pühadel, nädalavahetustel.. seda pole palju. Kui palju me nendega räägime, jagame? Eestlastel pole ka selliseid juurdunud tugevaid peresuhteid ja ühtsust nagu nt itaallastel, hispaanlastel ja ka prantslastel.Pigem lävitakse sõpradega.
Et inimest tunda õppida, läheb kauem aega kui (kohustuslik) nädalavahetus. Kuna tunnen oma "ämma-äia" rohkem, siis tänu sellele olen ka tundma õppinud oma elukaaslast. Teda rohkem mõistma, sest eks me ole ju kõik osa oma vanematest. Ja tema omakorda on seda samamoodi teinud. Hea on ka see, et oleme elanud meie mõlemi koduriigis. Mitmekultuurilisele paarile soovitan seda kindlasti. Jällegi, et oleks lihtsam teineteist mõista.
Minu vanaema rõhutas alati seda mõistmise olulisust. Et alati püüda teisest inimesest aru saada. Ehk on see ka nende pikaajalise abielu võti?
Igatahes, olen väga elevil, et lõpuks hakkavad asjad liikuma ja saame ooterežiimist välja. Eks tulebki lihtsalt kannatlik olla, sest asjad lihtsalt lähevad ise paika, siis kui vaja.
Kevade esimeses vihmas on midagi erilist, see on justkui järjekordne kinnitus, et pikk külm talv on läbi; peseb maha selle talvise rõskuse, raskuse ja sisaldaks justkui mingeid erilisi vitamiine, sest teeb loodusega imet.
Õhk oli jälle lausa suviselt soe, kuigi ma ikka rutiinist pelgan külma ja topin hommikusele kõnnile minnes selga paksu fliisi ning igaks juhuks pistan taskusse õhukesed kindad. Muidugi oli mul nii palav ja kindad jätsin garaaži.
Nende 4 päevaga on loodus uskumatult edasi läinud. Eks need esimesed soojad ilmad on kui stardipauk, mis päästab valla nii kaua edasi lükkunud kevade ja sellega kaasneva.
See õunapuu, millest rääkisin, on nüüd juba üleni õites. Teisi temasuguseid pole rohkem näinud.
Eilsel rattatiirul nägin kraavipervel esimesi nurmenukke ja sealsamas ka maasikaid õitsemas. Jah, täiesti uskumatu, et metsmaasikad juba ka õitsevad! Siniliilia-taolisi lillekesi oli ka üks mäekülg täis ja kannikesi on ka järjest enam. Nartsissid, tulbid ja krookused ehivad pea igat aeda.
Täna lõunatasin jälle väljas, Toursis la Loire jõe kaldal. Seekord juhuslikult leitud toreda eestlannaga, keda kahjuks nägin näost-näkku alles teist korda. Esimene kord oli alguses ikka väga error ajul; rääkida siin kellegagi eesti keeles. Igatahes tore on vestelda emakeeles ja kiruda kohalikke olusid (me eestlased ju pole kunagi millegagi rahul:)
Kuna see piknik oli suht planeerimata, siis tuli valida söögipoolist toidupoest. Kui lõpuks sai ilma igasuguste fantastiliste E-listeta salat (isegi tavaline porgandisalat on tihti mingi ebameeldiva maitsega lisandiga) välja valitud, tuli nentida, et mida aga ei ole, on kahvel. Ja kui Eestis võib valmistoiduleti kõrvalt vastavad tarvikud leida, siis siin mitte. Huvitav, kas siis teised kannavad kahvlit endaga kaasas? (Kui mul suurem käekott oli, siis mingi aeg oligi mul kahvel kaasas. Mitu korda läks vaja.) Ühesõnaga, tuli võileivaga piirduda.
Kingsepa juures käisin ka, oma saabastel järel. Olen juba suht vihane, sest nii kahe nädalaga kuluvad mul kontsaplekid läbi. Ma tõesti ei saa aru, miks nad ei võiks kasutada normaalseid tooteid, mis vastu ka peavad. Praegusel juhul kestsid saabaste originaal- plastist- kontsaplekid kauem, kui need, mis olen hiljem lasknud välja vahetada.
Seekord otsisin netist käsitöölise, ehk siis mitte supermarketis oleva keti-firma ja seletasin oma mure ja küsisin ehk neil on korralikumad vahendid, sest ma tõesti ei viitsi iga natukese aja tagant neid kellegi juurde viia. Tädi ütles aga et ega neilgi on sama lugu, et väikene kontsaplekk kulubki sellise kiirusega ja kõik. Et kui vastupidavat tahad, siis pane plekist. Klõps-klõps ja kiviplaadil ligu lasta- tänan EI!
Kuna ma aga enam otsida ei viitsinud, siis jätsin saapad ikka neile. Vähemalt väliselt oli töö hästi tehtud, kontsaplekk oli kontsaga sama värvi (esimest korda pandi mul beežidele saabastele must plekk alla. jee!) Hind oli ka natuke kallim (8.80 eur) kui eelmistes.
Minu ees olev mees sai kätte oma kingad, millel pandi uued tallad ja midagi veel ja ta maksis selle eest 69 eur! Täiesti nonsenss ju! et maksad paranduse, kõpitsuse eest rohkem või no peaaegu uue paari raha??
Eks ma teen kuskile kriipse, et arvestada, mitu korda ma nüüd nendega saan jälle käia... Krt no mul Viljandis on emal küll üks hea kingsepp, kelle juurde viin kõik oma jalatsid ja kontsaplekke vahetan aastas korra-paar. Ja 7 paari parandus läks mul peaaegu sama maksma mis siin see kontsapleki-diil..
Eks vist ongi see krdi Prantsuse mentaliteet, et tööd teeme nii, et see kunagi ei lõpeks.
Eile hommikul tuli meile koju elektrik. Kuna järgmisel nädalal tulevad Ikea-mehed kööginurka paigaldama, siis enne tuli kutsuda elektrik, kes vajalikud tööd teeks. No mina ei tea, ega ma elektriasjandust ei jaga, aga ühe päevaga sai minu hinnangul see mees küll väga vähesega hakkama. Mingi paar pistikupesa sai pandud ja vanad 2 lülitit vahetas uuemate vastu. Täna käis uuesti oma tööd lõpetamas.
Kööginurgaga pidi 2 päeva minema. See tundub mulle ka kuidagi liiga kaua, sest mööblit pole üldse palju ja kõik muu on juba valmis. Ei mingit elektripliidi ühendamist ega muud keerulist. Lihtsalt kapid juppidest kokku panna ja paika. Ah ei tea, me eestlased võib-olla oleme hoopis imelikud, et rabame täiega ja ei puhka enne kui töö lõpule viidud on. Eks see "Vara välja, hilja voodi..." on meile vist sügavuti mällu sööbinud. Mind selleks ajaks siin ei ole, kui nad tulevad, et ma ei saagi mõõta oma skorpioni pilguga nende töö kiirust.
Homme tuleb mul jälle pakkima hakata. Teate küll, kuidas ma seda tegevust armastan. Õnneks seekord 20kg kaalulimiiti ei ole, aga sellegipoolest. Peavalu on välja valida need asjad, mida arvad järgmise 2. nädala jooksul vaja minevat. Ilm on ka suht ettearvamatu; nii naiivne ma ei ole, et usuksin seda 20-kraadise mõnu jätkumist (pikaks ajaks). Et kas võtta kaasa oma talvejope ka ja saapad? Või panustada kergematele kehakatetele?
Kuna elame alguses apartment-tüüpi hotellis, siis tegime täna väikesed ostud ka toidupoolisele jms mõeldes. Pühapäeval on ju teatavasti poed kinni ja väljas söömise asemel eelistan ise kokata.
Vaikselt hakkab kohale jõudma, et peagi algab elus jälle uus etapp. Kauaoodatud omaette elamise-olemise aeg. Viimane omaette-olek lõppes augustis 2007. Tegelikult on mul hea meel, et saime oma vanematega elada. Just nimelt koos elada. Mitte ainult materiaalsetel kaalutustel, vaid sellepärast, et õppisime selle ajaga üksteist tundma.
Sest kui palju me oma vanemaid tegelikult täiskasvanuna näeme? Pühadel, nädalavahetustel.. seda pole palju. Kui palju me nendega räägime, jagame? Eestlastel pole ka selliseid juurdunud tugevaid peresuhteid ja ühtsust nagu nt itaallastel, hispaanlastel ja ka prantslastel.Pigem lävitakse sõpradega.
Et inimest tunda õppida, läheb kauem aega kui (kohustuslik) nädalavahetus. Kuna tunnen oma "ämma-äia" rohkem, siis tänu sellele olen ka tundma õppinud oma elukaaslast. Teda rohkem mõistma, sest eks me ole ju kõik osa oma vanematest. Ja tema omakorda on seda samamoodi teinud. Hea on ka see, et oleme elanud meie mõlemi koduriigis. Mitmekultuurilisele paarile soovitan seda kindlasti. Jällegi, et oleks lihtsam teineteist mõista.
Minu vanaema rõhutas alati seda mõistmise olulisust. Et alati püüda teisest inimesest aru saada. Ehk on see ka nende pikaajalise abielu võti?
Igatahes, olen väga elevil, et lõpuks hakkavad asjad liikuma ja saame ooterežiimist välja. Eks tulebki lihtsalt kannatlik olla, sest asjad lihtsalt lähevad ise paika, siis kui vaja.
Thursday, March 18, 2010
Köögiviljalasanje
Tegin eile ühe maitsva lasanje, mille idee pärineb GoodFoodist. Olen ennegi seda rooga analoogsete köögiviljadega teinud, aga seekord röstisin need pannil praadimise/wokkimise asemel ahjus. Tulemuseks palju parem köögiviljade maitse ning hapukoor ja juust annavad omakorda mõnusa kreemisuse. Järgmisel korral lisan kindlasti ka ürte (basiilikut või tüümiani nt) Hästi lihtne ja kiire valmistada pealekauba.
Nagu lubasin, siin ka retsept.
Köögiviljalasanje
(kogus u neljale)
1 suvikõrvits (võib ka baklazaaniga)
1 (punane) paprika
1 suurem sibul
2 küüslauguküünt
1 suur purk terveid konservtomateid
või 7-8 tomatit ja 350 ml tomatikastet
mõni spl õli
lasanjeplaate (olenevalt vormi suurusest; mul läks 9tk)
5-6 spl paksu hapukoort
riivjuustu/parmesani
soola, pipart
Lõigu köögiviljad vabalt tükkideks (ei teinud väga väikeseks, v.a küüslauk). (Konservtomatid lõikasin ka väikesteks tükkideks ja lisasin hiljem, st ahju ei pannud.) Sega kausis lõigutud köögiviljad õliga segamini ja rösti ahjus u pool tundi 180-190 kraadi juures.
Lihtsam on kui kasutad selliseid lasanjeplaate, mis ei vaja eelnevat keetmist.
Pane vormi natuke tomatikastet, siis plaadid; kiht köögivilja; tomatikastet, soola, pipart jne. Viimasele lasanjeplaadikihile pane hapukoor ja riivjuust. Küpseta sama temperatuuri juures veel u 20-25 min.
(unustasin jälle pildi enne teha kui suurem osa oli juba otsas ja seega pole jäädvustus väga super. aga eks see ole märk, et maitsev oli ;)
Nagu lubasin, siin ka retsept.
Köögiviljalasanje
(kogus u neljale)
1 suvikõrvits (võib ka baklazaaniga)
1 (punane) paprika
1 suurem sibul
2 küüslauguküünt
1 suur purk terveid konservtomateid
või 7-8 tomatit ja 350 ml tomatikastet
mõni spl õli
lasanjeplaate (olenevalt vormi suurusest; mul läks 9tk)
5-6 spl paksu hapukoort
riivjuustu/parmesani
soola, pipart
Lõigu köögiviljad vabalt tükkideks (ei teinud väga väikeseks, v.a küüslauk). (Konservtomatid lõikasin ka väikesteks tükkideks ja lisasin hiljem, st ahju ei pannud.) Sega kausis lõigutud köögiviljad õliga segamini ja rösti ahjus u pool tundi 180-190 kraadi juures.
Lihtsam on kui kasutad selliseid lasanjeplaate, mis ei vaja eelnevat keetmist.
Pane vormi natuke tomatikastet, siis plaadid; kiht köögivilja; tomatikastet, soola, pipart jne. Viimasele lasanjeplaadikihile pane hapukoor ja riivjuust. Küpseta sama temperatuuri juures veel u 20-25 min.
(unustasin jälle pildi enne teha kui suurem osa oli juba otsas ja seega pole jäädvustus väga super. aga eks see ole märk, et maitsev oli ;)
Wednesday, March 17, 2010
Futuroscope
Eile käisime Poitiers'is. Sõitsime juba varakult ära, 7 läbi natuke, sest käisime ka Gui vanavanemate juurest läbi. Ajastus oli hea, sest vanaemal oli 87. sünnipäev. Ma loodan sama vanalt sama kõbus olla. Kingiks tegin eile õhtul vaarika-mandli keeksi. Kiideti heaks :)
Kui jutud räägitud, sõitsime natuke linnast väljas asuvasse atraktsiooniparki Futuroscope.
