Wednesday, March 10, 2010

kodu-otsingud vol. 1. Stuck in this f---ng system!

Tundub nii, et meie järgmiseks elukohaks saab Lille, ilusa heliseva nimega linn Põhja-Prantsusmaal.
On ütlus, et kes Lille lähevad, nutavad kaks korda: saabudes, sest ilm on nii jube ja lahkudes, sest sealsed inimesed on nii lahked ja kenad, mis teeb äraminemise kurvaks.
Esimesed pisarad on nüüdseks valatud ja seda mitte kliima tõttu (kuna minu jaoks on see (kahjuks) Tallinna merelise jaheda õhuga päris sarnane).
Esmaspäeva varahommikul sõitsime oma tulevasse kodulinna, kuna meil oli kokku lepitud neli kohtumist korterite vaatamiseks. Piltide järgi otsustades oli lootust, sest leitud pindadest 2 tundusid eriti sobivad (lahedate puust treppidega teisele korrusele, valgusküllased).
Jätsime auto parklasse ja jalutasime esimest kohta vaatama. Asus see pikal tänaval La Poste, Lille´i lõunaosas. Tänava algus (ehk siis linnast väljapoole jääv osa) osutus suht kahtlaseks ja ei kutsunud väga end sinna asutama. Tegemist oli nö kirju kandiga, seda tänu sealsetele eksootilist päritolu elanikele. Tänavatel võis näha katkiseid telekaid ja muud prügi.

Esimene korter asus tänava alguses, selle teises, kesklinna poolses osas. 15.minutilise jalutuskäigu kaugusel muutus ümbrus normaalseks ja olime otsaga täiesti kesklinnas. Läheduses asus teater ning selle taga platsil toimub kolmel korral nädalas turg.

õKorteriomanikuks osutus keskealine naine, jutukas ja tore. Katusekorter aga tundus piltidelt palju suurem olema, kui kuulutuses (40 m2), lisaks suhteliselt vähe valgust (kaks väikest akent) ning teise korruse vaipkate ei meelitanud ka.

Järgmise kokkusaamise ütlesime ära, sest asus selles kahtlases kandis, millest enne läbi jalutasime.
Vahepeal tšekkisime end apartment-hotelli sisse ning uurisime netist veel pakkumisi. Kontakteerusime paari-kolme agendiga, kellest üks lubas hiljemalt hommikul tagasi helistada ning teistel vastas automaatvastaja.

Õhtul käisime veel ühte korterit vaatamas. Asukoht oli jällegi suht samas kandis, siiski natuke parem. Korter asus jällegi katuse all, oli päris huvitava lahendusega, vannitoa kohal asuva mezzanine'ga ning ruumi ja valgust oli rohkem kui eelmises. Miinuspooleks hästi ebamugavad väikesed kitsad trepid (korter asus 3. korrusel) millest ma ei kujutanud ette kuidas nt voodi üles saada... samuti kant ning parkimisvõimaluse puudumine.

'Järgmisel hommikul olime juba enne avamist ühe kinnisvara agentuuri ukse taga, kuna õhtul kontakteerusime agendiga, kes lubas anda võtmed, et saaksime üht sobivat korterit vaatama minna.
Meiega tegeles üks daam, kes aga neid võtmeid üles ei leidnud. Et neid neil lihtsalt polevat.. Aknalt olime aga leidnud veel ühe pakkumise, mis tundus ok olema. Selle võtmed vahetasime Gui juhilubade vastu ning läksime omapäi korterit tšekkima. Hea pool sellise lahenduse juures on see, et saad rahulikult korteriga tutuvuda ning miinuseks see, et kõigepealt tuleb see koht üles leida. Asukohaks vana raudteejaama lähedus, uus arendamisel olev (ja poolenisti valmis) kvartal.
Tänu ehitusmeestele leidsime maja suht kiiresti üles. Tegemist oligi uue hoonega, 3. korrust ning meie huviobjekt asus esimesel. Maja oli mõnus, materjalidest kasutatud puitu ja betooni; keldrikorrusel oli olemas ka koht parkimiseks. (Meie tuttav soovitas Lille's tänavale autot mitte parkida, ning kuna autost loobuda ka ei tahaks, siis on see suur pluss).
Korter nagu uued korterid ikka: heledad seinad, parkett (lõpuks on ka siin tubades külmade kõledate kiviplaatide asemel hakatud parketti kasutama!) minimaalne köögiosa (2-auguga elektripliit ja kraanikauss); lisaks päris suur piklik veranda. Tundus, et siin võiks täitsa elada. Hind oli küll nii 100 eur rohkem, kui esialgu arvestasime, aga plusspooled kaalusid ka selle miinuse üles.
Niisiis jalutasime tagasi agentuuri, et küsida veel paar täpsustavat küsimust. Tädi ei olnud endiselt väga osavõtlik ning küsimustele vastas suht suvalt. Hea küll. Võtsime lähedalasuvas kohvikus tassi kakaod ja otsustasime, et see korter on meie.