Lõbustuspark kõlab ehk paremini. Gui leidis netist hea pakkumise ka, 25 eur odavamalt kui kohapealt ostes. Arutasime, et miks me juba enne sinna pole jõudnud, sest elasime ju pea aasta suht lähedal, aga no see selleks.
Ühesõnaga selline park, kus on ühendatud teadus ja meelelahutus. Nt oli seal juba aastaid tagasi võimalik vaadata 3D filme jm uudset. Park asub kokku 3-l hektaril. Arhitektuuriliselt huvitavad on ka sealsed hooned, futuristlikud.
Alustasime Tuleviku loomade safariga. Sõitsime rongi-tüüpi sõidukiga ja kandsime spets prille ja käe ümber asjandust. Esimesega nägime virtuaalseid loomi (taustad, maastikud vahetusid sõites) ja teisega saime neid toita. Oli rohkem lastele.
Siis läksime natuke elamusterikkamasse kohta, la Vienne Dynamique (ehk Dünaamiline
Vienne) Istusime saalis (turvatud) toolidele, jällegi prillid ette ja vaatasime filmi. (Kuidas mees ärkab rongis üles ja on oma peatuse maha maganud ning peab oma pulma jõudma). Kõik, mida peategelane koges (tuul, rongisõit, hüppamine jne, kogesime meiegi. Kuna päris actioniks läks, siis saime korralikult läbiraputatud. Ja kui üks tegelane aevastas, siis saime meiegi surtsaka näkku. 4 korda.
Ühes saalis vaatasime loodusfilmi (Maailmameredel) ning läbipaistev ekraan oli ka meie jalge all (22 m). Päris hea oli ka 3D film Kosmosekäbestest.
Kosmiline Šokk oli õpetlik ja huvitav, rääkides planeetidest ja meie maa tekkeloost jms. Vaatasime seda mõnusas poollebavas asendis kuplikujuliselt ekraanilt (laest).
Selle aasta uus atraktsioon Arthur'i seiklus oli tehniliste probleemidega kimpus, aga kui teist korda uuesti läksime, siis kõik töötas. Istusime jällegi saalis, turvatud toolidel ning prillid ees. Seiklesime lepatriinu seljas läbi Arthuri võlumaa (see on mingi multikas, mida ma ei tea). Igatahes oli vägev kogemus ja tõesti tundus nagu olekski ise selle sees olnud. Raputas ka korralikult :)
Pärastlõunal pidasime väljas selle aasta teise pikniku. Ilm oli jälle super, päikeseline ja soe. Üldse oli ideaalne aeg seda parki külastada, sest rahvast pole veel ja ei pea järjekordades oma aega raiskama (nii hea oli neist pikkadest järjekorra-puudest vabalt mööda kõndida, ei taha mõelda, mis seal suvel toimub).
Käisime ka ökomaja vaatamas. Giid seletas meile ka, mis milleks ja miks. Tegemist oli 200 m2
ühekordse puumajaga (soojustatud villaga). Kõige mõnusam oli spatio ehk sisehoov, mida kattis klaasist kate, mida saab palavaga eemaldaga. Tänu sellele on majas hästi palju valgust ja soojust. Muidugi olid katusel päikesepaneelid ning vihmavesi kogunes maa-alusesse tsisterni.
Sisustatud oli maja kaasaegses minimalistlikus stiilis. Köögi seinal oli puuteekraan, kust sai kontrollida maja temperatuuri, energiatarbimist, kustutada ja põlema panna tulesid, avada ruloosid... Seda ka kodust eemal olles, oma mobiiliga. (Hmm. pole väga öko sellised gadgetid? Eks see rohkem mugavuse asi, et nt tund enne kojujõudmist paned kütte tööle ja saabud sooja majja)
Lisaks põrandaküttele (veega, mis käib boilerist läbi) oli talveks ka seapurugraanulitega töötav ahi. Duššinurk oli vägagi teistmoodi, sisuliselt kaks vastastikust seina keset tuba ning keskel valge alus. Ei ole väga praktiline, sest ma kujutan ette, kuidas terve tuba ujub.
Hea oli veel see, et aknaid oli palju (maast laeni klaas sisehoovi pool) lisaks katuseaknad.Kuna tegemist on moodulmajaga, siis sai soovi korral liigitada ka ühte seina, nt avada köök ja elutuba kui sõbrad külas on ja sulgeda magamistuba.
Tallinnas sai kunagi Rottermani kvartalis ka üht ökomaja vaatamas käidud. Seal oli vannitoas nt selline süsteem, et nö seebivesi läks wc loputamiseks. Väikesem oli vist ka see maja.
Päeva lõpu poole tegime veel raputava reisi ühe vana mehe meenutusse; Ameerika mäed vaheldumisi looduses (mere kohal, metsas, kanjonis..) liuglemisega. Raputas nii, et selgrool oli nats valus. Krdi vanamees! :)
Päris viimastena vaatasime 2. tenniseväljaku suuruselt ekraanilt filmi Louisianast ja hiljem Van Goghi'st. Mõlemad olid väga huvitavad ja nauditav oli nii suurelt ekraanilt pisemaidki detaile näha.
Kell 8 kui oli pimedaks läinud, vaatasime ära etenduse, kus oli kombineeritud laserid, purskkaevud, valgusefektid ja muusika. Päris korralik pooletunnine vaatemäng.
Päeva lõpuks olime täiesti läbiraputatud ja väsinud. Eks kõik need efektid väsitavad meeli. Aga oli väga huvitav ja samas ka õpetlik päev. Hea, et mitmelt poolt jooksis läbi looduse hoidmise ja kestva arengu joon.
Täna ärkasin järjekordselt vara, natuke 7 läbi. Uni läheb viimasel ajal iseenesest ära. Päike oli just tõusnud ning õhusoojuse järgi võis arvata, et tuleb soe päev. Tuligi, tõesti soe. Lausa suvesoe!
Kraadiklaas näitas lõuna paiku vilus 15 kraadi, aga päikese käes oli 20. Nii error oli välja minna lühikeste pükste ja t-särgiga. Võtsin ikka kerge dressika ka kaasa.
Hommikul kõndimas nägin esimest nurmenukku kraavipervel ja kannikesi tuleb aina juurde. Nartsissid on ka õide puhkenud ja tulbid ka. Ühes aias nägin 8-t väikest valget labradori kutsikat. Jah, kevad on lõpuks käes :)
Kui jutud räägitud, sõitsime natuke linnast väljas asuvasse atraktsiooniparki Futuroscope.
Lõbustuspark kõlab ehk paremini. Gui leidis netist hea pakkumise ka, 25 eur odavamalt kui kohapealt ostes. Arutasime, et miks me juba enne sinna pole jõudnud, sest elasime ju pea aasta suht lähedal, aga no see selleks.Ühesõnaga selline park, kus on ühendatud teadus ja meelelahutus. Nt oli seal juba aastaid tagasi võimalik vaadata 3D filme jm uudset. Park asub kokku 3-l hektaril. Arhitektuuriliselt huvitavad on ka sealsed hooned, futuristlikud.
Alustasime Tuleviku loomade safariga. Sõitsime rongi-tüüpi sõidukiga ja kandsime spets prille ja käe ümber asjandust. Esimesega nägime virtuaalseid loomi (taustad, maastikud vahetusid sõites) ja teisega saime neid toita. Oli rohkem lastele.
Siis läksime natuke elamusterikkamasse kohta, la Vienne Dynamique (ehk Dünaamiline
Vienne) Istusime saalis (turvatud) toolidele, jällegi prillid ette ja vaatasime filmi. (Kuidas mees ärkab rongis üles ja on oma peatuse maha maganud ning peab oma pulma jõudma). Kõik, mida peategelane koges (tuul, rongisõit, hüppamine jne, kogesime meiegi. Kuna päris actioniks läks, siis saime korralikult läbiraputatud. Ja kui üks tegelane aevastas, siis saime meiegi surtsaka näkku. 4 korda.Ühes saalis vaatasime loodusfilmi (Maailmameredel) ning läbipaistev ekraan oli ka meie jalge all (22 m). Päris hea oli ka 3D film Kosmosekäbestest.
Kosmiline Šokk oli õpetlik ja huvitav, rääkides planeetidest ja meie maa tekkeloost jms. Vaatasime seda mõnusas poollebavas asendis kuplikujuliselt ekraanilt (laest).
Selle aasta uus atraktsioon Arthur'i seiklus oli tehniliste probleemidega kimpus, aga kui teist korda uuesti läksime, siis kõik töötas. Istusime jällegi saalis, turvatud toolidel ning prillid ees. Seiklesime lepatriinu seljas läbi Arthuri võlumaa (see on mingi multikas, mida ma ei tea). Igatahes oli vägev kogemus ja tõesti tundus nagu olekski ise selle sees olnud. Raputas ka korralikult :)
Pärastlõunal pidasime väljas selle aasta teise pikniku. Ilm oli jälle super, päikeseline ja soe. Üldse oli ideaalne aeg seda parki külastada, sest rahvast pole veel ja ei pea järjekordades oma aega raiskama (nii hea oli neist pikkadest järjekorra-puudest vabalt mööda kõndida, ei taha mõelda, mis seal suvel toimub).
Käisime ka ökomaja vaatamas. Giid seletas meile ka, mis milleks ja miks. Tegemist oli 200 m2
ühekordse puumajaga (soojustatud villaga). Kõige mõnusam oli spatio ehk sisehoov, mida kattis klaasist kate, mida saab palavaga eemaldaga. Tänu sellele on majas hästi palju valgust ja soojust. Muidugi olid katusel päikesepaneelid ning vihmavesi kogunes maa-alusesse tsisterni.Sisustatud oli maja kaasaegses minimalistlikus stiilis. Köögi seinal oli puuteekraan, kust sai kontrollida maja temperatuuri, energiatarbimist, kustutada ja põlema panna tulesid, avada ruloosid... Seda ka kodust eemal olles, oma mobiiliga. (Hmm. pole väga öko sellised gadgetid? Eks see rohkem mugavuse asi, et nt tund enne kojujõudmist paned kütte tööle ja saabud sooja majja)
Lisaks põrandaküttele (veega, mis käib boilerist läbi) oli talveks ka seapurugraanulitega töötav ahi. Duššinurk oli vägagi teistmoodi, sisuliselt kaks vastastikust seina keset tuba ning keskel valge alus. Ei ole väga praktiline, sest ma kujutan ette, kuidas terve tuba ujub.
Hea oli veel see, et aknaid oli palju (maast laeni klaas sisehoovi pool) lisaks katuseaknad.Kuna tegemist on moodulmajaga, siis sai soovi korral liigitada ka ühte seina, nt avada köök ja elutuba kui sõbrad külas on ja sulgeda magamistuba.
Tallinnas sai kunagi Rottermani kvartalis ka üht ökomaja vaatamas käidud. Seal oli vannitoas nt selline süsteem, et nö seebivesi läks wc loputamiseks. Väikesem oli vist ka see maja.
Päeva lõpu poole tegime veel raputava reisi ühe vana mehe meenutusse; Ameerika mäed vaheldumisi looduses (mere kohal, metsas, kanjonis..) liuglemisega. Raputas nii, et selgrool oli nats valus. Krdi vanamees! :)
Päris viimastena vaatasime 2. tenniseväljaku suuruselt ekraanilt filmi Louisianast ja hiljem Van Goghi'st. Mõlemad olid väga huvitavad ja nauditav oli nii suurelt ekraanilt pisemaidki detaile näha.
Kell 8 kui oli pimedaks läinud, vaatasime ära etenduse, kus oli kombineeritud laserid, purskkaevud, valgusefektid ja muusika. Päris korralik pooletunnine vaatemäng.
Päeva lõpuks olime täiesti läbiraputatud ja väsinud. Eks kõik need efektid väsitavad meeli. Aga oli väga huvitav ja samas ka õpetlik päev. Hea, et mitmelt poolt jooksis läbi looduse hoidmise ja kestva arengu joon.
Täna ärkasin järjekordselt vara, natuke 7 läbi. Uni läheb viimasel ajal iseenesest ära. Päike oli just tõusnud ning õhusoojuse järgi võis arvata, et tuleb soe päev. Tuligi, tõesti soe. Lausa suvesoe!
Kraadiklaas näitas lõuna paiku vilus 15 kraadi, aga päikese käes oli 20. Nii error oli välja minna lühikeste pükste ja t-särgiga. Võtsin ikka kerge dressika ka kaasa.
Hommikul kõndimas nägin esimest nurmenukku kraavipervel ja kannikesi tuleb aina juurde. Nartsissid on ka õide puhkenud ja tulbid ka. Ühes aias nägin 8-t väikest valget labradori kutsikat. Jah, kevad on lõpuks käes :)
Monday, March 15, 2010
ta on kohal!!!
Lõpuks võib vist öelda, et jah, siin ta on. Kes? Mis? Kevad muidugi! Vähemalt kolmapäevani lubas ilmajaam kevadist ilma. Pärastlõunal 10-15 kraadi sooja. Jeeee!!
Täna oli juba hommikul enne kella 8t 7 kraadi sooja. Lisaks sinisinitaevas ja päikene. Ajasin end juba neljandat päeva järjest välja kõndima. Patt täiesti tubast õhku hingata. Poolteist tundi möödus nii et arugi ei saanud.
Putukad on ärganud, mesilased askeldavad juba väga töiselt esimeste õiekeste kallal. Ma ei tea,
mis põõsas meil väravas on, aga see lõhnab imeliselt- natuke jasmiini meenutades. Õied on õrnad ja helekollakat värvi. Kohe alustab õitsemist see teine põõsas, hästi kollaste õitega (Eestis on ka täiesti olemas need; fuksiaroosade õitega on ka)
Juba reedel nägin üht suurt vanat õunapuud õites. Mitte küll täielikult, aga osadel okstel olid juba valged õied. Raske uskuda, sest öösel on veel kohati miinuskraade.
Eile panin seda tähele, et lõokesed lõõritavad ka juba.
Kiikasin kraavidesse ka, aga konnakesi veel näha ei olnud.
Enne lõunat tegime väikesed ettevalmistused väljasõiduks. Valmistasin endale salati, mille võtsin karbiga kaasa. Kõrvale viimased viilud enda tehtud seemneleivast. Gui läks klassikalist teed: korralik prantsuse võileib: baguette singi, juustu, salati ja võiga.
Sõitsime u 30 km kaugusele karjääri. Endises kivikarjääris on nüüd väikesed järvekesed, kus suvel saab isegi ujuda. Haljasala on mõnusalt korras, hoolitsetud ja uut hooaega tähistavad puidust prügikastid (on ka mõeldud sorteerimisele), piknikulauad ja pingid. Gui ütles, et suvel on seal rahvast murdu. Peale meie polnud täna seal aga kedagi.
Kasutasin esimest korda ruudulist piknikulina, mille ostsin nii paar aastat tagasi Rimist. Auto pagasnikus ta aga meiega lihtsalt kaasa reisis. Tuli välja, et igati hea ost oli. Praktilise suurusega ja alumine pool sellise fooliumilaadse materjaliga, mis ei lase niiskust läbi.
Ai kui mõnus oli end päikese käes laadida. Lihtsalt lebotada, pika käisega t-särgi väel. Väljas
süües tunned maitseid ka paremini. Salat mozzarella, tomati ja jääsalatiga oli igatahes väga omal kohal. Järgmiseks piknikuks tahaks midagi küpsetada.
Jönköpingus, 5 aastat tagasi, tegime ka kevadisi piknikke. Siis oli meil kaasas (minu tehtud) pitsa/kaneelisaiad/kartulisalat. Neid sööke saigi selle 5 kuu jooksul kõige rohkem seal tehtud vist. Kaneelisaia isu tuli igatahes peale.
Tuli meelde üks varakevad maal vanavanemate juures. Lumi polnud veel sulanud, aga päike küttis juba mõnusalt. Tõime õega välja aiatoolid ning vanad tekid ning keerasime end nagu kassid maja päikesepoolsel küljel neile toolidele kerra.
See on vist igal kevadel sama, et päikese käes on hästi soe, isegi palav ja see külg, mis varju jääb on jahe. Tuli meelde ka (vana)vanemate manitsused, et kevad on ettearvamatu, võib kergesti haigeks jääda. Lapsena ei saand hästi aru, mis need suured muretsevad, nii mõnus soe on ju.
Selle sügis-talve esimene tõbisus on õnneks juba üle läinud. Eestist jäi väike okas kurku; ajasin selle küll esialgu liigse lobamise, pidutsemise.. ühesõnaga oma häälepaelte kuritarvitamise süüks, aga tegelikult oli väike külmetus või siis viirus ikka. Õnneks möödus suht kergelt, isegi lõhnataju säilis. Eks ingveritee, värske apselsinimahl ja kiivid aitasid ka.
Muru seest leidsin Marie lilled, no need pisikesed valged, õrnroosad lilled, mis suht
vähenõudlikud on. Ja kannikesed ka on oma pisikesed õied juba päikese poole sirutanud.
Eile ja täna nägin oravat. Mitte seda sama, vaid erinevaid. Eilne oli hästi ilus punane.
Liblikaid nägin täna mitmeid, kõik kollast värvi. Hmm siis pidi lõbus suvi tulema? (ja kui esimesena näed kirjut liblikat, siis tuleb kirju suvi; oli nii?)
Inimesed askeldavad aedades, lõikavad oksi, riisuvad ja aialapikesed on nii mõnelgi pool ilusasti üles kaevatud ja osadel juba märgivad sildid külvi. Endalgi tuleb selliste ilmadega hull tuhin näpud mullaseks teha. Eelmisel aastal Tallinnas aianurka tehtud väike põllumaa oli üks paremaid mõtteid üldse. Nii super oli enda kasvatatud ürte lõikamas käia; salat, porgand, piparmünt, hernes.. Vähemalt väikese potipõllunduse panen kindlasti varsti hakkama. Peab ainult natuke veel kannatama, sest hotellis see pole väga hea mõte.
Ja täpsustuseks, siis meie seisukord on selline, et kuna sel nädalal toimub Lille's mingi suur konverents, siis KÕIK hotellid (normaalse hinnaklassiga) olid kinni. Seega lükkub tööga alustamine nädala võrra edasi ehk siis sel nädalavahetusel sõidame Põhja. Gui firma poolt palgati meile abiks üks organisatsioon, kes küsimustikule põhinevalt aitab meile leida sobiva elupinna. Seniks elame selles samas apartment-hotellis, kus juba paar ööd olime. Ühesõnaga polegi väga hullu; väga kena igatahes firma poolt, kes uut töötajat juba ette hästi kohtleb.
Aa ja Gui vanemad helistasid õigusabisse ja rääkisid meie agentuuri-kogemuse ära. Tuli välja, et neil ei ole õigust võtta aluseks käendajate aastaseid tulusid (mis oligi meile kõige suurem ebaloogilisus). No aga kui seadusi ei tea, siis mine tea..vahel ongi need ju täiesti ebaratsionaalsed. Kui oleksime lepingu allkirjastanud, siis oleksime võinud sellega soovi korral kohtusse minna (nt nõuda oma raisatud aja ja raha eest kompensatsiooni).
Gui ema helistas sinna agentuuri ja palus rääkida juhtkonnaga. Mulle tundus, et ta sattus aga sama tädi peale, sest see ajas vastu, et ei käi need asjad nii ja oli suht raske suhelda. Ma ei saa aru, kuidas inimesed saavad oma tööd nii teha. Selliseid olulisi asju nagu seadusi peaksid nad ju ikka tundma?
See korter, mida tahtsime on netis üleval ja tõenäoliselt saaksime selle, aga otsustasime, et vaatame veel ringi, sest ehk see pole ikka meile.
Eile õhtul käisime kinos, fimi "Precious" vaatamas. Meeldis. Tegelikult oli natuke frustreeriv, aga samas hästi teostatud, sest pani mõtlema ja pärast filmigi oli veel selline "äraolemise" tunne peal. Söögiisu igatahes õhtul ei olnud. Soovitan kindlasti vaadata. Rohkem ei hakka ära rääkima, sest treilerid on netis olemas.
Pärast kino, kella poole kaheksa paiku, oli veel väljas valge ja rahvast oli liikvel palju. Selline kevadine elevus on inimestel peal. Et istutakse õhtul kauem väljas, sõpradega klaasi taga juteldes ja lihtsalt ringi jalutades. Mulle see nii meeldib.
Sel nädalal puhkame (mulle on seda eriti vaja :D), tutvume regiooniga. Homseks ka väike väljasõit planeeritud, mida ammu tahtnud külastada. Eks sellest siis teinekord ;)
Täna oli juba hommikul enne kella 8t 7 kraadi sooja. Lisaks sinisinitaevas ja päikene. Ajasin end juba neljandat päeva järjest välja kõndima. Patt täiesti tubast õhku hingata. Poolteist tundi möödus nii et arugi ei saanud.
Putukad on ärganud, mesilased askeldavad juba väga töiselt esimeste õiekeste kallal. Ma ei tea,
mis põõsas meil väravas on, aga see lõhnab imeliselt- natuke jasmiini meenutades. Õied on õrnad ja helekollakat värvi. Kohe alustab õitsemist see teine põõsas, hästi kollaste õitega (Eestis on ka täiesti olemas need; fuksiaroosade õitega on ka)Juba reedel nägin üht suurt vanat õunapuud õites. Mitte küll täielikult, aga osadel okstel olid juba valged õied. Raske uskuda, sest öösel on veel kohati miinuskraade.
Eile panin seda tähele, et lõokesed lõõritavad ka juba.
Kiikasin kraavidesse ka, aga konnakesi veel näha ei olnud.
Enne lõunat tegime väikesed ettevalmistused väljasõiduks. Valmistasin endale salati, mille võtsin karbiga kaasa. Kõrvale viimased viilud enda tehtud seemneleivast. Gui läks klassikalist teed: korralik prantsuse võileib: baguette singi, juustu, salati ja võiga.
Sõitsime u 30 km kaugusele karjääri. Endises kivikarjääris on nüüd väikesed järvekesed, kus suvel saab isegi ujuda. Haljasala on mõnusalt korras, hoolitsetud ja uut hooaega tähistavad puidust prügikastid (on ka mõeldud sorteerimisele), piknikulauad ja pingid. Gui ütles, et suvel on seal rahvast murdu. Peale meie polnud täna seal aga kedagi.
Kasutasin esimest korda ruudulist piknikulina, mille ostsin nii paar aastat tagasi Rimist. Auto pagasnikus ta aga meiega lihtsalt kaasa reisis. Tuli välja, et igati hea ost oli. Praktilise suurusega ja alumine pool sellise fooliumilaadse materjaliga, mis ei lase niiskust läbi.
Ai kui mõnus oli end päikese käes laadida. Lihtsalt lebotada, pika käisega t-särgi väel. Väljas
süües tunned maitseid ka paremini. Salat mozzarella, tomati ja jääsalatiga oli igatahes väga omal kohal. Järgmiseks piknikuks tahaks midagi küpsetada.Jönköpingus, 5 aastat tagasi, tegime ka kevadisi piknikke. Siis oli meil kaasas (minu tehtud) pitsa/kaneelisaiad/kartulisalat. Neid sööke saigi selle 5 kuu jooksul kõige rohkem seal tehtud vist. Kaneelisaia isu tuli igatahes peale.
Tuli meelde üks varakevad maal vanavanemate juures. Lumi polnud veel sulanud, aga päike küttis juba mõnusalt. Tõime õega välja aiatoolid ning vanad tekid ning keerasime end nagu kassid maja päikesepoolsel küljel neile toolidele kerra.
See on vist igal kevadel sama, et päikese käes on hästi soe, isegi palav ja see külg, mis varju jääb on jahe. Tuli meelde ka (vana)vanemate manitsused, et kevad on ettearvamatu, võib kergesti haigeks jääda. Lapsena ei saand hästi aru, mis need suured muretsevad, nii mõnus soe on ju.
Selle sügis-talve esimene tõbisus on õnneks juba üle läinud. Eestist jäi väike okas kurku; ajasin selle küll esialgu liigse lobamise, pidutsemise.. ühesõnaga oma häälepaelte kuritarvitamise süüks, aga tegelikult oli väike külmetus või siis viirus ikka. Õnneks möödus suht kergelt, isegi lõhnataju säilis. Eks ingveritee, värske apselsinimahl ja kiivid aitasid ka.
Muru seest leidsin Marie lilled, no need pisikesed valged, õrnroosad lilled, mis suht
vähenõudlikud on. Ja kannikesed ka on oma pisikesed õied juba päikese poole sirutanud.Eile ja täna nägin oravat. Mitte seda sama, vaid erinevaid. Eilne oli hästi ilus punane.
Liblikaid nägin täna mitmeid, kõik kollast värvi. Hmm siis pidi lõbus suvi tulema? (ja kui esimesena näed kirjut liblikat, siis tuleb kirju suvi; oli nii?)
Inimesed askeldavad aedades, lõikavad oksi, riisuvad ja aialapikesed on nii mõnelgi pool ilusasti üles kaevatud ja osadel juba märgivad sildid külvi. Endalgi tuleb selliste ilmadega hull tuhin näpud mullaseks teha. Eelmisel aastal Tallinnas aianurka tehtud väike põllumaa oli üks paremaid mõtteid üldse. Nii super oli enda kasvatatud ürte lõikamas käia; salat, porgand, piparmünt, hernes.. Vähemalt väikese potipõllunduse panen kindlasti varsti hakkama. Peab ainult natuke veel kannatama, sest hotellis see pole väga hea mõte.
Ja täpsustuseks, siis meie seisukord on selline, et kuna sel nädalal toimub Lille's mingi suur konverents, siis KÕIK hotellid (normaalse hinnaklassiga) olid kinni. Seega lükkub tööga alustamine nädala võrra edasi ehk siis sel nädalavahetusel sõidame Põhja. Gui firma poolt palgati meile abiks üks organisatsioon, kes küsimustikule põhinevalt aitab meile leida sobiva elupinna. Seniks elame selles samas apartment-hotellis, kus juba paar ööd olime. Ühesõnaga polegi väga hullu; väga kena igatahes firma poolt, kes uut töötajat juba ette hästi kohtleb.