Pöördusime siis jälle tagasi agentuuri ning andsime oma soovist proua maaklerile teada. Tema poolt ei olnud mingit positiivset reaktsiooni, vaid kohesed küsimused kas saame maksta kohe kolme tšekiga (jah, siin on endiselt kasutusel iidne paberist tšekiraamatu süsteem!) ühe kuu üüri, agentuurikulud ning garantii. Vastuseks jah saanud, läks paberite täitmiseks.

Vaja läks muidugi meie andmeid (elukoht, suhte staatus, tegevusala..) Kuna Gui polnud veel oma töölepingut allkirjastanud, oli vaja ka kirjalikku tunnistust selle kohta, et ta tööle võetakse. Kuna olime elanud välismaal (ja siin makse mitte maksnud) siis meie üksinda üürida ei saanud; garantiiks ehk siis käendajateks andsid nõusoleku Gui vanemad. Vaja oli nende 2008. aasta maksudeklaratsiooni; kolme viimase kuu palgalehti; muidugi mõlemate vanemate andmed, töökohad; isa (kui erafirma töötaja) firma kinnitus, et teda ei lasta lähemal ajal lahti; muidugi nende mõlemi isikutunnistuste koopiad ja midagi oli vist veel...
Selleks olime valmistunud, et tõenäoliselt on vanemate abi vaja, kuna eelmisel aastal vahetas Gui tädipoeg (35.a) Pariisis korterit (ta on seal elanud ja üürinud üle kümne aasta) ja ka temal oli vaja tagatiseks oma vanemaid, mis sest et ta teenib mitu korda rohkem kui nemad.
Meie tädi torises midagi, et me paneme varsti lõunaks kinni (30 minuti pärast) ja et tuleb veel tagasi tulla.
Igatahes saime esialgse lepingupaki kätte, andsime ära ka kolm tšekki ja lubasime pooleteise tunni pärast allkirjastamiseks tagasi olla.
Leping oli muidugi nagu mingi müügileping, milles oli lisaks tavapärasele nt loodusliku katastroofi riski kaart ja tõenäosus. Kokku 17 lk. Tekst mõlemal pool lehte.

Olime õigeaegselt jälle samas paigas tagasi. Tädi oli aga jätnud kahe silma vahele märkuse meie korteri kohta, et see on Borloo seadusega piiratud. Ühesõnaga on selline seadus, uue kinnisvara soetamiseks, millega kaasneb maksusoodustus ja samas kindlad tingimused. Ehk siis meie puhul ei tohtinud üürilevõtja (ehk siis Gui vanemate) aastased tulud ületada teatud piirmäära. Mis aga täpselt oligi keiss. Vahe oli isegi suht väike, aga see fakti ei muutnud. Korterit me üürida ei saanud.
Tädi ütles, et oi näe ma enne ei vaadanud; siin oli punaselt kirjas, et see korter on selle seadusega piiratud...
Ühesõnaga võite arvata, mis tunded meid valdasid, kui saime aru et oleme tagasi alguses ja pool päeva on olnud mõttetu ajaraiskamine. Kõige rohkem ajaski vihale selle tädi ebaproffesionaalsus; kuidas saab nii oma tööd teha?!? Mina kõndisin välja ja Gui jäi temaga asju lõpetama. Sel hetkel oleks tahtnud suitsu ette panna.
Ühesõnaga kaks õnnetut kõndisid tagasi oma hotelli. Saime õnneks sinna veel üheks ööks jääda ning suurema, 4.le mõeldud toa, sama hinnaga.
Suht raske oli jälle see netileht ette võtta ja kuulutusi vaatama hakata, aga mõtlesin et ju siis polnud see meile. Ega tegelikult see viha kedagi ei aita ja teeb ainult meile endile paha.

Arutasime, et mida teevad need noored, kellel nt vanemaid ei ole? Siis sa ei saagi korterit üürida? Elad hotellis?? Et pole vahet, kas sul on pangaarvel raha olemas, kasvõi mitme aasta üüri jagu. Tööl käid ja raha on, aga üürida ei saa? Ma tõesti ei tea, mida need inimesed teevad? Kellelgi on kogemusi?
Tundub igatahes täiega haige süsteem siin olema.

Õhtul käisime veel ühte korterit vaatamas. Polnud jällegi päris see.
Niisiis sõitsime koju tagasi.

Kuna järgmisel nädalal toimub Lille's mingi suur kongress, on sisuliselt kõik hotellid täis. Gui alustab oma tööd nädal hiljem ning tema firma poolt saime organisatsiooni kontakti, kes aitab meile korterit otsida. Et siis tuleb veel natuke kannatlik olla.

2 comments:

  1. Lugedes su postitust, tulevad meelde meie Milano korteri otsingud, huhh. Ei saa aru, miks nad selle protsessi nii keeruliseks on ajanud, meil siin Eestis see ju ülilihtne.
    Lille kliima kohta ei oska midagi kahjuks kaasa rääkida (kindlasti parem kui Eestis), kuid tean ühte poissi kes sealt linnast pärit ja tõesti toredamat inimest annab leida.
    Teile aga edu oma pesa leidmisel :)

    ReplyDelete