Aa ja Gui vanemad helistasid õigusabisse ja rääkisid meie agentuuri-kogemuse ära. Tuli välja, et neil ei ole õigust võtta aluseks käendajate aastaseid tulusid (mis oligi meile kõige suurem ebaloogilisus). No aga kui seadusi ei tea, siis mine tea..vahel ongi need ju täiesti ebaratsionaalsed. Kui oleksime lepingu allkirjastanud, siis oleksime võinud sellega soovi korral kohtusse minna (nt nõuda oma raisatud aja ja raha eest kompensatsiooni).
Gui ema helistas sinna agentuuri ja palus rääkida juhtkonnaga. Mulle tundus, et ta sattus aga sama tädi peale, sest see ajas vastu, et ei käi need asjad nii ja oli suht raske suhelda. Ma ei saa aru, kuidas inimesed saavad oma tööd nii teha. Selliseid olulisi asju nagu seadusi peaksid nad ju ikka tundma?
See korter, mida tahtsime on netis üleval ja tõenäoliselt saaksime selle, aga otsustasime, et vaatame veel ringi, sest ehk see pole ikka meile.
Eile õhtul käisime kinos, fimi "Precious" vaatamas. Meeldis. Tegelikult oli natuke frustreeriv, aga samas hästi teostatud, sest pani mõtlema ja pärast filmigi oli veel selline "äraolemise" tunne peal. Söögiisu igatahes õhtul ei olnud. Soovitan kindlasti vaadata. Rohkem ei hakka ära rääkima, sest treilerid on netis olemas.
Pärast kino, kella poole kaheksa paiku, oli veel väljas valge ja rahvast oli liikvel palju. Selline kevadine elevus on inimestel peal. Et istutakse õhtul kauem väljas, sõpradega klaasi taga juteldes ja lihtsalt ringi jalutades. Mulle see nii meeldib.
Sel nädalal puhkame (mulle on seda eriti vaja :D), tutvume regiooniga. Homseks ka väike väljasõit planeeritud, mida ammu tahtnud külastada. Eks sellest siis teinekord ;)
Friday, March 12, 2010
kõndimis-mõtted
Veetsin õhtupoolikul kaks mõnusat tundi iseendaga. Vahel on jube raske see enda kere liikumasaamine. Et palju lihtsam on ju tooli peal edasi istuda kui riidesse panna ja välja jaheda kätte minna. Kui sellest punktist aga üle saab, siis edasi on ainult mõnus.
Täna täpselt nii oligi. Ilm oli selline helehalli karva. Kerge pilvitus, sooja 5-6 kraadi. Tuul, mis mitu päeva tugevalt puhunud on, jäi ka lõpuks puhkama. Kuulasin, kuidas linnukesed mu akna taga nii rõõmsalt siristasid ja otsustasin ka et tuleb väljas väike tiir teha.
Minu eelistatud kaaslasteks on kepid, millega harjun järjest enam ning nendega liikumine on sujuvam ja loomulikum kui mõni aeg tagasi. Jälgin, et ma nendega liigselt ei vehiks, vaid lihtsalt mõnusalt terve kere liikuma saaksin. Siin pole teisi kepikõndijaid veel kohanud ja eks uudistavaid pilke on. Kord küsis üks tädike minult, kas ma suusatan. Selgitasin siis talle, millega tegu on (marché Nordic, ehk Põhjamaa-kõnd ja miks need kepid vajalikud on). Teinekord lasteaiast möödudes hõikas üks mudilane, et näe tüdruk suusatab! :) Enam mind see ei sega, et tegelen millegi teistsugusega kui teised. Ongi tore kui ehk ka mõni avastab, et keppidega on palju mõnusam ja efektiivsem liigutada.
No eks ma ise olin ka alguses skeptiline nende keppide suhtes. Tundus suht koomiline ja mittevajalik, aga tänu emale proovisin ära ja hakkas meeldima.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Väljas oli täna nii mõnus õhk; värskuse hõng oli õhus. Selline karge mulla ja värske muru lõhn.
Kevadine lõhn. See mõjutab mind igatahes sügavamalt kui lihtsalt lõhna-tasemelt, sest teeb mõtted ja olemise kergemaks. Lootusrikamaks, annab energiat, uusi ideid ja jõudu edasi liikuda. Täna tuli meelde miskipärast väikesena kevadine koolitee. Kui mõnus on see tunne, et talv on seljataha jäänud; päike paitab põski ja lihtsalt nii hea on olla.
Nagu varakevadel ikka, tegid kõige kõvemat häält kuni päikeseloojanguni rasvatihased.
Lumikellukesed on õitsemist juba lõpetamas. Nartsissid on varjulistemas kohtades lähipäevil avanemas. Nägin ka lumeroosi õitsemas. Lõunapoolsed kaldapealsed on hästi ilusad rohelised, hein on seal juba päris pikaks veninud. Nägin ka võililli õitsemas.
Maapind on täiesti kuivaks tõmbunud, lausa väikesed lõhed, nagu kõrbes, on sees. Sellest hoolimata, et tegelikult sadas talvel siin päris palju ja mitmel pool põldudel uputas. Kõndisin mööda põldudevahelisi radu ja nautisin, et jalatsid ei saanudki poriseks.
Hiljutist tormi meenutavad mõned ümberkokkunud, murdunud puud, oksad ja leherisu. Väga suurt kahju siinne kant õnneks ei kannatanud.
Olen selle väikese linnakese/alevi päris risti-rästi läbi jalutanud-jooksnud. Tean vist seda nüüd isegi paremini kui mõni kohalik. Alguses võttis aega, et julgeda kõik need pisikesed rajad ja teed läbi käia. Ma pole oma sisemises GPSis väga kindel ka. Vahel tundub nagu viiks see rada ei kuhugi või kellegi hoovi, aga tegelikult avastad jälle ühe uue shortcuti või kandi.
Mulle meeldib eriti üks mäest allaminek, kus paremat kätt jääb väike viinamarjakasvatus. Sügisel avanes sealt lummav pilt, kui öökülmad olid viinamarjade lehed puna-kollaseks maalinud. Fotoaparaadiga ma kahjuks seda jäädvustada ei jõudnud. Peas on see pilt aga olemas.
Teine lemmikkoht on mul üks kitsuke mäkketõus puudevilus. See asub natuke elumajadest eemal. Sügisel oli seal hästi palju kollaseid (vahtra)lehti. Autodel oli tegemist, et sealt vihmaste ilmadega üles saada.
Üksinda on mõnus kõndida. Saab mõtteil vabalt lennata lasta. Tihtilugu tuleb neil jalutuskäikudel pähe palju ideid, aga hiljem kodus on (suurem)osa neist haihtunud. Jäävad vist kuhugi maha. Peaks vist paberi-pliiatsi taskusse pistma?
Vahel oma mõtetes rännates ei pane ajakulu tähelegi. Et juba paar tundi olen kuskil ringi konnanud. Teinekord ei ole jälle pea lahti ja juba 10. minuti pärast tahaks koju tagasi pöörduda.
Ainult kõndides märkan ka neid väikesi muutusi, mis looduses toimuvad. Need pisikesed asjad, mis on väärt tähelepanu ja mis tuletavad meelde, et oleme kõik osake loodusest. Kuigi sellest vahel nii ära lõigatud ja kunstlikult põgenenud.
Siin on kombeks inimestel teineteist kohates tervitada. Jah, täiesti võõras inimene tuleb sulle nt kuskil teel vastu, rattur või jooksja või koeraga jalutaja ja siis ei vaadata teineteisest mööda, vaid silma ja tervitatakse. Vahel vahetatakse paar sõna rohkemgi. Stiilis "oi kuidas täna tuul puhub!" Naeratus käib (tavaliselt) ka selle tervituse juurde.
Alguses oli see mulle imelik, et nii võõraid kuskil looduses kohates teretad. Rootsis oli vist esimene kokkupuude, kus kõik rõõmsalt sulle Hej! hõikasid. Nüüdseks on see aga täiesti normaalseks muutunud. No ja eks me ju tegelt ikka kiikame neid kes meile vastu tulevad ja miks siis mitte neile silma vaadata?
Hea küll, mõni päev kui tahaks lihtsalt omaette vaikiv eestlane olla, ja korraga tuleb sulle mitu 4-5 liikmelist gruppi vastu, siis see viisakus häirib natuke. Õnneks linnatänavatel siin kõiki ei tervitata. Hmm aga tegelikult kui kellegagi silmside tekib, siis ikka on ette tulnud..
Sel aastal kevad ja see õige soe viibib. Paar aastat tagasi olid juba veebruaris põõsad õites ja loodus samal maal, mis praegu. Ihkan seda aega, et saaks ilma üleriieteta välja minna. Külmavaresena tuleks mul Põhja asemel vist ikka hoopis kuskile Lõuna poole elama asutada.
Mõnusaid kevadisi mõtteid ja mine ka nädalavahetusel õue. Pane soojalt riidesse ja mine. Kasvõi üksi, kui endaga olekut ei karda.
Täna täpselt nii oligi. Ilm oli selline helehalli karva. Kerge pilvitus, sooja 5-6 kraadi. Tuul, mis mitu päeva tugevalt puhunud on, jäi ka lõpuks puhkama. Kuulasin, kuidas linnukesed mu akna taga nii rõõmsalt siristasid ja otsustasin ka et tuleb väljas väike tiir teha.
Minu eelistatud kaaslasteks on kepid, millega harjun järjest enam ning nendega liikumine on sujuvam ja loomulikum kui mõni aeg tagasi. Jälgin, et ma nendega liigselt ei vehiks, vaid lihtsalt mõnusalt terve kere liikuma saaksin. Siin pole teisi kepikõndijaid veel kohanud ja eks uudistavaid pilke on. Kord küsis üks tädike minult, kas ma suusatan. Selgitasin siis talle, millega tegu on (marché Nordic, ehk Põhjamaa-kõnd ja miks need kepid vajalikud on). Teinekord lasteaiast möödudes hõikas üks mudilane, et näe tüdruk suusatab! :) Enam mind see ei sega, et tegelen millegi teistsugusega kui teised. Ongi tore kui ehk ka mõni avastab, et keppidega on palju mõnusam ja efektiivsem liigutada.
No eks ma ise olin ka alguses skeptiline nende keppide suhtes. Tundus suht koomiline ja mittevajalik, aga tänu emale proovisin ära ja hakkas meeldima.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Väljas oli täna nii mõnus õhk; värskuse hõng oli õhus. Selline karge mulla ja värske muru lõhn.
Kevadine lõhn. See mõjutab mind igatahes sügavamalt kui lihtsalt lõhna-tasemelt, sest teeb mõtted ja olemise kergemaks. Lootusrikamaks, annab energiat, uusi ideid ja jõudu edasi liikuda. Täna tuli meelde miskipärast väikesena kevadine koolitee. Kui mõnus on see tunne, et talv on seljataha jäänud; päike paitab põski ja lihtsalt nii hea on olla.
Nagu varakevadel ikka, tegid kõige kõvemat häält kuni päikeseloojanguni rasvatihased.
Lumikellukesed on õitsemist juba lõpetamas. Nartsissid on varjulistemas kohtades lähipäevil avanemas. Nägin ka lumeroosi õitsemas. Lõunapoolsed kaldapealsed on hästi ilusad rohelised, hein on seal juba päris pikaks veninud. Nägin ka võililli õitsemas.
Maapind on täiesti kuivaks tõmbunud, lausa väikesed lõhed, nagu kõrbes, on sees. Sellest hoolimata, et tegelikult sadas talvel siin päris palju ja mitmel pool põldudel uputas. Kõndisin mööda põldudevahelisi radu ja nautisin, et jalatsid ei saanudki poriseks.
Hiljutist tormi meenutavad mõned ümberkokkunud, murdunud puud, oksad ja leherisu. Väga suurt kahju siinne kant õnneks ei kannatanud.
Olen selle väikese linnakese/alevi päris risti-rästi läbi jalutanud-jooksnud. Tean vist seda nüüd isegi paremini kui mõni kohalik. Alguses võttis aega, et julgeda kõik need pisikesed rajad ja teed läbi käia. Ma pole oma sisemises GPSis väga kindel ka. Vahel tundub nagu viiks see rada ei kuhugi või kellegi hoovi, aga tegelikult avastad jälle ühe uue shortcuti või kandi.
Mulle meeldib eriti üks mäest allaminek, kus paremat kätt jääb väike viinamarjakasvatus. Sügisel avanes sealt lummav pilt, kui öökülmad olid viinamarjade lehed puna-kollaseks maalinud. Fotoaparaadiga ma kahjuks seda jäädvustada ei jõudnud. Peas on see pilt aga olemas.
Teine lemmikkoht on mul üks kitsuke mäkketõus puudevilus. See asub natuke elumajadest eemal. Sügisel oli seal hästi palju kollaseid (vahtra)lehti. Autodel oli tegemist, et sealt vihmaste ilmadega üles saada.
Üksinda on mõnus kõndida. Saab mõtteil vabalt lennata lasta. Tihtilugu tuleb neil jalutuskäikudel pähe palju ideid, aga hiljem kodus on (suurem)osa neist haihtunud. Jäävad vist kuhugi maha. Peaks vist paberi-pliiatsi taskusse pistma?
Vahel oma mõtetes rännates ei pane ajakulu tähelegi. Et juba paar tundi olen kuskil ringi konnanud. Teinekord ei ole jälle pea lahti ja juba 10. minuti pärast tahaks koju tagasi pöörduda.
Ainult kõndides märkan ka neid väikesi muutusi, mis looduses toimuvad. Need pisikesed asjad, mis on väärt tähelepanu ja mis tuletavad meelde, et oleme kõik osake loodusest. Kuigi sellest vahel nii ära lõigatud ja kunstlikult põgenenud.
Siin on kombeks inimestel teineteist kohates tervitada. Jah, täiesti võõras inimene tuleb sulle nt kuskil teel vastu, rattur või jooksja või koeraga jalutaja ja siis ei vaadata teineteisest mööda, vaid silma ja tervitatakse. Vahel vahetatakse paar sõna rohkemgi. Stiilis "oi kuidas täna tuul puhub!" Naeratus käib (tavaliselt) ka selle tervituse juurde.
Alguses oli see mulle imelik, et nii võõraid kuskil looduses kohates teretad. Rootsis oli vist esimene kokkupuude, kus kõik rõõmsalt sulle Hej! hõikasid. Nüüdseks on see aga täiesti normaalseks muutunud. No ja eks me ju tegelt ikka kiikame neid kes meile vastu tulevad ja miks siis mitte neile silma vaadata?
Hea küll, mõni päev kui tahaks lihtsalt omaette vaikiv eestlane olla, ja korraga tuleb sulle mitu 4-5 liikmelist gruppi vastu, siis see viisakus häirib natuke. Õnneks linnatänavatel siin kõiki ei tervitata. Hmm aga tegelikult kui kellegagi silmside tekib, siis ikka on ette tulnud..
Sel aastal kevad ja see õige soe viibib. Paar aastat tagasi olid juba veebruaris põõsad õites ja loodus samal maal, mis praegu. Ihkan seda aega, et saaks ilma üleriieteta välja minna. Külmavaresena tuleks mul Põhja asemel vist ikka hoopis kuskile Lõuna poole elama asutada.
Mõnusaid kevadisi mõtteid ja mine ka nädalavahetusel õue. Pane soojalt riidesse ja mine. Kasvõi üksi, kui endaga olekut ei karda.
Thursday, March 11, 2010
Banaanine keeks ja köögiviljane quiche
Täna oli ahjul päris töökas päev. Hommikul küpsetasin järjekordse leiva, seemnetega seekord. Eelmisel korral pidin kuskile välja minema ja võtsin leiva varem ahjust välja. Üllatuseks oli tulemus parem kui enne: leib oli vähem kuiv ja seega maitsvam. Täna tegin samamoodi; lasin korralikult kerkida ja küpsemisaega vähendasin natuke. Ja kuna mu silikoonvorm on juba ära pakitud, siis tegin klaasist keeksivormis ning keerasin leiva koos sellega (tagurpidi) rätiku sisse 
jahtuma/puhkama (nii on lihtne leiba kätte saada, sest kuum aur kummutab leiva iseenesest vormist välja). Ehk on ka see põhjus, miks leib parem jäi? Eks see leivategu ongi üks paras katsetamine, ahju ja vormi ja kõige muuga.
Kuna ahi oli korraga soe, tahtsin proovida üht retsepti, mis eile mitmest blogist silma jäi. Banaanid olid ka kodus parajasti küpsed ja ega midagi erilist muud vaja olnudki. Järjekordne hästi lihtne, samas maitsev ja kiiresti valmiv/valmistatav küpsetis. Banaanimuffinitele hea vaheldus.
Jahtunult tuleb kohvi maitse rohkem esile. Lauale jahtuma jäänud keeks maitses ka Indile :)
Banaanikeeks kohviga
2 muna
120 gr pruuni suhkrut (kasutasin pooleks fariini ja demerrat)
200 gr jahu (täistera või tavalist)
50 gr sulavõid/ maitseta õli
tibake soola
2 tl küpsetuspulbrit
2 suurt küpset banaani
2 spl lahustuva kohvi pulbrit
natuke sooja vett kohvi lahustamiseks (või siis teha kange espresso ja see jahutada)
Pane ahi 180 kraadile kuumenema. Vahusta munad suhkru ja tiba soolaga mõnusaks tugevaks vahuks. Sulata või, lase jahtuda. Püreesta banaanid kahvliga (jätsin natuke suuremaid tükke ka). Lahusta kohvi vees. Sega jahu küpsetuspulbriga. Lisa munavahule banaani-kohvi-võisegu ning siis sega juurde jahu. Kalla keeksivormi ning küpseta umbes tund (katsu nt hambatikuga küpsust). Serveeri leigelt või jahtunult.
Järgmine kord lisaksin ka natuke röstitud pähkleid ja ega mõned tumeda šokolaadi tükid ka paha teeks ;)
Õhtuks valmis köögiviljaquiche. Quiche ehk lahtine pirukas on üks igati lihtne ja tänuväärne toit; hea ka nt piknikule või väljasõidule kaasa teha. Lisaks võib seda teha mistahes kattega. Nagu pizza, mis aga meeltmööda on.
Põhi (muretaigen):
200 gr jahu (täistera oma võib ka)
75 gr pehmet võid (võib vähem ka panna, aga siis jääb põhi vähem krõbe)
natuke soola
natuke külma vett (mõned spl)
Täidiseks läks meil aurutatud brokoli, punane paprika ja mõned šampinjonid.
3 muna ja u 3 spl hapukoort
soola, pipart, ürte ja riivjuustu (nt Gruyére)
Sega jahu, sool ja võitükid mõnusaks puruks. Lisa natuke vett, ainult niipalju et tainas kokku hakkaks. Sõtku kuni taians on mõnus ühtlane. Rulli küpsetuspaberil pirukavormi suuruselt lahti ning aseta koos paberiga vormi. Lõika üleliigne paber ning vooderda vorm taignaga (ääred ka). Augusta kahvliga tainas ja eelküpseta u kümmekond minutit kuni tainas hakkab värvi omandama.
Samal ajal klopi munad lahti, lisa hapukoor (paksemat tüüpi, nt Alma), maitsesta soola-pipraga ning nt Provence'i ürtidega ning sega kõik hästi läbi.
Aseta eelküpsenud põhjale köögiviljad, kalla peale munasegu ning raputa peale riivjuustu. Küpseta 220 kraadi juures kuni munasegu hüübinud, umbes pool tundi.
Serveeri nt värske salatiga.
jahtuma/puhkama (nii on lihtne leiba kätte saada, sest kuum aur kummutab leiva iseenesest vormist välja). Ehk on ka see põhjus, miks leib parem jäi? Eks see leivategu ongi üks paras katsetamine, ahju ja vormi ja kõige muuga.Kuna ahi oli korraga soe, tahtsin proovida üht retsepti, mis eile mitmest blogist silma jäi. Banaanid olid ka kodus parajasti küpsed ja ega midagi erilist muud vaja olnudki. Järjekordne hästi lihtne, samas maitsev ja kiiresti valmiv/valmistatav küpsetis. Banaanimuffinitele hea vaheldus.
Jahtunult tuleb kohvi maitse rohkem esile. Lauale jahtuma jäänud keeks maitses ka Indile :)
Banaanikeeks kohviga
2 muna
120 gr pruuni suhkrut (kasutasin pooleks fariini ja demerrat)
200 gr jahu (täistera või tavalist)
50 gr sulavõid/ maitseta õli
tibake soola
2 tl küpsetuspulbrit
2 suurt küpset banaani
2 spl lahustuva kohvi pulbrit
natuke sooja vett kohvi lahustamiseks (või siis teha kange espresso ja see jahutada)
Pane ahi 180 kraadile kuumenema. Vahusta munad suhkru ja tiba soolaga mõnusaks tugevaks vahuks. Sulata või, lase jahtuda. Püreesta banaanid kahvliga (jätsin natuke suuremaid tükke ka). Lahusta kohvi vees. Sega jahu küpsetuspulbriga. Lisa munavahule banaani-kohvi-võisegu ning siis sega juurde jahu. Kalla keeksivormi ning küpseta umbes tund (katsu nt hambatikuga küpsust). Serveeri leigelt või jahtunult.
Järgmine kord lisaksin ka natuke röstitud pähkleid ja ega mõned tumeda šokolaadi tükid ka paha teeks ;)
Õhtuks valmis köögiviljaquiche. Quiche ehk lahtine pirukas on üks igati lihtne ja tänuväärne toit; hea ka nt piknikule või väljasõidule kaasa teha. Lisaks võib seda teha mistahes kattega. Nagu pizza, mis aga meeltmööda on.
Põhi (muretaigen):
200 gr jahu (täistera oma võib ka)
75 gr pehmet võid (võib vähem ka panna, aga siis jääb põhi vähem krõbe)
natuke soola
natuke külma vett (mõned spl)
Täidiseks läks meil aurutatud brokoli, punane paprika ja mõned šampinjonid.
3 muna ja u 3 spl hapukoort
soola, pipart, ürte ja riivjuustu (nt Gruyére)
Sega jahu, sool ja võitükid mõnusaks puruks. Lisa natuke vett, ainult niipalju et tainas kokku hakkaks. Sõtku kuni taians on mõnus ühtlane. Rulli küpsetuspaberil pirukavormi suuruselt lahti ning aseta koos paberiga vormi. Lõika üleliigne paber ning vooderda vorm taignaga (ääred ka). Augusta kahvliga tainas ja eelküpseta u kümmekond minutit kuni tainas hakkab värvi omandama.
Samal ajal klopi munad lahti, lisa hapukoor (paksemat tüüpi, nt Alma), maitsesta soola-pipraga ning nt Provence'i ürtidega ning sega kõik hästi läbi.
Aseta eelküpsenud põhjale köögiviljad, kalla peale munasegu ning raputa peale riivjuustu. Küpseta 220 kraadi juures kuni munasegu hüübinud, umbes pool tundi.
Serveeri nt värske salatiga.
kaks kuud hiljem
Aasta alguses sai oma elus väikesed muudatused tehtud. Üllatusega avastasin, et sellest on juba kaks kuud möödas! Tegelikult ei saagi enam väga aru, et mingi suur muutus oli, sest üleminek oli kuidagi lihtne ja sujuv.
Kõige suurem muutus on vist söömisega seoses. Liha olen selle aja jooksul söönud ainult ehk mõne suutäie (ja seda ka vabalt peetava kana oma) Kuidagi ei isuta ka, ei kana ega liha ega kala. Eks näis kuidas grillhooajal isud käituvad, aga õnneks siinmail sellist hullu grillimist ei ole ka. Teised on juba ka ära harjunud, et ma liha ei söö. Enam ei pakuta ka, et no võta ikka natuke.. Ja lihalõhn hakkab suht vastu, kui seda just mingid vürtsid ei varjuta. No tegelikult ongi meil siin tasakaal, sest äiapapa armastab lihakraami väga ja nii siis ta sööb minu osa ka :)
Söögitegemisega on läinud lihtsalt, sest igasuguseid köögiviljaroogasid on nii palju ja internet on täiesti ammendamatu ressurss, kust saab alati palju ideid. Õnneks elukaaslane on ka paindlik, sööb ka hea meelega kergemat kraami ja kui tahab, teeb ise midagi muud.
Nüüd kevade poole ihkabki kõht järjest kergemat ja krõmpsuvamat, salateid, wokke, suppe. Salati paneb 5. minutiga kokku, supiga läheb pool tunnikest, wokiga sama.
Piimatooteid ja mune söön ikka. Piim ongi hakanud maitsema, sai ju lõpuks leitud normaalne pastöriseeritud "õige" maitsega (mahe)piim. Ja "Kahe Lehma" (Les deux vaches) vaarikajogurt on ka meeltmööda. Hästi mõnusa naturaalse maitsega ja ebavajalikest lisaainetest prii.
Valge suhkru vahetasin rafineerimata variantide vastu: demerra, fariin, muscovado.. Valge nisujahu asendasin täistera vastu. Osades küpsetistes kasutan nt pooleks või lisan ainult natuke valget. Ära proovitud on ka spelta nisujahu, millest valmisid väga edukalt krepid. Maitse on ehk alguses natuke harjumatu (nagu täistera puhulgi) ja tähele tuleb panna, et selle kerkimisomadused pole nii head.
Šokolaadiga maiustan ikka kui isu tuleb, aga eelistan suure kakaosisaldusega nt 70% varianti. Palju intensiivsem; lased mõnusalt keelel sulada ja tükist-paarist täiesti piisab. Piimašokolaadi võin vabalt nt suure 300 gr tahvli pintslisse pista ja ikka tahaks veel.
Kuna olukord võimaldab, siis süüa teen iga päev ise. Eks selliselt ole ka palju lihtsam tervislikke valikuid teha. Näljasene tööpäeva lõpus toidupoodi hüpates oleks tulemus teine ka.
Samas mulle hullult meeldib valida täpelt mida ja millest ja kui palju ma teen. Valida maitsete vahel ja absoluutselt kõige saab ise teha.
Igapäevased söögid on muidugi lihtsad ja kerged ja odavad ka. Olen lähtunud ka sellest, et tooraine oleks võimalikult hooajaline, ehk siis talvel kasutada juurikaid (porgandid, kaalikad, kapsad, porru, kõrvits..) ja osta võimalikult kodu lähedalt kasvatatut. Nii on parem ka keskkonnale.
Hea on see, et paljud köögiviljad on turul sama hinnaga mis supermarketis ja mahedalt kasvatatud toodete hinnad on ka kohati isegi odavamad kui tavatooted.Lihtsalt silmad tuleb lahti hoida.
Toorainet käin hankimas lisaks turule ja supermarketile ka mahepoes. Leidsin väga hea valiku ja hindadega BioCoop poe. Asub kesklinnas, umbes 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel linna põhiväljakust. (Uurisin, et Lille's on ka täiesti sama keti pood olemas :)
Sealt ostan lahtiselt teravilja, millest teen leiba, müslit, küpsiseid... Samuti seemneid idandamiseks, juuretist.. Üldse eelistangi teha pea kõike ise ja mitte osta valmistooteid.
Aa ja alkoholi ja ei tarbi. Ausalt öeldes oli alguses natuke imelik lihtsalt mahla või vett juua samal ajal kui teised nt šampusega tähistavad. Aga sain aru et pole mingit vahet, mis mul klaasis on. Heas seltskonnas pole mul lihtsalt alkoholi tarvis. Igatahes olid mul ühed parimad peod täiesti kainelt; ei mingit väsimust, tantsi või öö läbi ja järgmine päev on täiega hea, pole mingit peavalu või uimasust. Greiit suksessss :)
Muu poole pealt sai kodus vahetatud välja pesupulber pesupalli vastu. Ma olen vist teile kõigile sellest juba rääkinud :) Täiesti geniaalne leiutis, mis peseb pesu ilma puhastusvahendita puhtaks. Raskemad plekid jätad natuke enne sapiseebiga seisma ja lõhnaks lisad soovi korral paar tilka eeterlikku õli. Täiesti uskumatu, aga asi toimib.
Koristamiseks ostsin mikrofiibrist lapid, ühe peegelpindadele, teise mööblile ja kolmanda vannitoale (karedama tekstuuriga). Klaasi puhastangi ainult niiske, hästi kuivaks väänatud lapiga, ilma igasuguse spreita. Kui väga rasvane plekk on, siis võib nt spreipudelisse lisada natuke sidrunimahla.
Sidrunipoolikuga nühkides saab puhtaks kõik kraanikausid, isegi need väga tüütud kaltsiumirandid, mis isegi spets vannitoa vahendiga hästi maha ei tulnud. Duššinurga klaasid sain kerge vaevaga puhtaks sooda ja sidrunimahlast pastaga, mida kandsin nuustiku karedale poolele.
Kraanikausist võttis ebameeldiva lõhna ära sooda ja keev vesi (lasta natuke seista).
Olin kõiki neid soovitusi ennegi lugenud, aga kui ise järgi proovisin, siis olin tõesti üllatunud, et need lihtsad ja looduslikud vahendid töötavad paremini kui paljureklaamitud kallis kodukeemia.
Muu keemia, nt nõudepesuvahendi ostsime öko, kahjuliku keemiata; toimib sama edukalt ja kätele pole karm. Erinevalt Eestist pole siin õnneks hinnavahe ka neil toodetel väga suur ja valik päris lai.
Tulin just poest (Auchan'ist) ja kevade puhul oli terve suur väljapanek ökoloogilisi puhastusvahendeid soodushindadega. Seesama Ecover'i nõudepesuvahend (1 l) mis maksis Eestis 96kr oli soodushinnaga 1 eur ja lisaks kantakse sinu kliendikaardile 99 senti. ehk siis saad selle 1 sendi eest. päris hea diil. eks kutsub rahvast proovima.
Veel üks leid oli uus biokosmeetika sari Born to Bio; hinna poolest täiesti ok ja koosnevad naturaalsetest osadest. Ostsin prooviks deodorandi, kuna minu aaloe variant hakkab otsa saama ja ausalt öeldes ega see hoolimata triklosaanile ja parabeenidele ei toiminud ka. Eks annan jällegi teada, kuidas sellega tulemused.
Enda pesemiseks hakkasin naturaalset seepi kasutama; vähem plastikjäätmeid ja saadaval on väga häid ja mõnusaid seepe, mis nahale paremad kui duššigeelid. Nahk ei jää nii kuivaks ka. (hm selles seebis pole Sodium Laureth Sulphate ka)
Šampooni on veel alles, aga järgmise ostan öko-variandi. Ja enne seda tahan proovida ühest foorumist leitud soovitust juuste puhastamiseks silikoonidest pestes neid soodaveega ja siis veiniäädika lahusega (mõlemat lahustada 1 kl vees 1 spl). Pidavat väga hästi toimima. Eks annan tulemustest teada.
Hambaharja ostsin sellise, millel saab pead vahetada, ehk natuke vähem jäätmeid.(hambahari pidi "kõdunema" 500 aastat ja enam) Ostsin naturaalsete harjastega variandi. Alguses oli natuke imelik ja harjumatu, sest vars on tavaline plastikust (puust harju on ka saadaval, aga neid soovitatakse osta kaks: üks hommikuks ja teine õhtuseks pesuks, kuna kuivavad kauem ja seega head bakteriltele); aga peseb väga edukalt. Siiski tundub mulle, et see naturaalne variant peab vähem vastu, sest mõned harjased on juba lahti tulnud. Eks näis.
Hambapasta sai ka öko oma ostetud, täiesti võin kiita ja peseb sama hästi kui teised. Ehk nii hullult õhkama suud ei jäta ja tundetuks ka mitte pärast pesu.
Igasugust kosmeetikat, kreeme jne üritan kasutada minimaalselt, ainult siis kui tõesti vaja.
Ja igakuised hügieenitarbed vahetasin ka ökovariandi vastu välja, mis on palju keha- ja keskkonnasõbralikum. Jälle mõtlen, et miks ma küll varem juba sellistele asjadele ei mõelnud? Kes täpsemat infot tahab, meilige ;)
Üldse üritan osta võimalikult vähe asju ning rohkem läbi mõelda, mis ja milleks. Osta ainult niipalju kui vaja ja planeerida ka nt toidutegemised nii, et midagi raisku ei läheks. (toidu, ressursside jne) raiskamine /liigtarbimine olegi kõige mõttetum ja keskkonnavaenulikum tegevus.
Eks kolimisega ongi jälle rohkem tegemist ja mõtlemist, sest tahaks võimalikult lihtsalt, naturaalsete materjalidega kodu, kus poleks üleliigset, aga samas hubane ja õdus. Tahaksin ise hea meelega oma kätega meisterdada ja leiutada, kõige parem kui veel nt vanadele asjadele us elu anda. Eks tuleb veel inspiratsiooni ja ideid koguda.
Vot nii ma üritangi liikuda lihtsama ja kergema elu poole. Enesetunne on igatahes väga hea, palju kergem on olla, energiat on märgatavalt rohkem (ma siin ikka öösiti magan rohkem kui 3-4 tundi:) ja jõudu, ideid ja positiivsust on ka enam kui varem.
Soovitan kõigile :)
Kõige suurem muutus on vist söömisega seoses. Liha olen selle aja jooksul söönud ainult ehk mõne suutäie (ja seda ka vabalt peetava kana oma) Kuidagi ei isuta ka, ei kana ega liha ega kala. Eks näis kuidas grillhooajal isud käituvad, aga õnneks siinmail sellist hullu grillimist ei ole ka. Teised on juba ka ära harjunud, et ma liha ei söö. Enam ei pakuta ka, et no võta ikka natuke.. Ja lihalõhn hakkab suht vastu, kui seda just mingid vürtsid ei varjuta. No tegelikult ongi meil siin tasakaal, sest äiapapa armastab lihakraami väga ja nii siis ta sööb minu osa ka :)
Söögitegemisega on läinud lihtsalt, sest igasuguseid köögiviljaroogasid on nii palju ja internet on täiesti ammendamatu ressurss, kust saab alati palju ideid. Õnneks elukaaslane on ka paindlik, sööb ka hea meelega kergemat kraami ja kui tahab, teeb ise midagi muud.
Nüüd kevade poole ihkabki kõht järjest kergemat ja krõmpsuvamat, salateid, wokke, suppe. Salati paneb 5. minutiga kokku, supiga läheb pool tunnikest, wokiga sama.
Piimatooteid ja mune söön ikka. Piim ongi hakanud maitsema, sai ju lõpuks leitud normaalne pastöriseeritud "õige" maitsega (mahe)piim. Ja "Kahe Lehma" (Les deux vaches) vaarikajogurt on ka meeltmööda. Hästi mõnusa naturaalse maitsega ja ebavajalikest lisaainetest prii.
Valge suhkru vahetasin rafineerimata variantide vastu: demerra, fariin, muscovado.. Valge nisujahu asendasin täistera vastu. Osades küpsetistes kasutan nt pooleks või lisan ainult natuke valget. Ära proovitud on ka spelta nisujahu, millest valmisid väga edukalt krepid. Maitse on ehk alguses natuke harjumatu (nagu täistera puhulgi) ja tähele tuleb panna, et selle kerkimisomadused pole nii head.
Šokolaadiga maiustan ikka kui isu tuleb, aga eelistan suure kakaosisaldusega nt 70% varianti. Palju intensiivsem; lased mõnusalt keelel sulada ja tükist-paarist täiesti piisab. Piimašokolaadi võin vabalt nt suure 300 gr tahvli pintslisse pista ja ikka tahaks veel.
Kuna olukord võimaldab, siis süüa teen iga päev ise. Eks selliselt ole ka palju lihtsam tervislikke valikuid teha. Näljasene tööpäeva lõpus toidupoodi hüpates oleks tulemus teine ka.
Samas mulle hullult meeldib valida täpelt mida ja millest ja kui palju ma teen. Valida maitsete vahel ja absoluutselt kõige saab ise teha.
Igapäevased söögid on muidugi lihtsad ja kerged ja odavad ka. Olen lähtunud ka sellest, et tooraine oleks võimalikult hooajaline, ehk siis talvel kasutada juurikaid (porgandid, kaalikad, kapsad, porru, kõrvits..) ja osta võimalikult kodu lähedalt kasvatatut. Nii on parem ka keskkonnale.
Hea on see, et paljud köögiviljad on turul sama hinnaga mis supermarketis ja mahedalt kasvatatud toodete hinnad on ka kohati isegi odavamad kui tavatooted.Lihtsalt silmad tuleb lahti hoida.
Toorainet käin hankimas lisaks turule ja supermarketile ka mahepoes. Leidsin väga hea valiku ja hindadega BioCoop poe. Asub kesklinnas, umbes 10 minutilise jalutuskäigu kaugusel linna põhiväljakust. (Uurisin, et Lille's on ka täiesti sama keti pood olemas :)
Sealt ostan lahtiselt teravilja, millest teen leiba, müslit, küpsiseid... Samuti seemneid idandamiseks, juuretist.. Üldse eelistangi teha pea kõike ise ja mitte osta valmistooteid.
Aa ja alkoholi ja ei tarbi. Ausalt öeldes oli alguses natuke imelik lihtsalt mahla või vett juua samal ajal kui teised nt šampusega tähistavad. Aga sain aru et pole mingit vahet, mis mul klaasis on. Heas seltskonnas pole mul lihtsalt alkoholi tarvis. Igatahes olid mul ühed parimad peod täiesti kainelt; ei mingit väsimust, tantsi või öö läbi ja järgmine päev on täiega hea, pole mingit peavalu või uimasust. Greiit suksessss :)
Muu poole pealt sai kodus vahetatud välja pesupulber pesupalli vastu. Ma olen vist teile kõigile sellest juba rääkinud :) Täiesti geniaalne leiutis, mis peseb pesu ilma puhastusvahendita puhtaks. Raskemad plekid jätad natuke enne sapiseebiga seisma ja lõhnaks lisad soovi korral paar tilka eeterlikku õli. Täiesti uskumatu, aga asi toimib.
Koristamiseks ostsin mikrofiibrist lapid, ühe peegelpindadele, teise mööblile ja kolmanda vannitoale (karedama tekstuuriga). Klaasi puhastangi ainult niiske, hästi kuivaks väänatud lapiga, ilma igasuguse spreita. Kui väga rasvane plekk on, siis võib nt spreipudelisse lisada natuke sidrunimahla.
Sidrunipoolikuga nühkides saab puhtaks kõik kraanikausid, isegi need väga tüütud kaltsiumirandid, mis isegi spets vannitoa vahendiga hästi maha ei tulnud. Duššinurga klaasid sain kerge vaevaga puhtaks sooda ja sidrunimahlast pastaga, mida kandsin nuustiku karedale poolele.
Kraanikausist võttis ebameeldiva lõhna ära sooda ja keev vesi (lasta natuke seista).
Olin kõiki neid soovitusi ennegi lugenud, aga kui ise järgi proovisin, siis olin tõesti üllatunud, et need lihtsad ja looduslikud vahendid töötavad paremini kui paljureklaamitud kallis kodukeemia.
Muu keemia, nt nõudepesuvahendi ostsime öko, kahjuliku keemiata; toimib sama edukalt ja kätele pole karm. Erinevalt Eestist pole siin õnneks hinnavahe ka neil toodetel väga suur ja valik päris lai.
Tulin just poest (Auchan'ist) ja kevade puhul oli terve suur väljapanek ökoloogilisi puhastusvahendeid soodushindadega. Seesama Ecover'i nõudepesuvahend (1 l) mis maksis Eestis 96kr oli soodushinnaga 1 eur ja lisaks kantakse sinu kliendikaardile 99 senti. ehk siis saad selle 1 sendi eest. päris hea diil. eks kutsub rahvast proovima.
Veel üks leid oli uus biokosmeetika sari Born to Bio; hinna poolest täiesti ok ja koosnevad naturaalsetest osadest. Ostsin prooviks deodorandi, kuna minu aaloe variant hakkab otsa saama ja ausalt öeldes ega see hoolimata triklosaanile ja parabeenidele ei toiminud ka. Eks annan jällegi teada, kuidas sellega tulemused.
Enda pesemiseks hakkasin naturaalset seepi kasutama; vähem plastikjäätmeid ja saadaval on väga häid ja mõnusaid seepe, mis nahale paremad kui duššigeelid. Nahk ei jää nii kuivaks ka. (hm selles seebis pole Sodium Laureth Sulphate ka)
Šampooni on veel alles, aga järgmise ostan öko-variandi. Ja enne seda tahan proovida ühest foorumist leitud soovitust juuste puhastamiseks silikoonidest pestes neid soodaveega ja siis veiniäädika lahusega (mõlemat lahustada 1 kl vees 1 spl). Pidavat väga hästi toimima. Eks annan tulemustest teada.
Hambaharja ostsin sellise, millel saab pead vahetada, ehk natuke vähem jäätmeid.(hambahari pidi "kõdunema" 500 aastat ja enam) Ostsin naturaalsete harjastega variandi. Alguses oli natuke imelik ja harjumatu, sest vars on tavaline plastikust (puust harju on ka saadaval, aga neid soovitatakse osta kaks: üks hommikuks ja teine õhtuseks pesuks, kuna kuivavad kauem ja seega head bakteriltele); aga peseb väga edukalt. Siiski tundub mulle, et see naturaalne variant peab vähem vastu, sest mõned harjased on juba lahti tulnud. Eks näis.
Hambapasta sai ka öko oma ostetud, täiesti võin kiita ja peseb sama hästi kui teised. Ehk nii hullult õhkama suud ei jäta ja tundetuks ka mitte pärast pesu.
Igasugust kosmeetikat, kreeme jne üritan kasutada minimaalselt, ainult siis kui tõesti vaja.
Ja igakuised hügieenitarbed vahetasin ka ökovariandi vastu välja, mis on palju keha- ja keskkonnasõbralikum. Jälle mõtlen, et miks ma küll varem juba sellistele asjadele ei mõelnud? Kes täpsemat infot tahab, meilige ;)
Üldse üritan osta võimalikult vähe asju ning rohkem läbi mõelda, mis ja milleks. Osta ainult niipalju kui vaja ja planeerida ka nt toidutegemised nii, et midagi raisku ei läheks. (toidu, ressursside jne) raiskamine /liigtarbimine olegi kõige mõttetum ja keskkonnavaenulikum tegevus.
Eks kolimisega ongi jälle rohkem tegemist ja mõtlemist, sest tahaks võimalikult lihtsalt, naturaalsete materjalidega kodu, kus poleks üleliigset, aga samas hubane ja õdus. Tahaksin ise hea meelega oma kätega meisterdada ja leiutada, kõige parem kui veel nt vanadele asjadele us elu anda. Eks tuleb veel inspiratsiooni ja ideid koguda.
Vot nii ma üritangi liikuda lihtsama ja kergema elu poole. Enesetunne on igatahes väga hea, palju kergem on olla, energiat on märgatavalt rohkem (ma siin ikka öösiti magan rohkem kui 3-4 tundi:) ja jõudu, ideid ja positiivsust on ka enam kui varem.
Soovitan kõigile :)
Wednesday, March 10, 2010
kodu-otsingud vol. 1. Stuck in this f---ng system!
Tundub nii, et meie järgmiseks elukohaks saab Lille, ilusa heliseva nimega linn Põhja-Prantsusmaal.
On ütlus, et kes Lille lähevad, nutavad kaks korda: saabudes, sest ilm on nii jube ja lahkudes, sest sealsed inimesed on nii lahked ja kenad, mis teeb äraminemise kurvaks.
Esimesed pisarad on nüüdseks valatud ja seda mitte kliima tõttu (kuna minu jaoks on see (kahjuks) Tallinna merelise jaheda õhuga päris sarnane).
Esmaspäeva varahommikul sõitsime oma tulevasse kodulinna, kuna meil oli kokku lepitud neli kohtumist korterite vaatamiseks. Piltide järgi otsustades oli lootust, sest leitud pindadest 2 tundusid eriti sobivad (lahedate puust treppidega teisele korrusele, valgusküllased).
Jätsime auto parklasse ja jalutasime esimest kohta vaatama. Asus see pikal tänaval La Poste, Lille´i lõunaosas. Tänava algus (ehk siis linnast väljapoole jääv osa) osutus suht kahtlaseks ja ei kutsunud väga end sinna asutama. Tegemist oli nö kirju kandiga, seda tänu sealsetele eksootilist päritolu elanikele. Tänavatel võis näha katkiseid telekaid ja muud prügi.
Esimene korter asus tänava alguses, selle teises, kesklinna poolses osas. 15.minutilise jalutuskäigu kaugusel muutus ümbrus normaalseks ja olime otsaga täiesti kesklinnas. Läheduses asus teater ning selle taga platsil toimub kolmel korral nädalas turg.
õKorteriomanikuks osutus keskealine naine, jutukas ja tore. Katusekorter aga tundus piltidelt palju suurem olema, kui kuulutuses (40 m2), lisaks suhteliselt vähe valgust (kaks väikest akent) ning teise korruse vaipkate ei meelitanud ka.
Järgmise kokkusaamise ütlesime ära, sest asus selles kahtlases kandis, millest enne läbi jalutasime.
Vahepeal tšekkisime end apartment-hotelli sisse ning uurisime netist veel pakkumisi. Kontakteerusime paari-kolme agendiga, kellest üks lubas hiljemalt hommikul tagasi helistada ning teistel vastas automaatvastaja.
Õhtul käisime veel ühte korterit vaatamas. Asukoht oli jällegi suht samas kandis, siiski natuke parem. Korter asus jällegi katuse all, oli päris huvitava lahendusega, vannitoa kohal asuva mezzanine'ga ning ruumi ja valgust oli rohkem kui eelmises. Miinuspooleks hästi ebamugavad väikesed kitsad trepid (korter asus 3. korrusel) millest ma ei kujutanud ette kuidas nt voodi üles saada... samuti kant ning parkimisvõimaluse puudumine.
'Järgmisel hommikul olime juba enne avamist ühe kinnisvara agentuuri ukse taga, kuna õhtul kontakteerusime agendiga, kes lubas anda võtmed, et saaksime üht sobivat korterit vaatama minna.
Meiega tegeles üks daam, kes aga neid võtmeid üles ei leidnud. Et neid neil lihtsalt polevat.. Aknalt olime aga leidnud veel ühe pakkumise, mis tundus ok olema. Selle võtmed vahetasime Gui juhilubade vastu ning läksime omapäi korterit tšekkima. Hea pool sellise lahenduse juures on see, et saad rahulikult korteriga tutuvuda ning miinuseks see, et kõigepealt tuleb see koht üles leida. Asukohaks vana raudteejaama lähedus, uus arendamisel olev (ja poolenisti valmis) kvartal.
Tänu ehitusmeestele leidsime maja suht kiiresti üles. Tegemist oligi uue hoonega, 3. korrust ning meie huviobjekt asus esimesel. Maja oli mõnus, materjalidest kasutatud puitu ja betooni; keldrikorrusel oli olemas ka koht parkimiseks. (Meie tuttav soovitas Lille's tänavale autot mitte parkida, ning kuna autost loobuda ka ei tahaks, siis on see suur pluss).
Korter nagu uued korterid ikka: heledad seinad, parkett (lõpuks on ka siin tubades külmade kõledate kiviplaatide asemel hakatud parketti kasutama!) minimaalne köögiosa (2-auguga elektripliit ja kraanikauss); lisaks päris suur piklik veranda. Tundus, et siin võiks täitsa elada. Hind oli küll nii 100 eur rohkem, kui esialgu arvestasime, aga plusspooled kaalusid ka selle miinuse üles.
Niisiis jalutasime tagasi agentuuri, et küsida veel paar täpsustavat küsimust. Tädi ei olnud endiselt väga osavõtlik ning küsimustele vastas suht suvalt. Hea küll. Võtsime lähedalasuvas kohvikus tassi kakaod ja otsustasime, et see korter on meie.
Pöördusime siis jälle tagasi agentuuri ning andsime oma soovist proua maaklerile teada. Tema poolt ei olnud mingit positiivset reaktsiooni, vaid kohesed küsimused kas saame maksta kohe kolme tšekiga (jah, siin on endiselt kasutusel iidne paberist tšekiraamatu süsteem!) ühe kuu üüri, agentuurikulud ning garantii. Vastuseks jah saanud, läks paberite täitmiseks.
Vaja läks muidugi meie andmeid (elukoht, suhte staatus, tegevusala..) Kuna Gui polnud veel oma töölepingut allkirjastanud, oli vaja ka kirjalikku tunnistust selle kohta, et ta tööle võetakse. Kuna olime elanud välismaal (ja siin makse mitte maksnud) siis meie üksinda üürida ei saanud; garantiiks ehk siis käendajateks andsid nõusoleku Gui vanemad. Vaja oli nende 2008. aasta maksudeklaratsiooni; kolme viimase kuu palgalehti; muidugi mõlemate vanemate andmed, töökohad; isa (kui erafirma töötaja) firma kinnitus, et teda ei lasta lähemal ajal lahti; muidugi nende mõlemi isikutunnistuste koopiad ja midagi oli vist veel...
Selleks olime valmistunud, et tõenäoliselt on vanemate abi vaja, kuna eelmisel aastal vahetas Gui tädipoeg (35.a) Pariisis korterit (ta on seal elanud ja üürinud üle kümne aasta) ja ka temal oli vaja tagatiseks oma vanemaid, mis sest et ta teenib mitu korda rohkem kui nemad.
Meie tädi torises midagi, et me paneme varsti lõunaks kinni (30 minuti pärast) ja et tuleb veel tagasi tulla.
Igatahes saime esialgse lepingupaki kätte, andsime ära ka kolm tšekki ja lubasime pooleteise tunni pärast allkirjastamiseks tagasi olla.
Leping oli muidugi nagu mingi müügileping, milles oli lisaks tavapärasele nt loodusliku katastroofi riski kaart ja tõenäosus. Kokku 17 lk. Tekst mõlemal pool lehte.
Olime õigeaegselt jälle samas paigas tagasi. Tädi oli aga jätnud kahe silma vahele märkuse meie korteri kohta, et see on Borloo seadusega piiratud. Ühesõnaga on selline seadus, uue kinnisvara soetamiseks, millega kaasneb maksusoodustus ja samas kindlad tingimused. Ehk siis meie puhul ei tohtinud üürilevõtja (ehk siis Gui vanemate) aastased tulud ületada teatud piirmäära. Mis aga täpselt oligi keiss. Vahe oli isegi suht väike, aga see fakti ei muutnud. Korterit me üürida ei saanud.
Tädi ütles, et oi näe ma enne ei vaadanud; siin oli punaselt kirjas, et see korter on selle seadusega piiratud...
Ühesõnaga võite arvata, mis tunded meid valdasid, kui saime aru et oleme tagasi alguses ja pool päeva on olnud mõttetu ajaraiskamine. Kõige rohkem ajaski vihale selle tädi ebaproffesionaalsus; kuidas saab nii oma tööd teha?!? Mina kõndisin välja ja Gui jäi temaga asju lõpetama. Sel hetkel oleks tahtnud suitsu ette panna.
Ühesõnaga kaks õnnetut kõndisid tagasi oma hotelli. Saime õnneks sinna veel üheks ööks jääda ning suurema, 4.le mõeldud toa, sama hinnaga.
Suht raske oli jälle see netileht ette võtta ja kuulutusi vaatama hakata, aga mõtlesin et ju siis polnud see meile. Ega tegelikult see viha kedagi ei aita ja teeb ainult meile endile paha.
Arutasime, et mida teevad need noored, kellel nt vanemaid ei ole? Siis sa ei saagi korterit üürida? Elad hotellis?? Et pole vahet, kas sul on pangaarvel raha olemas, kasvõi mitme aasta üüri jagu. Tööl käid ja raha on, aga üürida ei saa? Ma tõesti ei tea, mida need inimesed teevad? Kellelgi on kogemusi?
Tundub igatahes täiega haige süsteem siin olema.
Õhtul käisime veel ühte korterit vaatamas. Polnud jällegi päris see.
Niisiis sõitsime koju tagasi.
Kuna järgmisel nädalal toimub Lille's mingi suur kongress, on sisuliselt kõik hotellid täis. Gui alustab oma tööd nädal hiljem ning tema firma poolt saime organisatsiooni kontakti, kes aitab meile korterit otsida. Et siis tuleb veel natuke kannatlik olla.
On ütlus, et kes Lille lähevad, nutavad kaks korda: saabudes, sest ilm on nii jube ja lahkudes, sest sealsed inimesed on nii lahked ja kenad, mis teeb äraminemise kurvaks.
Esimesed pisarad on nüüdseks valatud ja seda mitte kliima tõttu (kuna minu jaoks on see (kahjuks) Tallinna merelise jaheda õhuga päris sarnane).
Esmaspäeva varahommikul sõitsime oma tulevasse kodulinna, kuna meil oli kokku lepitud neli kohtumist korterite vaatamiseks. Piltide järgi otsustades oli lootust, sest leitud pindadest 2 tundusid eriti sobivad (lahedate puust treppidega teisele korrusele, valgusküllased).
Jätsime auto parklasse ja jalutasime esimest kohta vaatama. Asus see pikal tänaval La Poste, Lille´i lõunaosas. Tänava algus (ehk siis linnast väljapoole jääv osa) osutus suht kahtlaseks ja ei kutsunud väga end sinna asutama. Tegemist oli nö kirju kandiga, seda tänu sealsetele eksootilist päritolu elanikele. Tänavatel võis näha katkiseid telekaid ja muud prügi.
Esimene korter asus tänava alguses, selle teises, kesklinna poolses osas. 15.minutilise jalutuskäigu kaugusel muutus ümbrus normaalseks ja olime otsaga täiesti kesklinnas. Läheduses asus teater ning selle taga platsil toimub kolmel korral nädalas turg.
õKorteriomanikuks osutus keskealine naine, jutukas ja tore. Katusekorter aga tundus piltidelt palju suurem olema, kui kuulutuses (40 m2), lisaks suhteliselt vähe valgust (kaks väikest akent) ning teise korruse vaipkate ei meelitanud ka.
Järgmise kokkusaamise ütlesime ära, sest asus selles kahtlases kandis, millest enne läbi jalutasime.
Vahepeal tšekkisime end apartment-hotelli sisse ning uurisime netist veel pakkumisi. Kontakteerusime paari-kolme agendiga, kellest üks lubas hiljemalt hommikul tagasi helistada ning teistel vastas automaatvastaja.
Õhtul käisime veel ühte korterit vaatamas. Asukoht oli jällegi suht samas kandis, siiski natuke parem. Korter asus jällegi katuse all, oli päris huvitava lahendusega, vannitoa kohal asuva mezzanine'ga ning ruumi ja valgust oli rohkem kui eelmises. Miinuspooleks hästi ebamugavad väikesed kitsad trepid (korter asus 3. korrusel) millest ma ei kujutanud ette kuidas nt voodi üles saada... samuti kant ning parkimisvõimaluse puudumine.
'Järgmisel hommikul olime juba enne avamist ühe kinnisvara agentuuri ukse taga, kuna õhtul kontakteerusime agendiga, kes lubas anda võtmed, et saaksime üht sobivat korterit vaatama minna.
Meiega tegeles üks daam, kes aga neid võtmeid üles ei leidnud. Et neid neil lihtsalt polevat.. Aknalt olime aga leidnud veel ühe pakkumise, mis tundus ok olema. Selle võtmed vahetasime Gui juhilubade vastu ning läksime omapäi korterit tšekkima. Hea pool sellise lahenduse juures on see, et saad rahulikult korteriga tutuvuda ning miinuseks see, et kõigepealt tuleb see koht üles leida. Asukohaks vana raudteejaama lähedus, uus arendamisel olev (ja poolenisti valmis) kvartal.
Tänu ehitusmeestele leidsime maja suht kiiresti üles. Tegemist oligi uue hoonega, 3. korrust ning meie huviobjekt asus esimesel. Maja oli mõnus, materjalidest kasutatud puitu ja betooni; keldrikorrusel oli olemas ka koht parkimiseks. (Meie tuttav soovitas Lille's tänavale autot mitte parkida, ning kuna autost loobuda ka ei tahaks, siis on see suur pluss).
Korter nagu uued korterid ikka: heledad seinad, parkett (lõpuks on ka siin tubades külmade kõledate kiviplaatide asemel hakatud parketti kasutama!) minimaalne köögiosa (2-auguga elektripliit ja kraanikauss); lisaks päris suur piklik veranda. Tundus, et siin võiks täitsa elada. Hind oli küll nii 100 eur rohkem, kui esialgu arvestasime, aga plusspooled kaalusid ka selle miinuse üles.
Niisiis jalutasime tagasi agentuuri, et küsida veel paar täpsustavat küsimust. Tädi ei olnud endiselt väga osavõtlik ning küsimustele vastas suht suvalt. Hea küll. Võtsime lähedalasuvas kohvikus tassi kakaod ja otsustasime, et see korter on meie.
Pöördusime siis jälle tagasi agentuuri ning andsime oma soovist proua maaklerile teada. Tema poolt ei olnud mingit positiivset reaktsiooni, vaid kohesed küsimused kas saame maksta kohe kolme tšekiga (jah, siin on endiselt kasutusel iidne paberist tšekiraamatu süsteem!) ühe kuu üüri, agentuurikulud ning garantii. Vastuseks jah saanud, läks paberite täitmiseks.
Vaja läks muidugi meie andmeid (elukoht, suhte staatus, tegevusala..) Kuna Gui polnud veel oma töölepingut allkirjastanud, oli vaja ka kirjalikku tunnistust selle kohta, et ta tööle võetakse. Kuna olime elanud välismaal (ja siin makse mitte maksnud) siis meie üksinda üürida ei saanud; garantiiks ehk siis käendajateks andsid nõusoleku Gui vanemad. Vaja oli nende 2008. aasta maksudeklaratsiooni; kolme viimase kuu palgalehti; muidugi mõlemate vanemate andmed, töökohad; isa (kui erafirma töötaja) firma kinnitus, et teda ei lasta lähemal ajal lahti; muidugi nende mõlemi isikutunnistuste koopiad ja midagi oli vist veel...
Selleks olime valmistunud, et tõenäoliselt on vanemate abi vaja, kuna eelmisel aastal vahetas Gui tädipoeg (35.a) Pariisis korterit (ta on seal elanud ja üürinud üle kümne aasta) ja ka temal oli vaja tagatiseks oma vanemaid, mis sest et ta teenib mitu korda rohkem kui nemad.
Meie tädi torises midagi, et me paneme varsti lõunaks kinni (30 minuti pärast) ja et tuleb veel tagasi tulla.
Igatahes saime esialgse lepingupaki kätte, andsime ära ka kolm tšekki ja lubasime pooleteise tunni pärast allkirjastamiseks tagasi olla.
Leping oli muidugi nagu mingi müügileping, milles oli lisaks tavapärasele nt loodusliku katastroofi riski kaart ja tõenäosus. Kokku 17 lk. Tekst mõlemal pool lehte.
Olime õigeaegselt jälle samas paigas tagasi. Tädi oli aga jätnud kahe silma vahele märkuse meie korteri kohta, et see on Borloo seadusega piiratud. Ühesõnaga on selline seadus, uue kinnisvara soetamiseks, millega kaasneb maksusoodustus ja samas kindlad tingimused. Ehk siis meie puhul ei tohtinud üürilevõtja (ehk siis Gui vanemate) aastased tulud ületada teatud piirmäära. Mis aga täpselt oligi keiss. Vahe oli isegi suht väike, aga see fakti ei muutnud. Korterit me üürida ei saanud.
Tädi ütles, et oi näe ma enne ei vaadanud; siin oli punaselt kirjas, et see korter on selle seadusega piiratud...
Ühesõnaga võite arvata, mis tunded meid valdasid, kui saime aru et oleme tagasi alguses ja pool päeva on olnud mõttetu ajaraiskamine. Kõige rohkem ajaski vihale selle tädi ebaproffesionaalsus; kuidas saab nii oma tööd teha?!? Mina kõndisin välja ja Gui jäi temaga asju lõpetama. Sel hetkel oleks tahtnud suitsu ette panna.
Ühesõnaga kaks õnnetut kõndisid tagasi oma hotelli. Saime õnneks sinna veel üheks ööks jääda ning suurema, 4.le mõeldud toa, sama hinnaga.
Suht raske oli jälle see netileht ette võtta ja kuulutusi vaatama hakata, aga mõtlesin et ju siis polnud see meile. Ega tegelikult see viha kedagi ei aita ja teeb ainult meile endile paha.
Arutasime, et mida teevad need noored, kellel nt vanemaid ei ole? Siis sa ei saagi korterit üürida? Elad hotellis?? Et pole vahet, kas sul on pangaarvel raha olemas, kasvõi mitme aasta üüri jagu. Tööl käid ja raha on, aga üürida ei saa? Ma tõesti ei tea, mida need inimesed teevad? Kellelgi on kogemusi?
Tundub igatahes täiega haige süsteem siin olema.
Õhtul käisime veel ühte korterit vaatamas. Polnud jällegi päris see.
Niisiis sõitsime koju tagasi.
Kuna järgmisel nädalal toimub Lille's mingi suur kongress, on sisuliselt kõik hotellid täis. Gui alustab oma tööd nädal hiljem ning tema firma poolt saime organisatsiooni kontakti, kes aitab meile korterit otsida. Et siis tuleb veel natuke kannatlik olla.
Sunday, March 7, 2010
Vaarika-laimi toorjuustukook
Selle maitsva juustukoogi retsepti sain Angelikalt, kes omakorda sai selle suurest Tordiraamatust. Eriti mõnusalt mõjub selles laimi värkendav mekk.Natuke on retsepti kohendatud ka, sest laimi panin vähem ja küpsised tegin põhjaks ise. Küpsiseid ise tehes pole vaja hiljem võid lisada põhjale ja kuna nagunii on põhjaks vaja küpsisepuru, jääb ka vormidega jändamine ära.
Digestive küpsised kakaoga (põhjaks)
Kogusest saab u pool plaaditäit ehk põhja jagu
50 gr kaerajahu
50 gr täistera nisujahu
25 gr fariinisuhkrut
50 gr pehmet võid
0,5 tl küpsetuspulbrit
nati soola
1 spl kakaod
1-2 spl piima
Sega kõik v.a piim peeneks puruks (lihtsam teha seda masinaga, aga ka hea stressimaandamisviis ;) lisa ainult niipalju piima, et taigen kokku hakkaks. Mätsi pall toidukilesse ja 15 min külmkappi tahenema. Siis rulli kile vahel u 3 mm paksuseks ja küpseta ahjus 180 kraadi juures 15-20 min. Võid jätta ahjuukse lõpus lahti ja lasta nii neil jahtuda. Õhukindlalt seisavad päris hästi. Võid nt piimašokolaadiga pealt katta ja külma piimaga koos maitsevad eriti hästi ;)
Originaalretseptis kakao puudub, aga sellesse kooki passib hästi.
Vaarika-laimi juustukook
200 gr digestive küpsiseid (kakaoga)
800 gr toorjuustu
4 muna + 2 kollast
200 gr (pruuni) suhkrut
vaniljet soovi korral
1 suurema laimi mahl+ koor (pese hästi hoolikalt enne puhtaks!!!)
200 gr vaarikaid
Purusta küpsised (nt kilekotis taignarulliga tampides: jälle hea stressimaandaja :D)
Oma tehtud küpsistele ma võid ei lisanud, kuigi algretseptis on ette nähtud lisada 90 gr sulavõid. Just tehtud küpsiseid ma üle ka ei küpsetanud, sest retsept soovitas võiga küpsisepuru nii kümmekond min küpsetada ka.
Sega toorjuust, kergelt lahti klopitud munad, suhkur, vanilje, laimimahl ja koor hästi läbi. Lisa põhjale vaarikad ning siis toorjuustusegu. Küpseta 200 kraadi juures nii 15-20 min, siis alanda kuumust 180 kraadile ja küpseta kuni tort on tahenenud (kokku umbes tund).
Siis tõsta jahtuma ning jäta kindlasti üleööks seisma. Juustukoogi maitse tulebki alles järgmistel päevadel välja. Enne serveerimist tõsta külmast natuke varem välja.
Subscribe to:
Posts (Atom)